Ilusad olendid by Rahva Raamat

02.09

Uus tüdruk

aheksa tänavat. Just nii palju tuli läbida, et jõuda Cotton Bendilt Jacksoni keskkooli. Tuleb välja, et ma võiksin kogu oma elu uuesti läbi elada, liikudes edasi-tagasi ainult mööda neid kaheksat tänavat, ja kaheksast tänavast täiesti piisab, et imelik must surnuvanker unustada. Võib-olla ma sellepärast ei maininudki seda Linkile. Me möödusime poest nimega Peatu & Osta, mis oli rahva seas tuntud nime all Peatu & Pätsa. See oli meie linnakese ainus toidupood ja kõige sarnasem asi 7-Elevenile, mis meil üldse olemas oli. Nii et iga kord, kui sa sõpradega poe ees hängisid, tuli loota, et sinna ei tule õhtusöögiks sisseoste tegema kellegi ema või veel hullem – Amma. Märkasin poe ette pargitud tuttavat Grand Prix’d. „Ohh ja ähh. Paks on juba laagris.” Ta istus alati juhiistmel ja luges The Stars and Stripes’i*. „Äkki ta ei näinud meid.” Link vahtis pingsalt tahavaatepeeglisse. „Äkki me oleme omadega persses.” *

The Stars and Stripes – Ameerika sõdurileht, mis ilmus Esimese maailmasõja ajal, aastatel 1918–1919. Siin ilmselt Gatlini kohalik ajaleht.

Paks oli Stonewall Jacksoni keskkooli kohalolekukontrolli teostav ametnik, samuti oli tal au kuuluda Gatlini politseijõudude ridadesse. Tema tüdruksõber Amanda töötas Peatu & Pätsas ning Paks parkis end enamasti hommikul poe ette ja ootas seal värskete saiakeste saabumist, mis polnud just kuigi mõnus nende seisukohalt, kes pidevalt hiljaks jäid, näiteks nagu Link ja mina. Polnud võimalik käia Jacksoni keskkoolis ja mitte teada Paksu harjumusi niisama hästi nagu oma tunniplaani. Täna viipas Paks meile, et minge, ilma et oleks spordikülgedelt pilku tõstnud. Ta laskis meid alati läbi. „Spordiküljed ja moosisaiad. Tead küll, mida see tähendab.” „Meil on viis minutit aega.”

! Veeretasime Loksu täiesti turvaliselt kooli parkimisplatsile ja lootsime valvelauast vaikselt mööda hiilida. Aga väljas kallas endiselt vihma, nii et koolimajja jõudes olime me läbimärjad ja meie ketsid kriuksusid nii valjusti, et sama hästi võisime siis juba ka väikese peatuse teha. „Ethan Wate! Wesley Lincoln!” Me seisime tilkuvatena kantseleis ja ootasime oma märkustelehti. „Hilinemine esimesel koolipäeval. Teie emal, õpilane Lincoln, on teile nii mõnigi krõbe sõna öelda. Ja ärge tehke siin midagi nii rahulolevat nägu, õpilane Wate. Küll Amma teil juba naha kuumaks kütab.” Preili Hesteril oli õigus. Umbes viie minuti pärast on Ammal teada, et ma olen kooli hiljaks jäänud, muidugi kui ta seda juba ei tea. Nii see meil siinkandis käib. Emal oli kombeks öelda, et meie postkontori ülem Carlton Eaton loeb läbi kõik kirjad, mis natukenegi huvitavad välja paistavad. Ta isegi ei vaevunud neid pärast uuesti kinni kleepima. Mitte et meil siin mingeid tõelisi uudiseid oleks. Igal perekonnal olid küll omad saladused, aga terve tänav teadis neid ja isegi see polnud mingi saladus. „Aga preili Hester, ma pidin ju selle vihma pärast aeglasemalt sõitma.” Link üritas sarmi sisse lülitada. Prillid preili Hesteri nina peal nihkusid veidi madalamale ja ta vaatas veel kord Linkile otsa. Sarm polnud mõjunud. Peenike kett, millega ta sai oma prille kaela rippuma jätta, õõtsus edasi-tagasi.

