14. JUUNI ÖÖSEL
tädi Zojat mälestades
küünal hommikuni
aknalaual hubisedes
põleb Su saatusele
Siberis sõja ajal mõtlen
leek valus on ja hele
veel ikka see ajas
lõpuni pole põlend meelel uuesti
hakkab sünge ja kõhe
kui uuesti minema
Sa peaksid sellesse öhe
valgus tuleb ikka
taeva alla
ka siis kui ilmas enam pole rahu
kergest kevadpilvest oled lahus
päikse poole läbi kõdu
tõusvast sinilillest elust endisest vaid
jäänud järel tolm ja praht põlemiste tahm olemise miljon kildu hing valust hirmust
päevi ja päevi vaid kiljub
nii lahti päev
nii suur on õitsemine
kes nüüd ei joobu ei vääri elu imet
kui nüüd ei võta
sel kinni käest
siis ütle millal
millal
üleni end päeva pillad juuniga sa üksi jääd
koos temaga saad viljaks helde päikse käes
nii lahti päev
nii suur on õitsemine hing kildudeks end õnnest kiljub
siis õhku tõuseb tasahilju
