Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani

Z OJA G A B OV I T Š

Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani

Vene keelest tõlkinud Katrin Reinmaa, Madis Järv ja Marju Õunpuu

Originaali tiitel: Зоя Габович От реаниматологии к гомеопатии: per aspera ad astra Москва 2009 Toimetanud Lea Arme Kujundanud Janika Vesberg © Zoja Gabovitš, 2009 © Tõlge eesti keelde. Katrin Reinmaa, Madis Järv, Marju Õunpuu, 2013 © Ofordid. Vera Staniševskaja, Vladislav Staniševski, 2009 ISBN 978–9985–3–2650–3 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Greif OÜ

Albert Akselrodile, s천brale ja 천petajale Luule Viilmale, m천tte- ja v천itluskaaslasele

SISUKORD

Sissejuhatus .................................................................................................................................. 9 Eessõna asemel ........................................................................................................................ 37 Pika teekonna etapid............................................................................................................. 41 Verejooksud .............................................................................................................................. 49 Hepariin . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 57

Hemosorptsioon ..................................................................................................................... 67 Enterosorbent .......................................................................................................................... 75 Maavärinad ............................................................................................................................... 80 Kirjanduslik-ajalooline ülevaade ..................................................................................... 86 Volli meetod ........................................................................................................................... 100 Radium bromatum ............................................................................................................... 110 Glonoinum ............................................................................................................................... 116 Esimene ettekanne. Allergia ............................................................................................ 119 Patendid ................................................................................................................................... 126 Brüssel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 132

„Kõige tähtsam on kliima sinu maja katuse all…”.................................................. 137 Bioväli ....................................................................................................................................... 144 Füüsiline keha . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 147 Eeterkeha . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 148 Astraalkeha. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 149 Mentaalkeha . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 151 Kausaalkeha . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 152 Buddhi keha . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 153 Atmani keha . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 154

Tšakrad ..................................................................................................................................... 160 Muladhara . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 168 Svadhistana. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 172 Manipura . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 175 Anahata. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 179 Višudha . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 184 Adžna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 188 Sahasrara . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 192

7

Karma........................................................................................................................................ 196 Peganum harmala ................................................................................................................ 220 Esimene artikkel ................................................................................................................... 231 Tšakradiagnostika ................................................................................................................ 238 Transfeer .................................................................................................................................. 244 Mõttevormid .......................................................................................................................... 254 Unenäod................................................................................................................................... 280 Allergia ja „antiallergeenid”............................................................................................. 286 Luule Viilma ........................................................................................................................... 297 Stresside keel .......................................................................................................................... 315 Keha keel .................................................................................................................................. 364 Kuidas töötada stressidega ............................................................................................... 386 Paaristestimise meetod ...................................................................................................... 407 Võitlev diletantism ehk veel kord käsust „Ära tee kahju!” .................................. 420 Shankarani kontseptsioon ................................................................................................ 439 Kasutatud kirjandus ............................................................................................................ 454

8

Eessõna asemel Oma esimestel seminaridel ja loengutel tegin sageli kuulajatele naljakat testi: „Kujutage ette, et moemetseen Pierre Cardin saadab teie linna terve vagunitäie humanitaarabi – moodsaid, ehtsast nahast saapaid. Need on pehmed, mugavad, muinasjutuliselt ilusad… Tõsi, kõik on number 33. Ka võtate ja kannate?” „Mis te nüüd! Mul on palju suurem jalg,” vastavad naised. „Aga saapad on viimase moe järgi! Cardinilt! Tasuta!” „No aga ma ei saa ju nendega käia,” öeldakse justkui õigustuseks, igaüks ütleb oma jalanumbri, „need ei mahu jalga…”

Asi saigi selgeks. Jalats peab olema õige suurusega ja mugav, riietuse ja soengu valime oma maitse ja stiili järgi. Meie standardite sajandil tahab igaüks millegagi oma individuaalsust toonitada. Kuid just nimelt seal, kus igaüks meist on unikaalne ja kordumatu, pakutakse meile standardseid, kõigi jaoks ühesuguseid, unifitseeritud arstimeid – peavalu vastu, kõhuvalu vastu, liigesevalu vastu… Inimestele on sisendatud, et haigused arenevad omaenese seaduste järgi ja on seepärast kõigil ühesugused, ning kahjuks paljud sellega ka lepivad. Konkreetsele inimesele hakkaks haigus justkui valmiskujul külge, meditsiin aga justkui teab, kuidas sellega võidelda.

Kuid sellisel juhul võiks saada kõige universaalsemaks võitlusvahendiks, rohuks kõigi haiguste vastu ka… giljotiin.

Enne järgmiste peatükkide juurde asumist on hädavajalik need mõningate selgitustega sisse juhatada. Minu sõprade ja tuttavate – arstide, ajakirjanike, inseneride, kunstnike, kirjanike, intelligentsete ja erineva haridusega inimeste laia ringi jaoks tundub järgnev jutt kui mitte muud, siis kummaline. Nad tundsid mind kui inimest, kes on kasvanud veendunud ateistide, „kolmekümnendate aastate kommunistide” peres, kui inimest, kes on saanud eriti materialistliku meditsiinilise hariduse, kui inimest, kes töötas palju aastaid „normaalse” arstina ja kellel on isegi hea arsti reputatsioon… Neile tundub imelik mitte niivõrd see, et ma niisuguseid raamatuid loen (paljugi, millega keegi meelt lahutab!), kuivõrd see, et ma nendel teemadel arutlen ja veel ka täpselt tsiteerin.

Asi on selles, et kui tutvusin minu jaoks seni täiesti tundmatu meditsiinivaldkonnaga, tegin kannapöörde ja hakkasin omandama uut meetodit (Volli diagnos37

tikameetod) ning põhimõtteliselt teistsugust lähenemist ravimisele (homöopaatia).

Praktikas tuli mul kokku puutuda niivõrd ebatavaliste juhtumite ja arusaamatute olukordadega, et ma isegi ei tea, kuidas neid täpselt nimetada – mõistatuslike ilmingutega. Ebatavalised ja mõistetamatud olid need aga ainult ametliku meditsiini seisukohast. Meie, mõttekaaslaste seltskond, mitte ainult ei püüdnud sellistest juhtumitest aru saada, vaid ka saime neis selgust. Seejuures hoopis teisest, meile varem tavapäratust vaatenurgast. Ja mis kõige üllatavam, me saime homöopaatiliste preparaatidega ravides häid tulemusi mitte ainult üksikjuhtudel (mida loetakse statistiliselt ebausaldusväärseks), vaid massiliselt. See sisendas enesekindlust ning veenis mind taas ja taas valitud tee õigsuses. Töötasime õhinal peaaegu viis aastat ja siis selgus, et saab minna veel kaugemale, sest täiuslikkusel pole piire, võib tõusta veel astme (või korruse) võrra. Selgus, et on võimalik orienteeruda organismi energeetilises tasakaalus tervikuna ja seda isegi mõõta, mitte ainult registreerida üksikute organite funktsioneerimist.

Vähene esoteeriline kirjandus oli meie jaoks raskesti mõistetav. Esoteerika (kreeka keeles „sisemine”) on vaade, mis jagab maailma kaheks erinevate omadustega kihiks, millest üht loetakse peeneks, kõrgemaks, „mägiseks”, aga teist jämedaks, madalaks, „oru sarnaseks”. Esoteeriline tähendab salajast, varjatut, eranditult pühendatutele mõeldut (religioossed kombetalitused, müstilised õpetused, maagilised valemid).

Sellist lähenemist iseloomustab fakt, et „peent” objekti vaadeldakse nagu täiesti reaalset, aga samal ajal raskesti mõistetavat.

