Kadunud riigid by Rahva Raamat

NORMAN DAVIES

EUROOPA PEAAEGU UNUSTATUD AJALUGU

Inglise keelest t천lkinud T천nis V채rnik

Originaali tiitel: Norman Davies Vanished Kingdoms The History of Half-Forgotten Europe Allen Lane 2011 First published in Great Britain in the English language by Penguin Books Ltd. Toimetanud Kalev Lattik Kujundanud Mari Kaljuste Luuletused tõlkinud Peep Ilmet

Copyright © Norman Davies, 2011 The moral right of the author has been asserted. All rights reserved. Without limiting the rights under copyright reserved above, no part of this publication may be reproduced, stored in or introduced into a retrieval system, or transmitted, in any form or by any means (electronic, mechanical, photocopying, recording or otherwise) without the prior written permission of both the copyright owner and the above publisher of this book. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital © Tõlge eesti keelde. Tõnis Värnik, 2013 ISBN 978-9985-3-2705-0 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Pakett

Iâ&#x20AC;&#x2122;r anghofiedig Neile, keda ajaloolased kipuvad unustama

KA D U N U D R I I G I D

S I S U KO R D Illustratsioonid ........................................................................................ 8 Dünastiate sugupuud ............................................................................ 14 Kaardid ................................................................................................. 15 Sissejuhatus .......................................................................................... 19 1. Tolosa – läänegootide üürike riik(418–507 pKr) ......................... 31 2. Alt Clud – kaljukuningriik (5.–12. sajand) .................................. 53 3. Burgundia – viis, kuus või seitse riiki (u 411–1795) .................. 109 4. Aragoonia – Vahemere-äärne riik (1137–1714) .......................... 179 5. Leedu – suurvürstiriik, mida valitsesid kuningad (1253–1795) ... 261 6. Bütsants – kuldne puuoks tähevalguses (330–1453) ................. 345 7. Borussia – prusa’de soine kodumaa (1230–1945) ...................... 363 8. Sabaudia – Humbertuse rajatud koda (1033–1946) .................. 437 9. Galiitsia – purupaljaste ja näljaste kuningriik (1773–1918) ...... 483 10. Etruuria – Prantsuse madu Toskaana rohus (1801–1814) ......... 537 11. Rosenau – armastatud ja soovimatu pärand (1826–1918) ......... 589 12. Crna Gora – Musta mäe kuningriik (1910–1918) ..................... 627 13. Russiinia – ühe päeva vabariik (15. märts 1939) ........................ 677 14. Éire – Briti krooni vastumeelne taandumine pärast 1916. aastat ........................................................................ 691 15. NSV Liit – ühe riigi viimased päevad (1924–1991) ................... 747 Kuidas riigid surevad ......................................................................... 791 Märkused.............................................................................................. 803 Tänuavaldused ................................................................................... 866 Register ................................................................................................. 868

KA D U N U D R I I G I D

I L LU S T RAT S I O O N I D

PEATÜKKIDE TIITELLEHE TAGAKÜLJEL Teeviit Vouillé lähedal (Norman Davies) ............................................32 Dumbartoni kalju (Purestock / Getty Image) ...................................54 Hammershusi lossi varemed Bornholmil (Christoph Müller) ........110 Palee Perpignanis (Norman Davies) ..................................................180 Valgevene president Aljaksandr Lukašenka (AP Photo / Belta, Nikolai Petrov) ...............................................262 Bosporuse sild (Spectrum Colour Library / HIP / TopFoto) .........346 Kaliningrad (STRINGER / AFP / Getty Images) ...........................364 Vabariigi päeva paraad, Rooma (AP Photo / Pier Paolo Cito) ........438 Galõtš (Roman Zahari) ......................................................................484 Firenze toomkirik (Roger Antrobus / Getty Images) .....................538 Rosenau loss Coburgis (kriidilito, u 1860, autor Hans A. Williard (1832–1867)) (akg-images) .....................590 Tee Cetinjesse, Montenegro, 1901 (copyright © ullsteinbild / TopFoto)................................................ 628 Kaader filmist „Zenda vang”, 1952 (akg-images / album) ...............678 Iiri Vaba Riigi postmark (Royal Philatelic Society, London) ...........692 Meeleavaldus Tallinnas 1989 (AP Photo / Pekka Elomaa) ..............748 PILDITAHVLID 1. Alarichi matus. Puulõige, u 1855, Eduard Bendemanni (1811–1899) joonistuse järgi (akg-images) 2. Chlodovech tapab Alarich III. Nikolai Dmitrijev-Orenburgski (1838–1898) kriidilito Friedrich Tüshausi (1832–1885) maali järgi, 1875 (akg-images).

I L LU S T RAT S I O O N I D

3. Aneirini raamat (Walesi rahvusraamatukogu, Cardiff). 4. Glasgow vapp (avalik omand). 5. William Wallace’i monument Šotimaal Aberdeenis (avalik omand). 6. Reini kuld. Peter von Corneliuse maal, 1859 (ullstein bild / AKG Pressebild). 7. Kuningas Dagoberti kujutav münt (avalik omand). 8. Bourgogne’i kuningas Gontran nimetab oma vennapoja Childebert II oma järeltulijaks, miniatuur raamatust „Prantsuse kroonika”, trükkal A. Verard, Pariis 1493 (käsitsi värvitud trükipilt), Prantsuse koolkond, 15. sajand (Biblioteca Nazionale, Torino, Itaalia / Index / The Bridgeman Art Library). 9. Friedrich I Barbarossa ja tema pojad, kuningas Heinrich VI ja hertsog Friedrich VI. Keskaegse gvelfide kroonika illustratsioon, 1179–1191 (Hochschul- und Landesbibliothek Fulda, Saksamaa). 10. Burgundia hertsog Philippe Hea ja tema poeg Charles. Rogier van der Weydeni miniatuur Hainault’ kroonikast, 1477 (Bibliothèque royale de Belgique, Brüssel). 11. Burgundia hertsog Charles Südi (1433–1477), Kuldvillaku ordu reeglite ja käskude raamatust (British Library, London / copyright © British Library Board. All Rights Reserved / The Bridgeman Art Library). 12. Burgundia Marie (1457–1482), Michael Pacheri (?) õlimaal puidul, 1490 (originaal asub erakogus). 13. Aljafería kindlus Zaragozas (akg/Bildarchiv Monheim). 14. Napoli laht (detail). Francesco Pagano maal, 1465. Galleria Nazionale di Capodimonte, Napoli (akg-images / Erich Lessing). 15. Aragoonia kuninganna Petronilla ja Barcelona krahv Ramón Berenguer IV, õlimaal, 1634 (Prado Museum). 16. Aragoonia, Sitsiilia ning Kastiilia ja Leóni kuningas Fernando Katoliiklane (1452–1516). Koopia Michael Sittow’ (1469–1525) 15. sajandi lõpu maalist (akg-images / Erich Lessing). 17. Kastiilia ja Leóni kuninganna Isabel (1451–1504). Õlimaal puidul Juan de Flandesi järgi (akg-images / Erich Lessing). 18. El Puigi lahing. Fragment St George’i kiriku altarimaalist (copyright © Victoria & Albert Museum, London).

