Geniaalsed koerad by Rahva Raamat

GENIAALSED KOERAD

EESSÕNA

Väikese Malou lisandumine perekonda viis meie koer Tassie kimbatusse. Nimelt oli Tassiel alates päevast, kui me ta varjupaigast võtsime, korvitäis pehmeid mänguasju. Tassie lemmiktegevuseks sai mänguasjadest täidise välja kiskumine ja siis selle üle terve maja laiali laotamine. Aeg-ajalt täitsime tema korvi uute mänguasjadega, et ta need jälle lõhki rebida saaks. Ka väike Malou sai pehmete mänguasjadega täidetud korvi, mis oli peaaegu identne Tassie omaga. Kui Malou roomama hakkas, õppis ta oma korvist mänguasju välja tirima ja neid igale poole laiali jätma. Siin oli Tassie jaoks dilemma: ta pidi endale selgeks tegema, millised sellest suurest hulgast mänguasjadest on tema omad, et ta saaks need lõhki kiskuda. Vastasel korral oleks Malou leidnud oma lemmikmänguasjade asemel suure hunniku täidist, ja siis oleks asi jamaks läinud. Tassie osutus mänguasjade eristamises väga osavaks. Me oskasime temast seda ka oodata, sest Juliane Kaminski, Briani kolleeg Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia instituudist Saksamaal, oli uurinud Rico-nimelist koera, kes oli varem sarnase probleemi lahendanud (1). Kaminskile oli ühel päeval helistanud keegi kena 9

GENIAALSED KOERAD

sakslanna, kes ütles, et tema bordercollie* mõistab enam kui kahtsada saksakeelset sõna, enamasti laste mänguasjade nimetusi. See oli muljetavaldav, aga juba teada asi: keele alal treenitud bonobod ehk kääbusšimpansid, silmikdelfiinid ja aafrika hallpapagoid (2) on sarnase hulga esemete nimetusi ära õppinud. Koer Rico puhul oli oluline see, k u i d a s ta need selgeks sai. Kui te näitate lapsele punast klotsi ja rohelist klotsi ja palute siis, et ta annaks „purpurse klotsi, mitte rohelise”, siis annab enamik lapsi teile punase klotsi hoolimata sellest, et nad ei tea, et purpur tähendab ühte punase varjundit. Laps j ä r e l d a b seda. Kaminski andis Ricole sarnase ülesande: ta pani uue objekti, mida Rico ei olnud kunagi varem näinud, teise ruumi koos seitsme mänguasjaga, mis kuulusid koerale ja mille nimesid loom juba teadis. Siis ütles ta, et koer tooks talle mänguasja, kasutades koerale tundmatut sõna, näiteks „Sigfried”. Kaminski tegi samamoodi suure hulga uute objektide ja sõnadega. Rico järeldas just nagu lapsedki, et uus sõna viitas uuele mänguasjale. Tassie ei kiskunud kunagi lõhki ühtegi Malou mänguasja, nagu ta seda enda omadega tegi, ja seda ilma igasuguse treeninguta. Tema mänguasjad ja lapse mänguasjad võivad olla põrandal läbisegi, koer võtab eksimatult enda omad, mängib nendega ning heidab lapse leludele ainult põgusa pilgu või nuusutab neid korraks. Koer harjus eluga koos väikelapsega kiiremini kui meie ise. Viimase kümne aasta jooksul on koerte intelligentsuse uurimises toimunud midagi revolutsiooni taolist. Oleme selle aja jooksul koerte mõttemaailma kohta õppinud rohkem kui kogu möödunud sajandi jooksul kokku. * Koeratõugude eestikeelsed nimetused on selles raamatus toodud kujul, nagu need esinevad Eesti Kennelliidu registris. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

