hel laupäeval sai Kaarina seitse aastat vanaks. „Sinust sai täna öösel täiesti uus inimene, kas tead.” Pere istus hommikusöögilauas. Ema rüüpas kohvi ja luges lehte, Kaarina kuueteistaastane õde Helen ja kaheaastane vend Oskar määrisid moosi – üks pannkoogile, teine näole ja lauale. Kindlasti ei söönud isa sel hetkel hommikust, sest tema viibis hoopis teisel pool maakera ja oli kõigi eelduste kohaselt just magama jäänud. „Mis mõttes uus?” küsis Kaarina õelt. „Noh, ma lugesin kuskilt, et iga seitsme aasta tagant on inimeses kõik rakud vahetunud. Järelikult pidi viimane rakk uuenema täna öösel, kui su sünnist möödus seitse aastat.” Ema pani hetkeks lehe kõrvale ja pühkis moosi laualt.
7
„Hm. Huvitav, milline rakk see oli?” arutles Kaarina. „Kui end hoolega uurid, äkki leiad selle üles,” pakkus ema. „Häh. Ega ma nüüd nii rumal ka ole,” turtsatas Kaarina. Helen asus järgmise koogi kallale. „Ä kki oli see ajurakk? Nüüd on see uus ja sa ei mäleta möödunud seitsmest aastast enam midagi. Pead õppima uuesti lugema ja potil käima ja nööpe kinni panema ja … ” „I se sa ütlesid, et ajurakud ei uuene, ainult hävivad,” ütles Kaarina. „Seda hullem. Kuidas sa ennast tunned?” küsis Helen. „V anana.” Ema turtsatas ja valas endale veel kohvi. „Ä ra muretse, see tunne läheb mööda. U mbes paarikümne aasta pärast.” „V anainimese jutt,” torises Helen. Oskaril oli vaja joogitopsi haarata, seepärast viskas ta lusika käest. Kaarina korjas selle üles, viis kraanikaussi ja küsis emalt: „Kas mina ka väiksena söögilauas nii võimatu olin?” Ema muigas ja lausus: „L oomulikult. Kõik lapsed mäkerdavad. See käib sööma õppimise juurde.
9
I ga asja peab õppima. Mäletad, millised su esimesed kirjatööd olid?” „I lusad ju ...” „Ja kui Helen õmblema õppis, olid kõik kohad pooleldi ülesharutatud riidenutsakuid täis.” Helen turtsatas. „See polnud midagi selle kõrval, kui Kaarina endale esimesed guaš š värvid sai.” Kaarina vaatas mõtlikult kord ema, kord Heleni otsa. „Nii et ig a asja peab õppima?” „Selge see, tirts.” „Noh, siis ma saan aru küll, miks Heleniga nii läks, nagu läks. Sa alles õppisid.” Ema hakkas naerma ja ka Helen, kuigi püüdis vihast nägu teha ja Kaarinat patsist tirida, ei suutnud itsitamist tagasi hoida. V aatamata sellele et isa ei olnud nende juures, arvas Kaarina, et see on üks ütlemata tore sünnipäev. Õ htul lähevad nad vanaemale külla ja siis helistab isa ka. Ja mida isa talle küll kinkida võiks? A meerikas on ju kindlasti nii palju igasuguseid vidinaid, et Kaarinal vajus suu lahti, kui ta kõike seda endale ette püüdis kujutada. „Pane suu kinni, süda jahtub ära.” Helen oli vahel küll nii lapsik ja tüütugi, aga tegelikult oli ta ju hea õde. Kinkis Kaarinale lauapeegli
1 0
ja pärlmutterkaunistusega juukseharja. Ema kinkis muinasjuturaamatu. T a ütles, et see kingitus on ka Oskari poolt, aga vaevalt Oskar oma raha välja oli pidanud käima. Oskari rahakassa seisis kaminasimsil ja õed lasid sinna vahel münte. Siis, kui ise tahtsid, ja just nii palju, kui raatsisid. Pere oli kokku leppinud, et selle raha eest ostetakse Oskarile raamatuid.