„Poisid, mul pole praegu aega teiega lobiseda. Mul on praegu käed tööd täis teie märkustelehtede täitmisega, et saaksite täna pärast tunde jääda,” ütles ta ja ulatas meile sinised lehekesed. Muidugi oli tal tegemist, küünelaki lõhna oli tunda juba enne kui kantselei ukse taha jõudsid. Tere tulemast koju.

! Gatlinis on esimene koolipäev tegelikult alati ühesugune. Õpetajad, kes kõik sind juba ristimisest saati teavad, otsustavad juba algkooli ajal ära, kas sa oled rumal või tark. Mina olin tark, sest mu vanemad olid professorid. Link oli rumal, sest pühakirjakohtade aja peale otsimise võistluse ajal kortsutas ta ükskord püha raamatu leheküljed ära ja ükskord hakkas ta jõuluetenduse ajal oksele. Et mina olin tark, sain ma oma tööde eest häid hindeid, ja et Link oli rumal, sai ta halbu hindeid. Ilmselt ei vaevunud keegi neid töid kunagi läbi lugema. Mõnikord kirjutasin ma essee keskele mingit täiesti suvalist juttu, lihtsalt et näha, kas õpetaja ütleb selle kohta midagi. Kunagi polnud öeldud. Paraku ei kehtinud see valikvastustega testide kohta. Esimeses tunnis sain ma teada, et meie seitsmesaja-aastane inglise keele õpetaja, kelle nimi oli tõepoolest proua English, oli andnud meile suviseks ülesandeks lugeda läbi raamat „Tappa laulurästas”, nii et esimese kontrolltöö kukkusin ma läbi. Ma lugesin seda raamatut umbes kaks aastat tagasi, see oli üks mu ema lemmikutest, aga sellest oli jupp aega möödas ja detailid olid juba üksjagu ähmased. Vähetuntud fakte minu kohta: ma loen kogu aeg. Raamatud on aidanud mul Gatlinist välja saada, isegi kui see on olnud vaid hetkeks. Mul on seina peal kaart ja iga kord, kui ma loen mõnest paigast, kuhu ma minna tahaksin, märgin ma selle oma kaardi peal ära. New York oli „Kuristik rukkis”. Raamat „Üksindusse” viis mind Alaskale. Kui ma lugesin raamatut „Teel”, siis märkisin ma kaardil ära Chicago, Denveri, Los Angelese ja Mexico City. Kerouac võib sind muidugi viia peaaegu kuhu tahes. Iga paari kuu tagant ühendasin ma need märgid joonega. Peenikese rohelise joonega, mida mööda ma kavatsesin rännata suvel enne kolledžisse minekut, muidugi kui ma üldse kunagi sellest linnast välja saan. Kaardi ja raamatulugemise jätsin ma

loomulikult enda teada, siinkandis ei liigu raamatud ja korvpall ühes seltskonnas. Keemiaga polnud kuigi palju parem seis. Õpetaja Hollenback määras karmi kohtuotsusena mulle paariliseks Ethani-vihkajast Emily, tuntud ka nime all Emily Asher, kes põlgab mind eelmise aasta kooliballist saati, sest ma tegin tookord selle vea, et kandsin ülikonna juurde Chuck Taylori ketse ja lasksin oma isal meid kohale sõidutada roostetanud Volvos. Akna tõttu, mis seal kunagi päris kinni ei lähe, oli hukka läinud balli jaoks tehtud täiuslike lokkidega soeng tema blondis peas, nii et kui me võimlasse saabusime, nägi ta välja nagu äsja voodist tõusnud Marie Antoinette. Kogu peo ajal ei rääkinud Emily minuga sõnagi ja saatis mu juurde Savannah Snow, kes punšinõust kolme sammu kaugusel mulle koha kätte näitas. Sellega oli asi enam-vähem ühel pool. Poiste jaoks oli see lugu lõputu meelelahutuse allikas, sest nemad ootasid, et me taas ära lepiks. Nad ei teadnud aga seda, et Emilysugused tüdrukud ei lähe mulle üldse peale. Emily oli küll ilus, aga see oli ka kõik. Ja tema vaatamine ei tasakaalustanud sugugi seda, et sa pidid samal ajal ka kuulama kõike, mis tema suust välja tuli. Ma tahtsin kedagi teistsugust, kedagi, kellega saaks rääkida ka muust kui pidudest ja sellest, kuidas talveballil ballikuningannaks saada. Tüdrukut, kes oleks tark või naljakas – või vähemalt asjalik paariline laboris. Võib-olla on sellised tüdrukud olemas ainult unistustes, aga siis on isegi unistus parem kui see õudusunenägu. Isegi kui see õudusunenägu kannab kisakoori lühikest seelikut. Keemia elasin ma üle, aga edasi läks päev ainult hullemaks. Ilmselt saan ma sel aastal jälle õppida USA ajalugu, mis on ainus ajalugu, mida Jacksonis õpetatakse, nii et täpsustav nimetus on tegelikult ülearune. Juba teist aastat järjest veedan ma aega õpetaja Lee seltskonnas (ei ole brigaadikindral Lee* sugulane) põhjaosariikide agressiooni õppides. Aga nagu me kõik teadsime, olid õpetaja Lee ja kuulus Konföderatsiooni kindral hingelt praktiliselt kaksikud. Õpetaja Lee oli üks väheseid õpetajaid, kes mind tõeliselt vihkas. Möödunud *