eessõna

Käesolev raamat räägib sellest, kuidas tunnetus- ehk kognitsiooniteadus (nimetatakse ka kognitiivteaduseks)* on hakanud mõistma koerte geniaalsust läbi eksperimentaalsete mängude, kus ei kasutata midagi kõrgtehnoloogilist, vaid lihtsaid mänguasju: topse, palle ja kõike muud, mis garaažis vedeleb. Nende väheste vahendite abil on meil olnud võimalik vaadata koerte tunnetuse rikkasse maailma ja oleme õppinud nägema, kuidas nad teevad järeldusi ja lahendavad uusi väljakutseid väga paindlikul moel. Koerte geniaalsuse üle arutlemine ei aita meil mitte ainult nende elu rikastada, vaid avardab meie mõttemaailma ka inimeste intelligentsusest. Mitmeid koerte intelligentsuse uurimiseks kasutatud kontseptsioone on rakendatud ka inimestel. Ehk on kõige suurem kingitus, mida me oma koertelt saame, see, et me mõistame nüüd paremini iseennast. Igaühel on oma arvamus sellest, mis koerad targaks teeb. Praeguseks on ilmunud väga palju teaduskirjandust, mis käsitleb koerte psühholoogiat ning mis vahetevahel toetab ja vahetevahel ei toeta meie arvamust. Et aidata kõigil koerasõpradel vaielda selle üle, mida mingi viimane teaduslik avastus võiks tähendada, annab raamat põhjaliku ülevaatega koerte tunnetuse uurimise edusammudest. Oleme lugenud tuhandeid teadusartikleid koerte tunnetuse uuringutest ja viitame selles raamatus neist rohkem kui seitsmesajale kõige olulisemale ja huvitavamale. Kõige elevusttekitavam on asjaolu, et enamik teadustöödest, millele siin raamatus viitame, on teile kättesaadavad internetis. Esiteks on Google’il Google Scholar, kus saab teadusartikleid alla laadida, teiseks lubavad mitmed teadusajakirjad oma veebikülgede kaudu järjest enam vaba juurdepääsu neis avaldatud artiklitele ja kolmandaks võite alati leida autorite kodulehekül* Tunnetus ehk kognitsioon on mentaalsete protsesside (tähelepanu, taju, mälu, mõtlemine) kompleks, mille abil loom/inimene omandab teadmisi väliskeskkonnast ja iseendast ning kasutab neid teadmisi oma tegevuste planeerimisel ja probleemide lahendamisel.

GENIAALSED KOERAD

gedelt lingi nende publikatsioonidele – teadlased ei armasta midagi rohkem kui seda, et te kirjutate neile ja palute nende artikli koopiat. Loodetavasti jagavad nad ka hea meelega mõnda artiklit, millele on siin raamatus viidatud, kuid millele te muudmoodi ligi ei pääse. Kuna meie ülevaade on väga mahukas, siis hõlmab see vaid küsimusi, mida on teaduslikult uuritud. Võib juhtuda, et oleme jätnud puudutamata mõned huvitavad teemad, sest ükski teadlane ei ole selle kohta midagi kirjutanud. Kuid teiselt poolt on olemas tonnide viisi paeluvaid uuringuid koerte kognitiivsusest, millest teil ehk varem aimugi polnud. Ehkki andsime endast parima, et esitada õiglaselt kõiki seisukohti, ei nõustu kindlasti kõik teadlased kõigega, mida me siin kajastame. Kus saime, tõime välja alternatiivsed vaatenurgad või alternatiivse andmestiku. Lugemise lihtsustamiseks varustasime teid raamatu lõpus hulga märkustega oluliste detailide ja teiste avastuste kohta, juhul kui need on olnud kättesaadavad. Erinevad seisukohad, oponeerimine ja debatid on tervislikud. Mittenõustumine algatab tihti uusi uuringuid, mis arendavad meie arusaamu. Teadlased toetuvad skeptitsismile ja empiirilistele vaidlustele. Seega: ärge ärrituge, kui teie intuitsioon või teie isiklikud vaatlused muudavad teid skeptiliseks väidete suhtes, mida me siin esitame – te olete lihtsalt hea teadusliku vaistuga. Me loodame, et kui te olete raamatu läbi lugenud, juhivad uued teadmised kombineerituna teie isiklike vaatlustega teid huvitavate diskussioonide ja väitlusteni teie koerasõpradest kaaslastega. Läbi selliste väitluste võime õppida, kuidas jõuda veel rikkama suhteni oma koertega. Samuti võime märgata valdkondi, milles me rohkem teadmisi vajaksime või kus teadlased ei ole jõudnud õigeid küsimusi küsida. See on kõik osa mõnust.

