J채채murdja ANTS ANTSON Gunnar Press
© Gunnar Press. Jäämurdja Ants Antson (2015)
Autor Gunnar Press Tänan piltide ja muu abi eest Eesti Rahvusringhäälingu Arhiiv, Eesti Spordimuuseum, Rahvusarhiivi fotode andmebaas, Scanpix, Tallinna Linnaarhiiv, Saskia Alusalu, Aune Anton, Ants Antson, Ene Antson, Fred Antson, Ivi Eenmaa, Märt Elmet, Mati Hiis, Toomas Huik, Jarek Jõepera, Heldur Karro, Lasma Kauniste, Toivo Kauniste, Toomas Kirss, Eve Kivi, Paavo Kivine, Eri Klas, Aivar Kullamaa, Sander Kütner, Hulla Liiv, Kalev Lilleorg, Tiit Lääne, Rein Maantoa, Anton Mutt, Mai Männiste, Lembit Peegel, Aime Pärnakivi, Elmo Riig, Jaan Rõõmus, Rein Sprenk, Siim Sukles, Rein Tammis, Erlend Teemägi, Albert Truuväärt, Isi Trapido, Monika Tsõganova, Osvald Tukman, Gunnar Vaidla, Rein Veidemann, Eha Väinsalu. Toimetaja Katrin Streimann Keeletoimetaja Helve Hennoste Kujundaja Einike Soosaar Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Väljaandja Ajakirjade Kirjastus Trükk OÜ Print Best ISBN 978-9949-39-131-8
J채채murdja ANTS ANTSON Gunnar Press
4 • Ants Antson
Siin ta uisutab, raamatu peategelane Ants Antson.
Sisukord
Kaks õhtut Antsoni olümpiarõdul
17
Sõjatuli koduõuel ja spordirõõm südames
17
Söögilauast isa kukil varjendisse
23
Võimlata spordikool
29
Klassijuhataja Liiv, noor ja kena
31
“Ants oli kambajõmm, mitte staar!”
35
Vestu kooli au kaitstes
35
Mentor Kree pakkus reketi asemele luuda
37
Esimene Eesti kuld. Jäähokis!
41
Üks korüfee nägi jooksjat, teine koorilauljat
43
Vägev klassivend tahtnud Antsoni maha lüüa
45
“100 meetrit kõndisime kätel nagu nalja!”
48
Lumelabidaga trenni
53
Elu 0,8-millimeetrisel uisuteral
54
Uisus meeste, takistusjooksus noorte meistriks
59
Baltimaade esinumbriks
62
Treener Olmann, estraadil ka koos Valgrega
66
Kodus monarh, võõrsil alam
70
Koolipinki, Vene kroonu eest pakku
71
Duell. Kas kiiruisutamine või takistusjooks?
80
Vägev sööst ja piinav paigalseis
80
Elumuutus kahe ja veerandi minutiga
83
Kui omade kaikad kodaratesse lendasid
89
Uhke Bislett, esialgu tappasaamise koht
93
Hea, et Norra treenerid viinalauas nõrgad olid
Ants Antson • 5
9
6 • Ants Antson
99
Tagalast Euroopa meistriks
99
Eneseleidmine Siberis Baikali lähedal
101
Spordi- ja riigitegelaste maffia Antsoni toetuseks
105
Maailmatabeli tippu! EM-ile! Olümpiale!
107
Puhas töö olümpiavõitjast kuninga Olav V silme all
113
Vanaema peitis Antsoni-jutud rohukappi
117
Triumfipäev
117
Inni Silla olümpiaküla, kuhu nuhki ei lastud
119
Teooria kahest jänesest, kellest üks tuli hüljata
123
Koerailmast tugevam, olümpiakulda väärt
127
Estonias tervitati olümpiavõitjat tušiga
129
Hololei: “Siin Innsbruck! Siin Innsbruck!”