KA D U N U D R I I G I D

19. Johannes Klimakose taevaredel, 12. sajandi ikoon (püha Katariina klooster Egiptuses Siinai mäel / Ancient Art and Architecture Collection Ltd / The Bridgeman Art Library). 20. Konstantinoopoli piiramine 1453 (originaali asukoht Bibliotheque National, Pariis). 21. Trakai loss Leedus (akg-images / Voker Kreidler). 22. Miri loss Valgevenes (Aleks Zalenko). 23. Barbara Radziwiłłówna (1520–1551), u 1553–1556 (õli vasel), Lucas Cranach noorema (1515–1586) ateljee (copyright © Czartoryski Museum, Kraków, Poola / The Bridgeman Art Library). 24. Leedu statuut (Biblioteka Narodowa, Varssavi). 25. „Poola ploomikook”, u 1772 (gravüür), John Lodge (sünd u 1782 – surn 1796) (erakogu / The Bridgeman Art Library). 26. Stanislaus II Augustus, Poola kuningas (pastell lõuendile tõmmatud paberil), Marcello Bacciarelli (1731–1818) järgi (copyright © Dulwich Picture Gallery, London / The Bridgeman Art Library). 27. Suvine pärastlõuna Galiitsia štetlis, u 1900 (ullstein bild / Imagno). 28. Hutsuuli mees hobusega, Poola (copyright © RIA Novosti / TopFoto). 29. Poola goralid (Tatrzańskiego Parku Narodowego, Poola, tänu Zbigniew Ładyginile). 30. Lvivi vaade, u 1900 (avalik omand). 31. Keiser Joseph II Kuldvillaku ordeniga. Õli, Georg Weickert, 18. sajand (ullstein bild / Imagno). 32. Franz Joseph (1830–1916), Austria keiser (Mary Evans Picture Library). 33. Wisła maasäär, Ida-Preisimaa, rändluited ja laguun, 1934 (copyright © ullstein bild / TopFoto). 34. Marienburg Lääne-Preisimaal. Saksa ordu loss, vaade loodest, u 1930 (akg-images / Paul W. John). 35. Detail Jan Matejko õlimaalist „Grünwaldi lahing”, 1878 (Muzeum Narodowe, Varssavi). 36. Tannenbergi lahingu memoriaal 1934. aastal kindralfeldmarssal Paul von Hindenburgi põrmu krüpti ümbermatmise ajal (ullstein bild/ Imagno).

I L LU S T RAT S I O O N I D

37. „Preisimaa truudusvanne”, Jan Matejko, õli, 1882 (Wawel Muzeum, Kraków). 38. Albrecht I von Hohenzollern, Preisimaa hertsog, õli, 1522 (akgimages). 39. Friedrich I, Preisimaa kuningas (1701–1713), värviline trükipilt, 1890, Woldemar Friedrichi akvarelli järgi (akg-images). 40. Friedrich Wilhelm (1620–1688), suur kuurvürst, Antoine Massoni 1683. aasta gravüüri järgi (TopFoto.co.uk) 41. Hautecombe’i klooster Bourget’ järve läänekaldal, A. Cuvillier’ litograafia (u 1860?) (akg-images). 42. „Bonneville Savoias ja Mont Blanc”, J. M. W. Turner (1775–1851) (erakogu / foto copyright © Christie’s Images / The Bridegaman Art Library). 43. Chambéry elanikud hääletavad liidendamise poolt, suvi 1860 (Mary Evans Picture Library). 44. Vittorio Emanuele II, Itaalia kuningas (copyright © 2006 Alinari / TopFoto). 45. Savoia Prantsusmaale allutamise viies aastapäev, illustratsioon väljaandest Le Petit Journal, 18. september 1910 (värviline litograafia) (erakogu / Girudon / The Bridgeman Art Library). 46. Aktivistid Piazza del Quirinalel enne 2. juuni 1946 referendumit (copyright © 2006 Alinari / TopFoto). 47. Marie Louise Bourbon lastega, Wilhelm Tireli (1784–1862) õlimaal, 1807 (akg-images / Rabatti / Domingie). 48. Etruuria kuningriigi hõbefloriin (erakogu). 49. Toskaana suurhertsoginna Elisa Baciocchi õukonnaga, Pietro Benvenuti õlimaal, 1813 (copyright © RMN / Château de Versailles). 50. San Miniato Toscanas Val d’Arnos (Bruno Morandi / Robert Harding / Getty). 51. Napoleon pagenduses Elbal enne tagasitulekut Prantsusmaale, hiljem värvitud akvatinta, u 1830 (akg-images) 52. Victoria ja Albert abiellumise ajal 1840 (Mary Evans Picture Library). 53. Kroonitud peade grupipilt, Coburg, aprill 1894 (The Royal Collection, copyright © 2011 Tema Majesteet Kuninganna Elizabeth II).

KA D U N U D R I I G I D

54. Saksi-Coburg-Gotha hertsog Carl Eduard (Charles Edward), 1916 (bpk/Langhammer). 55. Printsess Elizabeth ja prints Philip pulmapäeval, 20. november 1947 (copyright © 2003 Topham Picturepoint / TopFoto.co.uk) 56. Kuningas George V matus (copyright © 2005 Topham Picturepoint / TopFoto.co.uk) 57. Hitler saabub 17. märtsil 1939 Prahasse (copyright © 1999 Topham Picturepoint / TopFoto.co.uk) 58. Hust, 1939 (Topham Picturepoint / TopFoto.co.uk) 59. Iiri politsei reservüksus Dublinis 1920 (Topham Picturepoint / TopFoto.co.uk) 60. Rahuläbirääkijad (seepiafoto), Inglise fotograaf (erakogu / The Stapleton Collection / The Bridgeman Art Library). 61. Vahistatud naised Dublinis 1921 (copyright © Underwood & Underwood / Corbis). 62. De Valera võtab vastu IRA paraadi (Topham Picturepoint / TopFoto. co.uk) 63. Kuningas George V ja kuninganna Mary külaskäigul Iirimaal juulis 1911 (Topical Press Agency foto / Hulton Archive / Getty Images). 64. 1926. aasta konverentsi osavõtjad koos kuningas George V-ga (Library and Archives Canada). 65. Kuninganna Elizabeth II kõneleb lõunasöögil Dublini lossis, kuulavad Iirimaa taoiseach Enda Kenny ja president Mary McAleese, 18. mai 2011, Dublin (Iirimaa valitsuse foto / Pool / Getty Images). 66. 67, 68, 69, 70. Iiri postmargid (Royal Philatelic Society, tänu dr Alan Hugginsile). 71. Montenegro kuningas Nikola perega, kuupäevata (Mary Evans Picture Library). 72. Montenegro kuningas Nikola, u 1910 (ullstein bild). 73. Kuningas Nikola pagenduses Prantsusmaal, 1921 (copyright © The Granger Collection). 74. Montenegro postmargid (autori kogust). 75. Montenegro postmargid (British Library / Philatelic Collections: Supplementary Collection – Montenegro).

I L LU S T RAT S I O O N I D

76. „Kalevipoeg laudu toomas”, 1914 (pastell), Oskar Kallis (1892– 1918) (copyright © Eesti Kunstimuuseum / The Bridgeman Art Library) 77. Pronkssõduri kuju Tallinna sõjaväekalmistul (akg-images / RIA Novosti). 78. Linda kuju Tallinnas Pika Hermanni lähistel (copyright © RIA Novosti / TopFoto). 79. Punaarmee okupeerib juunis 1940 Tallinna (erakogu). 80. Läti leegioni vabatahtlikud 1943. aastal paraadil Tallinnas (SV-Bilderdienst). 81. Balti kett augustis 1989 (ullstein bild / Nowosti). 82. Boriss Jeltsin ja Mihhail Gorbatšov, 1991 (copyright © RIA Novosti / TopFoto).

