Prantsuse keelest t천lkinud Anti Saar
3
Originaali tiitel: Katrina Kalda Arithmétique des dieux Gallimard 2013
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Kujundanud Anne Pikkov Toimetanud Krista Leppikson © Editions Gallimard, Paris, 2013 © Tõlge eesti keelde. Anti Saar, 2014 ISBN 978-9985-3-2970-2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Tõlkes tehtud muudatused on autoriga kooskõlastatud
4
„Aspyrtos, vennake, nii et sa polegi surnud, asjatult korjasin sind luuhaaval üles tollelt öiselt põllult, kuhu need hullud naised sind, vaene tükeldatud vend, laiali pildusid. Sa tulid mulle järele, kangekaelselt, nagu ma sind varem polnud üldse tundnud – aga kas ma olin sind üldse tundnud –, panid oma tükeldatud liikmed jälle kokku, korjasid nad merepõhjast jälle üles, jäse jäseme järel, ja järgnesid mulle viirastusena, kuulujutuna. Mitte kunagi ei tahtnud sa võimas olla, aga nüüd oled sa võimas. Piisavalt võimas, et mind järele tuua, kas õhku või merepõhja …” Christa Wolf, „Medeia. Hääled”*
* Tlk Rita Tasa, Eesti Raamat, 1997, lk 64. 5
6
5. jaanuar 2010 Ärkasin keset lapsejäsemeid, väikesi äraraiutud jalgu ja käsi, mis hulpisid roosteselt helkivas vees. Pinnal ujus valge ja ümmargune kuu nagu kuulike, millele tuli järele minna sinna, kaldast mõne sammu kaugusele, kus põhi enam ei paistnud. Ma ei ole ebausklik; ei usu viirastustesse ega endelistesse unenägudesse, ei ole kunagi sirvinud unenägude seletajaid, ei usu, et unes nähtud söömaaeg võiks kuulutada haigust või surma, tuletukid märkida jagamata jäänud armastust või pea ümber seotud turban ennustada rahateenimist. Ma olen kõige ratsionaalsem inimene perekonnas. Teismelisena käisin alati just mina keldris korke vahetamas; ma avasin ukse Jehoova tunnistajatele, tegin suviti, kui Eestis käisime, taskulambi valgel uurimisretki mahajäetud majadesse Balti jaama lähedal, mis olid varemeteks langemas ja milles pidi kummitama. Kõigi tollaste prognooside järgi pidi minust saama raamatupidaja või paremal juhul molekulaarkeemik. Vanaema, kes oli ise olnud keemik, määras mind oma mantlipärijaks; minu tulevastest polümeeritehastest rääkis ta alati, kui
7
võimalus avanes. Kümme aastat järjest õnnestus mul olla vanaema Eda lemmiklaps. Mu onutütrest Annist sai raamatupidaja, tema õde Rita on jurist, mu teise onu poeg Ott informaatik. Mis puutub minusse, siis juba viisteist aastat tagasi purustasin ma oma paljutõotavad väljavaated, loobudes molekulaarsetest struktuuridest, et pühendada oma elu mõttetule erialale: soome-ugri folkloorile. Minu otsus tekitas vanaemas pahameelt ja ülejäänud perekonnas mõistmatust. Selle vildaka tee olin ma ilmselt valinud eesmärgiga trotsida saatust, mis oli minu jaoks algusest peale paika pandud, kuulutada valeks minu väidetavad eeldused, ettemääratuse ja pärilikud soodumused. Mu isa Juhan oli astunud Tallinna konservatooriumi, et nurjata oma ema plaanid, kes vihkas muusikat ja kinnitas, et tema pojast saab füüsik. Ühel heal päeval nimetati isa ooperi sümfooniaorkestri esimeseks viiuliks ja nüüd polnud enam võimalik masinat tagurpidikäigule sundida. Mina olin valinud paganlikud muistendid, Linda, Uku ja kratid osalt allumatusest Eda nägemusele, osalt ehk ka trotsist oma ema vastu, kes pärast Prantsusmaale emigreerumist ja seega minu päästmist viletsuse ja kultuurituse küüsist leidis olevat loomuvastase minu tagasipöördumise kirjakultuuri eelsesse aega, kuna see tagasipöördumine eitas elu kulgemise põhilist seadust, mille järgi iga selles kulgemises viibiv asi püüab iga hinna eest oma olemust säilitada, jaatada külluseühiskonda, progressi ja läänelikku eluviisi. Praegu, pärast viieteist aasta pikkust jäärapäisust, mis jätab mulle vaevalt muud võimalust kui veeta oma ülejäänud elu vee- ja puuhaldjate seltsis, on saanud ilmseks, et sel perekonna harul, millest pärinen mina, on haruldane anne oma elu untsu keerata. 8
Kui vanaema Eda ühe mu onutütre kaudu teada sai, et olen keemiaõpingud katkestanud ja ühele ida keelte kursusele registreerunud, pani ta mu vande alla, ennustas mulle suurejoonelist läbikukkumist ja tagatipuks süüdistas mind, et olen talle valetanud. Järgnenud nelja aasta jooksul ei kohtunud me kordagi. Keegi ei saa teada, kas vanaema pahameele põhjuseks oli kauatoidetud unistuste kokkuvarisemine või hoop tema eneseuhkuse pihta, mille ajel ta oli alati püüdnud kõike kontrollida – iseäranis teiste inimeste elu. Mis puudutab minu soodumust läbikukkumisele, siis selles Eda päriselt ei eksinudki. Vähemalt selles punktis oleme me pärast aastatepikkust konflikti kokkuleppele jõudnud. Ülejäänu suhtes pole meil ei üksmeelt