131
WC-intervjuu ja Brigitte Bardot’ musi
134
Olmann ennustas Sillamäelt täpse maratonitulemuse
136
Skoblikova pääses parteisse, ka Antson kiitis Hruštšovi
140
Maailmarekord ja kuratlik kukkumine
140
Karukoopas tagasi, nüüd karuna
143
MM-kuld kadus Helsingi jääprakku
146
Salapärane reis Viiburist Tallinna
150
Mathiseni trofee kui elu suurim tunnustus
154
Boriss Šilkov, ühe tippmehega teeneline treener
156
Rahamured. Nüüd oli, mille pärast muretseda
161
Eesti parim sportlane 1964
163
Elu suure treenerita. Keeruline elu
163
Antsoni auks iluuisutasid Beloussova ja Protopopov
165
Esimene suurmeister ja kaitsmata tiitel
168
Eduard Matussevitš, kah Läänest
171
Norralased lõid Antsonit meeskonnataktikaga
175
Paigalseis lõppes, kahjuks tagasiminekuga
178
Valeri Kaplan, fašistiga maadelnud mõnus kutt
Kui jää jalge all ragises
184
Verkerk, kes uisutas vahel vihmavarjuga
186
Hooajalõpu virvarr: Šilkov naaseb, Stenin pealikuks
188
Eesti kiiruisutamine vaagub hinge
191
Luigelaul, kõlav ja köitev
191
Karm Siber, miinus 40
193
Parim medalita mees
198
Nõukogude Liidu kuld Gorki staadionilt
200
“Ants, tema on mu tervis!” hüüatab Kirsi Tom
202
Mõttetult raisatud püssirohi
206
Saatuslik modellitöö ja veider katsevõistlus
209
Elu kõige kiirem ja kurvem 1500 meetrit
213
Fred Anton Maier, keda Antson leinama jäi
215
Kurb lisaring toiduraha eest
219
Eesti kaotas kiiruisutamise, Antson unistuse
220
Innsbrucki paarimees Traub nõustas ka kuningat
221
Kuidas Antson ja Klas tulest sigu ja rahadiivanit välja tõid
223
Isegi kantseleitöö lõppes koondamisega
226
Milleks jalad, kui sind kätel kantakse!
232
Kui paistab päike …
233
“Olümpiavõitja kodulinna teenistuses väärib tunnustust!”
236
Ants Antson ja kaunid naised
237
Kivi ja Antson armusid esimesest pilgust
241
Poja sünd, ebakõlad juba ka
245
Poiss, kes harjus isata olema
249
Ene Antson, ema soosikuga abielus
254
Teispoolsuse piirilt tagasi
257
Esimene olümpialippur, sajandi suurkuju
264
Kiiruisutaja Ants Antson
Ants Antson • 7
181
8 • Ants Antson
Ants Antson
Kaks õhtut Antsoni olümpiarõdul
Ants Antson • 9
Esimene õhtu, rõdul on medalitahtja. 5. veebruaril 1964 eksitab Innsbrucki olümpiakülla laskuvat öövaikust sügav ohe, nii sügav, et selle ohkajamehe maha jätnud neiu pidi tõesti armas olema. Ei-ei, kõrv petab pisut. Hullu pole juhtunud ja hingeabi ei vajata. Lõõtsahääl kostab hoopis Ants Antsoni rõdult. Eestlasest kiiruisutaja kavatseb 1500 meetri kullalahingu eelse öö sügavalt magada ja teab, et enam kui kaheksaliitrise kopsu tuulutamine karge alpiõhuga tuleb unele kasuks. Nii mahuka kopsuga olevat talisportlastest veel vaid kaks suusalegendi, soomlane Veikko Hakulinen ja rootslane Sixten Jernberg. Uisutaja tõmbab aegamisi uue sügava ja hästi rahuliku sõõmu. Mõnuga. Antson vaatab kotkapilgul pimedusse ega näe pabistamiseks või ärevaks ohkamiseks mingit põhjust. Ohaku praegu teised! Näiteks need, kelle hingeseisund nädal tagasi juba siin, Innsbruckis, kontrollvõistlust nõudis. Hollandlane Rudie Liebrechts jättis siis järgnejad terve sekundi kaugusele. Mis see talle tõi? Usku otsiv Liebrechts trummeldas rinnale ja teatas, et tema on nüüd selle distantsi olümpiafavoriit. Ajakirjanike väel polnud nii sõnaselge avalduse vastu vähimatki – rivistuti kullavõitu lubaja sappa ega antud talle enam enesega olemiseks ruumi.