Lõpuks soovitati meile Avessalom Podvodnõi raamatuid. Suure vaevaga õnnestus need hankida. Selgus, et tegemist pole pseudonüümi, vaid noore, aga juba tuntud astroloogi päris nimega. Autor annab napis, energilis-aforistlikus stiilis, mis meenutab Berdjajevit, omapärase filosoofilise pildi inimese sise- ja välismaailmast, pannes üldarusaadavalt kirja mõnikord üsna keerulisi metafüüsilisi, psühholoogilisi ja müstilisi ideid. Tema raamatud kujutavad endast kordumatut kombinatsiooni psühholoogiast ja idamaisest okultismist ning on „kasvanud Vene stagnatsiooni õnnistusrikkal pinnasel”.

Ma võin lisada, et ta ehitab oma jutustuse üles elegantselt, nagu tõeline erudiit – selgitab peene huumoriga selliseid asju, mida on tavalisel, selgeltnägemisannet mitteomaval inimesel täiesti võimatu mõista, seda enam neist iseseisvalt aru saada.

Selleks et osata materjali edasi anda ning rääkida teiste jaoks kättesaamatust niisuguse näiliselt petliku kergusega, tuleb väga palju teada.

Ka Ameerika arsti Richard Gerberi suurepärane raamat jõudis meieni äärmiselt õigel ajal. Selles annab Gerber ülevaate mahukast esoteerilisest kirjandusest, mis räägib peenkehadest ja tšakratest, kirjutab eriti andekatest inimestest, kes mitte ainult ei tunne, vaid ka näevad energia ringlemist kui helendavat voogu, mitmekülgsetest iidsetest ja tänapäevastest „alternatiivsetest” diagnostika- ja ravimeetoditest. Ettekujutus inimese füsioloogiast põhineb endiselt füüsiliste ainete ehitusel ja vastastikusel mõjul ega arvesta bioenergeetiliste väljade panust, kuigi need määravad rakkude 38

kasvu ja funktsioneerimise iseärasused. Gerberi veendumuse kohaselt „peegeldab see teadlaste püüdlusi eraldada inimest universumist ja paigutada mehaanilisse, arusaadavasse ja juhitavasse maailma”. Ta suutis näidata inimese keerukust ja mitmekülgsust ning põhjendada, miks seni kasutusel olnud diagnostikameetodid, ka kõige kaasaegsemad, kuid samas ortodokssed, olid puudulikud. Ta kirjutab Volli meetodist, homöopaatiast, torsioonväljade holograafiast, laseritest ja Kirliani meetodist. Kõige suuremat tähelepanu on pööratud Einsteini ehk vibratsioonimeditsiinile.

Ta on ise veendunud ja tõestab ka teistele, et see on tulevikumeditsiin.

Manly Palmer Hall koostas 20. sajandi kahekümnendate aastate lõpus teose „Kõikide ajastute salajased õpetused: massoonlaste, hermeetikute, kabalistide ja roosikristlaste sümbolistliku filosoofia entsüklopeediline kirjeldus” ning varustas pika pealkirja alapealkirjaga: „Salajaste õpetuste interpretatsioon, peidetud kõigi aegade rituaalide, allegooriate ja müsteeriumite taha”. Venekeelne tõlge avaldati 1997. a. Toon siinkohal ära ühe heakskiitva hinnangu okultse filosoofia silmapaistvale autoriteedile: „Madame Blavatskaja jääb üheks olulisemaks tegelaseks okultismi alal, tema teosed on selle ala uurijate jaoks jätkuvalt kõige tähtsamaks allikaks. Temaga on samaväärsed kaks laiemale publikule vähem tuntud autorit, kaalukuse ja okultistliku traditsiooni eri aspektide tundmise poolest võrdsed. Veel suhteliselt noor mees M. P. Hall tegi tõesti suure jõupingutuse, et säilitada okultset kirjandust ja kohandada selle printsiipe muutlike aegadega. See on muljetavaldav ja monumentaalne kompilatsioon! Elegantne sõnastus on kooskõlas autori tohutu eruditsiooniga.”

Need kolm raamatut sisaldasid uskumatult palju informatsiooni, millest me varem midagi ei teadnud. Aja jooksul lubasid nimelt need tunda meil end mõneti kindlamini. Vallutasime tasapisi meile tundmatut „territooriumi” ja 1996. a lugesime end tšakradiagnostika alal juba spetsialistideks. Kui me millestki aru ei saanud, siis oli alati võimalus küsida kolleegilt, sai ju Luule Viilma kohe „teha järelepärimise” ja saadud vastuse meile edastada. Seepärast ei tundnud me teiste tšakraraamatute vastu eriti huvi – esoteerikateaduse graniidi küljest tükkide hammustamine ja nende seedimine nõudis liiga suuri jõupingutusi. Seda enam, et tol ajal andsid kirjastused üksteise järel välja homöopaatiakorüfeede vene keelde tõlgitud monograafiaid ning nende läbitöötamise peale kulus kogu vaba aeg.

Nii kestis see 2000. a kevadeni, mil ma tutvusin Rudolf Steineri töödega. Tema raamatutest leidsin nii keerulisimate esoteeriliste mõistete arusaadava seletuse kui ka vastused paljudele küsimustele, muu hulgas neile, mida meile Luulega nii tihti esitati: „Kuidas ta seda teeb ja mida ta näeb?” Mida – seda seletas Viilma pidevalt ise kõigile koos ja igaühele eraldi, aga kuidas – seda oli kirjeldatud Steineri raamatutes.

Steiner kordas pidevalt, et meid ümbritsevas maailmas on kõikjal peidus mõistatused ja saladused, kuid paraku ei saa inimene, kes suudab maailma vastu võtta vaid oma meelte kaudu, ligipääsu põhjustele, mis neid sünnitavad. Seda võimaldab meel39

teülene ehk ekstrasensoorne maailm, s.t maailm, mis on meie viiele meeleorganile kättesaamatu. Nii nagu inimese puhul, kes sünnib pimedana, aga saab operatsiooni tagajärjel nägijaks, rikastub teda ümbritsev maailm kõige silmale nähtava võrra, jagab ka inimene, kes on saanud selgeltnägijaks, kogu ümbritsevat maailma uute omaduste, asjade ja olenditega jne. Võib öelda, et selgeltnägija avab oma hinge meeleorganid ning tunnetab asju, mis jäävad kehaorganite jaoks varjatuks. Kui inimene avastab need organid, siis avaneb tema ees hoopis teistsugune maailm, mis on sama reaalne kui füüsiline keha. Nagu inimene hakkab füüsilisi esemeid nägema alles valguse käes (s.t kui need on valgustatud), nii muutub ka see, mis toimub inimese hingeelus, arusaadavaks alles meelteülese teadvuse abil. Neid tajumusi pole lihtne kirjeldada, sest meie keel on eranditult loodud meelelise maailma jaoks, mistõttu saab sellesse maailma mittekuuluva tähistamiseks leida vaid ligilähedaselt sobiva tähendusega sõnu. Olemise kõrgemate ilmingute tähistamiseks tuleb kasutada argikeele sõnu. Alati tuleb silmas pidada, et suur osa meelteüleste maailmade kirjeldustest koosnevad vaid võrdlustest ja sümbolitest. Samas ei takista see saada teadmisi kõrgemate maailmade olemuse kohta. „Kui minu ees seisab inimene ja ma jätan kõrvale tema tajuva hinge ning kujutan teda endale ette ainult füüsilise kehana, siis on see sama, kui ma maali vaadates näeksin ainult lõuendit.” Sellised inimesed „teavad, et ei saa tõestada seda, mida usuvad. Nad teavad, et oma sisemistest üleelamistest võivad nad vaid jutustada. Nad usuvad inimkonda ja otsustavad oma uutest kogemustest teada anda veendumuses, et neid ümbritsevad inimesed, kelle hingesilmad on praegu küll kinni, kuid võivad avaneda”…

Materialistliku kasvatuse tõttu arvasime kõik, et selgeltnägemine on väga erandlik nähtus, midagi ekstraordinaarset, peaaegu uskumatut. „Tõsised ja soliidsed teadlased” tõrjusid igasugused katsed sel teemal arutleda ning kui mõni ajakirjanik neid selleks sundis, teatasid vastuvaidlemist mittelubaval toonil, et tegemist on „šarlatanluse ja vaimusõgedusega”. Viimase kümne aasta jooksul olen aga üllatusega (algul) üha sagedamini leidnud inimesi, kellel on meelteülene taju. Selgus, et ka paljudel arstidel on sellised võimed, kuid vähesed teadvustavad seda endale. Veel vähem on neid, kes oskavad seda annet kasutada.