ega lahkhelisid, sest vanaema suri möödunud suvel. Eluajal oli Edal alati õigus, sest tema hääl oli teiste omast valjem. Praegu pole tal enam tarvis häält tõsta, sest ka kõige nürimeelsemad ja pahatahtlikumad elavad inimesed muunduvad vooruslikeks ja tarkadeks surnuteks selsamal hetkel, mil nende hing keha maha jätab; ja nende hinnangud omandavad kohemaid tõe väärtuse. Mu onutütar Ann on veendunud, et kui keegi sureb, viibib tema hing veel veidi aega maa peal, et jätta jumalaga inimesega, kes oli kadunukesele kõige rohkem korda läinud. Ta on kindel, et ööl, mil vanaema suri, koputas tema hing ta uksele, kuigi Ott väidab, et vanema hing oli külastanud hoopis teda, kuna tol ööl olevat kolm korda põrutatud aknaklaasile ta voodi kohal. Enamik perekondi jageleb päranduse pärast, minu oma vaidleb selle üle, kelle rändavad hinged välja on valinud. Mina olen ainus, kes sellest vaidlusest osa ei võta. Ma olen kõige ratsionaalsem inimene perekonnas. 9
Nii on ka täiesti loogikavastane, et just mina olen see, kellele pärast vanaema surma on osaks langenud kõige jäledamad košmaarid – igasugused košmaarid kõige tavapärasematest kõige veidramateni: kukkumised, tagaajamised, uppumised, mõrvad; unenäod, kus mind aetakse kodunt välja, unenäod, kus ma viibin mingis tundmatus kohas, mis väidetakse olevat mu kodu, ent milles ma ennast ära ei tunne; painajalikud ulmad kaotusest ja hüljatusest või tükkideks lõigatud vastsündinutest, kelle järve visatud ihuliikmed on tuul kandnud kalda äärde, kust ma neid asjata välja üritan tõmmata. Mul pole kunagi olnud raskusi magamajäämisega ega ole ma ka lasknud end veenda kehva unega inimestel, kelle väitel maailm kuulub neile, kes ärkavad vara. Kunagi, kui mu vanemad õhtuti väljas käisid ja mind kaasa võtsid, suikusin ma sohvadel ja öölokaalipinkidel, kulunud vedrustusega trollibussides, kus iga peatusega kaasnes äge raputus ja esmalt madal, siis kriiskav hääl, mida tekitas elektrivool sarvedest lahkudes ja neis uuesti tärgates. Õhtutel, mil ooperis oli etendus, uinusin ma suures kõrvadega tugitoolis tantsijate riietusruumis, mis haises seisnud higi, hiina palsami ja tubaka järele. Selle ruumi üht seina varjas suur valge-musta-punasekirju Rumba suitsupakkidest loss, mis oli poolteist meetrit kõrge ja andis tunnistust tantsijate kopsude heast seisukorrast. Vaheajal sadasid tantsijad sisse, et kostüümi vahetada, suitsetada ja põskedele riisipuudrit lisada, ilma et nad suutnuks mu unerahu häirida – vähemalt mitte rohkem, kui seda häiris too hirmuäratav Sinihabemega plakat, mis oli riputatud Helmi Puuri, „Luikede järve” Odette’i osatäitja portree kõrvale. Need kaks nägu, julmus ja süütus, sillerdasid mu silme ees ja ühinesid viimaks: 10
Odette abiellus Sinihabemega, peites rusikas plekilist võtit, mida ei suutnud puhtaks pühkida, mis määris verega tema luigesuled ja andis mulle sestsaadik vääramatuks osutunud veendumuse, et ilu on õudusest lahutamatu. Kõik algas kolm päeva pärast matuseid: košmaarid, iiveldushood ja unetus. Mu perearst teatas, et tegu on raseduse sümptomitega, ja andis mulle saatekirja vereproovile. Laboris mu halb enesetunne üksnes süvenes. Kohe pärast vereproovi hakkasid ruumi seinad ringi käima, mu pilgu kattis valge loor ja mul tekkis talitsematu peapööritus. Käed-jalad ei kuulanud enam sõna; tahtsin tõusta ja oksendasin väikesse oakujulisse kaussi, kuhu õde oli jätnud ka süstla. Mu gonadotropiini tase osutus olematuks; vereanalüüsiga tuvastamatuks jäänud halvad unenäod jätkuvad tänini. Küsitlenud oma nõbusid, tõdesin ma, et ükski teine mu pereliige sääraste sümptomite all ei kannata. Oti meelest tekivad košmaarid närvidest, kahe neuroni vahelise ülekande ebaõnnestumisest, numbrite segiminekust arvutiprogrammis, arvutusveast, mis tuleb ära parandada. Anni meelest väljenduvad neis süümepiinad, vanaemaga õiendamata jäänud arved, side, mida korralikult katki ei lõigatud. Ann ei tahtnud tunnistada, et on mulle magamatuse pärast kade. Tema tahab armastada, tunda ja kannatada rohkem kui teised; tahab, et teda märkaksid elavad ja mäletaksid surnud. Rital aga pole luupainajate kohta midagi öelda. Viimased viis aastat jagas ta vanaemaga kolmekümne ruutmeetri suurust korterit. Ta teadis peast kõiki ta norskeid, näitlejannade hääli Mehhiko telesarjades, mida vanaema Eda õhtuti vaatas, mädamunahaisu, mille Eda endast vetsu maha jättis, riidusid pesemata nõude, 11