KA D U N U D R I I G I D

D Ü N A S T I AT E

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14.

SUGUPUUD

Karolingid ja Bosoonid ...............................................................137 Burgundia valitsejad ....................................................................156 Aragoonia esimesed valitsejad, Ramiro dünastia ......................193 Trastámara dünastia .....................................................................240 Jagelloonid ...................................................................................290 Esimesed Radziwiłłid ..................................................................296 Hohenzollernid ja Jagelloonid ...................................................397 Hilisemad Hohenzollernid, 1701–1918 .....................................411 Savoia krahvid ..............................................................................448 I Buonaparti – Bonaparte’id .......................................................549 Bourbonid – Borbón – Borbone .................................................553 Hannoveri ja Wettini dünastia ....................................................601 Briti Saksi-Coburg-Gotha dünastia ...........................................616 Petrovićid ja Karadjordjevićid ....................................................644

KAARDID

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. 20. 21. 22. 23. 24. 25. 26.

Tolosa kuningriik 5–6. sajandil ..................................................... 37 Clyde’i laht ................................................................................... 56 Põhja-Britannia u 410 pKr ............................................................ 68 Britannia Vana-Põhjala 6.–7. sajandil .......................................... 71 Viikingite vallutusretked .............................................................. 89 Põhja-Britannia 9.–10. sajandil ..................................................... 93 Bornholm .................................................................................... 112 Esimene Burgundia kuningriik (411–437) ................................ 116 Teine Burgundia riik (451–532/534) ......................................... 120 Burgundia Frangi riigi koosseisus, 6. sajandi keskpaik ............. 126 Kesk-Riigi pärand ........................................................................ 131 Burgundia hertsogkond, 11. sajand ............................................ 133 Provence’i kuningriik, u 900 ...................................................... 135 Kolm Burgundiat, u 1000 pKr .................................................... 139 Arles’i kuningriik alates 1032. a ................................................. 142 Frankoprovansi ehk arpitani keele tänapäevane leviala............. 147 Burgundia lagunemine ............................................................... 150 Burgundia hertsogkond ja krahvkond 14. sajandil .................... 157 Burgundia riigid, 14.–15. sajand ................................................ 160 Saksa-Rooma keisririigi keiserlikud ringkonnad....................... 168 Püreneed ..................................................................................... 185 Karl Suure keisririigi margid 9. sajandil ..................................... 192 Aragoonia kuningriigi algus, 1035–1137 .................................. 195 Pürenee poolsaar 1137. aastal .................................................... 201 Aragoonia kuningriigi kesksed alad ........................................... 208 Aragoonia kuningriik ................................................................. 222

KA D U N U D R I I G I D

27. 28. 29. 30. 31. 32. 33. 34. 35. 36. 37. 38. 39. 40. 41. 42. 43. 44. 45. 46. 47. 48. 49. 50. 51. 52. 53. 54. 55. 56. 57. 58. 59. 60. 61. 62.

Kaks keskaegset Sitsiiliat ........................................................... 225 Mallorca kuningriik .................................................................... 229 Kastiilia ja Aragoonia liit, 1479 ................................................. 249 Valgevene .................................................................................... 264 Lättemaa ...................................................................................... 274 Polatski vürstiriik u 12. sajandil ................................................. 280 Leedu suurvürstiriik Mindaugase ajal (13. sajandi keskpaik) ... 283 Leedu suurvürstiriik ja teised Jagelloonide maad u 1500. a ...... 295 Poola-Leedu unioon pärast 1572. a ............................................ 307 Leedu suurvürstiriik 16.–17. sajandil ......................................... 310 Poola-Leedu jagamised 1772–1795............................................. 322 Vene keisririigi läänekubermangud 19. sajandil ......................... 327 Istanbul ja Bosporus ................................................................... 348 Bütsantsi keisririigi kahanemine ................................................ 354 Kaliningradi oblast ..................................................................... 366 Borussia ....................................................................................... 376 Saksa ordu valdused 1410 ........................................................... 385 Kuninglik ja hertsogkonna Preisimaa pärast 1466. aastat ......... 388 Brandenburg-Preisimaa 1648. aastal ......................................... 400 Hohenzollernite kuningriigi areng 1701–1795 ......................... 409 Preisi kuningriik, 1807–1918 ..................................................... 414 Rindejoon idas, 1944–1945 ........................................................ 425 Rooma ......................................................................................... 440 Savoia ja Piemonte ...................................................................... 445 Sardiinia kuningriik, u 1750 ....................................................... 452 Itaalia 1859–1861 ........................................................................ 465 Põhja-Itaalia, kevad 1860 ............................................................ 467 Lääne-Ukraina ............................................................................ 486 Galiitsia ja Lodomeeria kuningriik, u 1900................................ 498 Galiitsia Austria-Ungari koosseisus, u 1914 ............................. 520 Firenze ........................................................................................ 540 Etruuria kuningriik, 1801–1807 ................................................. 561 Itaalia Napoleoni ajal, 1810 ....................................................... 574 Tüüringi ja Põhja-Baieri riik ...................................................... 592 Saksimaa väikeriigid u 1900 ........................................................ 594 Montenegro, 2011 ....................................................................... 630

KA A R D I D

63. 64. 65. 66. 67. 68. 69. 70. 71. 72. 73. 74.

Montenegro suguvõsad ............................................................... 637 Montenegro ja selle naabrid, 1911.............................................. 646 Jugoslaavia pärast 1945. aastat ................................................... 669 Tänapäeva Taga-Karpaatia .......................................................... 680 Tšehhoslovakkia vabariik, 1920–1938 ........................................ 682 Karpaatide Ukraina vabariik, 1939 ............................................. 683 Iirimaa, 2011 ................................................................................ 695 Põhja-Iirimaa 20. sajandi lõpul ................................................... 729 Eesti ............................................................................................. 750 Balti riigid kahe maailmasõja vahel............................................. 768 Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, 1945–1991 ............ 777 Venemaa naabrus pärast 1991. aastat ......................................... 787

KA D U N U D R I I G I D

S I S S E J U H AT U S

Kogu elu on mulle suurt huvi pakkunud näilist ja tegelikkust eristav lõhe. Asjad pole kunagi täpselt nii, nagu nad näivad. Sündisin Briti impeeriumi alamaks ja lapsepõlves lugesin lasteentsüklopeediast „meie impeeriumist”, mis on nii suur, et selle kohal „ei looju päike kunagi”. Nägin, et kaardil on punasega kaetud alasid rohkem kui ühegi teise värvi all, ja see tegi heameelt. Peagi pidin aga nägema, kuidas impeeriumi päikeseloojak valgustab verise vägivallamere laineid sõjajärgse pilvise taeva all. Tegelikkus, nagu hiljem selgus, on midagi muud kui mulje, mille jätab piiramatu ja näiliselt igavene võim. Samuti lugesin oma entsüklopeediast, et maailma kõrgeim mägi, 29 002 jalga kõrge Mount Everest, on ja saanud nime Briti India peageodeedi, kolonel Sir George Everesti järgi. Loomulikult tegin – nagu oligi mõeldud – järelduse, et maailma kõrgeim tipp on Briti valdustes, ja seegi jättis sügava mulje. Kõik tundus lihtne ja selge. Selleks ajaks kui sain 1953. aastal jõulukingiks Sir John Hunti raamatu „Tõus Everestile” („The Ascent of Everest”), ei olnud India muidugi enam impeeriumi osa. Hiljem sain veel teada, et Mount Everest pole kunagi olnud ei India ega Briti impeeriumi koosseisus. Kuna Nepali kuningas ei andnud Everesti meestele luba oma riiki tulla, mõõdeti mäge väga kaugelt ja järelikult polnud 29 002 jalga (8840 m) täpne kõrgus; mäe inglise keeles kasutatav nimi oli aga lihtviisilise eneseupitamise tagajärg, sest õigemad nimed on Sagarmāthā (nepali keeles) ja Džomolungma (tiibeti keeles).1 Teadmised, olin sunnitud möönma, on sama ebapüsivad kui asjaolud, milles neid omandatakse. Poisikesena võeti mind korduvalt kaasa Walesi, kus räägiti kõmri keelt. Kuna mul on vägagi walesipärane nimi, tundsin end seal kohe otsekui