Antson ja treener Boriss Šilkov seevastu olid otsustanud kontrollvõistlusest loobuda. Valida oli ju kahe variandi vahel, võis kas vaikselt liuelda ehk lolli mängida või siis trumbid ette näidata. Mõtet ei paistnud olevat ühel ega teisel. Trumbid, teati, tuleb üksteise järel ja õiges järjekorras lauda lüüa 6. veebruari ennelõunal, suures lahingus. Seni aga võib enesekindel atleet hingata ja enesega olla, sest ajakirjanikud
10 • Ants Antson
ei kipu suurt küsima ega spordijuhid liiga lootusrikkaid epistleid lugema. Iseäranis meeldib Antsonile Norra ühe asjatundja avalik loits: “Antson on ju mitmevõistleja! Miks ometi peaks ta Innsbruckis mõnel üksikdistantsil medali võitma?” Vaat nii arvakugi! Lõppev 5. veebruar oli Tirooli iidses pealinnas päikesepaisteline ja tuulevaikne, kiireks uisutamiseks kui loodud. 5000 meetris uuendati olümpiarekordit neli korda. Ilmaolud ei seganud ega soosinud kedagi ja järjestus oli üsna ootuspärane. Taevas on klaar praegugi, kui Antson kümnekorruselise külamaja rõdult kaugust uurib ja aru peab, kas ta ikka näeb mäetippude kontuure või pigem aimab neid, juba kaks nädalat iga päev nähtuid. Siit, Inni jõe orust, paistavad ka olümpiamäed. Patscherkoefelil (2246 m) võitis Austria mäesuusataja Egon Zimmermann olümpia hakul kodurahva juubelduste saatel kiirlaskumise. Birgitzköpfli (1982 m) ja Hoadli (2340 m) slaalomis ja suurslaalomis tõid õekesed Christine ja Marielle Goitschel Prantsusmaa taliolümpiate ajaloo esimesed kaksikvõidud. Peagi algaval päeval peab austerlaste lemmik Christl Haas – kaunis preili, kellega Antson klubi tantsupõrandalgi on käinud ja keda ta veel sel õhtul külatänavas kohtas –, Hoadlilt austerlaste rõõmuks kiirlaskuma. Antson seda vinget sööstu ei näe, sest võistleb ise Eisstadionil. Järskude nõlvade taustal, Bergiseli suusahüppemäel, põleb olümpiatuli. Püstloodis tõusevad leegid taeva poole, on täiesti tuuletu. Antson on Alpides esimest korda, kuid teab läinud nädalate kogemusest, et ilm võib muutuda mitte üksnes üleöö, vaid isegi poole tunniga, ning et muutuste suund ei taha ennustustele alluda. Nüüdki on ilmateenistus otsad lahti jätnud, kuigi olude halvenemist pisut peljatakse. Antson tõmbab kopsud taas täis ja laseb pahinal tühjaks. Ta on Innsbruckis veidi ootamatult ja 1500 meetri stardikuupäevgi jõudis tema teadvusse üsna hiljuti. Veel poolteist kuud tagasi polnud Antson uisumaailmas keegi. Kehaliselt tugev, seda küll, seda teadis ta ise ja
teadis kogu Nõukogude Liidu koondis. Maailm ei teadnud, sest kiir uisutajate krossijooksus ja jalgrattasõidus suuri võistlusi ei peeta, aga õige uisutehnika ei tahtnud kuidagi Antsoni kõrvade vahele ega jalgadesse jõuda. Siiski, Šilkov oli juba eelmisel talvel veennud sõidutehnikat täiesti uueks seadma ja Antson nõustunud. Läbi pika Siberi sügise rassisid nad uuenduste kallal ja, vaata imet, jalg tabas olümpia-aasta eelõhtul õiged tõukepunktid ära. Antson muigab sügistrenne meenutades. Koondis laagerdas kaheksa nädalat jutti Irkutskis Angara jõe ääres, Baikali hiidjärvest tunnise autosõidu kaugusel. Esimestena, juba oktoobris kattusid vetruva, kuid sitke jääga jõe ja järve vahele jäävad kitsad kanalid. Nendel siis suured meistrid uisutasid, hanereas, vaheldumisi punti vedades. Selle harjutuse nimi oli “guss” ehk “hani”. Haned pidid parajaid vahesid hoidma, sest jää võis mõnes kohas järele anda ja kogu koondise vettevolksamist ei saanud isegi suurte valikuvõimalustega riik endale lubada. Igatahes oli tõukepunkt Antsoni jalga pidama jäänud. Ta oli tabelite esiridadele kerkinud ja Oslo Bisletil Euroopa mitmevõistluse meistriks