Edwin Gray Lee (1836–1870) – Konföderatsioonivägede sõdur, hiljem brigaadikindral Ameerika kodusõjas.

aastal olin ma Linki ässitusel kirjutanud referaadi „Lõunaosariikide agressioon” ja härra Lee oli pannud mulle selle eest D. Õpetajad vist mõnikord siiski loevad töid läbi. Leidsin endale koha tagareas Linki kõrval, kes tegeles eelmise, maha magatud tunni konspekti ümberkirjutamisega, aga ta lõpetas kirjutamise niipea kui ma istet võtsin. „Mees, kas kuulsid?” „Mida ma kuulsin?” „Jacksonis on üks uus tüdruk.” „Siin on tonnide viisi uusi tüdrukuid, terve keskkooli esimene aasta, idikas.” „Ma ei räägi keskkooli esimesest. Meie klassis on uus tüdruk.” Mis tahes teises keskkoolis poleks uus tüdruk teisel aastal mingi uudis, aga see oli Jackson ja meile tuli viimati uus tüdruk algkooli kolmandas klassis, kui Kelly Wix oma vanavanemate juurde elama kolis, pärast seda kui tema isa nende Lake City maja keldris kihlveokontori pidamise eest vangi pandi. „Kes ta on?” „Ei tea. Mul on teine tund kodanikuõpetus koos kõigi bändivendadega ja nemad ei teadnud ka midagi, ainult seda, et ta mängib mingit viiulit. Ei tea, kas ta on ka kuum tibi.” Linkil olid väga konkreetsed huvid nagu poistel enamasti ikka, peamiselt selle vahega, et Linki mõtted tulid ühtlasi ka tema suu kaudu välja. „Nii et ta on siis bändivend?” „Ei, muusik. Äkki meeldib talle klassikaline muusika nagu mullegi.” „Klassikaline muusika?” Ainus klassikaline muusika, mida Link üldse kunagi on kuulnud, on see, mis mängib hambaarsti juures. „Tead küll, klassika, noh. Pink Floyd, Black Sabbath. Rollingud.” Ma puhkesin naerma. „Õpilane Lincoln. Õpilane Wate. Kahjuks olen ma sunnitud teie vestluse katkestama, sest ma tahaksin tunniga pihta hakata, kui härrastele sobib.” Õpetaja Lee hääletoon oli niisama sarkastiline nagu möödunud aastalgi ning üle ta kiila pea kammitud juuksesalgud ja higiplekid tema kaenla all olid niisama rõvedad. Ta jagas meile välja sellesama õppekava, mida ta oli kasutanud vist juba aastakümneid. Kodusõja lahingu etendamisest osavõtmine oli kohustuslik. Otse loomulikult. Selleks saan ma laenata mundri mõnelt oma sugulastest,