KA D U N U D R I I G I D

kodus ja see maa võitis alatiseks mu sümpaatia. Külastades Bethesda lähedal mägikülas sõpru, kes nagu meiegi kandsid nime Davies, nägin, et nad ei räägi igapäevaelus inglise keelt, ja mulle kingiti esimene inglise-kõmri sõnaraamat, T. Gwynn Jonesi „Geiriadur”,2 mis tegi minust eluaegse võõrkeeltehuvilise, ehkki kahjuks mitte kõmri keele oskaja. Näinud inglaste losse Conways, Harlechis ja Beaumarisis (mida tavaliselt ja ebaõigesti hüütakse Walesi lossideks), hakkasin rohkem kaasa tundma alistatutele, mitte vallutajatele, ja kui olin kusagilt lugenud, et Inglismaa kõmrikeelne nimi Lloegr tähendab tegelikult „kaotatud maa”, ja olin selle üle järele mõelnud, sain aru, kui suurt kaotustunnet see nimi väljendab. Üks õpetatud kolleeg ütles mulle hiljem, et mu kujutlusvõime on etümoloogiast mööda kapanud. Siiski, kui keegi võtab jutuks Inglismaa kui oma keskkonna, pean mina ikka imestama, et kõik see, mida me tänapäeval nimetame Inglismaaks, pole olnud kaugeltki mitte alati inglaste maa. Niisugusest imestusest on tõukunud palju ka sellest, mis on kirjas käesolevas raamatus „Kadunud riigid”. Näiteks Dover ja Avon on puhtalt kõmrikeelsed kohanimed. Kui ma teismelisena koolikoori tagumises reas laulda jorisesin, meeldis mulle eriti üks Charles Villiers Stanfordi laul. Mingil põhjusel puudutasid laulu „They told me Heraclitus” stoilised sõnad ja rauge meloodia mu hingekeeli. Nii läksin koju, võtsin välja Blakeney väikese klassikasõnaraamatu ja otsisin sealt Herakleitose nime ning sain teada, et tegu on 6. sajandil enne Kristust elanud Kreeka filosoofiga. Just Herakleitos oli see, kes ütles, et kõik voolab ja kunagi ei saa astuda samasse jõkke kaks korda. Tema ütles esimesena välja mõtte kõige kaduvusest ja temast räägib ka üks esimesi värsse minu kooliaegses laulikus: Mul öeldi Herakleitos, mul öeldi, surnud sa. Kurb uudis. Kibepisaraid nüüd pean ma valama. Ma nutsin, kui mul meenus, kuis sageli me koos ka päikse taevast alla saatsime jutuhoos. Ja nüüd kui sinust jäänud, mu kallis vana kaim vaid peotäis tuhka, milles on rahu saand su vaim siis sinu ööbikutelt laul kõlab üle maa sest surm võib kõik küll võtta, kuid seda ta ei saa.3

S I S S E J U H AT U S

Herakleitose ja tema ööbikute varjatud mõju avaldub ka minu töös. Lõpetanud kooli, võtsin kuulda ajalooõpetaja soovitust lugeda suvevaheajal läbi Edward Gibboni „Rooma impeeriumi allakäik ja hukk” („Decline and Fall of the Roman Empire”) ja samuti tema „Autobiograafia”. Õpetaja sõnul käsitles Gibboni peateema „arvatavasti kõige suurejoonelisemat ja kohutavamat episoodi inimkonna ajaloos”.4 Ma pole kunagi lugenud midagi, mis oleks sellest parem. Raamat näitab suurepärases jutustavas stiilis, et ka kõige vägevamate riikide eluiga on piiratud. Aastaid hiljem, juba elukutselise ajaloolasena, süüvisin Kesk- ja IdaEuroopa ajalukku. Londoni ülikooli lektorina oli mu esimene ülesanne valmistada ette üheksakümnest loengust koosnev Poola ajaloo kursus. Kursuse keskmes oli Poola-Leedu unioon ehk Rzeczpospolita, mis 1569. aastal sündides oli Euroopa suurim riik (või vähemalt kuulus sellele meie maailmajao suurim asustatud ala). Sellegipoolest hävitati Poola-Leedu riik 18. sajandi lõpul pisut üle kahekümne aasta jooksul nii põhjalikult, et tänapäeval teavad selle olemasolust üksnes vähesed. Kusjuures tegu polnud ainsa niisuguse juhtumiga. Veneetsia vabariik lakkas olemast samal ajastul kui Saksa-Rooma riik. Suurema osa minu teadlasekarjääri ajast oli Nõukogude Liit mu peamisi uurimisobjekte ja üks maailma kahest üliriigist. Tegu oli pindalalt maailma suurima riigiga, millel oli tohutu tuuma- ja tavarelvade arsenal ning suur hulk kõikvõimalikke julgeolekuorganeid. Aga ei relvad ega julgeolekumehed suutnud seda päästa. Ühel 1991. aasta päeval kadus see igaveseks maailmakaardilt. Seetõttu pole üllatus, et kui asusin kirjutama raamatut „Saarte ajalugu” („The Isles: A History”),5 hakkasin paratamatult mõtisklema selle üle, kas ehk pole loetud ka selle riigi päevad, kus olen sündinud ja elan – pean silmas Ühendkuningriiki. Leidsin, et on küll. Range protestantlik kasvatus oli mind õpetanud suhtuma kahtlustavalt võimu välistesse tunnusmärkidesse. Mu peas helisevad veel praegugi laulu „St Clement” suursugused, aga tasakaalukad helid: Olgu nii, oo Issand, ei kao Su troon püha nagu ka uhked impeeriumid maal. Sinu kuningriik püsib ja laieneb üha kuni omaks Su võim kõikidele on saand.6