BRIANI KOER eessõna

Me teame kindlasti, et iga koera kognitiivne maailm on kaugelt keerulisem ja huvitavam, kui me seda seni võimalikuks oleme pidanud. Meil on kiusatus vaadata nende edu saladustesse. Me võime nüüd täpselt määratleda, milles avaldub koerte geniaalsus. Brian ja tema lapsepõlve-aegne koer Oreo mängisid selle avastusterikkal teekonnal olulist rolli. Paljugi sellest, mis on kirjas järgnevatel lehekülgedel, võib šokeerida isegi kõige teadlikumaid koeraomanikke. Ei ole alati nii ilmne, kus koerad meile oma järelduste tegemise võimest aimu annavad või teistest liikidest enam paindlikkust üles näitavad. Kuid teie intuitsioon on õige – teie koer on geenius.

GENIAALSED KOERAD

ESIMENE OSA

BRIANI KOER

GENIAALSED KOERAD

BRIANI KOER

1. peatükk

KOERAD ON GEENIUSED? Geeniuseks olemise mitu tahku

as ma tõesti mõtlen seda pealkirja tõsiselt? Enamik koeri oskab vaevu istuda, seista ja korralikult rihma otsas kõndida. Koerad on segaduses, kui orav mööda tüve kõrgele puulatva kaob, ning õnnelikud, kui saavad kempsupotist juua. See ei tundu just tüüpilise geeniuse moodi. Unustage Shakespeare’i sonetid, kosmoselennud või isegi internet – kui kasutada klišeelikku arusaama geeniusest, kujuneks see raamat väga õhukeseks. Ma siiski mõtlen seda tõsiselt, sadade hiljutiste uurimistööde tulemused kinnitavad minu arvamust. Seda seetõttu, et tunnetusteaduses mõistame loomade intelligentsust natukene teistmoodi. Esimese asjana peetakse loomade intelligentsuse hindamisel silmas seda, kui edukalt on neil õnnestunud võimalikult erinevates paikades ellu jääda ja paljuneda. Prussakate puhul jälle ei ole edukusel mingit pistmist intelligentsusega. Prussakad on liigina lihtsalt väga vastupidavad ja suurepärased paljunejad. Teistel loomadel on edukaks ellujäämiseks vaja natuke rohkem 17

