Üllar Peterson
Helen Geršman
Jalutuskäik maailma äärealadele
„Rogeri raamatus“
1. peatükk
Ülevaade islamiaraabia maateadusest
Araablaste maateadus islami sünni ajal
Seitsmenda sajandi araablaste geograafiaalastest kujutelmadest annavad mõnevõrra aimu Koraan ja islami pärimus sunna; need on mõjustatud Babüloonia, Sassaniidide ja antiigi maateadusest, veidi ehk ka judeokristlikust pärandist.
Koraanis esinevad maateaduse alged siiski väga üldisel kujul, näiteks maa ja vee lahusus või Maad kattev taevalaotus, mida võiks pidada viiteks atmosfäärile (Koraan 13:2; 21:30; 22:65); korduv kujutelm Maad kinni hoidvatest mägedest sarnaneb Babüloonia kontseptsiooniga kettakujulisest maast, mida ümbritseb vesi selle taga asuvate mäeahelikega ning nendele toetuva taevaga. Päikese „tusasesse/halvalõhnalisse“ vette loojumist kirjeldav 18:86 ja teised koraanikohad, mis räägivad asemekujulisest, tasapinnalisest või „laiali laotatud“ maast (mida võib samuti pidada viiteks maakera lapikusele –15:19 ja veel umbes tosin kohta) on arvatavasti mõjustatud AntiikKreeka maailmakontseptsioonist. Ajaadis 25:53 leiduv idee magusast ja soolasest merest ning tõkkest nende vahel kajastab ehk Sassaniidide käsitlust Vahemerest ja Araabia merest.
Islami pärimuses sunnas on geograafiat puudutavat teavet Koraanist napimalt, kuid see eest tunduvalt konkreetsemal kujul, andes aimu toonaste araablaste natuur-maateaduslikest vaadetest. Kuulsaim sellistest ḥadīṯ’idest esitab kujutelma inimasustatud maismaast kui linnust. Selle lausungi varaseimas variandis, mil araablased veel vallutamata naabreid vaenlastena vaatlesid, on linnu peaks Iraani keskosa, tiibadeks Bütsants ja Iraani kaugemad alad:
Saatis [kaliif] ʿUmar rahvast suurte riikide [vastu] uskmatutega taplema. Võttis [pärslane] al-Hurmuzān vastu islami ning lausus [talle] ʿUmar: „Soovin sinuga nõu pidada sõjakäikude osas.“ Vastas [al-Hurmuzān]: „Tõepoolest on nendel maadel ja rahvastel, kes on islami vaenlasteks, sarnasus pead, kahte tiiba ja kahte jalga omava linnuga. Kui murda üks tiibadest, ajab ta oma pea ja teise tiiva jalule; murda ära teine tiib – ajab ta oma pea jalule. Kui aga virutada pähe – siis hävivad kaks jalga, kaks tiiba ja pea. Selle linnu peaks on [pärsia] šahh, üheks tiivaks [Bütsantsi] keiser, teiseks tiivaks Fārs [lõunapoolne osa Iraanist]. Seega anna käsk muslimitele rünnata just šahhi.3
Kui aga need ḥadīṯ’is mainitud alad olid juba vallutatud ja liidetud islami tsivilisatsiooniga ning saabusid rahulikumad ajad, transformeerus ka esialgne sõjakas kujutlus tunduvalt rahumeelsemaks ja kaugemale ulatuvamaks. Linnu peaks sai Hiina, paremaks tiivaks India, vasemaks tiivaks kasaaride maa praeguse Ida-Euroopa stepialadel, rindmikuks aga islamimaailma kesksed alad Iraak, Süüria ja Egiptus, süda asus loomulikult Mekas ning saba Põhja-Aafrikas –vägagi võimalik, et selline idee saadi mõnelt iidselt Sassaniidide maakaardilt. 4
Omaette maateaduslikeks allikateks võib pidada ka erinevates ajalootöödes leiduvaid teateid. Näiteks araablaste suuri vallutusi kajastavas žanris (futūḥ) ning islami valdustega liidetud uute alade haldusest rääkivas žanris (ḫarāǧ) leidub vägagi detailseid kirjeldusi piirkondadest, mida prohvet Muḥammadi (570?–632) Mediinas loodud islamiriik esimese sajandi jooksul hõivas Portugalist läänes kuni India ja Hiina piirialadeni idas. Siin on kohanimesid, esitatakse