Nagu on kirjutanud Rudolf Steiner: „Meie hinge pilk ulatub nende mitmekülgsete muude madalamate ja kõrgemate olenditeni, kes elavad inimesega samas maailmas, kuid keda inimene ei taju. Ebausk ei seisne kaugeltki selles, et neid olendeid (undiinid, gnoomid jne) peetakse reaalseteks, vaid arvamuses, et nad ilmuvad tajutaval viisil.”

Teiste sõnadega – rõhuv enamik inimesi arvab, et vaimu või gnoomi on võimalik silmaga näha ja käega puudutada, s.t tajuda viie meeleorganiga. „Aga kui pole, siis järelikult pole” – ehk kui mina seda ei näe, siis järelikult pole seda olemas ega saagi kunagi olemas olla.

Teemakohane anekdoot: naine küsib sõbrannalt, millest too unistab. „Sellest, et ma kohtan haldjat, kes kingib mulle 100 000 dollarit,” vastab sõbranna. „Miks siis mitte miljonit?” – „Noh, miljon pole reaalne.”

40

Pika teekonna etapid

Pöördume tagasi päris algusse. Ma lõpetasin Tartu Ülikooli meditsiinifakulteedi.

Pärast seda töötasin jaoskonnahaiglas 30 km kaugusel Tartust ning seejärel kolisin perekondlikel põhjustel Tallinna ja läksin linna tervishoiuosakonda tööd küsima.

Mind võttis vastu linna peakirurg Uno Sibul. Kuulnud minu palavast soovist töötada kirurgias, heitis ta skeptilise pilgu minu pehmelt öeldes mitte just soliidsele figuurile ja pakkus mulle arst-anestesioloogi ametit. Sel ajal (1964. a) oli otsustatud Tallinnas organiseerida vabariigi esimene anestesioloogia ja reanimatoloogia osakond. Linna eri rajoonides olid väiksed haiglad, kus arstid sõltusid kiireloomulise operatsiooni puhul alati sellest, kui kiiresti õnnestus leida vaba anestesioloog, keda sel ajal oli üldse veel vähe. Ööpäevaringse valve korraldamiseks linnas ühendasid oma võimalused kaks sünnitusmaja ja kolm perifeerset haiglat – riikliku ettekirjutuse järgi oli igale neist ette nähtud vaid 0,5 anestesioloogikohta (tulenevalt voodikohtade arvust).

Osakonna loomiseks saadi 4,5 arstikohta, kuid seda ei suudetud ikkagi avada, sest nende kohtade täitmiseks oli vaja minimaalselt kolme arsti, kuid olemas oli vaid kaks. Seega sai uue osakonna avada ainult siis, kui mina annan nõusoleku seal tööle 41

hakata. Doktor Sibul rääkis mulle peaaegu tund aega uue eriala tähtsusest, tähendusest ja perspektiividest. Ma nõustusin ja pole seda kunagi kahetsenud. Ülikooli viimasel kursusel eraldas kirurgiakateeder esmakordselt neli loengutundi anestesioloogile, kes rääkis meile vaimustunult uue eriala perspektiividest. Tänapäeval loetakse meditsiiniinstituutides kaks aastat anestesioloogia ja reanimatoloogia kohustuslikku programmi ning need, kes selle eriala valivad, peavad veel kümme kuud spetsialiseeruma ning olema aasta internatuuris. Tookord õpetati mind välja kaks nädalat (!), mille jooksul lugesin läbi toona ainsa kättesaadava asjakohase raamatu „Elustamise teooria ja praktika kirurgias”.

Uue osakonna peamiseks baasiks sai Tõnismäe haigla, mis oli üle päeva, s.t 15 korda kuus kiirabivalves. Kõik, mis linnas juhtus – infarktid või insuldid, mürgitused, traumad või ägedad kirurgilised haigused –, toodi meie haiglasse. Valvebrigaad koosnes kahest kirurgist ja traumatoloogist, kahest terapeudist ja vaid ühest anestesioloogist. Vahel juhtus nii, et parasjagu opereeriti näiteks maohaava perforatsiooni, aga kiirabi tõi avariis kannatanu, kes oli massiivse sisemise verejooksu tõttu eriti raskes seisundis. Mina kihutasin teisele korrusele, kus operatsioonilaual lebas inimene, kes samuti vajas kiiret operatsiooni. Siis jäi esimesse operatsiooniruumi anesteesiaõde, sest opereeritav oli kunstlikul hingamisel ja teda ei tohtinud sekundikski üksi jätta.

Selleks et narkoosiga alustada, pidi kiiresti paigaldama tilguti. See oli eluliselt vajalik, sest igasuguse šoki puhul veenid tihenevad, s.t perifeeria ei tööta, seepärast antakse kõik sissejuhatava narkoosi preparaadid veenisiseselt. Mina aga olin üksi, ilma kõige olulisema abilise anesteesiaõeta, kes kuulus „elitaarse” personali hulka. Loomulikult saadeti mulle appi õde mingist teisest osakonnast, kuid tema ju ei teadnud, millised preparaadid on hetkel hädavajalikud, millises järjekorras ja millise kiirusega neid manustada, millistest ampullidest ja millistesse süstaldesse neid tuleb tõmmata. Meil oli range kord, et kõik süstlad narkoosilaual pidid olema eri suurusega ning kindlas pikkuse järjekorras. Vigade vältimiseks sellistes paanikalähedastes situatsioonides oli meie töö viidud automaatsuseni. Igasse süstlasse võis võtta vaid üht kindlat preparaati, kusjuures ampull jäeti nõela otsa.

Kuni „võõras” õde otsis veeni ja paigaldas tilgutit, kogusin mina erinevatesse süstaldesse kõik narkoosiks vajaliku. Kiiremini! Kiiremini! Sellest, kui ruttu me võimaldasime kirurgil alustada operatsiooni, et peatada verejooks lõhkisest soonest või organist, sõltus teinekord kannatanu elu. Enne operatsiooni algust tuli patsient „uinutada”. Selleks oli tingimata vaja: a) sissejuhatavat narkoosi; b) relaksatsiooni – kogu lihaskonna lõdvestamist, seejuures lülitub välja inimese iseseisev hingamine; c) intubatsiooni – plastiktoru viimist trahheasse, mis võimaldab kopse kunstlikult ventileerida. Iga etapi läbimiseks kulus mõni sekund, vahel ka minut. Alles seejärel sai alata operatsioon. Kui katkine soon oli leitud ja seotud ning õõs kuivatatud, alles siis algas kirurgide hoolikas, vahel palju tunde kestev töö. Meie pidime kindlaks määrama kaotatud vere hulga mitte ainult enne operatsiooni, vaid ka selle ajal, et tellida, saada, ette valmistada (teha sobivusproovid) ja üle kanda kas või minimaalne 42

hädavajalik kogus verd. Me kaalusime tampoone, et teada saada märgade ja kuivade kaaluvahe (nt 45 grammi), ning korrutasime selle kasutatud tampoonide arvuga (nt 10). Nii saime vähemalt orienteeruvalt teada kaotatud vere hulga – 450 ml. Ühelt poolt tuli veeni kaudu kiiresti täita veresooni, teisalt aga ei tohtinud kurnatud südant üle koormata ega lubada kopsu- või ajuturse tekkimist. Tuli taastada perifeerne vereringe, tagada neerude töö, hoida arteriaalset rõhku jne jne. Välja pidi arvutama ka teiste hädavajalike lahuste manustamise hulga ja tempo. Kui vereasenduslahuste ülekanne oli tehtud ja veri kohale jõudnud, võis tähelepanu ümber lülitada – oli ju teisel korrusel, teises operatsioonisaalis samuti patsient. Hetkekski ei tohtinud end lõdvaks lasta. Tõsi, seal oli kogenud anesteesiaõde, kuid sellegipoolest… Jooksin sinna. Neil oli kõik korras, operatsiooni lõpetati, ma võisin tagasi pöörduda ja „rahulikult” tööd teha, selle asemel et kahe korruse vahel edasi-tagasi joosta.