valesti kastetud lillede ja segamini jäetud seinakappide ainetel. Ta oli olnud vanaemaga kõik need viimased aastad, oli olnud kohal ka tema viimastel tundidel. Oli kuulnud lasku, mis kostis aida tagant aiast. Oli helistanud kiirabisse ja andnud allkirja politseiraportile. Oli enda peale võtnud matuste korraldamise, kutsed omastele ja mustaservaliste lintidega nelgi- ja liiliapärgade tellimise. Ta oli võitnud endale õiguse, et teda ei tülitataks. Ja mina? Mina, keda polnud kunagi seal; kes saabus alati liiga hilja ning lahkus liiga vara, kes jäi kõrvale leinast ja lohutusest – mul pole midagi, millega end süümepiinade eest kaitsta; minu konto on alati defitsiidis. Tõsi ta on, et arveteõiendamisest lahkunutega väljuvad elusad võitjatena harva. Pärast meie vaarema Lydia surma olin ma mitu kuud enda peale pahane, et ei lugenud talle sagedamini ajalehti ette – siis kui olin seitsmene ja tema kaheksakümne seitsmene. Ta nägemine oli jäänud viletsaks ja ta nõudis minult valjuhäälseid aruandeid. Tähestiku tundmise ja optika seisukohalt vastasin ma küll ülesande läbiviimiseks tarvilikele tingimustele, kuid ei mõistnud ridagi nendest ajalehtedest (Sirp ja Vasar, Edasi, Rahva Hääl), mida minu õnnetuseks iga päev uuendati ja mis mu tagasihoidliku hinnangu järgi ei kõlvanud muuks kui värvimiseks, pealkirjade esitähtede moondamiseks keskaegseteks initsiaalideks, sügiseti õunte pakkimiseks või vetsus taguotsa pühkimiseks, mille käigus nende halva kvaliteediga trükimust jättis kannikate vahele hallikaid, pärasoolevähi tekitamises süüdistatud triipe. Ma olin Prantsusmaal, kui onu Peeter, isa noorem vend, tädi Milvi köögi põlema pani; olin ära, kui suri vanaisa Ilmar, ja siis, kui suri vanaonu Oskar – vanaisa vend, kes oli alati purjus, ei rääkinud kunagi, kuid kutsus mind vahel 12
oma tuppa ja laenas mulle vesivärve, millega ta ise maalis kummalisi, hallis valguskumas maastikke, mida kusagil olemas ei olnud ning mille päritolu ma taipasin alles aastaid hiljem. Vanaonu tuba oli salapärane, seal valitses võõras alkoholi, värvi ja arstirohtude hõng. Raamaturiiulite taga oli seal üks pime nurk, kuhu minna oli rangelt keelatud; seinu katsid Oskari akvarellid ja uks avanes lahtiste põrandalaudadega verandale, kus võis hingata merelt puhuvat tuuleõhku. Pärast seda, kui ma 1989. aastal emaga Prantsusmaale läksin, hakkasin onu Oskarile aeg-ajalt kirjutama. Kui ta suri, närisin küüned verele, painatuna kahetsusest, et polnud seda korrapärasemalt teinud. Mis puutub vanaemasse, siis kui palju arveid jäi mul õiendada temaga! Kui palju lahtisi otsi jättis endast mu türanlik ja hell vanaema, keda ma armastasin ja vihkasin, kes mind sõitles ja hellitas, leppimatu, autoritaarne, alati valmis meid vaikima sundima, öökullisilmne vanaema, pruunipäine fotodel, valkjashall minu mälestustes, vanaema, keda ma jumaldasin, reetsin ja salgasin, nagu peamegi tegema isikutega, kes meie elus olulist rolli mängivad. Öeldakse, et unenäod on vaimud, kes on jäänud maa peale, kuna saladus ei lase neid vabaks. Nad piinavad elusaid seni, kuni keegi nende saladuse lahendab. Olen proovinud öelda oma luupainajatele, et nad tegid halva valiku, et minul pole mõistatuste peale annet, et ma ei loe kriminaalromaane, et mu vaim on kaugelt liiga kartesiaanlik, konstrueerimaks kõige ebatõenäolisemaid hüpoteese, kõige loomuvastasemaid lahendusi, mis kummalisel kombel alati tõeseks osutuvad; ei paista, et see oleks neid heidutanud. Üks noormees, keda seitse pikka aastat oli igal ööl painanud üks ja sama unenägu, läks viimaks Taga-Valgasse 13
targa juurde. „On see kurat ise, kes mind piinab, minu kohale kummardub, mind lämmatab, pigistab ja mul konte murrab?” – „Kurat ei kaisuta noorukeid! Sinu luupainajaks on üks noor neiu Soomemaalt, lahe tagant, kus veteketrajast-lättekangrust haldjas kastab tuhande järvega metsa. See naine on sinust sisse võetud ja sestap sul ka iga öö külas käib. Kui tahad unenäost vabaneda, pane akna ette pihlakaoks, kui vaim parajasti sinu kohale kummardub. Siis jääb ta vangi ja kehastub. Luupainaja asemel saad endale kaasa.” Ei leidu enam Taga-Valgas ega Valgas, selles kaksiratsi Läti piiril istuvas linnas, tarka, kes teaks rohtu pimedate, lombakate ja santide jaoks, unustuse, süümepiinade ja halbade unede vastu. Alles on vaid purskkaev, Vabadussõja mälestusmärk ja mets surnuaia taga, kust mõned rohtuvad rajad viivad mahajäetud majadeni, mille tammelaudadega kinnilöödud aknaid raamivad pehastunud ja auklikud seinad. Nende tubade keskel vohavad jürililled, ristirohi ja hapu jänesekapsas, mida lapsed kevaditi ikka on närinud, teadmata, et see neil luudest kaltsiumi minema kannab. Augustis süttivad põdrakanepi roosad küünlad suurtest ümaratest maakividest kaevude ääres, mis näevad välja nagu kadunud templite jäänused; nende nime ei mäleta enam keegi.
