Enne kui Julia reageerida jõudis, avas Smith ukse ja kadus majja. Julia oleks äärepealt oma teed läinud, kuid sattus samal hetkel keset mööduvate noorukite tulva, kes olid lärmakad ja tormakad ega pannud tema katseid nende vahelt läbi pääseda mikski. Poisid olid palja ülakehaga ja lõuani lilla värviga koos; Julia taipas nende vadinast, et nad olid käinud kanalis suplemas ja sattunud värvitehase heitvette. Pikim poiss kurtis sügelust, teised naersid ja pilkasid teda vanaeideks. Keegi tüdruk ütles õrritaval toonil: „See pole veel midagi. See õgib su liha ja õhtuks on sinust saanud luukere. Hüvasti!“ Poiss ütles: „Ma võin vabalt luukere olla. Kontidest pole lugu. Vat sügelus on vastik.“
Siis olid nad Juliast möödas ja kuidagiviisi oli langenud otsus. Julia keeras samale tänavale, kuhu Smith oli kadunud.
Ta ei kavatsenud meest kõnetada, ainult naljaviluks välja nuhkida, kuhu ta oli läinud. Muidugi mõista ei kavatsenud ta Smithi peale kaevata. Aga ta tahtis ikkagi teada, kas mees kohtub seal mõne lipakaga või lipsab prolede kaardimängu mängima. Ja veidi kompromiteerivat infot inimeste kohta kulus alati marjaks
ära. See oli üks moodus ennetada, et sind ennast politseisse üles ei antaks.
Lähenedes aeglustas ta otsekui igavlevast uudishimust sammu. Uks, millest Smith oli sisenenud, kuulus poele, mille vaateaken oli täis kõikvõimalikku kribu-krabu: kõverad pildiraamid, igaüks ise aega näitavad tuhmunud käekellad, kobaka peaga mägratopis.
Nende taha oli kuhjatud teisi kahtlase väärtusega aardeid ning seintel rippusid määrdunud maalid. Poesügavuses nägi ta Smithi, kes oli oma saleda sinise seljaga tema poole ja vestles hilises keskeas prolemehega. Mees oli esimene, kes Julias mälestusi äratas. Tal oli seljas ebamäärast lillakaspruuni värvi vormitu sametpintsak ning tema hõbehallid juuksed olid sassis ja ülemäära pikad. Tal oli usaldust äratav nägu, nägu, mis oli liiga sõbralikult lihtsameelne –nägu, mida Julia oli kusagil näinud. Mees pööras ümber. Smith järgnes talle poe tagaossa, kus mõlemad kadusid kitsast trepist üles. Siis märkas Julia esimest korda poeaknale šablooniga värvitud nime: WEEKS. Teda läbis judin.
Selle tundega möödus ta poest. Mööda selga voolas erk värske higi. Tal oleks nagu astunud mööda ebakindlat õhku. Kõrvalmajas oli kasimata moega kõrts ja tal oli täielik õigus sellest möödumisel sammu kiirendada. Ta keeras ümber nurga, läks järgmisel tänaval poole peale ja jäi plangu ees seisma. Ta kraamis välja sigareti ning seisis ja suitsetas, vahtides mööduvaid prolesid tühja pilguga.
Weeksist oli ta esmakordselt kuulnud Harriet Meltoni käest. See juhtus siis, kui Harrietil oli veel prolest poiss-sõber ning nad kükitasid kahekesi lõmpsides ja naerdes alailma Meltonite elutoas kokkurullitud vaibal. Tol päeval oli Harriet maininud nende sõpra, kes „alailma Weeksis passib“. Poiss-sõber tõukas teda ja ütles: „Misjaoks sa seda ütlesid? Tahad, et meid kõiki kinni võetaks
või?“ Mõlemad hakkasid naerma, kuid proua Melton mitte. Ta nähvas: „Kui sa sellest veel kord räägid, preili, kütan ma sul taguotsa tuliseks.“
Kui Julia hiljem proua Meltonilt aru päris, ütles too süngelt: „Keegi ei tea, mis koht see on, või on targem mitte teada. Ma ei tea muud, kui et härra Flanagan läks sinna korra – üheainsa korra! Ja nüüd pole temast juba nädalaid midagi kuulda olnud ja kilakolamees on kõik ta riideid müüki pannud.“
Ühel teisel päeval juhatas Harriet Juliat parajasti välja ja krahmas tal uksel äkki käest ja näitas, et ta tasa oleks. Neist möödus keegi räsitud härrasmees. Ta naeratas möödudes Harrietile galantse tunnustuse saatel ja puudutas oma kaabut. Kõige rohkem rabaski Juliat kaabu: see polnud prolede soni, vaid serva ja ruudulise paelaga viltkaabu, selline, millesarnaseid võis näha filmides. Kui mees oli kuuldekaugusest väljas, sosistas Harriet: „See on see Weeksi tüüp. Ta ajab mulle külmavärinad peale. Brrrr – ta on kuidagi imeliku näoga!“
„Aga mis see Weeks üldse on?“ küsis Julia.