3 Al-Buhārī 4: 243–244, nr 3159.
4 EI, 2: 576.
Rohelisega on märgitud islamimaailm, see on ala, mille kohta islami ajalootekstid maateaduslikku teavet esitavad
vahemaid sõjavägede päevateekondadena, leidub ka piirkondade ja loodusobjektide kirjeldusi ja palju muud maateaduslikku teavet.
Araabiakeelsete maateaduslike tekstide sünd India, Iraani ja antiigi pärandi mõjul
Islamiaraabia teadus ei sündinud tühjalt kohalt, vaid kujunes välja nii idapoolsete tsivilisatsioonide (Iraan, India) kui ka antiigi, kristliku maailma ja judaismi tekstidele toetudes; teadmisi edasi arendades saavutati 10.–12. sajandiks väga kõrge tase muu maailmaga võrreldes, siis edenemine aeglustus, kuid enne kuhtumist 16.–17. sajandil jõuti teatepulk Läänele üle anda.
Sarnaselt kulges ka islamiaraabia maateaduse käekäik. Naabertsivilisatsioonide geograafiatekstidega tutvusid araablased juba Umaijaadide impeeriumi (661–750) ajal, kuid mitte ainsatki muslimite koostatud maateadusteost sellest ajast pole teada. Abbassiidide dünastia (750–1258) võimuletulekuga, eriti Tarkuse Maja rajamisega kalifaadi pealinna Bagdadi algas koos naabermaade muu teaduspärandi aktiivse ümberpanekuga araabia keelde ka India, Iraani ja antiigi geograafiateadmiste ülevõtmine, mille käigus võib rääkida
Cordoba
Kairoar
Damaskus Isfahan
Mediina
Meka
Fustar
Kufa
araabia geograafia kui iseseisva distsipliini sünnist 9. sajandil ja teadusliku kõrgtaseme saavutamisest 10.–12. sajandil.
India panus tekkivasse islamiaraabia maateadusse
Islami sünni ajaks oli India maateadusel, mis kujutas endast matemaatilise astronoomia ühte haru, selja taga juba vaat et poole tuhande aastane õitseng; enim pöörati tähelepanu Maa mõõtudele ja selle suhtele Universumiga.
Üheks esimeseks araabia keelde tõlgitud India tekstiks oli kas 4. või 5. sajandi sanskritikeelne „Sūrya Siddhānta“ („Päikese liikumise süsteem“). See on oma aja üks märkimisväärsemaid loodusteaduslikke teoseid, mis lisaks taevakehade mehaanikale (nt Kuu diameetri arvutamisel eksib see vähem kui 10% ning määratleb väga täpselt ka Kuu kauguse Maast) sõnastab tabavalt mitmed üldised maateaduslikud alustõed nagu Maa sfäärilisuse (st selle ümara kuju), arvutab üllatavalt täpselt Maa diameetri, eksides vähem kui ühe protsendiga! Tõsi küll, „Sūrya Siddhānta“ järgi paikneb Universumi keskmes Maa, mille ümber tiirleb Päike. Tänapäeva teadlaste tähelepanekute järgi kajastab „Sūrya Siddhānta“ antiikmaailma reaalteadustes saavutatut, samas kui nende kahe tsivilisatsiooni teadusalasest läbikäimisest täpsem teave puudub.5
„Sūrya Siddhānta“ araabiakeelse tõlke avaldamist 750.–770. aastatel pealkirja „Zīǧ as-sindhind al-kabīr“6 („Lõpmatuse suur tabel“) all võibki sümboolselt pidada islamiaraabia maateaduse sünnihetkeks. Just see – kahjuks küll mitte säilinud – tõlge sai aluseks muslimite järgnevatele astronoomiaalastele India traditsiooni jätkavatele kirjutistele, kus leidus märkimisväärses mahus ka maateaduslikku ainest. Reeglina kandsid need teosed pealkirja „Sindhind“ või „Zīǧ“, varasemad on säilinud vaid lühikeste katkenditena, nagu näiteks Abbassiidide õukonnaastronoomi Ibrāhīm ibn Ḥabīb al-Fazārī (srn 786) „Kitāb az-ziǧ“, mis kujutab endast „Zīǧ as-sindhind al-kabīri“ edasiarendust antiikautorite teabe valguses.