Ants Antson • 11
kroonitud. Ta polnud kodumaale jõudnudki, aga teadis, et seal ollakse paduvaimustuses ja oodatakse olümpiat suurte lootustega. Liebrechts on peafavoriit. Olgu, kui tahab! Antsoni silmis on kaugelt ohtlikum norralane Magne Thomassen. Kaks nädalat tagasi, EM‑il sõitsid nad 1500 meetrit ühes paaris ja Antson võitles alles lõpujoone eel kätte meetrise edumaa. Selle sõidu eest sai Antson väikese kulla ja Thomassen väikese hõbeda. Nende lähim vastane Juri Jumašev on nüüd alavormis ja piirdub Innsbruckis varumehe rolliga. Kõik liidu koondislased on medalivõimelised, kuid sisetunne ütleb Antsonile, et vähegi võrdsetes tingimustes saab ta praegu jagu nii Eduard Matussevitšist, Lev Zaitsevist kui ka kahel eelmisel olümpial selle distantsi võitnud vanameistrist Jevgeni Grišinist. 5000 meetrist kolmikvõidu võtnud Norral ei tohiks “Antsoni alal” Thomasseniga võrdset meest olla – Per Ivar Moe suudaks ehk, aga temal on maratoni eel puhkepäev. Nils Aaness pole praegu seesama mees, kes mullu Euroopa meistriks tuli. Soomlased? Juhani Järvineni päralt on maailmarekord, aga see saab peagi viieaastaseks … Innsbrucki kontrollvõistlusel uisutas üsna kiiresti noor hollandlane Kees Verkerk, aga tema ajad on küllap ees. 54 mehe stardijärjekord on loositud. Liebrechts läheb rajale esimeses, Antson koos sakslase Günter Traubiga kaheksandas ja Thomassen
viimases paaris. Nii et hollandlase järgi võib sõiduplaani kohendada, aga rahu ei saa kindlasti enne, kui võistlus päris läbi on. Antson muigab veel. Tal pole homme mingit vastutust! Ikka rõõmus Tšeljabinski piiga Lidia Skoblikova, kes eelmisel olümpial Squaw Valleys võitis kaks ja siin kõik neli kulda, lubas ajakirjanikele: “Annan sajaprotsendilise garantii, et võidab Ants Antson!” Eesti kutt ei tea, mida see garantii tähendab, aga naljakas ja julgustav on Lidia avaldus ikka. Kopsud puhtad, astub Antson vaikselt tuppa. Toakaaslane Boriss Guljajev, lihtsamalt Bob, on oma olümpia sprindiga seljataha jätnud ja magab. Või vähemalt teeskleb magamist, et semu keskendumist mitte segada. Antson, hambad harjatud, heidab voodisse ja uinub kohe. ***
12 • Ants Antson
Teine õhtu, rõdul on olümpiavõitja. 6. veebruari hilisõhtul seisab 1500 meetri olümpiavõitja Ants Antson samal rõdul ja hingab vaiksemalt. Sedapuhku ootab uuel hommikul 10 000 meetrit, kuid tema, vastne Nõukogude Liidu teeneline meister sportlane, tunneb täiesti selgelt, et vaimuenergia on selleks korraks otsas. Lõppev päev kogu oma täiuses on Antsoni ühiskondlikku seisundit muutnud. Ta on alles seitsmes eestlasest olümpiavõitja, tosin aastat oli tema rahval tulnud üldse kullata läbi ajada. Siiski on ilmselge, mida esiemade ja -isade keelt kõneleva sportlase triumf väikesele rahvale tähendab – temaga samastutakse. Kodumaalt tulnud napid teated vapustavad sangarit. Mõned koolid olid lapsed tema võistluse ajaks ülepea koju lasknud ja teised koolid kõik õppurid suurde saali ühisele telerivaatamisele kutsunud. Üksikutest spordileigetest koolidest olid ärksamad poisid tagajärgedele mõtlemata lihtsalt jalga lasknud. Umbes samuti olid asjad käinud täiskasvanutel töökohtades. Paduvaimustus on üldrahvalik ja Antson vaimustuse tekitamisest väsinud. Spordimaailm imetleb, otsib Antsoni edu võtit. Ta vastas juba pressi konverentsil Eestit puudutavatele küsimustele – eriti küll ei provotseeritud – ja ajakirjanikud näitasid värskeid pilte tema lõpujoonetagusest kukkumisest. Tagumikul libisedes hoogsalt lumevalli, säh sulle triumfaatori tulekut! Vahva! Pressikeskuses vahetas ta musi teise värske olümpiavõitja Christl Haasiga.