GENIAALSED KOERAD

spetsiifilist laadi intellekti. Näiteks drontidel1 ei oleks olnud mingit kasu sonettide kirjutamise oskusest, sest ilmselgelt ei oleks see kaasa aidanud nende ellujäämisele (drontide puhul oli ellujäämiseks vajalik oskus, mida nad ei suutnud omandada, õppida vältima uusi vaenlasi nagu näiteks näljased meremehed). Kui nii mõelda, siis on koer vaieldamatult kõige edukam imetaja kogu planeedil, muidugi kui inimesed välja arvata. Koerad on levinud igasse maailma nurka, kaasa arvatud meie kodudesse ja mõningatel juhtudel isegi meie vooditesse. Sel ajal, kui inimtegevuse tulemusena on suur osa imetajate populatsioone meie planeedil kõvasti vähenenud, ei ole kunagi olnud maakeral niipalju koeri nagu praegu. Industrialiseeritud maailmas on inimestel vähem lapsi kui kunagi varem, kuid samal ajal pakuvad nad järjest priiskavamat elu kasvavale kodukoerte populatsioonile. Tänapäeva koertel on ka rohkem töökohti kui eales varem. Abikoerad aitavad vaimsete ja füüsiliste puuetega inimesi, militaarteenistuse koerad leiavad pomme, politseikoerad kaitsevad korda, tollikoerad leiavad illegaalselt riiki toodud uimasteid. Looduskaitse teenistuses olevad koerad otsivad loomade väljaheiteid, et aidata kindlaks teha ohustatud loomaliikide populatsioonide suurust ja liikumisala ulatust. On ka n-ö lutikakoerad, kes annavad lõhna järgi märku, kui hotellis on lutikaprobleem; kasvajaid otsivad koerad avastavad melanoomi või isegi soolevähi ning teraapiakoerad külastavad vanadekodusid ja haiglaid, et rõõmustada patsiente ning kiirendada nende paranemist. Olen lummatud sellisest intelligentsusest, mis on koeral võimaldanud nii edukaks saada. Mis see muud on kui geniaalsus.

Dront ehk dodo on 17. sajandi lõpus väljasurnud lennuvõimetu lind.

BRIANI KOER

Mis on geniaalsus? Kindlasti on enamik meist teinud kunagi mõne testi, mille tulemused määravad, milliste metoodikate järgi meid õpetada tuleks või millisesse kõrgkooli me sisse saaksime. Alfred Binet lõi esimese standardiseeritud intelligentsustesti 20. sajandi alguses. Tema eesmärgiks oli välja sõeluda Prantsusmaa tudengid, kes peaksid saama koolis edasijõudmiseks lisaõpet, rohkem tähelepanu ja ressursse. Tema välja töötatud originaaltestist kujunes Stanford-Binet intelligentsuse skaala, mis on laiemalt tuntud kui IQ test (3). IQ test võimaldab geeniust väga kitsalt defineerida. Kes teab, siis testid nagu IQ test, GRE ja SAT2 keskenduvad vaid testitava põhioskustele nagu lugemine, kirjutamine ja analüütilised võimed. Neid teste eelistatakse, kuna nad ennustavad n-ö keskmist õppeedukust, samas ei mõõda nad iga indiviidi täielikku potentsiaali. Selliste testide abil ei ole võimalik seletada Ted Turneri, Ralph Laureni, Bill Gatesi ja Mark Zuckerbergi edu, kes kõik küll kolledžist välja langesid, kuid sellest hoolimata miljonärideks said (4). Võtame kasvõi Steve Jobsi. Üks tema biograafidest ütles: „Kas ta oli tark? Ei, mitte eriti. See-eest oli ta geenius”. (5) Jobs jättis kolledži pooleli, läks eneseotsingutele Indiasse ja aastal 1985, kui müüginumbrid kehvaks läksid, puksiti ta välja Apple’st – ettevõttest, mille kaasasutajaks ta ise oli olnud. Vaid vähesed oleksid julgenud ennustada talle sellist edu, nagu see tema surma hetkel oli. „Mõtle erinevalt” sai hüüdlauseks paljurahvuselisele ettevõttele, mis põimis kunsti ja tehnoloogia ning mida juhtis Steve Jobs. Jobs oleks olnud keskpärane või kuulsusetu mitmes muus valdkonnas, kuid tema visioon ja võime mõelda erinevalt tegid temast geeniuse. Kognitiivne ehk tunnetuslik lähenemine rõhutab just erinevat tüüpi intelligentsuse olemasolu. Geniaalsus tähendab, et kedagi on 2

GRE – Graduate Record Examination; SAT – Scholastic Aptitude Test.