KA D U N U D R I I G I D

Suurbritannia kuninganna ja India keisrinna Victoria soovis seda laulu kuulda ka oma teemantjuubeli pidustustel. Ajaloolased ja nende kirjastajad kulutavad liiga palju aega ja energiat niisuguste riikide ajaloole, mida nad peavad võimsateks, silmapaistvateks ja mõjukateks. Nii nad ujutavadki raamatukauplused ja lugejate mõtted üle lugudega suurtest riikidest, suurtest saavutustest, suurmeestest ja -naistest, võitudest, kangelastest ja sõdadest – iseäranis muidugi sõdadest, mille oleme võitnud „meie” – ja suurtest kurjusejõududest, millele me vastu astume. 2010. aastal ilmus üksnes Suurbritannias Kolmandast Reich’ist 380 raamatut.7 Nende kõigi moto võiks olla kui mitte „Jõud on õigus”, siis vähemalt „Miski pole edukam kui edu”. Tavapäraselt koondavad ajaloolased tähelepanu niisuguste riikide ajaloole, mis on olemas tänapäevalgi, kirjutades Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Ameerika, Hiina, India, Brasiilia ja teab veel mis riigi ajaloost sadu ning tuhandeid raamatuid. Kas teadlikult või mitte, aga nad kõik otsivad tänapäeva juuri, seades end ohtu, et ajalugu hakatakse lugema n-ö tagurpidi. Niipea kui esile tõuseb mõni suurriik, olgu siis Ameerika Ühendriigid 20. või Hiina 21. sajandil, kuuldub kohe üleskutseid tuua ohvreid Ameerika või Hiina ajaloole ning sireenide hääled asuvad laulma, et tänapäeva tähtsamad riigid on ühtlasi need, mille minevik väärib rohkem uurimist ja et ajalooliste teadmiste põhjalikuma spektri võib julgesti unarusse jätta. Niisuguses minevikku käsitleva infodžungli padrikus jäävad alati võitjaks suuremad kiskjad. Väiksematel või nõrgematel riikidel on raske teha oma hääl kuuldavaks, juba surnud riikidel aga ei leidu peaaegu üldse eestkõnelejaid. Meie vaimusilma ette kerkivad kaardid on seetõttu paratamatult moonutatud. Meie aju saab luua pildi üksnes nende andmete alusel, mis on parasjagu käibel, saadaval olevad andmed aga sõltuvad tänapäeval võimul olevatest jõududest, moest ja üldtunnustatud teadmistest. Kui me ignoreerime pidevalt teisi mineviku lõike, suurenevad valged laigud meie mõtteis veelgi ja nii kuhjatakse ikka rohkem ja rohkem teadmisi nendesse sahtlitesse, mis on juba niigi täis. Puudulikud teadmised muutuvad veelgi puudulikumaks ja nii hakkab rumalus ise ennast kasvatama. Olukorda pole parandanud ka professionaalide hulgas leviv tendents

S I S S E J U H AT U S

senisest veelgi põhjalikuma spetsialiseerumise poole. Tänapäeva maailmas, kus tooni annab internet, haarab infotsunami kõik endasse; ilmuvate ajakirjade ja uute allikate hulk suureneb geomeetrilises progressioonis ning palju noori ajaloolasi tunneb vajadust piirata oma uurimisala lühikese perioodi ja võimalikult napi territooriumiga. Nad kalduvad arutama oma tööasju vähestele mõistetavas akadeemilises žargoonis, mis on mõeldud üha vähenevale, endasarnastest tegelastest koosnevale kildkonnale, kusjuures ikkagi kostab sageli tõrjuvaid hüüdeid: „See pole minu periood!”. Seetõttu – sest akadeemilised vaidlused (ja õigupoolest ka teadmised ise) saavad areneda tänu uustulnukatele, kes seavad eelkäijate meetodid ja järeldused kahtluse alla – ongi igas vanuses ajaloolased üha rohkem raskustes nii tundmatul territooriumil kui ka püüdes maalida kõikehõlmavat laiaulatuslikku panoraami. Väheste eranditega – millest mõned on eriti väärtuslikud – kipuvad asjatundjad jääma hästi sisse töötatud rööbastele. Seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui avastasin, et üks minu noorusaja suurnimesid on juba ammu seda tendentsi märganud. Minu enda juhendaja Oxfordis, A. J. P. Taylor on käsitlenud ulatuslikult ja julgelt paljusid Suurbritannia ja Euroopa ajaloo tahke, olles sellega meile kõigile heaks eeskujuks.8 Aga ma ei teadnud kuni päris hiljutise ajani, et Taylori suur rivaal Hugh Trevor-Roper on esitanud probleemi talle iseloomulikus elegantses vormis. Tänapäeval „spetsialiseerub” enamik professionaalseid ajaloolasi. Nad valivad perioodi, mõnikord väga lühikese perioodi, ja üritavad aina kasvavate andmete tulvaga meeleheitlikult võideldes saada teada kõik faktid. Nii relvastatult suudavad nad kergesti alla tulistada iga amatööri, kes juhtub ... nende raskelt kindlustatud alale ära eksima ... Nende maailm on staatiline. Neil on oma eraldi ja endassesulgunud majandus, oma Maginot’ liin ja suured reservid ... aga neil pole mingit filosoofiat. Sest ajaloo filosoofia ei sobi nii kitsaste piiridega kokku. See peaks olema rakendatav inimkonna kohta mistahes ajajärgul. Et seda proovile panna, peab ajaloolane julgema sõita välismaale, isegi vaenulikku riiki; et oma mõtteid väljendada, peab ta olema valmis kirjutama esseesid ka teemadel, mida ta ei tunne nii hästi, et kirjutada raamatuid.9

KA D U N U D R I I G I D

Oleksin seda meelsasti lugenud juba varem. Ehkki Taylor nähtavasti imetles Trevor-Roperi teost „Esseed”,10 ei soovitanud ta neid siiski oma üliõpilastele. Ülaltoodud tähelepanekute üle tasub ehk edaspidigi mõtiskleda, kuigi n-ö peavoolu ajalooteadus huvitub endiselt ainult suurematest riikidest, lugudest tänapäeva juurte otsingutest ja ülimalt spetsiifilistest teemadest. Lõpptulemusena saadav minevikuelu pilt on seetõttu paratamatult puudulik. Tegelik elu on kaugelt keerukam, siin on nii läbikukkumisi, peaaegu ebaõnnestumisi ja julgeid üritamisi, aga ka triumfe ja edulugusid. Keskpärasust, kasutamata jäetud võimalusi ja valestarte tuleb ette igal sammul. Mineviku panoraampildi kujundavad muidugi tähtsad sündmused, aga lõplikult kujundavad selle väiksemad riigid, väiksemad inimesed ja väiksemad emotsioonid. Mis kõige tähtsam, ajalooüliõpilastele tuleb kogu aeg meelde tuletada võimu kaduvust, sest just kaduvus on üks nii inimeste kui ka poliitilise korra peamisi tunnusjooni. Varem või hiljem ootab kõike lõpp. Varem või hiljem ei suuda keskus olukorda kontrollida. Kõik riigid ja rahvad, ükskõik kui vägevad nad ka on, õitsevad oma aja ning asendatakse teistega. „Kadunud riigid” sai eostatud just niisuguseid, aga siiski mitte eriti pessimistlikke mõtteid heietades. Mitu juhtumit käsitlevad riike, „mis kunagi olid vägevad”. Nii mõnelgi juhul on tegu riikidega, mis ei püüdnudki olla vägevad. Veel mõnel puhul on juttu riikidest, millel polnud lootustki püsima jääda. Kõik need riigid olid Euroopas ja kõik need kokku moodustavad osa sellest kummalisest sündmuste padrikust, mida me nimetame Euroopa ajalooks. „Kadunud riigid” on fraas, mis nagu ka „Kadunud maailmad” kätkeb endas palju kuvandeid. Seda kuuldes meenuvad kõrgel Himaalajas või ääretus Amasoonia džunglis edasi rühkivad maadeuurijad või siis vana Mesopotaamia või Egiptuse asulakohtades väljakaevamistel töötavad arheoloogid.11 Siit pole kuigi kaugel ka müüt Atlantisest.12 Kes on lugenud vana testamenti, on selle looga eriti hästi tuttav. Piibli järgi oli vana Egiptuse ja Eufrati vahel seitse kuningriiki ning vana testamendi uurijad on kaua teinud rasket tööd, et selgitada välja nendega seotud daatumid ja kohad. Täie kindlusega ei saa Siklagi, Edomi, Arami, Moabimaa, Gileadi, Vilistimaa ja Gesuri kohta kuigi palju väita.13 Enamik infot nende