Mis selles päevas siis õigesti läks, paremini kui teistel? Mida siit õppida, küllap pikale ja edukale sporditeele ning kogu edasisse ellu kaasa võtta? Esiteks. Virgudes nägi ta, kuidas Guljajev, muidu varase ärkamisega mees, lamab vagusi. Ta laskis Antsonil enne starti jao täis magada, ja sellise hoolivuse tähendus tuleb meelde jätta. Teiseks. Hommikuvõimlemine, mida Antson polnud kümmekond aastat kordagi ära jätnud, läks asja ette, tõstis toonust. Tähtis oli tunda, et ka erilises päevas on ta tavaline rõõmus sell oma töödes ja tegemistes. Kolmandaks. Ilm oli täielikult pööranud, mäetippude ümber rippusid hallid, peaaegu mustad ähvardavad pilved. Läbilõikav tuul lõõtsus siit ja sealt, justkui igast suunast korraga. Hingata oli raske. Võimlemise aegu tabas Antson end seda koledust imetlemast – pilt oli ju tegelikult võimas ja Alpid nõnda vaadates veelgi kihvtimad! – ning ta suutis hetkelise õnnetunde salvestada, enda kasuks pöörata. Jaatav ellusuhtumine igas olukorras, see aitab!
Ants Antson • 13
Neljandaks. Staadionil vaadati koos treener Šilkoviga oludele silma – lõpusirgel tervitas vastutuul saabujat kiirusega viis meetrit sekundis – ja otsustati, et plaanitud ajani 2.07 pole täna võimalik jõuda. Selle taotlemine viiks hukatusse. Liebrechtsi ja Matussevitši töntsiks muutunud samm kinnitas esialgset otsust. Lepiti kokku, et mingit graafikut ette ei pandagi. Tuleb mõõdukalt alustada, teisel ringil võimsust tõsta ja seda kolmandal säilitada, ning viimane ring lihtsalt vastu pidada. Tulgu siis aeg mis tuleb, täna ei täideta edetabeliridu, vaid heideldakse mees-mehe vastu medalite eest. Suutlikkus plaane käigu pealt kohendada tõi edu, pimesi tormajad ei saavutanud midagi. Viiendaks. Rajal oli kuratlikult raske, hambad läksid risti. Aga võit tuli seda magusamalt! Kannatada, kannatada, kannatada – vaid nii tuleb tasu, mis tuhandetel treeningukilomeetritel nähtud vaeva korvab! Oma sõit sõidetud, istus Antson tribüünil, Guljajev tõsisena kõrval ja muretult lõkerdav Skoblikova pisut allpool. Skoblikova oli juba finišis vastas olnud, hüpelnud, kallistanud ja midagi “tublist Antsikust” kiljunud. Antsonil oli tribüüni aega ja õigustki pabistada, aga polnud suurt mõtet, niikuinii ei aita. Ta rahustas hoopis sõber Guljajevit. Siis, juba Thomasseni sõidu ajal, hakkas Skoblikova üle pingiridade kõrgemale
ronima. Tema, varane tõekuulutaja, lihtsalt pidi kullamehe esimene suudleja olema. Antsoni kõrval poodiumil seisid Kees Verkerk ja norralaste teab mitmes number Villy Haugen, üllatajate kaela riputati hõbe ja pronks. Vaatlejad kinnitasid, et Verkerki ja Haugenit soosis ilmamuutus. Küllap tõesti, võib-olla, kehitas Antson õlgu. Kindel on see, et teist korda sel olümpial 1500 meetrit ei sõideta ja täna pidi igaüks oma võimalusest kinni hoidma! Kõlas eesti rahva vihatuim meloodia ehk Nõukogude Liidu hümn ja masti tõusis punane plagu. Antson