MARINA STEPNOVA ITAALIA ÕPPETUNNID
Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
Originaali tiitel: Марина Степнова Безбожный переулок АСТ, 2014 Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Toimetanud Krista Mõisnik Sarja kujundanud Jüri Jegorov Disainer Villu Koskaru © Marina Stepnova, 2014 The publication of the book was negotiated through Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency (www.bgs-agency.com). Tõlge eesti keelde © Veronika Einberg ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-745-2 www.tnp.ee Trükitud OÜ Greif trükikojas
1. PEATÜKK Maljast jäi järele ainult bakleva. Keegi ei teadnud, mis asi see on. Kuid maitses hästi. Sada Kreeka pähklit (kallis muidugi, kuid pole midagi parata – pühad ikkagi) lasta läbi hakklihamasina. Rauast, hirmraske, taburetil on temast reetlik lohk, käepide keerleb kiskjaliku raginaga, mis kajab õlani välja. Kui teed hakkliha, tuleb lahti võtta vähemalt kolm korda. Piinanugadele keerdunud kelmed. Kuid pähklid lähevad hästi. Kiiresti. Üheksakopikalisi võikukleid – kaks ja pool tükki. Tõmmud, peaaegu kandilised, pontsakaid külgi pidi kokku kleepunud. Tumepruun läikiv kooruke. Kui võtta kümnekopikalisi, siis saab rosinatega. Üle jääv poolik läheb suhu, kuid mitte kohe, vaid mekutades, raashaaval näpistades. Mõned armastavad veel koos koorevõiga, kuid see on ilmselgelt liiast. Surm veresoontele. Kööki tuleb kass, pakitsedes oma pentsikutest toidusõltuvustest (konservhernes, kummelitee, kord jõi salamahti ära pitsitäie portveini, hommikul oli hirmsas vaevas). Rosinaid haistes röögib nõudlikult nagu opositsionäär Bolotnajal. Tuleb jagada, kuid sest pole midagi, ilma rosinateta on kuklid isegi maitsvamad. Selliseid enam ei tehta, kahju küll. Ja kass on ammu looja karjas.
5
6
Kuklid tuleb kätega ära pudistada, mistõttu on oluline, et need oleksid eilsed, pisut kuivanud. Veel olulisem on meeles pidada, et neid hommikul tee kõrvale mitte nahka panna. Seetõttu lähevad nad leivakasti, kaugemale, et poleks patustamist. Aplus, iharus, ahnus, viha, raskemeelsus, alpus, kõrkus. Pühamees Ignati Brjantšaninov. Pühaduse kilpi ja mõõka täristav. Anna mulle andeks, Issand, sest mina olen ussike, mina olen lojus ja mitte mees, inimeste teotus. Rõõm tutvuda. Mul ka. Protestandid muide asendavad raskemeelsuse laiskusega ja see seletab nii mõndagi. Väga paljut. Sest kristlane, kellel on keelatud norutada, pole vend kristlasele, kellel on keelatud looderdada. Ning selle nimel veristatuid, surnuks piinatuid, pekstuid on terve leegion. Aamen. Kuklid on muidugi tinglikkus. Hilisem leid. Võõrad sirgeldusedsorgeldused range kanoonilise teksti peal. Marginaalid leheservadel. Algselt olid ainult Kreeka pähklid, mesi, aniisiseemned. Muskaatpähkel. Kuklid eksisid nende manu pagenduses ja mitte kuklid mõistagi, vaid leib. Igavene vaesus. DNA-sse kasvanud hirm nälja ees. Vahemeremaade supermarketid on seniajani täis kõikvõimalikku sorti ja masti kuivikuid. Hoolsad talupojad. Sööme kõik ära, pühime ka kõige pisema puru pihku. Aga need olid hoopiski põgenikud ilma vähima lootuseta almusele. Mis kuklitest siin rääkida? Kallasid täidisesse kõik jäänused, mida suutsid välja manguda või leida. Tundsid rõõmu lähenevast peost. Valmistusid. Muretsesid. Kas ema oli see, kes tuli mõttele lisada kukleid? Võib-olla emaema? Kas ta rääkis? Mäletad? Vaatab kõrvale. Ei ütle midagi. Jälle. Hea küll. Siis roosikeedis. Asi, mida kunagi oli põhimõtteliselt võimatu saada. Üksnes soetades lõunamaal sugulasi, rikkudes omal tuju ja närve kõigi nende tülikate jamadega, metsikute igaveseks riidu minekutega, juubeldushuiletega, ootamatute sissesadamistega terve kahali või auuliga