Muidugi ei tulnud nii ekstreemseid olukordi liiga sageli ette, kuid energiat kulus sellistel puhkudel nagu sõjas, „üks tund kolme eest”. Töö oli raske, kurnav, kestis vahel 15–17 tundi järjest, kuid ise ma olin selle valinud.

Doktor Sibula juhitud kirurgiaosakonnas valitses imeline atmosfäär. Sibul sarnanes heledajuukselisele, roheliste silmadega viikingile, ta oli purjetamismeister, oskas huumorimeelega siluda mis tahes konflikte kolleegide vahel ja suhelda patsientide sugulastega. Gastroenteroloogiaosakonna õhkkond oli töine, võitluslik, loominguline ja rahuarmastav. Polnud intriige ega nääklusi – tänapäeval tundub see uskumatuna.

Lisaks üldisele suunitlusele tegeles igaüks oma asjaga, igaühel oli „hobi” – kaks inimest tundsid huvi uute tuulte vastu vasoloogias (veresoontekirurgias), üks neist aga spetsialiseerus ja omandas veresoontest trombide eemaldamise metoodika nii tava- kui ka ekstreemsetel juhtudel (arteriummistuse korral). Doktor Sibul polnud mitte ainult suurepärane kirurg, vaid suutis luua ka tõelise õpilaste-mõttekaaslaste meeskonna. Reedeti plaanilisi operatsioone polnud, kõik osakonna arstid koos haigla peaarstiga osalesid suurel visiidil. Pärast ringkäiku kogunesime ühisesse arstide tuppa, sest peaaegu kaks aastat polnud meil, anestesioloogidel, isegi oma kabinetti. Jõime kohvi, sõime kompvekke, mida kirurgidel oli alati ohtralt, koostasime järgmise nädala operatsioonide plaani ja arutasime keerulisi haigusjuhtumeid – see oli alati kõige olulisem ja huvitavam. Igaüks pidi arvamust avaldama, sõna anti vanuse järjekorras. Alustati kõige noorematest, s.t nendest, kes viimastena osakonda olid tulnud. See lihtne võte võttis uustulnukatelt võimaluse autoriteetidele järele kiita, igaühel pidi mitte ainult olema oma arvamus, vaid kõik pidid suutma seda ka kaitsta, oma seisukohta argumenteerida, olema kursis viimaste publikatsioonidega perioodilises ja erialakirjanduses. Me kõik valmistusime reedeks, igaüks üritas midagi huvitavat lugeda, et sellest ülejäänutele rääkida. Kui keegi polnud kolleegidega nõus või ülemustega rahul, võis ta selle kõva häälega välja öelda. Need tunde kestvad istumised olid sageli nii tormilised, et osakonna vanemõde vaatas ukse vahelt sisse ja palus meil vaiksemalt rääkida. Kui aga keegi vaidlustuhinas ebatsensuurset sõnavara kasutas, sekkus doktor Sibul ja tavaliselt jahutas kirgi mingi naljaga – 43

ükskord näiteks palus kolleege mitte unustada, et nad arutavad üldkirurgia, mitte aga proktoloogia küsimusi.

Doktor Sibulal oli haruldane juhianne – ta ei piiranud loomingulisi palanguid ega surunud oma autoriteediga maha noorte initsiatiivi. Temaga võis arutada mis tahes uut ideed, kuid see tuli täpselt formuleerida ja selle eesmärgipärasust põhjendada.

Kui suutsid teda veenda, siis ütles: „Proovige.” Pärast hoidis tulemusel silma peal ja vajadusel võttis vastutuse endale ning kaitses juhtkonna ees. Nii juhtus näiteks siis, kui ilmus uus kontseptsioon selle kohta, kuidas patsiente operatsiooniks ette valmistada ja mida pärast teha. Spetsiaalse metoodika järgi tuli kindlaks määrata ringleva vere ja plasma hulk, tegelesin sellega 1969. aastal. Kõigi haigete jaoks arvutati enne ja pärast operatsiooni välja täpne kalorite hulk, nii et vesi, elektrolüüdid ja valgud oleksid tasakaalus. Seda oli vaja optimaalse infusioonravi tegemiseks. Tol ajal polnud meil veel spetsiaalseid operatsioonijärgseid palateid, kus oleksid kamandanud anestesioloogid – meid loeti kirurge teenindavaks personaliks. Seepärast oli paljude jaoks ennekuulmatu linna peakirurgi korraldus, et meie kirurgiaosakonna õed peavad vastuvaidlematult täitma anestesioloogi, mitte aga palatiarsti korraldusi. Mulle oli antud õigus käia oma äranägemist mööda ümber väga defitsiitsete ja hinnaliste valgu- ja elektrolüütide lahustega. Eelnevalt komandeeriti mind kaheks nädalaks Moskvasse õppima. Nüüd võtsin ise veenist verd (enne operatsiooni ja pärast seda, kolmandal ja viiendal päeval) ja tegin laboris keerulisi biokeemilisi analüüse ringleva vere ja plasma hulga kindlaksmääramiseks. Ma arvestasin välja erinevate verekomponentide absoluutarvu – grammides ja milligrammides, mitte protsentides ja promillides, nagu seda kõikjal mujal tehti. Markerina oli kasutusel metüleensinine, mis väljus organismist väga aeglaselt – patsiendid, kellel määrati ringleva vere ja plasma hulga dünaamikat, sarnanesid tulnukatele, nende nahk ja limaskestad omandasid sinaka tooni. Ühel reedesel ringkäigul pööras neile tähelepanu ka peaarst. Kuna igas palatis oli juba 2–3 sellist patsienti, väljendas ta delikaatselt oma arusaamatust. „Ah see, see on morbus Gabovitš,” heitis doktor Sibul hooletult. Pärast peaaegu teatraalset pausi selgitas ta peaarstile naeratades, et osakonnas on käsil uus ja perspektiivikas uurimus, mille jaoks tuleb kasutada veenisisest värvainet.

Kuue kuu möödudes töödeldi tulemusi statistiliselt – meie osakonnas vähenes operatsioonijärgsete tüsistuste arv neli korda, kuid väljaminekud medikamentidele suurenesid (ainult infusioonilahuste arvel) kümme korda. Just nimelt see oli põhjuseks, miks avati omaette eelarvega intensiivravipalatid. Väljaminekud ühe meie patsiendi peale ööpäevas võisid mõnikord ületada kogu kirurgiaosakonna kuueelarve. Kõik meie kirurgid – ja ka mina kui anestesioloog – tegelesid teadusliku tööga ja esinesid erinevatel konverentsidel ettekannetega. Mina kogusin ja töötasin läbi mahuka kliinilise materjali ägedate ja krooniliste maoverejooksude, peritoniidi ning venoosse ja arteriaalse tromboosi intensiivravist. Osakonna kirurgid kaitsesid selle materjali põhjal neli kandidaaditööd ja kolm doktoridissertatsiooni.