kes nädalavahetustel oma lõbuks kodusõja lahinguid läbi mängivad. Sellega on mul vedanud. Kell oli helisenud, aga meie Linkiga passisime ikka veel oma kappide juures, lootuses, et ehk õnnestub meil sellele uuele tüdrukule pilk peale visata. Linki jutu uskudes oli tüdruk juba tema tulevane sugulashing, bändikaaslane ja ilmselt veel mõnda sorti kaaslane, millest ma tõesti ei tahtnud midagi teada, aga ainus, mida me seal passimise eest saime, oli võimalus heita pilk peale Charlotte Chase’ile, keda oli liiga palju ja see kõik oli kaks numbrit vajalikust väiksemas teksaseelikus. Mis tähendas, et meil ei õnnestunud midagi teada saada enne, kui alles söögivaheajal, sest meie järgmine tund oli ameerika viipekeel, kus igasugune jutustamine oli rangelt keelatud. Mitte keegi meist polnud nii hea viipleja, et edastada kas või sõnumit „uus tüdruk”, eriti kuna viipekeel oli tund, kus oli kohal ka ülejäänud Jacksoni korvpallimeeskond. Ma olen selles meeskonnas olnud kaheksandast klassist peale, sellest ajast peale, kui ma kasvasin ühe suvega viisteist sentimeetrit, mille tulemusena ma olin kõigist klassikaaslastest vähemalt pea jagu pikem. Pealegi kui mõlemad su vanemad on professorid, siis sa lihtsalt oled sunnitud midagi normaalset tegema. Tuli välja, et korvpalli mängida ma oskan. Ma oleksin nagu alati teadnud, kuhu vastasmeeskond kavatseb palli sööta, ja sealt kaudu tuli mulle ka koht, kus sööklas istuda. Jacksonis oli see juba midagi väärt. Täna oli see positsioon veelgi väärtuslikum, sest Shawn Bishop, meie mängujuht, oli uut tüdrukut oma silmaga näinud. Link esitas ainsa küsimuse, mis kõigile üldse korda läks. „Et kas ta on ka kuum tibi?” „Üsna kuum.” „Kuum nagu Savannah Snow?” Nagu märguande peale sisenes sööklasse Savannah – see standard, mille järgi Jacksonis kõiki tüdrukuid hinnatakse – käsikäes Ethani-vihkajast Emilyga ja me kõik vaatasime teda, sest Savannah oli meeter seitsekümmend kaks pikk ja omas kõige täiuslikumaid jalgu, mida eales nähtud. Emily ja Savannah olid peaaegu üks ja sama inimene isegi siis, kui neil polnud parajasti kisakoori vormirõivastust seljas. Blondid juuksed, kunstpäevitus, varbavahesandaalid ja teksaseelik, mis on nii lühike, et seda võiks sama hästi vööks pidada.

Savannah – see oli tema jalad, kuid siiski oli Emily see, kelle bikiinide ülemist poolt kõik poisid suvel järve ääres piiluda üritasid. Neil tüdrukutel ei paistnud kunagi ühtki raamatut olevat, ainult tillukesed metallivärvides kotid ühe kaenla alla topitud, sellised kotid, millesse mahtus hädavaevu mobiiltelefon neil vähestel puhkudel, kui Emily tõepoolest tekstisõnumite saatmise katkestas. Erinevus nende kahe tüdruku vahel taandus nende positsioonile kisakooris. Savannah oli kapten ja alus, üks neist tüdrukutest, kes püramiidis hoidis üleval vähemalt kaht või enamat rida kisakoori tüdrukuid Metsikute Kasside püramiidis. Emily oli tipukaunistus, tüdruk püramiidi tipus, see, kes visatakse umbes pooleteise meetri kõrgusele õhku, kus ta peab siis sooritama salto või mõne muu hullu kisakoori triki, mille tulemusena võib vabalt kaela murda. Emily oli valmis kõigega riskima, et ainult püramiidi tippu jääda. Savannah’l polnud vaja millegagi riskida. Kui Emily minema visataks, oleks püramiid ka ilma temata täiesti okei, kui aga Savannah end kas või kriipsu võrragi liigutaks, laguneks terve ehitis laiali. Ethani-vihkajast Emily märkas, et me vahime teda, ja põrnitses mind vihaselt vastu. Poisid naersid. Emory Watkins patsutas mulle õlale. „See on nagu patt, Wate. Tead ju küll Emilyt – mida vihasemalt vahib, seda palavamalt armastab.” Ma ei tahtnud täna üldse Emily peale mõelda. Ma tahtsin mõelda Emily vastandist. Sellest ajast peale kui Link oli ajaloo tunnis sellest juttu teinud, oli see mulle pähe kinni jäänud. Uus tüdruk. See võimalus, et ta on teistsugune, tulnud mõnest teistsugusest paigast. Võib-olla keegi, kelle elu on avaram kui meil, ilmselt ka minul. Võib-olla isegi selline, kellest ma olen unistanud. Ma teadsin, et see on puhas väljamõeldis, kuid ma tahtsin sellesse uskuda. „Kas te olete juba kuulnud, et meil on uus tüdruk?” Savannah istus Earl Pettyle sülle. Earl oli meie meeskonna kapten ja Savannah’ kokku-lahku poiss-sõber. Hetkel olid nad jälle koos. Earl libistas oma käed üle tema oranžiks värvitud jalgade, täpselt nii kõrgele üles, et sa ei teadnud enam, kuhu oma pilku panna. „Shawn siin tegeleb parajasti meie informeerimisega. Ütleb, et pidada kuum tibi olema. Võtate oma kisakoori?” Link haaras minu kandikult kartulikoogi.