Kaarina ootas põnevusega õhtut. V anaema kingib ka kindlasti midagi. Kindlasti. T a on igal aastal kinkinud. Ja söögiks on ainult Kaarina lemmiktoidud: Napoleoni kook, mannavaht ja kartulisalat. Kui nõud olid pestud, hakkas ema organiseerima linnasõitu. Nende pere oli selles mõttes teistmoodi,
1 1
et vanaema juurde jõudmiseks tuli sõita maalt T artusse. A si oleks täiuslikult pahupidi olnud, kui nad saanuks vanaema varustada talvekartuli ja rammusa maapiimaga … Kahjuks või õnneks piirdus Kaarina pere põllupidamine vaid tillipeenra ja puuviljaaiaga, loomapidamine aga kass A adi ja koer Mikuga. („Mitteproduktiivloomad”, ütles ema nende kohta. See tähendas, et nad ei tootnud inimesele vajalikke produkte. Kaarina, Helen ja Oskar olid mitteproduktiivlapsed. Ja just nagu nemad, olid ka A adi ja Miku seega täieõiguslikud pereliikmed.) V anaema elas T artu kesklinnas paksude seintega majas, kus paljudes korterites olid veel alles teenijakambrid. Mõnes korteris olid omanikud selle pisikese konku ja köögi vahelise seina küll maha lõhkunud, Kaarina vanaema aga ei olnud juba kolmkümmend aastat remonti teinud. „Ja ei tee ka,” ütles ta alati, kui jutt võimalikele ümberkorraldustele läks. „Mul on oma rahaga targematki teha, kui seda seinale kleepida või põrandale laiali määrida,” teatas ta ja otsis välja albumi järjekordse reisi piltidega. Maailmas vist polnudki sellist kohta, kus vanaema käinud ei oleks! T al oli lugusid nii sellest, kuidas ta dž unglis elevandi seljas sõitis, kui ka sellest, kuidas ta V eneetsias karnevali ajal kingakontsa
1 2
ära murdis. F otodel oli ta kord Eiffeli torni, kord ääretu kõrbeliiva taustal. Kui vanaemal tuli tuju reisida, siis ta lihtsalt ütles, et läheb, ja järgmisel päeval oligi juba kuskil välismaal. L ehma- või isegi kassipidamine ei tule sellise eluviisi puhul kõne allagi. Ü ks vanaemadele kohane harrastus tal siiski oli: kudumine. Ü kskõik kuhu ta läks, ikka oli tal kaasas kotike lõnga ja varrastega. Sokkidega olid kõik ta lapselapsed kindlustatud vähemalt passiealiseks saamiseni. Praegu aga oli suvi, augusti algus, ja villased sokid pidid oma etteastet veel mitu kuud ootama. Ema saatis Kaarina ja Heleni vanaemale musti sõstraid korjama. „Neid on tänavu nii palju ja meie sügavkülmik on marjadest juba punnis, las vanaema ise nuputab, mida nendega peale hakata,” ütles ema ja andis tüdrukutele topsikud marjade jaoks. „Mh, peaasi et ta neid jälle ära ei unusta ja kuhugi L apimaale ei torma, nagu eelmisel suvel juhtus. Mäletad küll, mis sõstardest sai,” torises Helen. „Midagi päris huvitavat, kui tsiteerida vanaema,” itsitas ema. „Ü tleme siis nii, et me lükkame mustad sõstrad vanaema vastutusalasse. Meie oleme oma töö teinud, tema peab ise oma jäägid matma. Minge nüüd korjake karbid täis, siis võime sõitma hakata.”