44

Lõpetada, s.t vormistada ja kaitsmiseks ette valmistada mul oma esimest dissertatsioonitööd ei õnnestunud, sest jaanuaris 1971 nimetati mind laiaprofiililise Pelgulinna haigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna juhatajaks. Lisaks 500 voodikohale nn vanades osakondades (gastroenteroloogia, uroloogia, vasoloogia, proktoloogia) ja raviosakondades (teiste hulgas ka nefroloogia ja hemodialüüsi osakond) kuulus haigla koosseisu 260 voodikohaga sünnitusmaja (sünnitusabi, raseduspatoloogia, günekoloogia). Kui hakkan meenutama oma esimesi tööaastaid, tulevad meelde ammu ununenud, peaaegu detektiivilood. Näiteks heeliumi ja hapniku segu, mida on vaja vastsündinute reanimeerimisel. Väga kerge inertne gaas heelium tungib kopsudesse, silub neid ja „kannab oma õlgadel” hapnikku.

Pole vaja raisata hinnalisi sekundeid hingetule ja siniseks muutuvale lapsele laksu andmisele ja tema kastmisele vaheldumisi kuuma ja külma vette, piisab 2–3 kunstlikust hingetõmbest heeliumi ja hapniku seguga, kui vastsündinu hakkab karjuma ja tõmbub roosaks. Polnud probleem kohandada selleks eesmärgiks väike kaasaskantav narkoosiaparaat, aga kust saada heeliumi? Lõpuks õnnestus mul sõjalaevalt leida arst, kes töötas dekompressioonikambris tuukritega. Ma rääkisin talle uuest meetodist ja selgitasin meie probleemi. Mõne aja pärast kinkisid meremehed meile heeliumiballooni. Pärast kümmet edukat vastsündinu reanimatsiooni, s.t pärast kümmet päästetud last, maksis administratsioon mulle preemiat – 15 rubla (nii hinnati üht ratsionaliseerimisettepanekut).

1969. a lõpus Moskvas toimunud järjekordsetel kursustel räägiti meile uuest preparaadist – naatriumoksübutüraadist. See oli esimene kodumaine antihüpoksant, mis oluliselt suurendas aju- ja südamerakkude ellujäämist hüpoksia tingimustes, kui organismil tekkis reanimeerimisel hapnikunälg. Just olid lõppenud katsed teadusliku uurimise instituudis, preparaat pidi minema seeriatootmisse.

Mind komandeeriti uuesti Moskvasse, leidsin instituudi üles, suutsin saada telefoni otsa teadussekretäri ja veenda teda mind vastu võtma. Kui ma hommikul instituuti jõudsin, siis selgus, et ta on hõivatud erakorralise koosolekuga. Mul paluti vastuvõtutoas oodata. Seal juba istus keegi, kuid ma oli nii närvis, et võpatasin ehmatusest, kui ta mind kõnetas. Koosolek venis, lootus mingi tulemuseni jõuda oli peaaegu kadunud, seepärast polnud mul ka tuju viisakat vestlust arendada. Ta küsis, kes ma olen, kust tulen ja milleks. Ma vastasin vastumeelselt kuni küsimuseni, kas ma tean midagi Sombrevinist ja kas tahan saada seda preparaati aprobatsiooni jaoks. Ma ärkasin momentaanselt ja reageerisin nii tormiliselt, et ta hakkas naerma. Milline anestesioloog poleks kuulnud uuest sissejuhatavast narkoosi preparaadist, „Šveitsi imest”? Meie jaoks asus see aga kauges ja kättesaamatus Euroopas, me ei tohtinud sellest isegi unistada. Sombrevin oli ainus preparaat, mis ei läbinud platsentat, s.t oli lapsele absoluutselt ohutu. Peale selle uinus sünnitaja juba 40–75 sekundi pärast, mis lubas opereerida rahulikult, kiirustamata, ilma hüsteerikata.

Sissejuhatava narkoosi etapp oli kõige olulisem, eriti keisrilõike puhul. Me panime paljudel kordadel tööle stopperi ja kronometreerisime oma tööd kriitilises 45

situatsioonis. Nii saime teada, kui palju aega kulus igale etapile: veenisiseste uinutite manustamisele ja magama jäämisele, relaksantide andmisele ja intubatsioonile. Kõigele kulus kokku mitte vähem kui 7–8 minutit. Alles seejärel võis hakata opereerima.

Seepärast meenutas keisrilõige operatsiooni algusest peale kuni lapse väljavõtmiseni hullumeelset takistusjooksu. Stopper pandi tööle sel hetkel, mil esimesed barbituraaditilgad veeni jõudsid. Sünnitusarst seisis laua juures valmis, skalpell käes. Talle oli vaja aega naha läbilõikamiseks, emaka avamiseks, lapse väljavõtmiseks ja nabanööri läbilõikamiseks. Kõige paremal juhul kulus selleks kokku 5 minutit. Meil olid aga tollal sissejuhatava narkoosi jaoks kasutada ainult sellised barbituraadid, mis jõudsid juba 10 minuti pärast lapse vereringesse ja kutsusid esile hingamiskeskuse halvatuse. Anestesioloog püüdis alati oma toiminguid kas või mõne sekundi võrra kiirendada, seejärel luges opereerivale sünnitusarstile aega tagurpidi ette: „Jäänud on kolm minutit… kaks… üks…”, pärast aga jooksis vastsündinu juurde, et panna ta hingamisaparaadi alla. Mõnikord sõltus temast lapse elu.

Selgus, et kena, väga elegantne Stanislavi-nimeline noormees osutus kõigile tuntud firma MEDIMPEKS kaastöötajaks. See firma tarnis Ungarist Nõukogude Liitu kaks kolmandikku vajaminevast farmaatsiatoodangust. Instituudi teadussekretär, kelle juurde ma olin sõitnud, oli tema kursusekaaslane ja parim sõber. Kui koosolek lõppes, viisid noormehed mind lähimasse kohvikusse, kus lahendasime tassikest kohvilaket ja suurepärast konjakit juues tunni jooksul kõik küsimused. Nad olid minust vaid paar aastat vanemad ja meil oli väga lõbus. Kui instituuti tagasi läksime, siis näidati mulle laborit, kingiti 27 ampulli ihaldatud preparaadiga (rohkem neil lihtsalt polnud) ja anti selle tehase aadress, kus kõigest kuu aega tagasi pandi käima liin preparaadi tootmiseks. Kui me ravimi Tallinnas ametlikult kätte saime, siis selgus, et meie tellimus oli olnud järjekorras kolmas…

Järgmisel päeval sõitsin Stanislavi juurde MEDIMPEKSi, mis asus Ungari saatkonnas. Ta oli seal ainus Nõukogude Liidu esindaja, aga kogu personal, ka koristajad, olid ungarlased. Tema kabinet oli täis ravimikaste, milles olid uusimad Ungarist saabunud ravimid. Tema kui farmakoloogi töö seisnes nende jagamises erinevate suurte instituutide ja kliinikute vahel aprobatsiooniks ning info kogumises ja töötlemises ettekannete jaoks farmaatsiakomitees. Alles pärast litsentseerimist jõudsid ravimid apteekide valitsusse, s.t alles siis osteti suur partii ravimit. Stanislavi tööd hinnati selle järgi, kui mitmeks aastaks ta tellimuse sai. Stas rääkis mulle, et ungarlased lõid Sombrevini Šveitsi litsentsi järgi ja et ta on selle preparaadi andnud üle akušööride instituudile, nii et alles on seda vaid pisut. Ta andis mulle 20 ampulli (20 keisrilõikeks!) ja mahuka juhendi nende kasutamiseks. Seejärel korjas kokku terve kimbu värvilisi reklaamprospekte teiste uusimate ravimite kohta. Enne lahkumist õngitses ta kapist välja mingi karbi ja ütles: „See on päris uus, kodus vaata.”

Karbis oli 100 ampulli Sedukseni.