GENIAALSED KOERAD

õnnistatud mingit tüüpi kognitiivse võimega, samal ajal kui ta on keskpärane või nõrk mõnel teisel alal. Vaatamata diagnoositud autismile on näiteks Colorado ülikoolis töötav Temple Grandin mitmete oluliste raamatute autor, näiteks „Animals Make Us Human” („Loomad teevad meist inimesed”), samuti on ta teinud loomade heaolu uurimisel palju enamat kui keegi teine. Ehkki Grandinil on suuri raskusi ümbritsevate inimeste emotsioonidest ja sotsiaalsest taustainfost arusaamisega, on ta tänu oma erilisele loomade tajumise andele aidanud miljonite loomade stressi vähendada (6). Kognitiivne revolutsioon muutis meie arusaamu intelligentsusest ajal, mil kõik sotsiaalsed revolutsioonid tundusid juba toimunud olevat – eelmise sajandi kuuekümnendatel (7). Tänu arvutitehnoloogia tormilisele arengule oli teadlastel võimalik mõelda ajust ja selle abil probleemide lahendamisest varasemast erinevalt. Kui varem arvati, et aju on kas rohkemal või vähemal määral mõistust täis, umbes nagu klaas veini, siis nüüd mõisteti, et aju on pigem nagu arvuti, mille erinevad osad teevad omavahel koostööd. USB pesad, klaviatuur ja modemid saavad keskkonnast uut infot, protsessor aitab informatsiooni töödelda ja teisendada seda kasutatavasse formaati, samas kui kõvaketas salvestab olulist infot, mida hiljem kasutada. Neuroteadlased mõistsid, et sarnaselt arvutile on erinevad aju osad spetsialiseerunud erinevat tüüpi probleemide lahendamisele. Neuroteadused ja arvutitehnoloogia tõidki esile need kitsaskohad, mis kaasnevad, kui intelligentsuse üle otsustatakse ühemõõtmelises skaalas. Andekateks sportlasteks või kunstnikeks saavad inimesed, kelle tunnetus on eriliselt arenenud; vähem tundliku emotsionaalsusega inimesed on edukad pilootidena või mõnes muus ametis, mis eeldab kõrget riskivalmidust; inimestest, kellel on erakordne mälu, saavad head arstid. Sarnast fenomeni võib täheldada ka vaimsete

BRIANI KOER

häirete puhul. Võib üles lugeda lõpmatu hulga kognitiivseid võimeid, mis ei pruugi ilmtingimata üksteisega seotud olla (8). Mälu on üks kõige paremini uuritud kognitiivsetest võimetest. Õigupoolest peame me tihti geeniusteks inimesi, kellel on erakordne fakti- ja objektimälu, eriti seetõttu, et sellised inimesed saavad IQ testides häid tulemusi. Kuna on olemas erinevat tüüpi intelligentsust, siis on olemas ka erinevalt tüüpi mälu. Mõnedel inimestel on hea mälu sündmuste peale, teistel jällegi nägude, orienteerumise, hiljuti või kaua aega tagasi ette tulnud asjade peale – loetelu on väga pikk. Kui teil on hea mälu ühes valdkonnas, ei pruugi teil olla sama hea mälu teist tüüpi asjade mäletamiseks (9). Näiteks naisel, keda nimetame privaatsuse huvides A. J., oli märkimisväärne autobiograafiline mälu. Ta võis meenutada, millal ja kus leidis aset enamik sündmusi tema elust. Kui katse läbiviijad nimetasid erinevaid kuupäevi, suutis ta hämmastava täpsusega raporteerida tol päeval juhtunud olulistest isiklikest ning avalikest sündmustest isegi kuni nende toimumise kellaajani välja (10). Kõnealuse naise mälu puudutas paraku ainult autobiograafilisi sündmusi. Ta ei olnud eriti hea õpilane ja nägi kurja vaeva faktide mehhaanilise meeldejätmisega. Ühes teises uurimistöös leidsid neuroteadlased, et Londoni taksojuhtidel on teiste inimestega võrreldes suurem neuronite tihedus ajuosas, mida nimetatakse hipokampuseks. Hipokampus on otseselt seotud navigeerimisoskusega, suurem närvirakkude tihedus selles ajuosas võimaldab suuremat mälumahtu ja kiiremat infotöötlust. See asjaolu annab taksojuhtidele võime edukalt lahendada ettetulevaid ruumilisi probleeme, mis nõuavad navigeerimist erinevate orientiiride vahel (11). Geeniuse vääriliseks ei tee A. J.-d ega taksojuhte mitte see, mida mõõdab standardne IQ test, vaid pigem nende erakordne spetsialiseerunud mälu. 21