„Vaevalt. Te peaksite ise nägema, mis moodi ta riides käib.” Esimene hoop. „Ja kui kahvatu ta on.” Teine hoop. Pole võimalik olla liiga kõhn ega liiga päevitunud, vähemalt mis puudutas Savannah’t. Emily istus Emory kõrvale ja kummardus natuke liiga kaugele üle laua. „Kas ta siis ei rääkinudki teile, kes ta on?” „Mis sa sellega öelda tahad?” Emily jättis teatraalse mõju saavutamiseks pausi sisse. „Ta on Ravenwoodi-vanamehe sugulane.” Selle väljaütlemiseks poleks küll vaja olnud pausi vahele jätta. Tundus, nagu oleks ta tervest ruumist kogu õhu välja imenud. Paar tegelast hakkas selle peale naerma. Nad arvasid, et Emily teeb nalja, aga mina nägin, et see polnud nali. Kolmas hoop. Nii et ta on siis mängust väljas. Nii kaugel väljas, et ma ei suutnud teda enam isegi endale ette kujutada. Võimalus, et ilmub välja minu unelmate tüdruk, hajus olematuks veel enne, kui ma jõudsin hakata meie esimest kohtingut ette kujutama. Minu kohutav saatus oli taluda veel kolm aastat Emily Ashereid. Macon Melchizedek Ravenwood on meie linnakese erak. Võib öelda, et nii palju ma raamatust „Tappa laulurästas” igatahes mäletan, et teada, et Ravenwoodi-vanamehe kõrval oleks Koll Radley kui särav seltskonnategelane. See erak elas Gatlini kõige vanema ja kõige kurikuulsama istanduse maadel vanas lagunenud majas ning ma ei usu, et üldse keegi oleks teda näinud juba sellest ajast saati kui ma sündisin, võimalik, et isegi kauem. „Nalja teed või?” „Üldsegi mitte. Carlton Eaton rääkis sellest eile mu emale, kui ta meile posti toomas käis.” Savannah noogutas. „Minu emme kuulis seda samuti. Tüdruk kolis paar päeva tagasi Ravenwoodi-vanamehe juurde sisse, ta tuli siia Virginiast, või oli see hoopis Maryland, ma täpselt ei mäleta.” Nad kõik muudkui rääkisid temast, tema riietest, tema juustest, tema onust ja sellest, kui imelik ta arvatavasti on. Just seda ma Gatlini juures kõige rohkem vihkangi. Seda, kuidas kõigil on midagi öelda kõige kohta, mida sa ütled või teed või (antud juhul) seljas kannad. Mina põrnitsesin lihtsalt nuudleid oma taldrikus, mis ujusid ringi vedelas oranžis olluses, mis ei näinud justkui üldse juustu moodi välja.