14
Kargassoki rajoon Tomski oblast Vene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
18. märts 1945
Kallis Eda! Kirjutan sulle Obi jõe äärest teiselt poolt Uraali mägesid. See on kolmas kiri, mille sulle saadan. Ikka veel ei tea ma midagi sinu, mu kalli Jaani ega meie pisikese Johannese kohta. Pärnus pole mul enam kedagi, kellelt võiksin omaste saatuse kohta uurida. Minu barakis elab venelasi, moldaavlasi, kaks leedulannat ja kolm eestlannat. Veel viis eesti naist elavad koos lastega küla lähedal muldonnides ja töötavad kolhoosis. Tänan saatust, mis on meid sedasi kokku toonud, lastes meil oma keeles vestelda ja üheskoos meenutada. Vähem kui aasta eest anti meile õigus kirju saata, aga post käib meil vaid kevadest sügiseni, mil jõgi on jäävaba ja laevad saavad liikuda. Sa ei kujuta ette, missugust rõõmu valmistab kogu baraki rahvale see, kui mõni meist kirja saab! Möödunud sügisel said mõlemad eestlannad ühe paki ja ühe kirja. Nad lugesid neid meile neli-viis korda ette. Me ei tüdi kuulamast neid hääli, mis nõnda kaugelt meieni kostavad. Mina teritasin aga kõrva, lootes, et kuulen midagi teiegi kohta.
15
See on lootus, millel pole küll mingit alust. Aga igal uuel lugemisel tärkab see taas. Teadmatus teeb mind rahutuks. Mul pole muud valikut, kui anda ennast Jumala hoolde ja loota, et olete elus. Meie siin elame Jumala selja taga. Mõne meetri kaugusel barakist algab mets, mis meie maailma inimeste omast ära lõikab. Elame Surematu Kaštšei mail. Miski siin pole inimese mõõdu järgi tehtud. Ja ometi tuleb ette, et kui kõnnin vabriku poole, äratavad kaskede viirulised tüved ja kuuseokstel sädistavad tundmatud linnud minus imetlust. Meie baraki vastas voolab jõeke, mis allpool Obi voogudesse suubub. Kui jää pärast pikki talvekuid sulab, kuuleme jälle, kuidas vilistavad laevad, mis meid maailmaga seovad. Kell on praegu kaheksa. Pean heitma pikali ja püüdma magada, hoolimata mürast, mis meie barakis kunagi päriselt ei vaibu. Nelja tunni pärast tuleb mul viinavabrikusse minna. Töötan täna öises vahetuses. Kallis Eda, kui saad selle kirja kätte, siis, palun sind, saada mulle sõnumeid ka teie kohta: Jaani ja mu isa kohta, kui neist imekombel midagi tead, ja eriti Johannese kohta. Ma ei tea temast midagi pärast 14. juuni ööd, kui meid ära viidi ja kui tema, nagu sa tead, oli tädi Anna hoole all. Kui selle kirja kätte saad, ole hea ja kirjuta ka Annale minu poolt. Minu enda kirjad temani ei jõua ja ma olen meeleheitel, et ei tea, mis mu pojukesest on saanud. Mis kõik ma ära annaksin, et vaid kuulda, et ta on elus ja terve! Oleme hädale ja õnnetusele heldekäeliselt andamit tasunud, kuid kes küll peab arvet inimolendi tröösti ja valu üle? Südamlikult sinu Lisbeth 16
15. jaanuar 2010 Ma ärkan, kuid pole võimeline midagi nägema. Koban ruumi enda ümber ja teen kindlaks, et olen oma voodis. Pead akna poole pöörates jään juurdlema, kes on käinud ja sulgenud luugid, mille ma ometi alati lahti jätan. Ajan silmad pärani, et eristada mõnd valgushelki, mis aitaks mul ruumis pidepunkte leida. Korraga saan aru, et pimedus ei valitse magamistoas, vaid mu enese sees. Olen ma pimedaks jäänud? Mu ärevus kasvab; tahaksin väljuda oma kehast, mille kammitsaid ma enda ümber tajun. Nõnda iseendaga heideldes tunnen korraga, et miski läheneb. Voodist algavas öös kogub end tummalt mingi mass, mis on lihtsast pimedusest mustem ja tihedam, öö enne inimkonda, enne tule kodustamist – esimene öö, maailma suur kõht, mis neelab, mäletseb, seedib elusolendeid; öö, mis valitseb kivide südameis. See on siin, ta kummardub minu kohale. Hirm muutub väljakannatamatuks. Olen äärepealt selle sisse kadumas. Ma ärkan. Avan vaevaliselt silmad; linna kahvatu öö tungib magamistuppa. Ma pole kindel, et olen ikka ärkvel; ehk mängitab mind endiselt košmaar, mis annab mulle
17
praegu nägemise vaid selleks, et tajuksin paremini tühjust, mis on valmis mind alla kugistama? Kuid vähehaaval hakkan siiski ära tundma seda, mis mind ümbritseb: niisked linad, kortsus tekk, märg öösärk üle puusade tõusnud. Istun voodiäärel, jalad tuimad ja valusad, nagu oleks mind pekstud, pea raske, kätes hootised värinad. Otsin käsikaudu rahustikapslit, mis peaks olema öökapi sahtlis. Keeran vettinud padja, öösärgi ja lina rulli ning viskan kompsu vannitoa põrandale. Kapsel pole veel mõjuma hakanud. Mu pähe tungivad seosetud mõtted. Eda nägu võtab minu ees kuju, tema suu moondub jubedaks irveks. Ma ei tea, kas ta teeb lõusta, et mind hirmutada, või väändub ta lõualuu sellepärast, et ta üritab hääldada sõnu, mida ma dešifreerida ei suuda. Mulle tundub, et näen endiselt und, kuigi pimedus ja hirm ei õhku enam ööst, vaid tärkab Eda sõnadest. Kuulen vaidlust, mis mul temaga veidi enne ta surma oli olnud. Selle põhjus mulle enam ei meenu. Üksnes vanaema Eda sõnad