Tollal me teoreetiliselt juba teadsime, et selline trankvilisaator on olemas, olime kuulnud preparaadi suurepärastest omadustest nende käest, kellel oli õnnestunud 46

seda võtta tablettidena. Mida aga saab teha operatsioonitoas ampullidega? Me ei osanud seda isegi ette kujutada. Uurisime hoolikalt prospekti, kuid ravimit kasutada esialgu ei julgenud. Sobiv juhus ei lasknud end aga kaua oodata. Ükskord kutsus kolleeg mind operatsioonituppa, kus juba 30–40 minutit viskles operatsioonilaual hüsteerias naine, karjus kõva häälega, püüdis end sidemetest lahti rebida ja nõudis, et ta kohe vabaks lastaks. Keelitamine ei aidanud, ta keeldus operatsioonist, sest kartis narkoosi ajal surra. Siis otsustasin proovida. Õde hakkas aeglaselt manustama veeni 2 ml Sedukseni lahjendatuna 40% glükoosilahusega. Sel hetkel kutsuti mind telefonile. Kui ma 2–3 minuti pärast naasin, oli operatsioonitoas pingeline vaikus, personal vahetas arusaamatuses pilke. Esimest kuud iseseisvalt töötanud anestesioloog kehitas kartlikult õlgu. Läksin laua juurde. Patsient magas, isegi norskas. Kui ma teda nimepidi kutsusin, avas vastumeelselt silmad. Minu küsimusele, kas hirm läks üle, vastas ta loiult: „Aga mida mul siin karta?”

Pärast seda juhtumit katsetasime Sedukseni erinevates olukordades ja veendusime iga kord selle laialdastes võimalustes. Mõne kuu pärast kasutasime aga veenisisese narkoosi tegemisel juba oma „firmakokteili” (Seduksen, Promedol ja Atropin). Selline segu lubas sooritada ka lühikesi operatsioone, sest 15–20 minuti jooksul inimene ei tundnud üldse valu ega hirmu ning oli seejuures teadvusel, mis oli väga oluline näiteks stomatoloogidele või aborditegemisel. Aastate möödudes tuli sellest juttu ja firma töötajad olid väga kurvad, et ma neile sellest kohe ei rääkinud – nad oleksid saanud kokteili rahvusvaheliselt patenteerida ja meie meetodit laialt reklaamida.

Tollal ei tulnud selline mõte mulle üldse pähe – patente anti minu arusaamise järgi ainult väga tõsiste, oluliste ja kindlasti tehnikavaldkonna uuenduste eest.

Sõprus ja koostöö MEDIMPEKSiga kestis palju aastaid. Me osalesime ka teiste Ungari preparaatide Sombrevini, Sedukseni, Panangini ja neuroleptikute fentanüüli ja Droperidoli ning kõige esimeste kontratseptiivide kliinilistel katsetustel. Kuu aega pärast meie kohtumist sõitis Stas Tallinna ja me arutasime koos peaarstiga läbi meie aprobatsioonil osalemise tingimused. Ei saanud ju välismaise firma töötaja meile lõpmatuseni tutvuse poolest ülidefitsiitseid preparaate kinkida. Meie aga ei tohtinud kasutada ravimeid, mida Nõukogude Liidu tervishoiuministeeriumi farmakoloogiakomitee polnud heaks kiitnud. Aasta hiljem saime Panangini, millel ilmnesid veel ka antihüpoksandi omadused, nii tablettide kui ka ampullidena. Esimeseks patsiendiks, kes Eestis sai Panangini tablettides, oli minu isa (1971. a). Tema raviarst oli meie eksperimendi pärast endast väljas, ta hakkas isegi nutma. Kulus mitu päeva, et teda veenda ja vastava kirjandusega kurssi viia. Raskete infarktide puhul kasutasime Panangini koos Sedukseniga. Kaks kuud hiljem aga manustasin meie „firmakokteili” veenisiseselt juba iseendale, esimestel tundidel pärast rasket südameatakki.

Kliiniline pilt oli valvearsti sõnul sarnane laialdasele infarktile – tsüanoosi, krampide (kaks korda esimese tunni jooksul) ja kollapsiga (rõhk polnud mingil hetkel kuulatletav). Tasub märkida, et mul polnud mingit paanikat, pea oli täiesti selge, dikteerisin vaikselt oma assistendile, mida täpselt, millises koguses ja järjekorras 47

tilgutisse lisada. Sellest, et olukord on halb, sain aru siis, kui vaatasin kahvatunud arsti kohkunud silmadesse. „Seisund oli nii raske, et ma mõtlesin mingil hetkel: teda pole võimalik sellest välja tuua,” kandis ta järgmisel hommikul peaarstile ette. „Aga kõige hullem,” meenutas pärast medõde, „oli kuulda ja näha, kuidas ta meid rahustab, naeratusega hallikstõmbunud näol.” Arstid tegid iga päev kardiogrammi ja jäid juba mõne päeva pärast pidama diagnoosil – mikroinfarkt. Kardioloogid arvasid, et nii positiivse dünaamika eest tuleb tänada just nimelt Panangini.

48

Manustamisskeem ehk reanimatsiooni ABC laste larüngiidi (kõriturse) puhul.

Kasutatakse nelja homöopaatilist preparaati: Aconites 30, Belladonna 30, Chamomilla 30 ja Apis 30.

Võtke neli klaasi (või tassi) ja pange igasse neist 10–20 tera üht preparaati. Igasse klaasi (200 ml) tuleb valada keeva vett ja segada kuni terade täieliku lahustumiseni.

Ravimid on manustamiseks valmis minuti pärast.

I etapp: lasta lapsel 30–40 sekundit suus hoida (soovitavalt n-ö mäluda) ja alla neelata (rinnalapsele võib anda pipetiga) 1 tl lahust esimesest klaasist. Viie minuti pärast lusikatäis lahust teisest klaasist, järgmise viie minuti pärast kolmandast, siis neljandast. Ja nii vaheldumisi iga viie minuti tagant. Oluline on läbi teha kolm täisringi – selleks kulub umbes poolteist tundi.

15 minutit pärast esimese etapi lõpetamist võtab laps kolm tera Hepar sulphuris 6; uuesti võtab ta seda preparaati kuue tunni pärast, edasi aga veel seitsme päeva jooksul kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, tsüklite vahel, järgides intervalli (s.t 15 minutit pärast preparaati nr 4).

II etapp: kõiki nelja preparaati võtta vahelduvalt iga 15 minuti järel (teelusikatäis) kuni hoo täieliku möödumiseni. Seejärel suurendada manustamise intervalli 30 minutini, siis tunnini. Soovitav on taas teha kolm täisringi. Kui lahused peaksid lõppema, tuleb vajadusel teha uued, ööpäeva möödudes tuleb aga igal juhul teha kõigist neljast preparaadist värsked lahused.

III etapp: lõpuks võetakse ühe päeva jooksul kõiki preparaate kolmetunnise intervalliga.

237

Tšakradiagnostika

S. Hahnemann: „Haigused ei ole ega saagi olla keha materiaalse substantsi mehaanilised või keemilised kahjustused ega sõltu materiaalsest haigusttekitavast ainest, vaid on elu vaimsed dünaamilised häired.” (Märkus § 31 juurde.)

D. T. Kent hüüatas loengul „Ravikunsti…” järjekordset paragrahvi (§ 9) arutades vaimustunult: „Tundub uskumatu, kui palju oskas Hahnemann omal ajal nende väheste ridadega elujõu kohta öelda. Tollal polnud õpetlased veel avastanud ainete mittemateriaalset olekut…” Ja täpsustab selle paragrahvi tolleaegset (1900. a) kõla: „Mittemateriaalne elujõud äratab materiaalse keha ellu, on kohal kõigis organismi osades ja selle häiretest räägib kogu organism, iga organ ja kõik rakud. Need häired põhjustavad kõiki muutusi kudedes ja organites, aga ilmuvad kõigepealt tunnetesse.”

