Kaks kummitustorni Toompea nõlval Taani kuninga aias asub kõrvuti kaks vana kummitustorni – Neitsitorn ja Tallitorn. Neitsitornis on kuuldud mööda vanu kivitreppe jooksmas sõjamehi, kuigi neid seal enam ammu pole. Torni all asuvas võlvitud veinikeldris olevat aga kuulda peomelu. Pidulisi, vähemalt nähtavaid, seal aga pole. Aastatel 1978-1980 restaureeriti lagunenud Neitsitorn kohvikuks. Vahel juhtus, et hommikul esimesena jõudnud töömees tegi ukse lahti ja kuulis, kuidas kareda häälega mees tornis mingit laulu laulis. Või siis nähti laua taga istumas vanades riietes meest, kes inimese ruumi sisenedes kadus. Kui kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa kohviku töötajatelt küsis, kas nad kummitusi ei karda, vastas kohvikurahvas, et neile on kummitused nagu turvamehed. Pole siis ime, et neid ei häirinud väga, kui mõni küünal ootamatult kadus, ilmudes salapärasel kombel alles aasta pärast oma vanale kohale tagasi. Muide, Neitsitornil pole neitsitega mitte midagi pistmist. 1373. aastal pandis saksakeelsesse kroonikasse torni nimena kirja Megede torn. Võimalik, et see tuleb eestikeelsest Mägede tornist või omaaegse tornipealiku nimest. Igatahes teisenes see ajapikku saksakeelseks sõnaks, mis tähendab tütarlast. Ja nii sai vana torn endale uue eestikeelse nime – Neitsitorn. Täna on vana kaitsetorn ilusasti korrastatud ja sealt saab alguse pikk ajaloomuuseum, mis viib mööda vana kaitsekäiku Kiek in de Köki, sealt laskutakse maa alla bastionikäikudesse, kus ka viirastusdaami nähtud. Põnev ekskursioon hakkab peagi lõppema Vabaduse väljaku all asuvas parklas. Selleks tuleb veel korrastada enam kui saja meetri pikkune maa-alune käik, seda on plaanis lähitulevikus teha. Neitsitorni ja Lühikese jala väravatorni vahel asub aga Tallitorn. Raeprotokollides 1626. aasta novembrikuust on kirjeldatud Tallinna vanimat teadaolevat kummitusepisoodi. Ühe bürgermeistri, toonase linnapea poeg olla armuasjades ebasündsa käitumise tõttu vangi mõistetud ja pisteti Tallitorni. See oli tol ajal vangikongi kohta üsna hubane, sest seal on kolm laskeava, kust
sai mõnusasti vaadata, kuidas inimesed Toompea lossi ees liiguvad. Tornis polnud ei pime ega rõske. Siiski kirjutas bürgermeistri poeg raele palvekirja, et ta mujale üle viidaks, sest tornis kummitavat koledasti. Esialgu saadeti talle seltsiks sulane. Seegi teatas: «Siin ei ole võimalik olla, siin kummitab.» Ka proua bürgermeister käinud pojukest vangis vaatamas, aga näinud midagi nii õudset, et minestanud. Seda, mis linnapeaemand nägi, kahjuks kirja ei pandud. Küll olevat aga bürgermeister pärast neid sündmusi õige pea hinge heitnud.
Riigikogu hoone särisevast tulejutist Eesti parlamendi Riigikogu asukohas Toompea lossis sööstnud kord peaministri, tänase Riigikogu esimehe kabineti ühest otsast välja särisev tulejutt, mis meenutanud põlevat traati ja lennanud otsejoones läbi toa. Tulejutt läks läbi ka toalillest, mis oli järgmisel päeval närtsinud. Nädal hiljem sai lill aga elujõu tagasi. Hilistel tundidel valves olnud inimesed on sageli kuulnud lossis samme ja näinud iseenesest liikuvaid ukselinke – vaatama minnes pole kedagi leitud. Endine Toompea lossi sekretär ja temaga koos viibiv naispoliitik olevat näinud ukse taga seismas mehevarju, kes ühtäkki haihtus. Samuti on naine tundnud, et keegi sasib ta juukseid. Valvuritädid pole tahtnud Toompea lossis töötada, sest öösiti kostvat selgelt, nagu astuks keegi laiast trepist alla, ehkki sammujat näha pole. Aastaid tagasi käis Toompeal tihti üks ajalootudeng, kes üritas kummitusi pildile jäädvustada. Kuid see vaid unistuseks jäigi. Alati kui ta kohal oli, hakkasid ukselingid logisema. Ühel päeval aga oli seda logisemist ja naginat eriti palju - just samal päeval sai too noormees mägedes surma. Riigikogu kummitused olla seotud enam kui 90 aasta eest ehitatud Riigikogu hoone kohal seisnud keskaegses orulossis asunud vanglaga. Et vange piinati ohtralt, on ka kummitustel tule ja
sähvatuste kuju. Juba koolipõlvest kummituslugudega tegelenud ajaloolane ja endine peamister Mart Laar usub aga, et lossis töötavad impulsiivsed inimesed on oma isiksuste pulbitsemise ja energiaväljade keemisega majavaimud tagasi kutsunud.
Peaministri residents ja verise kleidiga brünett näitsik Valitsuse residentsis Stenbocki majas Toompea serval kummitab väidetavalt noor ja ilus tumedajuukseline tütarlaps, kelle valge kleit on täis heledaid vereplekke. Kummitus pärineb 1855. aastast. Tollal asus majas Tallinna Toomkooli poeglaste pansion. Maja komandandi tütar piidles ülemeelikult seal elavaid noormehi. Isa püüdis tütart korrale kutsuda. Kui too sõna ei kuulanud, haaras mees piitsa ja ajas tüdrukut mööda maja koridore taga. Viimaks ei jõudnud tütar enam eest ära joosta ja langes jõuetult maha. Isa oli jõudnud teda juba mitu korda piitsaga lüüa – nii määrdus tema pikk valge kleit verega. Vaim pole pahatahtlik, vaid pehme loomuga ja teeb möödujale aeg-ajalt sooja paigi. Teda on näinud nii endine peaminister Mart Laar kui ka aastatetagune valitsuse sekretär. Maja keldris asuvas küttelaos kummitavad ka ehitustöölised, kes olid eluajal krahv von Stenbocki Hiiumaa pärisorjadest talupojad. Uus töö linnas osutus kurnavaks ja enamik neist suri palavikku. Hiljem mõistis selles uhkes aadlipalees aastakümneid õigust kohus. Vahepeal tühjana seisnud maja korrastati selle sajandi alguses vabariigi valitsuse tarvis ja nii on sellest saanud üks Eesti kuulsamaid hooneid.