Lisaks „Sūrya Siddhāntale“ tõlgiti 820. aastatel araabia keelde veel teisigi 4.–6. sajandi sanskritikeelseid teoseid India astronoomiast.
5 Pingree 1970: 103–123.
6 EI, 9: 640–641. Vt ka Iqbal 2009: 42.
„Sūrya Siddhānta“ 1948. aasta väljaanne sanskriti ja inglise keeles
Mainigem 5. sajandi õpetlase Āryabhaṭa teost „Āryabhaṭīya“, kus lisaks kõrgel tasemel matemaatikale ja geodeetilistele andmetele on ka eesrindlikke astronoomilisi ideid. Seitsmenda sajandi India
õpetlase Brahmagupta matemaatika- ja astronoomiaalane teos „Khaṇḍakhādyaka“ võttis india numbrisüsteemis esmakordselt kasutusele nulli.
Nende kolme mainitud Indiast pärit teose mõju on äratuntav hilisemates islamiaraabia geograafide teostes, kus arutletakse Maa mõõtude ja teiste üldiste parameetrite üle; esmakordselt avaldus see vanimas säilinud islamiaraabia maateadustekstis, nimelt Muḥammad ibn Mūsā al-Ḫwārizmī (srn 847) raamatus „Kitāb ṣūrat al-arḍ“, millest hiljem eraldi juttu tuleb.
Peatumata pikemalt India astronoomial, võib kokkuvõtlikult sedastada, et mitmetest sanskritikeelsetest teostest võttis sündiv islamiaraabia maateadus üle järgnevad ideed ja põhimõtted, millest mõned on äratuntavad ka al-Idrīsī käsitluses:
1) maakera ja Kuu mõõtmed;
2) Maa sfäärilisus ning geotsentriline maailmakäsitlus – kuid võimalik, et need ideed tulid islamiaraabia maateadustöödesse antiigist;
3) matemaatilised tabelid ja geodeetilised mõõtmismeetodid;
4) „Āryabhaṭīyast“ pärinev idee, et ööpäevane taevavõlvi pöörlemine on näivus, mis on tingitud maakera pöörlemisest ümber omaenda telje;
5) maakera kuiva maa ja vee enam-vähem võrdne osakaal;
6) kilpkonnaga võrreldav (kuid mitte kilpkonn!) maamass sarnaneb kupliga, mille sümboolseks kõrgeimaks kohaks on põhjapoolusel asuv Meru-nimeline mägi;
7) kuiva maa mass, st „kilpkonn“, on kõikjalt ümbritsetud veteväljaga;
8) maakerast on asustatud põhjapoolkera, idas ulatub inimasustus Ǧamakutini (Jaapan), läänes lõpeb see roomlaste maaga; lõunapoolkera on inimasustuseks liiga kuum;
9) inimasustatud maa jagamine üheksaks piirkonnaks.
Iraani mõjud
Tunduvalt raskem on määratleda islamieelse Iraani maateaduse mõju tärkavale islami geograafiale, sest araablaste vallutustega kaasnenud rüüstamise tõttu hävis peaaegu kogu Sassaniidide rikkalik kirjavara ja Iraani tsivilisatsioon lakkas sajanditeks sisuliselt olemast, taas tekkis see 9.–10. sajandil uue pärsia-islami kultuurina. Üldistavalt võiks väita, et erinevalt India tekstidest ei avaldu Iraani pärand islamiaraabia maateadustekstides nii äratuntavalt.