(esmaspäeval, ette hoiatamata, pool seitse hommikul). Aga meie Žužunotška läks mehele, sa ju mäletad Žužunat? Ei mäleta ega taha teadagi! Ent siis tuuakse kaasaveetud hilpude seast, lõhkiminevatest kohvritest õrnutseva vadina saatel lagedale ihaldatud purgike. Suhkruga läbihõõrutud roosiõielehed. Sile, kirbe mõrudus. Naise maitse ja aroom. No kas tõesti ei saanud lihtsalt postipakiga, issandjumalküll?! Roosimoosi on vaja supilusikatäis – mitte rohkem, sest ... Kurat. Telefon. Jah, tere. Ei, te saite täiesti valesti aru. Sellisel juhul nagu teil on paslikum kolm miljonit ühikut, mitte poolteist. Pole? Tähendab, tuleb kaks korda poolteise kaupa. Ise teate, kuhu. Tunnen kaasa. Jah. Nägemist. Niisiis, roosid. Tuleb kohe tunnistada, et mingit lõunamaist verd ega suguseltsi mul pole. Ma olen sedavõrd venelane, et see on isegi ebameeldiv. Puhas piiritus, mida ei kõlba kasutada mitte millekski. Isegi mitte desinfektsiooniks. Joomiseks või haava puhastamiseks tuleb lahjendada puhta veega. Muidu kõrvetad kõik kuramuse kombel ära. Oma üheksakümne kuue protsendises olekus kõlbab piiritus ehk vaid steriliseerimiseks. Ebameeldiv on ennast steriilsena tunnetada. Ebameeldiv on end üldse tunnetada. Kasvõi piisake teist verd annaks mu elule hoopis teise pöörde. Aga ei. Lubage end tutvustada – Ivan Sergejevitš Ogarjov. Ei, ei ole tolle teise sugulane ega seltsimees. Ivan Sergejevitš on samuti pelgalt õõnes reministsents. Ma olen arst. Kõigest arst. ◆◆◆ Veel pannakse baklevasse kirsse. Õigemini kirsimoosi ning pealegi erilist – ilma kivikeste ja siirupita; liitrise purgi täidavad tihedasti
7
8
praktiliselt kuivad, tumedad, siledad marjad. Nagu valitud. Kivikesi võeti välja juuksenõelaga. Mäletate, olid sellised? U-tähe kujuliseks painutatud traat, natuke laineline, otstes tillukesed kuulikesed – et mitte vigastada õrna nahka. Üles tõstetud küünarnukid, kuklasse pimesi krunni kinnitavate sõrmede kiired liigutused, linnulik peakallutus. Pats. Juukselahk. Kiharad madala õrna lauba kohal ja kuklas, kaela peal. Kiire ebaselge küsimus läbi naervate, hammastega kinni hoitavate nõelte. Soengut kohendavast naisest on kaunim vaid see naine, kellesse sa oled armunud. Kui kahju, et kõik nad kannavad nüüd lühikesi soenguid, tobukesed. Maljal olid pikad juuksed. Malja ise – oli. Kirsside puhastamine on pikk, vaevanõudev töö, parem on teha seda kahekesi või ka kolmekesi, kuid ikkagi määrid end kõrvuni ära, mahla ei saa pärast millegagi välja, mine ära, ära keerle kogu aeg naiste seas, sa oled ju poiss, kuidas nii, kullake, kui väga hästi saab välja? No tead, võtad pool teelusikatäit sidrunhapet ... Ma longin, ühtelugu tagasi vaadates ja meelega jalgu lohistades, korjates sandaalidesse liiva, kuivi männiokkaid, tulevaste puravike nähtamatuid kleepuvaid viirastusi – võõras suvila Moskva lähistel, möödaläinud lapsepõlve haprad puitsarikad. Ma olen poiss. Mind aetakse minema. Mulle öeldakse ära. Ma mõistan juba, et see on tragöödia, kuid ei aima veel, et nii hakkab see alati olema. Roogitud kirsid pannakse kaussi – suur, vasest, puust käepidemega – ja keedetakse uue, Agafja Mihhailovnale tundmatu meetodi järgi, ilma vee lisamiseta. Mäletate, „Anna Kareninas”? Aga ei, kust te saaksitegi mäletada ... Naiste seltskond terrassil, titesärkide õmblemine, mähkmevööde kudumine. Lapseootel Kitty. Anke kook. Sidrunid, koorevõi, viha – otse keldrist, mõnusalt jahe. Kas vaene Nikolai Bogdanovitš Anke, lõpmata armas doktor, Moskva ülikooli farmakoloogia, üldteraapia ja toksikoloogia kateedri professor, salanõunik, sünd 6. detsembril 1803. a Moskvas kaupmehe peres, surn