S I S S E J U H AT U S

kohta pärineb kaudsetest vihjetest, nagu näiteks: „Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.”14 Tänapäeval, pärast tuhandet aastat muutusi ja konflikte, on nende seitsme kuningriigi kaks tõenäolist järeltulijariiki olnud juba aastakümneid peaaegu täielikus ummikseisus. Üks neist pole oma määratust sõjalisest jõust hoolimata suutnud saavutada tõelist rahu, teine aga, mis on juba peaaegu surnuks kägistatud, võib-olla ei näegi kunagi tõelist päevavalgust. Muidugi sisendab inimloomus igaühele mõtteviisi, mille kohaselt õnnetused juhtuvad ainult teistega. Impeeriumide ja endiste impeeriumide rahvad ei kipu sugugi meelsasti tunnistama, kui kiiresti võib tegelikkus muutuda. Elanud 20. sajandi keskpaigast saadik ilusat elu ja pidanud vastu ootusi kenasti vastu ka oma „tähetunni”, riskivad britid sattuda enesepettuse ohvriks, uskudes, et nende olukord on endiselt hea, et nende institutsioonid on teistest paremad, et nende riik on mingil moel igavene. Eriti just inglased oskavad olla õndsas teadmatuses, et Ühendkuningriigi lagunemine algas juba 1922. aastal ja jätkub arvatavasti edaspidigi; neil pole ka nii selget identiteeditervikut kui waleslastel, šotlastel ja iirlastel. Seetõttu tuleb lõpp, kui see ükskord kätte jõuab, neile üllatusena. Need, kes tõsimeeli usuvad, et „Inglismaa jääb alati püsima”, otsivad pimedas toas musta kassi, keda seal ei ole. Ometi oli just üks Inglismaa tuntumaid luuletajaid see, kes vaikses kirikaias oma „Eleegiat” kirjutades pani paberile vääramatu saatuse, millega seisavad paratamatult silmitsi nii riigid kui ka inimesed. Thomas Grayd võib nimetada lausa meie edevuse mõõdupuuks: Heraldiline uhkus, võimu särav hiilgus kõik mida andis rikkus, ilu, au kõik ühteviisi ootab vältimatut tundi hiilguse tee lõpp on ikka ainult haud.15

Varem või hiljem antakse lõplik hoop. Pärast Suur-Saksamaa lüüasaamist 1945. aastal on järelehüüdeid kirjutatud veel mitmele Euroopa riigile. Nende hulgas on Saksa Demokraatlik Vabariik (1990), Nõukogude Liit (1991), Tšehhoslovakkia (1992) ja Jugoslaavia Föderatsioon (2006). Ja neid tuleb kahtlemata veel. Raskem küsimus on, missugune riik on

KA D U N U D R I I G I D

järgmine? Praeguse olukorra järgi otsustades võib selleks olla Belgia, aga võib-olla ka Itaalia. Kuid seda on võimatu kindlalt öelda. Ja mitte keegi ei oska vähegi täpselt ennustada, kas Euroopa riikide pere noorim liige Kosovo läheb põhja või ujub välja. Igatahes kõik, kes arvavad, et kaduvuse seadus nende kohta ei käi, elavad pilvekäomaal – Nephelokokkygias (sõna, mille Aristophanes mõtles välja selleks, et sundida publikut peatuma ja järele mõtlema). Siinkohal peaks midagi olema öelda ka nüüdisaja haridusel. Mitte eriti ammustel aegadel, kui haritud eurooplased kasvasid üles kristliku evangeeliumi ja vanade klassikute toel, oli mõte surelikkusest kõigile väga hästi tuttav, ükskõik kas see käis riikide või inimeste kohta. Ehkki kristlikud arusaamad on tihtipeale ära põlatud, õpetasid need meile selle riigi asju, mis „ei kuulu siia maailma”. Klassikud, kes propageerisid väidetavalt üldisi väärtusi, olid pärit austatud, aga surnud tsivilisatsioonist. Vana-Kreeka ja Rooma olid kadunud juba tuhandete aastate eest, jagades Kartaago ja Tüürose saatust, aga inimeste mõtetes elasid nad ikka edasi. Mul õnnestus kooli- ja ülikooliharidus kätte saada enne, kui asi päris läbi mädanes. Boltoni koolis õppisin ladina keelt ja alustasin kreeka keele õpinguid ning osalesin igapäevasel piiblilugemisel suures saalis. Minu ajaloo- ja geograafiaõpetajad Bill Brown ja Harold Porter julgustasid oma kuuenda klassi õpilasi lugema raamatuid võõrkeeltes. Prantsusmaal Grenoble’is veedetud aasta jooksul istusin aina raamatukogus ja süüvisin Michelet’ ning Lavisse’i loomingusse lootuses, et see tuleb kasuks. Oxfordi Magdaleni kolledžis aga ootas mind võrratu juhendajate trio: K. B. McFarlane, A. J. P. Taylor ja John Stoye. Juba esimeses tunnis ütles McFarlane – endal hääl sama mahe nagu tema kassidel – mulle, et „ei maksa uskuda kõike, mida loete raamatutest”. Hiljem aga soovitas Taylor mul unustada doktorikraad ja kirjutada ise raamat, sest „need doktorid on teisejärgulised tegelased”; tema vaated põhjustasid hämmeldust, ta suhtus õppuritesse nagu hea onu, tema loengud olid suurepärased ja vestluslaad nauditav. Stoye, kes sel ajal uuris Viini piiramist, aitas laiendada mu silmaringi ida poole. Sussexis magistrantuuri ajal õppisin vene keelt, aga üksnes selleks, et terveneda panslaavi illusioonidest, mille võrku olin langenud pikemat aega Poolat uurides. Krakówis Jagiełło ülikoolis sattusin vanema põlvkonna ajaloolaste, näiteks Henryk Batowski

