Anti Saar
Juturaamat
3
Pildid joonistanud J端ri Mildeberg
Toimetanud Priit Põhjala Kujundanud Villu Koskaru Tekst © Anti Saar ja Tänapäev, 2016 Pildid © Jüri Mildeberg, 2016 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9949-27-873-2 www.tnp.ee
Raamatu avaldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Sisukord
Hakkajad mehed 7 Täielik keskkonnavahetus 12 Esko ja Asko 17 Superkangelased 22 Allani unenägu 28 Lugu poisist, kes kaotas oma varju 33 Meelise meetod 46 Frida 53 Ühe leiutise lugu 61 Mõõdutundeta mees 70
Hakkajad mehed
ee lugu jutustab mehest nimega Hillar. Ühel õhtul kuulis Hillar televiisorist, et kevad on tulemas ja rändlinnud jõuavad kodumaale tagasi. Ja et lindudele tuleks nüüd hakata pesakaste ehitama. Kevade saabumisest teadis Hillar ise ka, aga rändlindudele polnud ta mõelnud. Nii ta nüüd mõtleski: linnukesed tulevad, miks ei võiks minagi neile mõne majakese meisterdada? Tore ju, kui kuldnokk või kärbsenäpp sinu kätetööd hindab ja sinu tehtud pesakastis mune hauduma hakkab. See mõte hakkas Hillarile väga meeldima – juba homme teeb ta puutööga algust. Järgmisel hommikul selgus, et päris niisama Hillar siiski meisterdama hakata ei saa. Mul on vaja materjali, mõtles ta. Mul on vaja lauajuppe linnumaja seinteks ja põhjaks ja katuseks. Ja puupulkasid, millest lõigata õrs, kuhu linnuke võiks ennast sidistama sättida. Ja veel on mul vaja tööriistu: mul on vaja saagi ja haamrit ja ühte jämedat puuri ukseava jaoks ja ühte peenemat puuri augu jaoks, kuhu torgata õrs. Mul on vaja ka mõõdulinti ja nurgikut, et mu linnumajad vildakad ei tuleks ja kõik seinad omavahel klapiks. Hillar läks saeveskisse ja ostis seljatäie laudu. Siis läks ta ehituspoodi ja ostis kõik tarvilikud tööriistad. Ta ostis haamri ja sae ja ühe jämeda puuri ja ühe peenema puuri ja mõõdulindi ja nurgiku. Ta ostis ka liivapaberit, millega lauajupid siledaks teha, et
7
8
linnukesed pesast pinde ei saaks. Poest väljudes meenus Hillarile veel midagi. Ta läks tagasi ja ostis karbitäie naelu. Vaat nii. Nüüd läks Hillar koju, ladus materjali ja tööriistad esikupõrandale maha, sügas nina ja mõtles: kõik on olemas, aga kus ma siis ikkagi ehitama hakkan? Selline töö tekitab tolmu ja lärmi ning Hillari naine selle üle juba ei rõõmustaks. Mul on vaja värkstuba, mõtles Hillar nüüd. Ja värkstuppa on vaja tööpinki ja seinale stendi tööriistade jaoks. Hillar läks puukuuri, viskas sealt välja viimased talvest üle jäänud halud ja ladus need kuuri välisseina äärde riita. Siia tulgu mu värkstuba, mõtles Hillar. Vaat nii. Tööpingi meisterdamiseks pidi Hillar veel mitu korda saeveski ja ehituspoe vahet käima, varuma jämedamaid prusse ja õhemaid liiste, ostma kruvisid, liimi ja värvi. Riiulite ja tööriistastendi valmistamiseks kärutas ta kohale veel mitu suurt tahvlit vineeri. Siis vahetas ta ka põranda ja soojustas seinad, pani uksele luku ja tegi päikesepoolsesse seina ilusa akna. Kolme nädala pärast olid Hillaril ettevalmistustööd tehtud. Nüüd viimaks võis ta hakata pesakaste meisterdama. Ja tõesti, esimesed kuldnokad patseerisid juba õuel, keksisid raagus õunapuul, pöörasid pea viltu ja kiikasid värkstoa akna poole, nagu tahaksid öelda: noh Hillar, nüüd oled vist küll valmis tööle hakkama, lase aga käia, kopu-kopu! Aga Hillar polnud mees, kes teeks midagi uisapäisa. Oh ei, ilma jooniste ja plaanideta pole ehitatud ühtki maja, vaevalt siis linnu pesakastigi. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, kostis Hillar kuldnokkadele ja läks kontoritarvete poodi. Mul on vaja paberit, ütles ta müüjale. Mul on vaja joonlauda ja sirklit. Ja kustutuskummi ja pliiatsit ja pliiatsiteritajat. Kui Hillar nüüd oma värkstoas terve pärastlõuna oli visandanud ja kavandanud, joonestanud, mõõtnud ja kustutanud, väsis ta sellest koledasti ära. Jah, tõesti, kui inimene pole säärase tööga harjunud, siis võib see olla tema jaoks veel kurnavam kui saagimine või kopsimine.
Mul on vaja diivanit, millel puhata, otsustas Hillar. Ja teed, millega ennast kosutada, ja kruusi, millest seda juua, ja suhkrut, mida sellesse puistata. Hillar läks mööblipoodi, ostis ilusa punase diivani ja vinnas selle üksipäini oma värkstuppa. See pingutus võttis Hillarilt viimase jõu, ta keeras sedamaid asemele külili ja uinus. Järgmisel hommikul ärkas Hillar esimeste koidukiirtega ja linnulaulu saatel. Kevad oli käes. Päike paistis heledalt läbi värkstoa ilusa akna, libises Hillari põsele, sealt ninale, ja pani Hillari aevastama. Mees ringutas, keetis vett, tegi endale teed, jõi ja mõnules. Hillari värkstuba on valmis. Nüüd käib ta seal peaaegu iga päev. Ta tuleb, keedab teevett, avab ilusa akna, hingab kevadõhku ja mõtleb pesakastidest, mida ta siin kunagi meisterdama hakkab.
10
Vaat, kus veidrik! mõtles Hellar, üks teine mees, kes oli Hillarist ja tema värkstoast kuulnud. Kavatses teine hakata pesakaste ehitama, aga näe, tegudeni ei jõudnudki! See on õpetlik lugu ja mina tahan seda teistelegi rääkida. Kirjutan kõik hoolikalt üles. Ja Hellar otsustas: mul on vaja pastakat ja märkmikku, ei nüüd muud, kui tuleb poodi minna. Hellar läks otseteed kontoritarvete kauplusse ning ostis pastaka ja märkmiku. Koju tagasi ei läinud ta aga otse, vaid pika ringiga, sest tal oli vaja kõik korralikult läbi mõelda ja jalutades on seda ikka kõige mõnusam teha. Nii-nii, mõtles Hellar, kuidas see nüüd oligi? Tüübil oli plaan teha mõned pesakastid, jajah. No aga miks siis ainult mõned? Las mõtles parem, et teeb terve lasu – kohe kõigisse linna parkidesse, et ükski suleline ilma ei jääks! Jajah, no ja siis? Siis ostis materjali, ikka palju materjali kohe, ja palju tööriistu, sest ega täpselt ju tea, mida tarvis võib minna. Ja kui tegi juba värkstoa, las siis tegi ka laoruumi, kus toodangut hoida! Kui tegi tööpingi, las siis tegi ka laoriiulid! Ja helde aeg, mis sellest soojustusest, kui kütet ei olnud? Kirjutan parem, et mees