Kaks aastat ja kaheksa kuud veel jäänud. Ma lihtsalt pidin siit minema saama.

! Pärast tunde kasutati võimlat kisakoori proovideks. Vihm oli viimaks järele jäänud, nii et korvpallitrenn toimus välisväljakul, kus betoon oli mõrane, korvirõngad kõverad ja hommikusest sajust lombid maas. Tuli olla ettevaatlik, et mitte tabada pragu, mis jooksis üle platsi keskosa nagu Suur Kanjon. Muidu aga paistis korvpalliväljakult ära peaaegu kogu parkimisplats ja seal sooja tehes oli võimalik jälgida suuremat osa Jacksoni keskkooli esmaklassilisest seltsielust. Täna oli mul käsi lahti. Ma viskasin vabaviskejoonelt seitsmest seitse, aga sama tegi ka Earl. Tšahh. Kaheksa. Oli tunne, et ma lihtsalt vaatan võrku ja juba purjetabki pall sellest läbi. Mõni päev lihtsalt on selline. Tšahh. Üheksa. Earl oli pahane. Ma nägin, kuidas ta hakkas iga viskega, mis mul sisse läks, üha ägedamalt palli põrgatama. Tema oli meie tsenter. Vaikiv kokkulepe meie vahel oli järgmine: mina lasen tal olla otsustaja ja tema ei hakka minu kallal norima, kui ma ei viitsi iga päev pärast trenni Peatu & Pätsa ees logeleda. Leidus kõigest piiratud hulk võimalusi rääkida ühtedest ja samadest tüdrukutest, ning piiratud hulk kuivatatud vorstikesi, mida sa ära süüa jaksasid. Tšahh. Kümme. Ma lihtsalt ei suutnud mööda visata. Võib-olla on see mul geenides. Võib-olla oli asi milleski muus. Ma polnud seda veel välja mõelnud ja sellest ajast peale, kui mu ema suri, loobusin ma ka üritamast. Lausa ime, et mind üldse siia trenni võeti. Tšahh. Üksteist. Earl minu selja taha mühatas ja põrgatas palli veelgi ägedamalt. Ma katsusin mitte naeratada ja vaatasin järgmist viset sooritades hoopis parkimisplatsi poole. Ma nägin pikkade mustade juuste pahmakat ühe pika musta auto roolis. Surnuvanker. Ma tardusin paigale. Siis auto pööras ja läbi lahtise akna nägin ma üht tüdrukut enda poole vaatamas. Või igatahes arvasin ma end seda nägevat. Pall tabas korvirõngast ja põrkas sellelt vastu aeda. Selja taga kuulsin ma tuttavat heli. Tšahh. Kaksteist. Earl võis rahulikult võtta.

Kui auto liikuma hakkas, vaatasin ma platsil ringi. Ülejäänud tüübid seisid, nagu oleks nad just nüüdsama viirastust näinud. „Kas see oli…?” Billy Watts, meie ründaja, noogutas peaga, ise ühe käega võrkaiast kinni hoides. „Ravenwoodi-vanamehe sugulane.” Shawn viskas talle palli. „Jah. Täpselt nii, nagu nad rääkisid. Sõidab vanamehe surnuvankriga ringi.” Emory vangutas pead. „Kuum tibi tõesti. Milline raiskamine.” Nad asusid taas palli mängima, aga selleks ajaks kui Earl järgmise viskeni jõudis, oli jälle sadama hakanud. Kolmkümmend sekundit hiljem tabas meid paduvihm, kõige hullem sadu, mida terve päeva jooksul nähtud. Mina aga seisin ja lasksin sellel vihmal end peksta. Märjad juuksed rippusid mu silme ees, varjates minu eest kogu ülejäänud kooli ja meeskonna. Halvaks endeks polnud mitte surnuvanker, selleks oli tüdruk. Paar minutit olin ma lubanud endale lootust, et äkki ei tule see aasta samasugune, nagu on olnud kõik teised aastad, et miski muutub, et mul on keegi, kellega rääkida, keegi, kes minust tõesti aru saab. Kuid ma sain kõigest hea päeva korvpalliplatsil, sellest aga pole kunagi küllalt.