korduvad terava selgusega, selle erilise ärritusega, mille järgi ma ta hääle kõigi teiste hulgast ära tundsin, kui ta vihastus: „Ole vait! Sa ei ole normaalne! Sa oled täpselt nagu su isa! Te olete eluvõõrad jätised! Te ei saa millestki aru! Ma oleks pidanud seda teadma! Te ei kuulu minu perekonda!” Eda suu hääldab uuesti neidsamu sõnu, võidukal toonil, mille sealsamas vahetab välja haletsusnoot. Tema hääl laguneb laiali ja ta nägu paistab olevat hirmunud. Eda ilme viib mind kimbatusse. Mulle tundub, nagu oleks ta just välja näidanud midagi, mis tema sõnade tähendust minu jaoks ületab. Nagu toona, vaidluse päeval, on mul nüüdki kummaline tunne, et Eda on lauale löönud oma viimase kaardi ning et ta mäng on pöördunud tema enese vastu. Vanaema piidleb mu reaktsiooni; 18
aiman ta olemise järgi, et ta ootab vastust; ehk soovib ta, et minagi hakkaksin karjuma, vallandaksin solvangute, alanduste ja etteheidete tulva, mis pühiks minema selle, mida ta ütles, uputaks öeldu mõtlematute sõnade lasu alla, mis heidetakse näkku vihahoos, mida hetk hiljem juba kahetsetakse ja mida viimaks päris tõsiselt ei võeta. Ma tean, et vanaema on kaotanud, ja käitun vastupidiselt sellele, mida ta ootab: lihtsalt silmitsen teda ja vaikin; mind valdab madal nauding mõttest, et jätan ta endast maha õhku ahmima, vihast ja süümepiinadest värisema, lastes tal arvata, et tema sõnadel on minu jaoks sama suur kaal, nagu neil näib olevat tema enda jaoks. Sisimas pole Eda sõnadel minu jaoks suuremat tähtsust – olen need juba unustanud. Tähtis on vaid kättemaks, mida maitsen, nähes teda sedasi: lööduna, nõrgana ja – nagu nüüd esimest korda märkan – vanana. Väljun ruumist sõna lausumata. On juuli. Aias pimestab mind päike. Näen ebajasmiini põõsa all moodustumas heledaid läbikumavaid valguseussikesi. Tunnen korraks peapööritust. Elulõng, mis on seotud üles vana ja aastate möödudes üha pehkinuma puust lehtla külge, on avanud oma hiilgavad ja hirmuäratavad violetsed kroonlehed, mida olin lapsena pidanud lihatoidulisteks õiteks. Kinni unustatud ustega kasvuhoonel on seinad aurupisarais. Ühtäkki pole ma enam kolmekümne neljane, vaid viiene. Aed on lõputu. Tomatiõied lõhnavad. Minust paremale jääb rukkipõld, selle taha aga mustav kuusemets, kuhu mul on keelatud üksinda minna. Sean käed suu ette toruks ja hüüan: „Uu-uu! Uu-uu!” Aias on ka onu Siim, kuid tema on süvenenud oma istikutesse, mida ta käib iga päev vaatamas ja poputamas, nagu oleksid need rinnalapsed: männid, roosid, arooniad ja eksootili19
sed taimed, mida mina tohin vaadata vaid eemalt. Onu Siim umbusaldab laste püsimatuid ja aplaid sõrmi. Ta ei tee mu hüüust välja. Vanaema Eda keedab köögis suppi ja mina ei tohi teda segada. Ema ja isa on kaugel linnas. Telefoni meil ei ole – kes teab, on nad üldse veel elus, kas nendega äkki midagi juhtunud pole? Taevas mu pea kohal on kõrge, sinine ja ääretu, valgetest juttidest triibuline. Mets silmapiiril on hakanud värelema. Ma tunnen end üksikuna, ilmalaotusse kadunud orvuna. Korraga kujutlen, et maailm on tühi, mu perekond kadunud ja kõik muudki inimesed haihtunud. On üksnes mets, tuul ja loomad. Istun õunapuu alla suurele kivile. Kivi mu kintsude all on soe, üle mu pea laotuvad õunapuu hallikad ümarad udemeis lehed. Minu selja taga puutüvel sagivad sipelgad rongkäigus üles ja alla, ületades oma teel koorepragusid, et saada tilkhaaval roheliste lehetäide karju lüpsta. Need koorepraod peavad neile tunduma sügavate jäärakutena. Ma ohkan sügavalt. Ma nutan. Sel koidikul kuus aastat pärast vanaema surma seisan ma vannitoas, külmad jalad rohelistel põrandaplaatidel ja sama hüljatusetunne kõhus, kuigi seekord ei seisa ma vastamisi metsa ääretusega, vaid korteri ahtusega keset Pariisi, linna, kus on võimatu olla üksi, linna, kus tuhanded inimolendid sooritavad teiega üheaegselt samu igapäevaseid liigutusi, olgu kellaaeg milline tahes. Mõtlen vanaema Eda näole, ja taas võtab mu üle võimust kummaline ebamugavustunne. Tunnen südames kripeldust. Korraga hakkan hirmust värisema. Üks mõte surub end mulle peale: oleksin pidanud tol päeval Edale vastama – sellepärast ei anna ta mulle nüüd rahu. Seinad ja lagi ragisevad, põrandaalused torustikud minu kohal ja all ajavad korruselt korrusele inimeste heit20
vett, ühes nendega musti meeleolusid, vaimude sosinaid, kurje elusaatusi ja alles hautavat kättemaksu. Peegel valamu kohal lööb ebatavaliselt läikima. Sulen silmad ja avan need uuesti. Kordan endale, et tegu on vaid ebausuga, mis on sündinud loomulikust hirmust, mida surm meile sisendab. Avan dušikraani, peegel kattub uduga. Lõdisen kõrvetava veejoa all, mu pea käib ringi. Ootan, et vesi peseks minult maha öised uned ja kannaks need linna alla kanalisatsiooni ühes inimeste illusioonide ja lootustega, nende ihade, ängide ja salavihaga.