„Selles ongi küsimus! Mõned räägivad, et see on lihtsalt mingi kõige hullemat sorti bordell. Või oopiumiurgas, no kas sa kujutad ette. Aga mõned räägivad, et see on Goldsteini Vennaskonna pesa, aga ära emale ütle, et ma seda ütlesin. Mina igatahes arvan, et see on üks jamajutt. Mina küll ei usu, et mingit tõelist Vennaskonda olemas on, aga sina? No kui on, siis nägid praegu üht Venda oma ihusilmaga!“
See oli toosama mees, keda Julia oli näinud poes Smithiga elavalt vestlemas – Smithiga, kes oli tundunud olevat igavuse kehastus; Õnnetusehunnik Smithiga, kelle üle kõik olid nalja visanud.
Kes aga osutus nüüd – kelleks? Oopiumisuitsetajaks? Goldsteini jüngriks ja terroristiks?
Ärevus andis tasahilju järele. Julia tõmbas sigaretist viimase mahvi ning keeras ikka veel hajevil olles ringi ja heitis pilgu plangule enda taga. Seal oli hiiglaslik plakat, kus Suur Vend juhtis loosungi all VÕIT ON VABADUS heledapäiste sõdurite marsikolonni. Ta hakkas endamisi naerma, teadmata miks, ja suundus uuesti Weeksi poole.
Minnes tundis ta juba kõhklust. Ta ju ometi ei julge Weeksi sisse minna? Isegi kui julgeks, mida ta küsiks? Ei saanud ju öelda: „Nii, kas te olete Goldsteini jüngrid?“ Mis siis, kui see on mingi jõle bordell? Ümber nurga keerates otsustas ta poodi sisse kiikamata sellest mööda minna. Ta naelutas pilgu vastasmajadele ning oli juba poole tänava peal, kui märkas, et Smith on Weeksi uksel ja seisab tal enam-vähem tee peal ees.
Mees ümises vaevukuuldavalt mingit meloodiat, kuid vakatas Juliat nähes paugupealt. Ta nägi välja kõhetu ja pinev nagu ikka ning tema heledatel juustel ja otsmikul oli mürsuplahvatuse tolm. Julia pidi kitsal kõnniteel temast lähedalt mööduma ning selle vältel olid Smithi silmad oma isevärki halli rangusega tema külge naelutatud. Julia nägu kangestus. Ta astus mõõdetud sammuga, endal süda metsikult pekslemas. Smith oli temaga peaaegu ühepikkune, lihtsalt üks kõhn harilikes vormitutes tunkedes heledapäine mees, kes poleks pidanud talle üldse korda minema.
Smithi pilk libises üle tema keha ja kogu mehe olek muutus. Ta põrnitses Juliat iha ja raevuga.
Seejärel oligi Julia Smithist möödas. Ta tundis seljal mehe pilku, kuid sammus sama tempoga edasi, sundides kehaasendi loomulikuks. Hetkeks tundis ta, et peab tagasi vaatama – aga nüüd
oligi ta juba ümber nurga keeranud. Tehtud. Ent kuidas see mees reageeris! Oli selgemast selgem, et Julia oli Smithi mingilt sõnulseletamatult kuriteolt tabanud. Ja ometi polnud Smith vedelaks löönud – ta oli varjamatult Juliat põrnitsenud. Ta oli isegi välja näidanud, et tahab Juliat. Siin on sulle mees, kui soovid! Ja Tões ei kahtlustanud mitte üks hing, mis sorti mehega on tegu. Muidugi nägi Smith tavaliselt välja nagu hall hiireke – ta tegi seda kindlasti nimme. Goldsteini jünger! Või elunautleja! Julia ei osanudki öelda, kumb talle rohkem meeldiks. Talle meenus Smithi vandeseltslaslik pilk O’Brienile. Kas O’Brien võib samuti selline olla? Kas kogu maailm võib olla hoopis midagi muud, kui välja paistab?