Ta pöörab erilist tähelepanu § 10-le: „Materiaalne organism, mis on elujõust ilma jäetud, pole võimeline tundma, tegutsema ega ennast alal hoidma; ta tunneb ja teeb elulisi talitlusi eranditult tänu oma mittemateriaalsele olemusele (eluprintsiibile), mis elustab materiaalset organismi nii tervise kui ka haiguse seisundis.” Ja jätkab 238

kommenteerimist: „Mateeria muudab elavaks ainult elujõud, mida ei saa leida füüsiliste või keemiliste analüüsimeetodite abil. Keha kaal pärast surma ei muutu ja ka keemiline koostis jääb samaks. Selles füüsilises maailmas suudame oma viie meeleorgani abil tunnetada tagajärgi, kuid ei avasta põhjusi – see on teadvuse piirkond, põhjuse tuvastame ja saame sellest aru aga mõistuse abil. See, mis aitab tundma õppida materiaalseid objekte, ei sobi mittemateriaalsete substantside puhul.

Patoloogilisi seisundeid saab arst avastada ainult tänu haigusetundele ja haiguse välistele ilmingutele. Meil pole teisi mooduseid mittemateriaalse substantsi häirete avastamiseks ja kui neid (meetodeid) ka edaspidi ei tule, siis arst ei saa neid häireid likvideerida, s.t ei saa patsienti ravida.”

20. sajandil on tehniline progress teinud võimsa hüppe, seega pole midagi üllatavat selles, et lihtsa ja isegi primitiivse aparaadikesega saab avastada mittemateriaalse substantsi häireid. Kõigil pole selgeltnägemise annet, et neid häireid näha, AGA – iga arst võib omandada objektiivse diagnostikameetodi, mis avab juurdepääsu palju kõrgematele, mittemateriaalsetele infotasanditele ja võimaldab mitte ainult näha neid substantse, vaid ka registreerida nende häireid ning kujutada seda graafiliselt aurogrammil.

TŠAKRA

VII SAHASRARA

PLANEET

PROJEKT- SODIAAGI- ALGSIOON MÄRK ELEMENT

PÄIKE

ENDOKRIINNÄÄRMED

MEDITATIIVSED DIAGRAMMID (MANDALAD)

TOPOGRAAFIA

UNIVER- TUNNETE SAALNE ENERGIA PARANDAJA

AUM VIOLETNE

1 CM PEALAEST KÕRGEMAL

PLAT. MET 30

HÜPOFÜÜS

OM SININE

2.–3. KAELALÜLI PL CERVICALIS

ARG. MET 30 lootus

EPIFÜÜS

LÕVI

MANTRA (HELIVORM), VÄRVUS

usk

VI ADŽNA

KUU

V VIŠUDHA

MERKUUR

KAKSIKUD EETER NEITSI

KILPNÄÄRE

MAM SININE

7. KAELA- JA 1. RINNALÜLI PL. BRACHIALIS

PB MET 30

suhtlemine

IV ANAHATA

VEENUS

SÕNN KAALUD

TÜÜMUS, PIIMANÄÄRMED

JAM ROHELINE

5.–4. RINNALÜLI PL. CARDIALIS

AU MET. 30

armastus

III MANIPURA

MARSS

JÄÄR SKORPION

KÕHUNÄÄRE

RAM KOLLANE

2 CUN’I NABAST KÕRGEMAL 2.–3. NIMMELÜLI PL SOLARIS

CU MET. 30

võim

II SVADHISTANA

I MULADHARA

VÄHK

JUPITER

SATURN

AMBUR KALAD

ÕHK

TULI

VESI

KALJUKITS MAA VEEVALAJA

NEERUPEALISED

VAM ORANŽ

EESNÄÄRE LAM EMAKAS MUNASARJAD PUNANE

2 CUN’I NABAST ALLPOOL 4.–5. NIMMELÜLI PL MEDIANUS SABAKONT PL PUDENDIS PL SACRALIS

PEAMISE ENERGIAKANALI TŠAKRATE VÄLJUMISKOHAD; ees – tunnete energia tšakrad; taga – tahteenergia tšakrad

MERCUR. SOL. 30

seksuaalsus

FE MET. 30

elujõud

Eeterlikul energial võimaldab keha läbida akupunktuursete meridiaanide süsteem, mis toetab kindlas järjekorras iga üksiku organi rakustruktuuri ainevahetust. Energeetilise homöostaasi häireid saab avastada R. Volli elektroakupunktuurdiagnostika abil. Meetod lubab välja selgitada nii üksikute organite (maks, neerud, kopsud, süda jne) kui ka peamiste elutalitluse süsteemide (immuunsüsteem, endokriinsüsteem jne) energiaga varustatuse.

239

Tšakradiagnostika, millega me tegeleme alates 1995. aastast, on nagu „pimedate aabits”, mis lubab meil, enamasti „pimedatel” arstidel, oma silmadega seda näha tükk aega enne funktsionaalsete häirete ilmnemist. Samal ajal annab see arstile unikaalse võimaluse saada infot patsiendi energeetilise karkassi – biovälja häirete kohta. Sellisest diagnostikast võib arsti jaoks saada täiendav objektiivne info järelemõtlemiseks.

Ma tahaksin veel kord toonitada, et peamine mõtterõhk tuleb panna sõnale info, sest tähtis on just see, mitte mingi konkreetne diagnostikameetod iseenesest. Järele mõtlemata ei saa aga andmeid interpreteerida ja teha õiget järeldust. Testimine laiendab oluliselt arsti vaatevälja, eriti neil juhtudel, kui haigusest pole veel selgeid märke, häired materiaalsel tasandil pole veel tekkinud, kuid peenenergiad pole enam tasakaalus. Tihti on haiglane olek nii ebamäärane, et inimene püüab sellele mitte tähelepanu pöörata.

Patsiendiga tutvumisel tuleb esimeses järjekorras välja selgitada mentaalsed sümptomid ja püüda leida haiguse põhjust. Peaaegu alati on selleks mingi psüühikahäire, mis alles lõpuks avaldub organite ja kudede muutustena. Kindlasti tuleb täpsustada, millises järjekorras sümptomid tekkisid ja pärast millist sündmust haigestuti: oli selleks konflikt tööl, tragöödia perekonnas, operatsioon, trauma või haiguse mahasurumine mingite ravimitega. Vähem oluline pole ka see, millal ja kuidas tekkisid esimesed haigussümptomid, mis põhjustas „murdumise”, milline psüühiline trauma andis tõuke haiguse ilmumisele, millised on pärilikud soodumused jpm.

Oluline informatiivne väärtus on haiguskolde lokaliseerimisel, seejuures mitte ainult igale arstile tuttavas kontekstis (kõhus, rinnus või peas), vaid ka see, kummal kehapoolel (vasem või parem) kolle asub. Tantras ja Hiina meditsiinis peetakse inimese keha paremat poolt mehelikuks, vasemat aga naiselikuks. See puudutab nii mehi kui ka naisi. Dr L. Viilma jäi aga oma arvamuse juurde, et parem kehapool peegeldab probleeme naistega (ja emaga), vasem on aga seotud meestega (ja isaga).

Teada on, et vasem ajupoolkera on loogilise mõtlemise piirkond, kuhu on koondunud inimese analüütilised, matemaatilised, lineaarsed ja verbaalsed võimalused, see valitseb ratsionaalse, kriitilise mõtlemise üle ning on mehelik pool. Parem poolkera – peaajukoore emotsionaalne piirkond – on seotud kunstiliste, esteetiliste, ruumiliste ja intuitiivsete võimetega. See naiselik pool vastutab intuitsiooni, äratundmisvõime, tundlikkuse ja loominguliste palangute eest. Õigeusu kirikutes on Jumalaema ikoon altari poolt vaadatuna paremat kätt, Jeesuse Kristuse ja meessoost pühakute kujutised aga vasemal. Etiketi järgi käib naine mehe paremal käel, v.a sõjaväelastel, kelle parem käsi peab au andmiseks ja relva kandmiseks vaba olema.