Mitte ainsatki Sassaniidide arvukatest maakaartidest ega maateadusteostest pole küll säilinud, kuid on teada, et islamiaraabia teaduse sündides ringles muslimitest õpetlaste hulgas mitmeid pahlavikeelseid geograafiaalaseid tekste või nende tõlkeid araabia keelde ja paljudelele neist ka allpool vaadeldud islamiaraabia maateadustööd viitavad.
Ideed, mis võeti üle islamieelsetelt iraanlastelt ning mis said mõneks ajaks ka valdavaks, seejärel aga taandusid, on järgmised:
1) asustatud Maa jagamine seitsmeks kišwar’iks (palhavi keeles: ’maa’, ’piirkond’), mis maakaartidel väljendus maailma
jagamises seitsmeks geomeetriliseks ringiks Iraaniga (või Mekaga) keskosas;
2) kontseptsioon kahest maailmamerest Baḥr ar-Rūm’ist (Vahemeri) ja Baḥr al-Fars’ist (India ookean), mis mõlemad saavad alguse maismaad ümbritsevast suurest maailmamerest – Baḥr al-Muḥīṭ’ist;
3) nimetatud kaks maailmamerd ümbritsevad keskel asuvat maismaad, mis servadest on kõikjalt piiratud mäemassiiviga –selle kontseptsiooni võib ära tunda ka al-Idrīsī maakaardilt, kus põhjas piirab maad mäemassiiv.
Lisaks avaldub islamieelsete iraanlaste mõju sündivale islamiaraabia geograafiale ka arvukate keskpärsiakeelsete terminite näol araabiakeelsetes maateadustöödes, eriti aga merendustekstides.
Rohelisega on tähistatud Sassaniidide impeeriumi suurim ulatus 620. aastatel
postimehekirjastus.ee
„Jalutuskäik maailma äärealadele“ naaseb põneva arutluse juurde, mis on Euroopas käinud aastasadu ja Eestiski vähemalt sajandi. Vaevalt leidub ühtegi põhjalikumat islamimaailma geograafia, ajaloo või kultuuri üldkäsitlust, milles al-Idrīsīt ei mainitaks. Sitsiilia kuningat Roger II teeninud 12. sajandi muslimist maateadlase Muḥammad al-Idrīsī teos „Nuzhat al-muštāq f ī iḫtirāq al-ʾāfāq“ (ka lühendatult „Nuzha“ või „Rogeri raamat“) kirjeldab kogu toonast tuntud maailma.
Ajaloolane Üllar Peterson ja filoloog Helen Geršman, mõlemad tunnustatud arabistid, on „Rogeri raamatu“ eestindanud , kumbki eraldi, ja kommenteerivad seda mitme teadusvalla aspektist.
Nimelt: mis maa oli sel kaardil ASTLĀNDa, ja kui al-Idrīsī pidas tõesti silmas Eestit, siis mis paigad peituvad araabiapäraste nimede taga?
Kus asusid Naiste saar ja Meeste saar, kus „ilus, tore ja õitsev linn“
ANHŪ ja „väike linn, mis on nagu suur kindlus“ QLŪRY (või QLWRY), kus „FLMŪSi kindlus“? Kas BuRNŪ on tõesti Pärnu jõgi?
Autorite ajaloo ja arabistika alane asjatundlikkus on muljet avaldav. Antakse ju ka ülevaade islamiaraabia maateadusest ja kirjeldatakse
kultuurilist õitsengut Sitsiilias kuningas Roger II õukonnas.
Vajalik kõrvalepõige tehakse Tacituse „Germania“ aestii probleemi. Viimane peatükk lõpeb ASTLĀNDa loogilise, tõsiseltvõetava ja teaduslikult uudse kartograafilise tõlgendamiskatsega.
Värvitrükis kaardid aitavad ka lugeja enda mõttetööd proovile panna.
Tarmo Kulmar
Ajaloolane, Tartu Ülikooli võrdleva usuteaduse professor emeritus