aga seisis elu tähetunnil oma mõtetega, lippu vaatamata. Ta rõõmustas, et tööst on kasvanud tulemus, et ta on noor ja tugev, ning et ta on teistest noortest ja tugevatest jagu saanud. Oma rahvuse üle on Antson valegi lipu all uhke. Mullu, kui norralased ta ajalehes Antsoviks kirjutasid, ei parandanud Antson üksnes viga, vaid selgitas kannatlikult, et on eestlane, mitte venelane. Olümpiavõidu järel andis ta esimese intervjuu eesti keeles Eesti Raadiole, Gunnar Hololei oli õigel ajal platsi trüginud. Antsonil on 6. veebruari õhtuks palju tarkusi, ent ta ei tea veel, et jõuab kauges tulevikus taliolümpiale ka sinimustvalge all, et Albertville’is 1992 saab temast iseseisvuse taastanud Eesti esimene olümpialippur. Antson, hambad harjatud, heidab voodisse. ***
14 • Ants Antson
Tunde hiljem vaatab olümpiavõitja endiselt lakke ja peas kerib viiekümnendat korda too kaks minutit ja 10,3 sekundit kestnud jumalik etendus. Eestimaal tõstetakse juba hommikukohv tulele, kui Antsoni silmad kinni vajuvad. Unes kuluvad Eisstadioni ringid märksa kiiremini, tunded on veel erksamad. Antson ärkab selle peale, et Bob vannitoas habet ajades üsna häälekalt laulu joriseb.
Suusatamise eksmaailmameister Josl Rieder on süüdanud olümpiatule.
Ants Antson • 15
16 • Ants Antson
Härra Artur Antson, Antsu isa.
Sõjatuli koduõuel ja spordirõõm südames Ants Antsoni esimene mälestus, mida kuupäevaga tähistada saab, pärineb 9. märtsist 1944. “Mäletan märtsipommitamist, millega venelased pool Tallinna maatasa tegid. Siis olin juba viiene. Meie akende all tabasid venelased kolme hiiglaslikku kütusereservuaari sakslaste viiest või kuuest. Oli vast tuld ja suitsu! Kui teisi reservuaare ka oleks tabatud …”
Söögilauast isa kukil varjendisse
Ants Antson • 17
Antson kasvas Kopli poolsaare selles osas, mida ise Tallinna pärapõrguks nimetab. Tema elu ja saavutused on olustikuga lahutamatult seotud. Kopli oli kaua tallinlaste meelispuhkepaiku, ent 20. sajandi hakul muutus kõik. Venemaa keisririik otsustas pärast Tsushima merelahingu kaotamist üles ehitada uue sõjalaevastiku. Aastal 1911 kuulutati Tallinn laevastiku baaslinnaks ja Kopli poolsaarele hakati rajama hiigelkompleksi – Vene-Balti laevaehitustehast. Peagi alustas tellimuste täitmist Bekkeri laevatehas. Suur töölisasulatega piirkond oli sündinud. Üksnes Vene-Balti tehase hingekirjas seisis 7500 töötajat, suletud tootmisala väravate ette oli rajatud põhjalik taristu. Trammiliin avati 1915. 1917. aasta sõjakeerises evakueeris Venemaa suurema vara ja vajalikud töötajad. Eesti Vabariik leidis sündides eest Kopli, mida ilmestasid lagunevad ning rüüstatud elu- ja tootmishooned. Poolsaar korrastati kahe kümnendi jooksul väärikaks piirkonnaks, mille elanikkond jõudsalt kasvas. Koplis tegutses Tallinna Tehnikaülikool, jalgu said alla ettevõtted. Kunagised tootmishooned olid muutunud ladudeks, seal hoiti isegi riigi viljavaru.