samas linnas 17. detsembril 1872. a, oskas aimata, et tema retsepti järgi valmistatav kook omandab sellise hirmsa surematuse? Ljubov Aleksandrovna, neiuna – oo, see salakire muusika! – Islavina, mehenaisena – oo, see abielu kalk proosa! – Bers. Andrei Jevstafjevitš Bersi, samuti arsti alailma rase küljeluu. Kolleegid. Sapine vennaskond. Teie seisukoht ei kannata mingit kriitikat, kulla mees. Teie praktika on pind minu tagumikus. Teie edu on oma kõige hinnalisemat vara – omaenese tervist – võhiklike šarlatanide kätte usaldava publiku kahetsusväärse rumaluse tulemus. Te olete äraütlemata kehv diagnoosija. Kuid kui jõuab kätte teie kord surra, manustada väikeste lonksudena (söögi alla ja peale ja selle asemel) oma portsjonit maiseid kannatusi, koguneme me kõik teie surivoodi ümber, kõik, kõik viimseni, ning, lükanud kokku kiilad pead ja räsitud tiivad, asume ravima ennastsalgavalt, raevukalt, midagi lootmata ja ikkagi palvetades, ning tasu võtmata, ei, ei, omadelt me tasu ei võta, omade eest põlvitame me tasuta, sest meid on niigi liiga vähe, armetult vähe, meid, tõelise jumala ehedaid, väljavalitud preestreid. Arste. Kolmkümmend minutit. Kolmkümmend viis. Pumbake teie teda, kolleeg, mina enam ei jaksa. Äralibiseva elu nimel murtud roided. Tardunud süda. Mustad ringid. Jäine higi piki selga. Meeleheiteteraapia. Ei mingeid märke elutalitusest. Aju suri, kui me polnud veel alustanudki. Aga pumbake ikkagi! Hilja. Surnud. Valediagnoosi tõttu vardas ära küpsetatud, tapetud sõgeda võhikliku rahvasumma poolt, mürgitatud ühe sõõmuga ärajoodud kooleravibriooniga, nakatatud patsiendi poolt, söeks põletatud, täis topitud kolesteroolinaastusid, tükkideks lõigutud, üle jõu käiva vastutusega auklikuks nühitud. Teenis nagu vaskkatel, kuni läbi kulus. Maha aupaiste, kolleegid! Veel üks arst vähem.
9
1 1
Kurat, kuhu ma jälle kaldusin? Andke andeks. Niisiis, Nikolai Bogdanovitš Anke. Anke kook. Ljubov Aleksandrovna Bersile, Tolstoi (Lev Nikolajevitši muidugi, teised kaks ei tule arvesse) ämmale dikteeritud retsept. Kirjutas üles, must keel pingutusest suust väljas. Mis teil keelega lahti on, Ljubake? Süsi. Kasesüsi. Võttis hõbetangidega spetsiaalsest laekakesest, neelas kramplikult – rudin hammastel, antratsiidipuru, süsiniku ringkäik looduses, mustad kannatavad silmad, kõhnus. Kunagi saame me kõik jälle teemantideks. Miljoni või enama aasta pärast. Aga miks ometi süsi, mis veidrad isud? Kaheksa last. Vanaldane armunäljane mees. Toksikoos. Lõputu toksikoos. Süsi on kõigest ebanormi leebe variant, teised raskejalgsed pugivad niisket krohvi, rabedaid pliiatsisüdamikke, isegi savi. Ema tunnistas kord, et sõi mind oodates seepi – poolläbipaistvat glütseriinseepi, rohelist nagu pudeliklaas. Üksainuke peaaegu ümmargune tükk, sile nagu munakas. Kellegi kingitud. Importkraam. Totaalse defitsiidi ajastu. Säästis niimoodi, et jätkuks kogu rasedusajaks. Kraapis, õrnalt surudes, esihammastega. Nakitses hiire kombel. Sõlmitses midagi enda sees, ehitas, tekitas. Huvitav, millele see seep kulus, mis temast on minuks saanud? Veresooned? Luustik? Hing – seebine, truudusetu, soolaka maitsega? Kui te teaksite, millisest prahist*. Keedist bakleva jaoks – ikka todasama „Anna Kareninast”, ilma veeta – valmistatakse samuti Anke retsepti järgi. Teile ei meeldi Tolstoi? Te olete ebanormaalne. * Raamatus esinevate kirjanduslike tsitaatide allikaid ei ole siin ega edaspidi välja toodud, küll aga soovib tõlkija siinkohal teha kummarduse oma kolleegidele, kelle eestindusi on tõlkes kasutatud: Betti Alver, Asta Blumenfeld, Andres Ehin, Urve Hanko, Selma Holberg, Doris Kareva, Jaan Kross, Aita Kurfeldt, Neeme Laanepõld, Rein Nurkse, Tiina Nuum, Jüri Ojamaa, Jüri Pärni, Harald Rajamets, Piret Saluri, August Sang, Henrik Sepamaa, Enn Soosaar, Heiti Talvik, Matti Vaga, Maiga Varik, Paul Viiding – Tõlkija.