Julia naeratas tobedalt, ise näost õhetav ja higine, kuigi õhtu oli juba jahe, kui märkas äkki, et oli õigest käänakust kogemata mööda läinud. Ta oli üksinda tänavaribal, mis koosnes seest tühjaks põlenud hoonetest ja laudadega kinni löödud majadest. Oli juba peaaegu pime, sudu muutis hääbuva päikese häguseks. Tibutas kerget vihma ja vähesed kahjustamata mustkattelõigud sätendasid peenikeste piiskade pudenemise all kentsakalt. Juliale torkas hilinenult pähe, et kui Smith oleks Goldsteini jünger, oleks talle vastukarva, et teda Weeksis nähtaks. Ta võib tunda vajadust Juliat vaigistada – jälitada teda mõnda üksildasse kohta nagu see siin, kus ta saaks Julia surnuks kägistada ja laiba varemete vahele jätta. See oli Goldsteini jüngritele tüüpiline käitumine. Ta ei pruugiks Juliale seletamiseks aega anda – ja kui annakski, mida tal öelda oleks?
Julia nägi oma kergenduseks eespool üht paari, ehkki naine paistis olevat prostituut; tema nägu oli kirevaks võõbatud ja tal oli seljas kollane määrdunud kleit, mis ühelt õlalt longu vajus. Mehel oli hirmus armiline nägu ja ta haigutas naise kaeblemise saatel.
Polnud kahtlust, et tegu on sutenööriga. Mõlemad vakatasid Juliat nähes. Ta aeglustas kõhklemisi sammu ja kiikas selja taha pimedusse – ja sealt tuli keegi mees.
Ta oli liiga rabatud, et karjuma pista, kui mees talle kallale sööstis. Nad rähklesid, mehe käed kobasid teda vastikult igalt poolt, ja nüüd röökis Julia nii valjult, kui suutis, kartes, et mees paneb tal varsti suu kinni. Tol esimesel hetkel oli ta kindel, et tegu on Smithiga, kuid varsti jõudsid mehe lõhn ja kogukus talle pärale. Smithiga polnud siin midagi ühist – see oli jässakas prole, kes haises kirjeldamatult õlle ja pesemata ihu järele. Järgmisel hetkel tundis Julia, kuidas tema tööriistakott jõletu jõnksu saatel tema õlalt maha rapsati. Ta krahmas sellest instinktiivselt kinni. Siis juhtus midagi – tümisev hoop vastu säärt – ja ta langes läbi tühjuse.
Ta maandus ühel labakäel ja prantsatas raginal näoli, põlvili, õlale. Käsi väändus ta all ja valu randmes oli iiveldama ajava kuumuse välgatus. Tema kohal röögatas mees raevust. Julia oli kukkudes tal koti käest kiskunud.
Samal ajal kostsid jooksusammud ja äkitselt kõrgus Julia kohal prostituut, kes kriiskas: „Kurat võtaks, hull oled või? Kas sa ei näe, et ta on sinine! Pagana idikas!“
„Tõmba uttu!“ ütles röövel. „Kasi minema, paks lits!“
„Meil siin niimoodi ei tohi! Ta on seltsimees, vaata! Hull oled või?“
Nüüd ilmus välja ka armiline mees, kes ütles: „Mis siin toimub? Mis ta tegi?“
„Ei midagi erilist, proovis siin ainult ühe sinise kallal tembutada!“ ütles prostituut.
„Newmani romaan on nii leidlik, algupärandi suhtes taktitundeline ja ennekõike nii teravmeelne, et küllap oleks
Orwell seda kõigest südamest nautinud.“
– TELEGRAPH
London, Esimese Lennuraja tähtsaim linn, Okeaania provintsidest rahvaarvu poolest kolmas. Aasta on 1984. Julia Worthing töötab mehhaanikuna Tõeministeeriumi belletristikaosakonnas, parandades romaanikirjutusmasinaid.
Julia on ingsotsi ideoloogia ning Partei ja selle juhi Suure Venna valitsemise all musterkodanik – lustakalt küüniline, ei usu millessegi ja poliitikast ei hooli karvavõrdki. Ta oskab endal elu sees hoida maailmas, mida iseloomustavad pidev jälgimine, Mõttepolitsei, topeltmeel, lapsspioonid ja prolerajoonide letialune hangeldamine. Ellujäämine on tal käpas.
Ent kui Julia pilku püüab kolleeg arhiiviosakonnast –välispartei kesktasandi töötaja Winston Smith –, taipab ta, et ei valitse enam oma tundeid ega ole suuteline maailmas ohutult manööverdama.