21
16. jaanuar 2010 Kunagi ma arvasin, et elu on omamoodi konstruktorimäng, mis koosneb armastust, edu ja raha sümboliseerivatest eri värvi klotsidest. Rita ja Otiga käis meil pidev rebimine selle peale, kes meist ehitaks endale ilusama elu. Nüüd ma enam ei arva, et elus midagi ehitataks – ehk üksnes barjääri, mis eraldab meid surnutest ja mille püstihoidmisega me oma aega sisustame, jaotades looduse liikidesse, inimesed seisustesse ja ametitesse ning esemed erinevatesse kategooriatesse. Mu isa põdes korrastamishullust, mida ema kunagi mõista ei suutnud. Nende lahutusele eelnevate aastate jooksul tabas ema mitu hüsteeriahoogu, kui ta avastas, et voodi oli üles tehtud, linad madratsile sirgu veetud, saiapuru laualt hoolikalt kokku pühitud, raamat, mille ta oli eelmisel päeval pärast lugemist voodijalutsisse avatuna lebama jätnud, oma kohale riiulisse pandud, riided seinakapis sorteeritud suve- ja talverõivasteks ja tema klaveril vedelenud partituurid heliloojate nimede alusel rangelt tähestikulisse järjestusse seatud. Maja, mis on segamini, on maja, mis elab. Veidi aega pärast abielu registreerimist avastas Kersti, et meheleminek võrdub sellega, kui
22
endale elusast peast muld peale ajada. Isa korraarmastus ajas ta hulluks. Ta avas seinakapi, pildus vestid ja kleidid alumiiniumist riidepuude kõlinal põrandale; haaras peod partituure täis ja lasi neil vihmana alla langeda, segades neid seejärel veel jalaga, et täiuslik korralagedus taastada. Me elasime musta elutoakapi taga, sissepääsu ees kardin, mis oli riputatud seina ja mööblitüki vahele. Meiega koos elasid mu vanavanemad Eda ja Ilmar, isa noorem vend Peeter, tema abikaasa Milvi ning nende tütred Rita ja Ann. Onu Peetri pere päralt oli tagatuba köögist algava koridori lõpus, kust pääses veel pisikesse teenijatuppa, mis Lydia surma järel vabanes ja millesse paigutati Rita voodi. Vanaema Eda ja vanaisa Ilmar magasid suures magamistoas, kuid nende valduses oli kogu korter, isegi toad, millesse nad kunagi ei astunud, sest Eda oli vabrikudirektor ja just temale oli kompartei eluaseme andnud. Vanaema kohalolu oli tunda kõikjal: köögipliidil podiseva supi lõhnades, elutoa begooniapottides, mis vanaema haardest tunnistust andes kord nädalas asukohta vahetasid, kirjutamata reeglites, mis kehtisid vetsus (mehed ärgu jätku prill-lauda üles, ülejäänud – kaasa arvatud mehed – ärgu jätku üles potikaant, et ei leviks paha haisu; aga vett ärgu tõmmatagu pärast kella kümmet õhtul), ning kogu ülejäänud korteri mööblis, mille ta oli välja valinud enne miniate sissekolimist. Kõik oli tehtud Eda maitse ja ilumeele järgi ning keegi poleks söandanud midagi muuta. Nii oli ka tohuvabohu meie magamistoas minu ema jaoks võitlus Eda seaduse vastu – seaduse vastu, mis laiskvorste, tuisupäid ja räpakotte igas olukorras eitas. Eda teadis alati, mis tema majapidamises toimus, kaasa arvatud seda, mis toimus seinte ja kardinate taga. Ta oli kõigega kursis, ta kiitis heaks või laitis 23
maha. Tema hindamiskriteeriumide järgi oli küllap kogu mu ema olemasolu üks eksitus. Ema omalt poolt nägi Eda sundmõttelises korraarmastuses midagi haiglast, millele temal tuli vastu seista. Vanaema maaniad, vahest enamgi kui alatasa kontsertidel ja proovides viibiva isa eemalolekud, tekitasid emas viimaks pöördumatu vastumeelsuse kogu Raudade perekonna vastu. Lõpuks, 1989. aastal, jättis ema Eda ühes ta pojaga maha. Suutmata Tallinnas korterit leida – korteripuudus oli säärane, et isegi viie aasta eest lahutatud paarid elasid sageli endiselt koos, õigemini kõrvuti, jagades üht ja sama kööki, üht ja sama magamistuba ning voodit, püüdes seejuures vältida teineteise pilku –, ei lahutanud ema isast otsekohe. Nagu temale kombeks, oskas ta leida radikaalse lahenduse: tal õnnestus omandada kaks turistiviisat kahenädalasele reisile Prantsusmaal. Ta toppis kahte kohvrisse nii palju, kui suutis kaasa võtta, täitis ka minu ranitsa, milleks oli olümpiamaskott Miška embleemiga sinine spordikott, surus selle mulle pihku ja me istusime maikuus olematu vedrustusega bussi peale, mis meid kahe ja poole päevaga Prantsusmaale sõidutas. Konservatooriumist, kus ema õppis klaverimängu, oli ta saanud ka prantsuse keele algteadmised, ning ooperiteatris proove saates oli ta omandanud tantsusõnavara. Ehk otsustasidki ema reisisihi ta lingvistilised trumbid. Eestisse tagasi tulema ei pidanud ta enne kui kolm aastat hiljem, et siis viimaks oma abielulahutus ametlikult vormistada. Kui me emaga Pariisi olime jõudnud, hakkasime elama kõige täielikumas korralageduses. Ärklituba, mis emal pärast nädalatepikkusi vintsutusi, ekslemisi ja kolimisi õnnestus üürida, oli umbes neli korda väiksem kui pool vanaema Eda elutoast. Meil oli kaks voodiks lahti käivat tugitooli, 24