GENIAALSED KOERAD

Tänapäeva kultuuris on käibel mitmeid huvipakkuvaid intelligentsuse definitsioone. Definitsioon, mis juhtis minu uurimistööd ning mida ma selles raamatus läbivalt kasutan, on väga lihtne. Koerte geniaalsusel – siinkohal tegelikult kõigi loomade, kaasa arvatud inimeste omal – on kaks kriteeriumit: 1. Oma liigi siseselt või võrreldes sugulasliikidega mingi väljapaistva vaimse võime omamine, mis on võrreldes ülejäänud võimetega oluliselt tugevam. 2. Võime teha spontaanseid järeldusi.

Geniaalsed loomad – mitte ainult laul ja tants Arktilistel tiirudel on geniaalne navigeerimisoskus: igal aastal lendavad nad Arktikast Antarktikasse ja tagasi. Viie aastaga läbib tiir vahemaa, millega ta saaks Kuule lennata (12). Vaaladel on geniaalne viis teha koostööd, kui on vaja kala püüda: nad teevad massiivse mullidest müüri, mille abil püütakse kinni terve parv kalu. See kindlustab vaaladele oluliselt rikkalikuma söömaaja võrreldes sellega, kui nad oleksid üksi jahil käinud (13). Meemesilased arendasid välja tantsuvormi, mis võimaldab neil teistele mesilastele edasi öelda, kust leida nektarit täis õisi (14) – see on kindlasti geniaalsuse üks vorme, kui ollakse võimeline tantsimisega elatist teenima. Geniaalsus on alati suhteline, teatud inimesi peetakse geeniusteks, sest nad lahendavad spetsiifilisi probleeme teistest paremini. Teadlasi ei huvita enamasti, millised on iga üksiku looma võimed, märksa huvipakkuvamaks peavad nad seda, milleks on liik kui tervik võimeline. Loomad ei oska rääkida, kuid sellest hoolimata on meil võimalik välja selgitada, kui andekad on nad mõistatuste lahendamisel. Mõistatuste lahendamiseks ei peagi loomad rääkida oskama, nad peavad lihtsalt tegema valikuid, mis paljastavad nende kognitiivsed 22

BRIANI KOER

võimed. Erinevatest liikidest loomadele samu mõistatusi lahendada andes on võimalik tuvastada erinevat tüüpi geniaalsust. Et vihmaussiga võrreldes tunduks iga lind navigeerimisgeeniusena, oleks mõistlik pigem võrrelda omavahel lähedalt suguluses olevaid liike. Niimoodi me mitte ainult ei selgita välja konkreetsele liigile omaseid võimeid, mida tema lähisugulastel ehk pole, vaid saame küsida hoopis põnevama küsimuse: miks ja kuidas selline võime antud liigil üldse olemas on. Toon näiteks hallmänsakute ruumimälu, mis võiks vabalt konkureerida parimate taksojuhtide omaga. Need linnud elavad Ameerika Ühendriikide lääneosas kõrgel mägedes. Suvel võib iga hallmänsak ära peita kuni sada tuhat seemet üle kogu oma territooriumi. Talvel otsivad hallmänsakud üles needsamad seemned, mis nad üheksa kuud varem ära peitsid, isegi kui need on lumega kaetud. Võrreldes oma vareslastest sugulastega on hallmänsakud peidetud toidu otsimises meistrid. Karmid talved on muutnud need linnud ruumimälu geeniusteks. Sellest hoolimata ei võidaks hallmänsakud oma sugulasi päris igas mälumängus. Võsa-sininäärid, kes kuuluvad ka vareslaste sugukonda, peidavad samuti sageli oma toitu, kuid erinevalt üksikult elavatest mänsakutest, kes harva varastavad, on varastamine sininääridel tavaline. Nad vaatavad esmalt pealt, kuidas teised linnud oma toitu peidavad, ning tulevad hiljem tagasi, et see ära varastada. Kui testiti sininääride võimet meeles pidada, kuhu teised linnud toitu peitsid, osutusid sininäärid väga osavateks, samal ajal kui mänsakud olid samas olukorras täiesti lootusetud. Konkurents muutis sininäärid sotsiaalse mälu geeniusteks. (Sininäärid mitte ainult ei näppa, vaid ka kaitsevad ennast nuhkide eest. See tähendab, et nad eelistavad peita oma toitu salaja, ja kui märkavad, et mõni võõras lind nende tegevust jälgib, siis peidavad oma toidu uude kohta. Nad eelistavad isegi toitu pimedatesse kohtadesse peita, et teised ei näeks nende peidikuid.) 23