Haiguse lätte mõistmiseks on oluline kindlaks teha, millise tšakra tasandil on muutused toimunud, kuid veelgi olulisem on määrata, kummal pool on suuremad kahjustused, s.t kus on konflikti põhjus ja kes on selle algataja. Kui kahjustatud on parem pool, siis viitab see naisterahva – kolleegi, sõbranna, naise, tütre, tädi või ämma –, kui aga vasem, siis meesterahva (mehe, poja, onu või äia) negatiivsele 240

mõjule. Meie andmetel (üle 15 000 testimise) näitavad aurogrammil registreeritud parempoolne sümptomaatika ja muutused alati naiste negatiivset mõju (allasurumine, hirm, häbi, kadedus, vägivald jm), vasakpoolne sümptomaatika aga tähendab agressiivsust mehe poolt.

Oluline on ka haiguskolde asukoht füüsilisel tasandil – ees (olevik, emotsioonide energia) või taga (minevik, tahte energia). Kui aurogrammil on muutused paremal taga, siis annavad need tunnistust tõsistest probleemidest emaga, taga vasemal aga isaga. Sama oluline on kindlaks teha, millisel meridiaanil sümptomid ilmnevad – panime sageli tähele, et eraldi olevad, justkui haiguslikud sümptomid asuvad tegelikult kindla meridiaani peal. Kindlasti tuleb patsiendilt küsida, pärast millist sündmust see või teine sümptom tekkis: oli see tüli (kellega ja milline täpselt) või tragöödia; kas tal oli operatsioon ja milliseid ravimeid (mahasurumine) kasutati…

Alles siis, kui see kõik on selgeks saanud, võib asuda „meie elu koda” remontima. Alustada tuleb seda aga katuse – biovälja või organismi energeetilise karkassi parandamisest. See on aksioom ega vaja tõestamist, piisab, kui vaadata ringi ja näha, kuidas alustatakse maja remonti – katus kaetakse kilega. Kellelegi ei tule pähe totrat mõtet investeerida suur raha korteri „euroremonti”, kuid jätta tähelepanuta läbilaskev katus.

Bioväli, aura või inimese füüsilise keha energeetiline karkass on eelkõige energeetiline kaitsekest. Just sellele avaldavad mõju kõik hirmud, häbid ja süütunded, harjunud stereotüüpe lõhkuv emigratsioon, kõik sotsiaalse staatuse kaotamise ning majandusliku ja sotsiaalsete probleemidega seotud stressid. Järelikult ilmneb haigus algul eeterlikul tasandil – veel enne seda, kui füüsilisel tasandil toimuvad rakumuutused, mida saab avastada tänapäevaste diagnostikavahenditega (röntgenograafia, kompuutertomograafia…).

Tuleb tundma õppida eri hirmude sümptomaatikat, kaaluda nende olulisust, sest nad on hinnaliseks vahendiks haiguse lätte kindlaksmääramisel. Peamine energiakanal läheb mööda selgroogu ning sulgub hirmu iseloomust olenevalt ühel või teisel kõrgusel teatud selgroo-osas, määrates kindlaks haigusest tabatud tšakra, endokriinsüsteemi, füsioloogilise süsteemi ja organi. Pole olemas kaht ühesugust arvamust, tajumust ega hinnangut, s.t reaktsiooni ühele või teisele sündmusele – sellele ongi heas kriminullis üles ehitatud tunnistajate küsitlemine. Täpselt samamoodi kutsub üks sündmus või eksitus eri inimestel esile erinevaid reaktsioone (ja erinevaid haigusi) – sõltuvalt inimese domineerivast miasmist. Stressis organism vastab individuaalse ja iga inimese puhul unikaalse sümptomatoloogiaga. Reeglina on igal haigusel tavasilmale nähtamatud põhjused. Nähtavad ja tuntavad haigussümptomid nagu sügelus, valu, paistetus, haavand, pearinglus või depressioon saavad olla ainult tagajärjeks. Just nimelt SEDA ei tunnista ortodoksne meditsiin, seepärast ravivadki „kitsa eriala spetsialistid” eraldi kõrva, emakat, kopse ja nahka.

Isiksuse kujunemist mõjutab kõik: kasvatus ja haridus, dogmaatilised stereotüübid ja eelarvamused, stress ja hirmud, alandamine, solvamine, laimamine, reklaam ja 241

TŠAKRA

PLANEET PROJEKT- SODIAAGISIOON MÄRK

AUROGRAMM Ees – tunnete energia tšakrad, olevik Taga – tahteenergia tšakrad, minevik

ENDOKRIINNÄÄRMED

MEDITATIIVSED DIAGRAMMID (MANDALAD)

EPIFÜÜS

VII Sahasrara

PÄIKE KUU

V Višudha

VÄHK

MERKUUR

IV Anahata

VEENUS

III Manipura MARSS II Svadhistana I Muladhara

JUPITER SATURN

usk

LÕVI HÜPOFÜÜS

VI Adžna

TUNNETE ENERGIA

KAKSIKUD NEITSI SÕNN KAALUD JÄÄR SKORPION AMBUR KALAD KALJUKITS VEEVALAJA

KILPNÄÄRE TÜÜMUS, PIIMANÄÄRMED

KÕHUNÄÄRE NEERUPEALISED EESNÄÄRE EMAKAS MUNASARJAD

lootus

suhtlemine armastus

võim

seksuaalsus elujõud

palju muud. Ka sotsiaalne kaitsetus, nostalgia, oma võimaluste realiseerimata jätmine, üksindus, viha, kadedus, armukadedus ja õnnetu armastus. Ühesõnaga kõik see, mida nimetatakse psühhotraumaks ega loeta meie ühiskonnas haiguseks. Aural peegeldub kogu psühholoogiline negatiiv: lähedaste raske haigus või surm, tülid ja skandaalid nii perekonnas kui ka töökohal (sh koolis ja lasteaias). On selgunud, et meie organism pole kategooriliselt nõus selle elulaadiga, mida tema enda intellekt talle peale sunnib. Protestida saab ta ainult ühel moel – erinevate haigustega.

Ei maksa unustada, et kuhu iganes on lokaliseeritud haigussümptomid – nahale, emakasse, kopsudesse, soolestikku või koljusse –, on need alati vaid haiguse perifeerseteks tunnusteks.

Meie arvates on arsti ülesanne mõista hädasignaale mitte ainult materiaalsel tasandil, vaid selgitada häda põhjus välja ka energoinformatiivsel tasandil. Paistab, et selline lähenemine diagnostikale ja ravitaktika valimisele lubab lõpuks ometi ellu rakendada ja praktikas kasutada seda profülaktilist meditsiini, millest ametlik meditsiin viimased 2000 aastat nii deklaratiivselt pasundab. Kogu selle aja jooksul on see inimesi koos kõigi nende sümptomitega „ainult jälitanud” ja kasutab farmaatsiatööstuse kogu võimsust üksikute lokaalsete sümptomite likvideerimiseks.

A. Svijaš: „Tšakrad mõjutavad praktiliselt kõiki inimese elusfääre. Tšakra vigastamine lõpeb kindlate haigustega, sest vastavad organid ei saa piisavalt energiat.”

L. Putško: „Kõik seitse tšakrat vastutavad magavate ajupiirkondade valgustamise eest. Erinevad ajupiirkonnad on seotud kindlate tšakratega, mis saavad sisse lülitada selle või teise ajusektsiooni ja põhjustada musikaalsust, selgeltnägemist ja telepaatiat.”

R. Steiner: „Eksiarvamused meditsiiniteaduses on tekkinud sellest, et teadus on muutunud materialistlikuks ja piirdub ainult nende protsesside vaatlemisega, mis leiavad aset füüsilises kehas. Kuid need protsessid pole kunagi iseseisvad ja eelkõige 242