dušinurk, kuhu pääses neist üle astudes, keeduplaadid kirjutuslaual, seinakapp, ei mingit ruumi raamaturiiuli, veel vähem klaveri, ka mitte pianiino jaoks. Põrandal ja kirjutuslaual kuhjusid riided, kõikjal vedelesid partituuride lademed, voodilinade vahelt leidsime kahvleid. Pariisi katuste segadik akna taga vastas oma korrapäratute kalletega asjade virnastumisele meie pool toas. Ema nautis seda olukorda, mis pidi tema arvamist mööda jääma ajutiseks, kuna Pariisis, kõigi võimaluste linnas, pidi teda ootama suure klaverikunstniku karjäär, millest ta seni oli ilma jäetud. See korralagedus oli elu võidukas avaldus, tõend selle kohta, et emal oli õnnestunud põgeneda kivistavate jõudude haardest, mis ilmutasid end tema abikaasa korrastamismaaniates, Eda lahterdavates mõtetes ja kõige üldisemal kujul Mendelejevi tabelis, mida kujutas endast Nõukogude Liidu ühiskond, olles jaotatud õigeteks ja valedeks, intelligentideks ja töölisteks, kasulikeks ja kasututeks ning sõnakuulelikeks ja sõnakuulmatuteks elementideks. Nõukogude Eestis oli emal kindlaksmääratud koht, mille muutumine ühel heal päeval olnuks ebatõenäoline. Ta oli klaveriõpetaja ning proovide saatja ooperiteatris, kus ta oli kohanud ka minu isa, sümfooniaorkestri esimest viiulit. Ema elukutse krooniks oli üpris tagasihoidlik palk ning madal asetus ühiskondlikus hierarhias, mille juures toona olid määravaks töötaja kuulumine või mittekuulumine parteisse, tema nõukogulikult mõõdetav kasutegur, ligipääs teatud hulgale privileegidele (eluase, ettevõtte poe või puhveti olemasolu) ning positsioon, mille isik tarbekaupade ringluses hõivas. Strateegilistel kohtadel asusid vabrikudirektorid ja poliitikud, kuid ka müüjad, 25
sööklatöölised ja ettekandjad. Müüjad panid kõrvale defitsiitseid ja ihatavamaid tooteid, restoranipidajate võimuses oli söögikoht avada või avamata jätta, kundesid sisse lubada või neile sissepääs keelata, sööklatöölised lahkusid õhtuti töölt, turukott parimaid toiduaineid täis, nõnda et sööklas käivatele koolilastele või töölistele jäi vaid see, mis hädapärast süüa kõlbas. Kõik need isikud paiknesid perioodilisustabeli ülemises reas. Kassiirid olid üle nii töölistest kui ka professoritest. Ema õpetajana asus tabeli alumises otsas ja oli illusioonid lahtri vahetamisest ammu maha matnud. Pariisis ei paigutatud teda ühtegi kategooriasse. Ta oli vaba. Teisisõnu, tema ise ei läinud kellelegi korda. Ta pakkus oma pianistiannet kõikjal. Tuli välja, et kunstnikud on Prantsusmaal ülearused ja et teda ei ole siin kellelegi vaja. Et meie kappkorteri üüri tasuda, oli ta järgemööda ühe vana sureva poolatari seltsidaam, koristajanaine ja seejärel ettekandja ühes kiirtoidukohas. Kui ta töölt koju oli tulnud, haisesid tema sõrmed desinfitseerimisvahendi, taimerasva või väljaheidete järele ning ta meel oli kibe nagu ülehapnenud kapsas. Viimaks pakkus üks muusikakool talle katseajaga lepingut. Oktoobri algul seadsime end sisse ühes Pariisi põhjapoolses magalas, Prantsusmaa kõige inetumas linnakus. Ema töötas kogu päeva. Meie korter oli suur ja ilma mööblita, kui mitte arvestada üht diivanilauda, kaheinimesemadratsit ja elektripliiti. Minu ümber laotus lapsepõlve suur tühjus, inetuse ja tundmatuse tühjus, linna tühjus, mis oli ehitatud kiiruga pärast sõda, halli ja täisnurksena, püsivalt pilvise madala taevaga. Emale tegi tuska avastus, et Tallinna nõukogude ajal püstitatud kvartalite tütarrakke 26
leidus ka Läänes ning et siin võisid need omandada terve linna mõõtmed. Mis puutus minusse, siis nendel pikkadel õhtutel, mil ema lasi oma saamatutel õpilastel klaveril heliredeleid korrata, tundsin ma enda juures korrastamispalaviku esimesi sümptomeid. Koolist koju jõudnud, paigutasin ma ümber kõik meie asjad, voltisin lahti ja kokku rõivaid, alustades ema omadest, mis ma laotasin kõigepealt hoolikalt madratsile ning seadsin siis uuesti virna, milles nende järjestus iga päevaga muutus: esmaspäeval punane all, must peal, neljapäeval must all, sinine peal. Reastasin üles oma nukud ja plüüsloomakesed, võtsin koolikotist vihikud ja raamatud ja panin need