1 3
Kaarina ja Helen läksid. Oli imeilus hommik, päikesepaisteline, kuid mitte ülearu palav. V arjulistes kohtades oli muru alles kastemärg. „Mitu päeva isa veel ära on?” küsis Kaarina õelt ja noppis hajameelselt suuri sinakasmusti marju. Kui ta oksi liigutas, pudenes üliküpseid sõstraid ka maha. „Sa küsid seda iga päev mitu korda. Mis ma sulle eile õhtul vastasin?” küsis Helen. „Ü heksa. Ü heksa päeva,” meenutas Kaarina. „No vot. Mis see siis teeb? Mitu päeva ta tänase arvestusega veel ära on?” jätkas Helen. „Kaheksa?” pakkus Kaarina. „Oskad ju küll. I sa on ära veel kaheksa päeva. T äna on laupäev. I sa tuleb tagasi järgmise nädala pühapäeval,” seletas Helen. „See on nii pikk aeg,” ohkas Kaarina. „On,” nõustus Helen. „Ma ei saa aru, kuidas ta saab? Nii kaua kodust ära olla. See on terve igavik,” torises Kaarina. „T äiskasvanutel käib aeg teistmoodi.” „Mis mõttes?” tahtis Kaarina teada. „Neil on palju lihtsam oodata, oled ju tähele pannud? Nende arust on aasta lühike, aeg lendab linnutiivul ja sünnipäevad tulevad liiga kiiresti.”
1 4
„Sünnipäevad ei tule kunagi liiga kiiresti,” väitis Kaarina. „Sinu arust. Sina tunned nii. A ga nemad tunnevad, et tulevad, jälle on nad aasta vanemad.” „Nii et isa arvates ei ole ta üldse kaua ära?” küsis Kaarina. „Muidugi. T ema arust on ta ära a inu lt kümme päeva. Sinu arust on ta ära te r v e lt kümme päeva.” Helen nipsas marja pealt minema suure ja rasvase lehelutika. „Kõik on suhteline.” „A ga sinu arust? Kuidas sina tunned, kui kaua isa ära on?” „Ma ei tea. V ahel tundub nii, vahel naa. Ma igatsen teda väga. Küllap ma ikka tunnen siis nagu sina.” Kaarina korjas natuke aega vaikides. „A ga ema? Kui ta on suur ja tema arust aeg lendab ... kas ta siis ei igatsegi isa?” Helen ohkas. „Nii need asjad ka ei käi. Sa ju tead, et igatseb. Nad kudrutavad isaga arvutis igal hommikul ja õhtul, tead ju küll.” „Mh-mh. A ga sa ütlesid, et ...” „Oeh. V ahet pole, mis ma ütlesin. T äiskasvanutel lihtsalt käivad asjad teistmoodi. Nad ootavad küll, aga nad ei küsi iga viie minuti tagant: „Kas me
1 5
oleme kohal? Oleme me juba kohal? Mis kell jõuluvana tuleb? Kas jõuluvana tuleb varsti? Millal jäätist saab? Ma tahan jäätist! Miks ma kunagi jäätist ei saa?”.” Kaarina hakkas naerma ja viskas Helenit sõstraga. Ema kandis kraami autosse. Külakost, kaks kotti riietega, sülearvuti. Oskar totserdas põõsaste vahel ja noppis aeg-ajalt mõne marja suhu. „Olge head, vaadake, et ta end väga ära ei määri!” hõikas ema tüdrukutele. „Ei tahaks hakata tal enam riideid vahetama.” „V aatame, vaatame,” pomises Helen. „Ü ks normaalne kaheaastane peabki end ära määrima.” Otsekui suure õe sõnade kinnituseks pigistas Oskar peotäie musti sõstraid oma tillukeses pihus puruks ja tõmbas siis käe vastu pükse puhtaks. V õi noh, puhtamaks. Ohates jättis Helen korjamise sinnapaika, haaras põnni kaenlasse ja läks temaga toa poole. Ees ootas kätepesu ja püksivahetus. Need tööd olid Helenil ammu selged. Kaarina valas õe sõstratopsi enda omast täis ja hakkas kiiremini korjama. T a tahtis juba teele asuda.
1 6