18 • Ants Antson
Ema Eesi ja isa Artur, alatised laulupeolised. Pojale pioneeriräti hankimist ei võetud ses peres jutuks.
Kui Ants ja Helgi Antson 11. novembril 1938 ilmale tulid, kolis noor pere Kopli vasakkaldale avarasse merevaatega korterisse. “Linn eraldas uhke elamispinna tänu sellele, et olime kaksikud,” arvab Ants vanemate meenutuse põhjal teadvat. Ent maailmasõda juba käis, Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle sala protokollid olid sündimas. Peagi ilmusid taas kohale venelased, sel korral Nõukogude Liidu omad, ja algas enneolematu lagastamistöö. Peagi jõudis pärale sõda ise ja Koplist sai strateegiliselt eriti tähtis paik. Antson, kes elas Kaluri, tollal veel Vene-Balti tänavas, teab neist aegadest värvikalt rääkida. Sõjajubedused salvestusid pisipoisi mällu kustumatute pildiridadena. “Meilt vaadatuna otse üle Kopli lahe Kakumäe rannas tulistasid sakslased madalal kihutanud Vene lennukit. Täistabamuse saanud lennuk plahvatas ja sadas leegitseva kivina merre.
Meie pommivarjend asus kodunt mõnesaja meetri kaugusel, tehnikaülikooli keldris. Sõime õhtust – mäletan isegi, et vasikaliha kõrvitsa salatiga –, kui pommitamine algas. Lidusime elu eest varjendisse, vanaema jooksis üksi, Helgi oli ema ja mina isa kukil. Mäletan meredessante. Tankid sõitsid kaldast 50–60 meetri kaugusel laevalt maha, tulid vee alt pikkamisi nähtavale ja roomasid kaldale. Sakslaste garaažid igasuguste põnevate masinatega, ka nende amfiibtankidega, seisid meie maja vastas. Sõjamehed viskasid nalja ka. Kui mu jalgrattalt kett maha tuli, lõi üks sakslane kannad kokku, saluteeris “Heil Hitler!” ja sättis keti paika. Paarisaja meetri kaugusele jäi Kopli rahvamaja, kus asus kord venelaste, kord sakslaste staap. Igas auastmes sõjaväelasi saalis meie kandis kogu aeg.” Erilist hirmu ei osanud väikemees tunda. Ju näis sõda elu lahutamatu osana, kogetud rahuaeg oli liialt lühikeseks jäänud. Pärast sõda nägi Tallinna kesklinna suunalt poolsaarele liikuja suurest Kopli tänavast paremat kätt kurva kuulsusega Kopli liine. Baraki-
Ants Antson • 19
laadsetes majades elasid lihttöölised, valdavalt venekeelsed muulased. Perede käsutuses olid paremal juhul toapugerikud, kõike muud jagati koridoris, mille uksed viisid ühisköökidesse, ühispesuruumidesse, ühiskemmergutesse. Kopli tänavast vasakule, Antsonite poolele, jäid tollase mõiste järgi vaat et luksushooned. Neis elasid eeskätt Balti laevaremonditehase insenerid, meistrid ja muud tähtsamad tegelased. “Need eri pooled suurt ei suhelnud,” meenutab Antson. “Poisid isegi ei kakelnud omavahel, sest meie poolel oli venelasi piisavalt ja rahvusprobleemi ma teravana ei mäleta.” Saare kaugem piirkond oli mõistagi pilkude eest peidetud ja range valve all. Seal remonditi sõjalaevu, tegutses tehas nr 890, mille ehitusel ja mehitamisel kasutati ida poolt suurel hulgal toodud tööpataljonlasi. Peagi nimetati tehas erakordse konspiratiivsusega ümber, sellest sai postkast nr 1083. Üks kuldsete kätega töömees, keda punavõimud suletud alal kasutada mõistsid, oli Antsu ja Helgi isa Artur. Valgast pärit neljaklassilise haridusega mees oli laevatehases töötanud ka eelmiste võimude ajal. Nüüd oli ta üks neist valituist, kes saadeti Kroonlinna sakslastelt võetud trofeeallveelaevu remontima.