oma kindla süsteemi järgi tagasi. Avastasin, et koristamise eemärgiks ei ole ruumi organiseerimine ega üleliigsete esemetega võitlemine, vaid korra loomine tühjuses, niidikeste vedamine elu põhjatu kuristiku kohale. Koolis jätkasin ma klassi sisustavate esemete korrastamist mõttes. Kolme esimese päeva jooksul avasin ma suud üksnes sööklas ning õpetajad, kes panid mu tummuse keeleoskuse puudumise arvele, ei kõnetanud mind kordagi. Jaanuaris, uue poolaasta alguses, kui minu edasijõudmatuse pärast muretsema hakati, teatas prantsuse keele õpetaja mulle kavatsusest mu emaga kohtuda. Järgmisel päeval tuli tal tõdeda, et minu keeleoskus on öö jooksul silmapaistva arenguhüppe teinud. Seepeale hakati õpetajale kinnitama, et tal on õnnestunud vabastada mind blokist, mis oli mul takistanud pruukida keelt, mille ma enese teadmata olin ometi juba omandanud. Mitu korda käisin ma ühe eputisest lastepsühhiaatri, doktor Zonki juures, kes lasi mu õpetajal jutustada, kuidas asjad olid kulgenud, mulle aga esitas terve 27
rea küsimusi mu vanemate lahutuse kohta, Eestist lahkumise kohta ja minu suhete kohta emaga. Minu keeleande äkiline paljastumine näis kinnitavat tema teooriat, mille järgi sisserändajate lapsed elasid teise keele õppimist läbi kui oma ema reetmist. Doktor Zonk viitas minu juhtumile mitmes artiklis, milles minust, pelgast vaatlusalusest, sai tema pikaaegne patsient, kelle ta ise oli päästnud ja terveks ravinud. Hiljem töötas ta välja keeleõppemeetodi, mis oli korraga määratud emale ja lapsele. Keeleõpiku sissejuhatuses mainiti minu juhtumit läbimüügi huvides. Tänu Prantsuse haridusministeeriumi toetusele levitati seda raamatut massiliselt kõrgete immigratsiooninäitajatega kvartalites, kus selle ülesandeks sai voodijalgade kergitamine, kuna koolikatlamajade küttematerjaliks seda enam kasutada ei saanud – vabadusemaal oli põlised puuküttega ahjud ammu välja vahetanud puhas ja kindel tuumaenergia. Pagaripoodnik, kellelt ma ostsin iga päev pool pikka saia ja komme, ning lihapoodnik, kelle käest hankisin ebaloomulikult roosasid, roheliste pistaatsiapähklitükkidega keeduvorstiviile nendel õhtutel, kui ema koju sööma ei jõudnud, teadsid küll, et ma räägin prantsuse keelt juba ammu, kuid nemad ei lugenud psühhiaatriaajakirju ega saanud petisest doktor Zonki üles anda. Keegi ei kahtlustanud, et minu ootamatu usinuse võis põhjustada häbi. Mul polnud tahtmist, et koolis avastataks, kuidas mu ema prantsuse keelt räägib, sest tema „r” põrises endiselt eestipäraselt, ta ei suutnud hääldada nasaalvokaale ja oli vilets grammatikas, ajades lausa järjekindlalt segamini nais- ja meessoost sõnu ning neelates alla pooled asesõnad. Ma ei tahtnud ka selle ilmsikstulekut, et ema ei käi mul koolis järel. Olin tähele pannud, et omapead jäetud lastest, kes 28
läksid ise koolist koju ning keda keegi koduseid ülesandeid tegema ei sundinud, said niipea, kui õpetajad neist asjaoludest kuulsid, koolipere valulapsed, kes hakkasid koguma halbu hindeid, märkusi ja hoiatusi, jääma pärast tunde istuma ja ehitama järjekindlalt oma tulevikku ühiskonna heidikutena. Minu häbil oli ka varjukülg: pidin hakkama tunnis tähelepanelikku nägu tegema ja oma kujuteldavatest korrastustöödest loobuma. Praegu aga, kui keegi mind enam passimas pole, võin ma viimaks seada oma asju enda äranägemise järgi. Võin rühmitada palgasedeleid, ostukviitungeid, kirju ja ametlikke dokumente kaustadesse ja kiledesse korralikult virnastatud kastides. Võin uute rõivaste etikettidelt lahti harutada kõik varunööbid ning rühmitada need suuruse, kuju ja värvi järgi. Võin kedagi häirimata kasutada kolme erinevat prügikotti olmejäätmete jaoks, millest ühe sisuks on üksnes tooted, mis on olnud kokkupuutes mu kehaga (kasutatud pabertaskurätid, hügieenisidemed, vahast kõrvaküünlad, hambaniit, vatist meigieemalduspadjad). Võin sorteerida ja hoida sedasi lahus asjad, mida kasutan tööks, ja need, mida on vaja vaid vaba aja veetmisel, need, mis on hädavajalikud, ja need, mis on kasutud, need, mis kuuluvad minevikku, ja need, mis olevikku, need, mis elavatele, ja need, mis lahkunutele; võin jätkata inimkonna igavest ülesannet surnute maailma piiramisel, ümbritsedes seda müüride ja keeldudega, et elu suubuks siia ja algaks siit, maisest ilmast, läbi haiglate värvitu sõela, mille lõhnad, helid ja valgused ei mäleta enam midagi oma päritolust, justkui ei kuulukski need enam maapealsete nähtuste valda.
29