GENIAALSED KOERAD

Andes taolistele lähedalt suguluses olevatele liikidele lahendamiseks erinevat tüüpi mõistatusi, on teadlastel võimalik eristada iga liigi unikaalseid võimeid. Küsimusele, miks kaks lähedast liiki on erinevate võimetega, saab vastuse, kui uurida, milliste probleemidega erinevat liiki loomad looduses silmitsi seisavad. Siiski, nagu inimesedki nii on ka loomad andekad erinevat moodi: kui ühest liigist loomad osutuvad geeniusteks ühes valdkonnas, ei tähenda see, et selle liigi esindajad oleksid geniaalsed mõnes teises valdkonnas. Näiteks võiks tuua mõned sipelgaliigid, kes oskavad muljetavaldavalt koostööd teha. Nimelt võivad amatsoonsipelgad moodustada elavaid sildu üle vee, lubades teistel sipelgatel ületada veetõke üle oma selgade sibades (21). Teised sipelgaliigid jällegi sõdivad, et kaitsta oma töölisi ja sigijaid ning mõned isegi „orjastavad” teisi sipelgaid või peavad muud liiki putukaid oma „lemmikloomadena”3. Samas piirab sipelgaid üks tõsine puudus: nad ei ole eriti paindlikud. Enamik sipelgaid on programmeeritud järgima lõhnaradu, mida jätavad nende ees liikuvad sipelgad. Troopikas võime kohata sellist nähtust nagu „sipelgaveski”, kus sajad tuhanded sipelgad liiguvad täiuslikus tihedas ringis, mis meenutab musta auku. Sipelgaveskeid on täheldatud isegi diameetriga kuni 365 m, kus ühe ringi tegemine võtab aega üle kahe ja poole tunni. Sipelgaveskid on tuntud ka sipelgate surmaspiraalidena, kuna sageli järgivad sipelgad ilma pikemalt mõtlemata oma liigikaaslasi aina tihenevas ringis, kuni nad kurnatult surevad. Truult järgivad nad kuni oma surmani feromoone, mida eritavad nende ees astuvad sipelgad. Eelnev näide viib meid geeniuseks olemise teise kriteeriumi juur3 Näiteks Eestiski elutsevatel metsakuklastel ja teistel sipelgaliikidel on tekkinud huvitav sümbioos lehetäidega. Taimemahladest toituvad lehetäid meelitavad sipelgaid oma tagakeha tipust eritatavate magusate ekskrementidega. Sipelgas läheneb lehetäile ja puudutab teda tundlatega, just nagu „lüpsaks”, mille peale eritab lehetäi magusa vedelikutilga, mille sipelgas kohe endale haarab. Sipelgad jällegi pakuvad lehetäile kaitset vaenlaste rünnakute ees, seega on kooselust kasu vastastikune.