20 • Ants Antson
Kaluri 13 õuepoolsest küljest. Veranda olnud pere meelispaik.
“Isa haaras kõike tehnikasse puutuvat lennult. Oma töö kõrvalt koolitas ta seal tehastes noori välja, selle eest maksti hästi,” mäletab Antson. “Isegi minu geenidesse sattus mingit tehnikataju, mõnekümne aasta pärast tegin oma Volga mootorile ise kapremondi.” Järvamaal kasvanud ema Eesi-Erna oli sõja ajal lihaladu juhatanud, sealt siis vasikaliha pere söögilaual. Temagi säilitas ameti, töötades edaspidi Tallinna lihakombinaadi ühe filiaali laojuhatajana. “Lihapuudust polnud meil ega sugulastel iial, egas ma muidu nii suureks poleks kasvanud,” naerab Antson. “Kombinaadist said juhtivtöötajad osta kogu kaupa odavamalt kui see poodidesse, põhiliselt Leningradi, müüki läks. Ema tähtsamaid ülesandeid olnud kontrollida, et lihunikud ja muud asjamehed lihatooteid spetsiaalsetes vöödes värava taha ei toimetaks.” Kodune majapidamine, eriti söögitegu, püsis emapoolse vanaema Juuli õlul. Tema polnud iial palgatööl käinud, sest kaasa Hermann teenis heal tasemel tislerina piisavalt. “Suur köök, praeahjuga puupliit ja mu vanaema superkokana toimetamas – see oli vägev vaatepilt. Mulle meeldis vanaema askeldusi vaadata. Sealt jäi endalegi söögi tegemise harjumus külge.”
Artur Antson oli nõukogude võimule nii tähtis töömees, et suur korter jäeti tema pere käsutusse. Küll selle vahega, et ühte tuppa majutati tulnukas, keda Ants “kellegi KGB-lasena” määratleb. Maja Kaluri 13 on tänaseni alles. “Sõjajärgsed talved olid külmad ja kütet nappis. Magasime kõik viiekesi ühes toas: vanaema, ema-isa, meie Helgiga. Vana teenijatuba seisis tühjana, sinna tohtisin mingil ajal fotoharrastuseks pimiku teha. Kopeerisin eestiaegseid fotosid, müüsin neid jõulude ja muude pühade ajal postkaartideks, teenides tibake taskuraha.” Ants vaatab aastal 2014 majaesisel heldinult kolme kõrget kastanit ja selgitab, et neid olnud omal ajal seitse, puukesed ulatunud talle rinnuni. Ta teeb tiiru ümber maja, näitab, millistes korterites elasid sõbrad Ants Saks ja Osvald Tukman. Näitab verandat, Antsonite pere meelispaika, ja võsastunud ala, mida kunagi katsid põllulapp ja aedviljapeenrad. Kostab lainete laksumist. “Meri paistis siia loomulikult kätte. Randa, kus vasakule jäi Bekkeri sadam
Ants Antson • 21
ja paremale Vene-Balti sadam, oli paarsada meetrit lipata. Alles hiljem ehitasid venelased maju vahele ja merevaade kadus.” Ants Antson elas aadressil Kaluri 13 olümpiavõiduni ehk aastani 1964 ja teab, et sõja otsesed jäljed olid visad kaduma. “Venelased lohistasid vist 1946. aastal Bekkeri muuli lähistele poole tohutust reisilaevast “Jossif Stalin”. Too oli 1941. aastal sõjaülesannet Vanaema Juuli ja õde Helgi. täites venelaste oma miinide otsa sõitnud. Käisime poistega jääd pidi ilmaimet vaatamas, üsna õudne hakkas, sealt olid laibadki koristamata. Kui vanaema meie uurimisretkest kuulis, sain elu ainsa keretäie, küll üsna sümboolse.” Peagi saabus uut vaatamist: venelased tõid Saksamaalt sõjasaaki. Euroopa suurim ujuvdokk peaaegu sulges Kopli lahe. Dokis seisid remonti või lammutamist ootavad Saksa päritolu allveelaevad.