S I S S E J U H AT U S

ja Józef Gierowski hoole alla. Mõlemad olid pühendanud oma karjääri röövellike totalitaarrežiimide uurimisele, mistõttu nad uskusid kirglikult ajaloolise tõe olemasolusse. Uuesti tagasi Oxfordis St Antony kolledžis kuulasin niisuguseid suurmehi nagu William Deakin, Max Hayward ja Ronald Hingley, kes sulatasid ajaloo, poliitika, kirjanduse ja hämmastavad sõjaaegsed vägiteod üheks tervikuks; minu juhendaja oli Poola ja Venemaa uurija ning Solženitsõni tõlkija, kadunud Harry Willetts, kelle erialaseminarid toimusid Churchi puiesteel tema kodu köögis, kus kuulsin tema poolatarist abikaasalt Halinalt esmaallikast, mida tähendas tegelikult küüditamine stalinlikku Siberisse. Kui leidsin endale viimaks töökoha Londonis Slaavi ja Ida-Euroopa uurimise instituudis, mõjutas mind tublisti määratu teadmistepagasiga polüglott Hugh Seton-Watson, kes ei unustanud kogu külma sõja jooksul hetkekski, et Euroopa koosneb kahest poolest. Hugh kirjutas mu esimese raamatu kohta retsensiooni, mis Times Literary Supplementi toonase tava kohaselt oli anonüümne, ja tunnistas selle üles alles kümmekond aastat hiljem. Me kõik Slaavi ja Ida-Euroopa uurimise instituudis püüdsime selgitada suletud ühiskondade tegelikkust auditooriumile, kes ise elas avatud ühiskonnas, üritades hoida elus nõrka intellektuaalset leeki, mis kippus vägisi kustuma. Kõik see kokku oli haridus iseeneses. Tänapäeval on meie haridusaed täis barbareid. Enamik kooliõpilasi pole kunagi kokku puutunud Homerose või Vergiliusega, nii mõnigi pole saanud vähimatki juhatust usuasjades ja korralik keeleõpetus on peaaegu lakanud olemast. Isegi oma vähendatud ruumi eest õppekavas peab ajalugu võitlema tähtsamate ainetega, nagu majandus, infotehnoloogia, sotsioloogia ja meediauuringud. Materialism ja konsumerism on üldlevinud. Noored on sunnitud õppima otsekui võltsoptimismi pungil täis kookonis. Erinevalt oma vanematest ja vanavanematest kasvavad nemad üles peaaegu tajumata aja halastamatut kulgu. Seetõttu ulatubki ajaloolase ülesanne kaugemale kui kohustus hoolitseda kõige üldisema mälupagasi eest. Kui ainult väheseid minevikusündmusi mäletatakse põhjalikult, unustades samasugust mäletamist väärt inimesed, tekib vajadus sihikindlate uurijate järele, kes on valmis sissetallatud rajalt kõrvale kalduma ja taastama mõningaid vähem moekaid mäletamist väärt sündmusi. See sarnaneb nii ohustatud liikide eest hoolitsevate loodusteadlaste ja keskkonnakaitsjate kui ka dodode ja

KA D U N U D R I I G I D

dinosauruste saatust uurivate teadlaste tööga, mis aitab luua tõepärase pildi meie koduplaneedi oludest ja selle väljavaadetest. Käesolev käsitlus kadunud riikidest on samal määral tõukunud ka uudishimust. Ajaloolast, kes asub teele eesmärgiga teha tutvust Kaljukuningriigiga või ühe-päevavabariigiga, ootab sama palju põnevust kui seda, kes võtab nõuks uurida lumeleopardi või amuuri tiigri koobast. „Nägin kahvatuid kuningaid,” kirjutab poeet, „ja vürste samuti. / Kahvatuid sõjamehi ja kõik nad olid surmkahvatud ...”16 Inimkonna kõrkuse teema pole muidugi uus. See on isegi vanem kui kreeklased, kes selle sõna laialt kasutusele võtsid ja kes oma hiilgeajal avastasid juba pooleldi kõrbeliiva mattunud Egiptuse vaaraode raidkujud. Mu nimi Ozymandias, ma ülemkuningas. Te vaadake mu kätetööd ja – heitke meelt! Ei jää sest midagi. Suur varemeteväli siin vaid jääb ja kaugel ümber veel on laugelt laiumas vaid üksnes liiv.17

* Käesoleva raamatu idee sünnist saadik koondasin tähelepanu kahele prioriteedile: juhtida tähelepanu praegusaja ning möödunud aegade kontrastile ja uurida, kuidas toimib ajalooline mälu. Sellise lähtekoha tõttu peavad kõik teemakäsitlused koosnema kolmest osast. Seetõttu maalibki iga peatüki esimene osa põgusa pildi mingist paigast Euroopas niisugusena, nagu see on tänapäeval. Teine osa jutustab loo kunagi samas piirkonnas olnud kadunud riigist. Kolmandas osas vaadeldakse, kuivõrd seda kadunud riiki kas mäletatakse või on see unustatud; harilikult mäletatakse halvasti või on see pooleldi või täiesti unustatud. Samuti püüdsin tuua nii rohkelt näiteid kadunud riikidest võimalikult paljudest perioodidest ja piirkondadest, kui raamatu maht võimaldab. Näiteks Tolosa on Lääne-Euroopas, Leedu ja Galiitsia Ida-Euroopas. Alt Clud ja Éire asuvad Briti saartel, Borussia Läänemere ääres, Crna Gora Balkanil ning Aragoonia* Pürenee poolsaarel ja Vahemere ääres. Peatükk „Burgundia – viis, kuus või seitse riiki” räägib keskajal hargne* Kuna autor kasutab teadlikult ajaloolisi ja haruldasi või unustatud nimekujusid, siis teeme seda ka tõlkes. – Tõlkija

S I S S E J U H AT U S

nud loo, mis ulatub tänapäeva Prantsusmaale ja Saksamaale; Sabaudia puhul on kõne all uuem aeg, mis puudutab Prantsusmaad, Šveitsi ja Itaaliat; Rosenaud ja NSV Liitu käsitlevad peatükid piirduvad aga 19. ja 20. sajandiga. Ei ole vist mõtet täpsustada, et kadunud riikide teema ei ammendu siinkohal esitatud piiratud arvu näidetega. Peaaegu unustatud Euroopa ajalugu on tunduvalt ulatuslikum kui mistahes valik suudab kajastada. Hulk varem pähe tulnud kandidaate tuli kõrvale jätta kas või üksnes ruumipuudusel. Üks uurimus pealkirjaga „Kerno” oleks võinud vaadelda kuningas Marki riiki Cornwallis pärast Rooma aega ja jutuks tulevate teemade hulgas võinuks olla kultuuriline genotsiid ning leiduda katkendeid korni luuletaja Norman Daviese teostest. Veel üks uurimus, „De Grote Appel – lühikese elulooga Hollandi koloonia”, võinuks rääkida Uus-Amsterdami loo enne seda, kui sellest sai New York. Kolmas, „Carnaro – esimese duce valitsus”, jutustanuks erakordse loo Gabriele d’Annunzio tegevusest Fiumes 1919. aastal ja oleks lõppenud tema suurepärase luuletusega „La pioggia nel pineto” („Vihm männimetsas”). Siinsetes katsetes olen pidanud paratamatult toetuma teiste töödele. Ühelgi teadlasel ei saa olla põhjalikke teadmisi Euroopa kõikide paikade ja perioodide ajaloost, pealegi naudivad kõik gurmaanid heal meelel rooga, mille on serveerinud tema teistsuguste teadmistega sõber. Igaüks, kes võtab ette teekonna tundmatul territooriumil, peab end varustama kaartide ja teejuhtidega ning seal varem käinutelt pärinevate ülevaadetega. Uurimistöö alguses olid mulle väga suureks abiks nõuanded niisugustelt kolleegidelt nagu kadunud Rees Davies Britannia Vana-Põhjala asjus, David Abulafia Aragoonia asjus ja Michał Giedroyć Leedu asjus, kusjuures peaaegu iga peatükk on võitnud palju asjatundjate uurimustest ja konsultatsioonidest. Ühe sõnaga: rajasin küll hoone, aga kõik selle osad on ehitatud kellegi teise valmistatud tellistest, kividest ja joonistustest. Mulle on alati meeldinud Platoni metafoor riigilaevast. Mõte suurest laevast, mis oma roolimehe, meeskonna ja reisijatega künnab ajaookeani laineid, tundub vastupandamatu. Sama lugu on seda ülistavate luuletustega:

KA D U N U D R I I G I D

O navis, referent in mare te novi fluctus! O quid agis? Fortiter occupa portum! Nonne vides ut nudum remigio latus . . . 18

Või siis: Sa seilad edasi, oo Riigilaev! Sa seila, Ühendriik kui hiigellaev! Kõik inimkond täis hirme, ootust täis helge tuleviku lootust hing kinni sinu saatust vaeb.19

Need Longfellow värsiread saatis president Roosevelt 20. jaanuaril 1941 Winston Churchillile. Väike saatesõna ütleb: „Minu arvates kehtivad need värsid teie rahva kohta niisama nagu meiegi kohta.”20 Samasugused mõtted tulevad pähe, kui ragistatakse ajusid, et uurida riike, mis on juba kadunud. Sest riigilaevadki ei seila igavesti. Mõnigi kord saavad nad tormist jagu, aga mõnikord lähevad ka põhja. Teinekord veavad nad end vaevu sadamasse remonti, kusjuures vahel, kui vigastused on liiga suured, need lammutatakse. Vahel jälle nad upuvad ja vajuvad põhja nuivähkide ja kalade juurde varjulisse igavesse puhkepaika. Mõtteis tekib veel teinegi kujutluspilt, kus ajaloolasest saab rannas uitav aardekütt, kes otsib sinna uhutud kraami, või sukelduja, kes otsib merepõhjas seda, mis on ammu kadunud. Käesolevat raamatut võib vabalt pidada ajaloo päästeoperatsiooniks. See aitab leida uppunud riigilaevade jälgi ja kutsub lugejat – ehkki küll ainult paberil – olema tunnistajaks, kuidas lüüa saanud galeoon ajab mastid uuesti sirgu, hiivab ankru, heiskab purjed tuulde ja asub jälle teele üle ookeani. Norman Davies Peterhouse’is ja St Antony kolledžis aprill 2011

1. TOLOSA Läänegootide üürike riik (418–507 pKr)

KA D U N U D R I I G I D

I Vouillé, varem Vouillé-la-Bataille, on väike, umbes kolme tuhande elanikuga linnake ja halduskeskus Prantsusmaal Poitou-Charentes’i departemangu de la Vienne’i maakonnas. Linna lähedalt möödub Route Nationale 149 ehk Rooma-aegne maantee, mis viib Poitiers’st Nantes’i, samuti Atlandi ookeani poole looklev kaunis Auzance’i jõgi. Linnas on kaks kirikut, kaks kooli, väike triumfikaarega keskväljak, suur terrain de pétanque, paar kaunist jõeäärset parki, raekoda, mõned restoranid, tagasihoidlik staadion, kõrge veetorn, vanas lossis paiknev hotell Le Périgny ja laupäeviti tegutsev turg, aga siit pole pärit ühtki kuulsust. Samuti olevat 6. sajandi algul peetud siin kandis suur lahing. Kohaliku ajalooseltsi eestvõttel lahingu 1500. aastapäeval 2007. aastal avatud mälestustahvel on nii varjulises kohas, et isegi väljakul tegutsev office de tourisme ei oska alati öelda, kus see täpselt asub.1 Tänu ühele prantsuse keele nauditavale nüansile saavad Vouillé elanikud ütelda enda kohta vouglaisiens ja vouglaisiennes ning kogu ronirooside poolest kuulsa ümbruskonna kohta Pays Vouglaisien. Ja pole põrmugi imekspandav, et nad on oma patrimoine’i ehk esivanemate pärandi üle väga uhked. Väide, mille tõi 1972. aastal kuuldavale kohaliku algatusrühma esimees, kaunistab nüüd nii linnavalitsuse kodulehekülge kui ka de Clovise ristmikule püstitatud lihtsat monumenti. Igasuguse liigse tagasihoidlikkuseta öeldakse otse: „L’histoire de la France commença donc a Vouillé” („Prantsusmaa ajalugu sai alguse Vouillés”).2

KA D U N U D R I I G I D

II 24. augustil 410 saavutas läänegootide kuningas Alarich I lagunevat Rooma riiki läänest ründavate barbarite arvukate juhtide ülima eesmärgi. Kolmandal katsel vallutas ja rüüstas ta Rooma linna. Piiranud linna sisse ja jätnud jälle kord linna elanikud nälja piirile, tungis ta öösel Salaria värava kaudu linna ... Seekord polnud kuningal mõtteski maailma pealinna säästa. Rüüstati kaks või kolm päeva. Mõningast respekti ilmutati kirikute puhul ... [aga] Sallustiuse palee põletati maha; ja väljakaevamised Aventinuse künkal, mis toona oli peen aristokraatlik rajoon, on toonud päevavalgele palju jälgi rüüstatud majades möllanud tulekahjust. Saadi rikkalikult saaki ja võeti palju vange, kelle hulgas oli keisri õde Galla Placidia. Kolmandal päeval viis Alarich oma võidukad väed uuesti liikvele ... ja marssis edasi lõunasse ... Tema eesmärk oli minna üle mere Aafrikasse, arvatavasti sihiga asustada see rikas maa oma inimestega ... Paraku olid tema elupäevad loetud. Alarich suri Consentias [Cosenza] veel enne sama aasta lõppu.3

Nimi Alarich tähendab „kõikide valitseja”. Alarichi alamad, lääne- ehk visigoodid – saksa keeles Westgoten – olid esimesed germaani hordid, kes tungisid Rooma riiki. Kauge Läänemere ümbrusest pärit, aga tolleks ajaks mahajäetud Daakiasse (tänapäeva Rumeenias) ammuilma ümber asunud läänegoodid olid rändpõlluharijad, kes tavaliselt elasid ühes viljakas piirkonnas üsna kaua, enne kui rändasid edasi järgmisse kohta. Nad olid vastu võtnud kristlusest välja kasvanud arianismi.* Senisest elupaigast lahkuma sunnitud läänegoodid otsisid uut kohta, kuhu asuda. Aafrikasse nad aga ei jõudnudki. Selle asemel, jäänud pärast Rooma rüüstamist pidama Lõuna-Itaalias, alustasid nad roomlastega läbirääkimisi uue kokkuleppe üle. Läänegootide edu andis julgust ka nende hõimlastele, kes olid jäänud maha kaugele Ida-Euroo* Neljandal sajandil elanud presbüteri Aleksandria Ariuse (surn 336) pani Nikaia kirikukogu kirikuvande alla, sest ta eitas Kristuse jumalikku päritolu ja sellest tulenevalt ka püha kolmainsust. Pärast Nikaia kirikukogu keelasid keisririigi võimud tema õpetuse. – Autor

TOLOSA

passe. Kolme põlvkonna jooksul leidsidki ka ida- ehk ostrogoodid tee Itaaliasse.4 Läänegoodid polnud hõim selle sõna tavapärases tähenduses ja seetõttu on mõneti kaheldav, kas nende nime on võimalik etümoloogiliselt seostada mõistega „lääs”. Alarichi retkede tulemusena moodustusid nad mitmest etnilisest koostisosast ja said eesliite „lääne-” alles pärast eraldumist ülejäänud gootide kogumist. Alarichi vägiteod murdsid uskumused, mis hoidsid paljusid teisi barbareid tagasi. Nagu üks Bütsantsi kommentaator märgib, ei kaitsnud keisririiki mitte „jõed, järved või kaitsevallid, vaid hirm”: hirm olla „see takistus, mida ükski inimene ei suuda ületada, kuni ta peab end kellestki teisest alamaks”.5 Tänu Alarichile vabanesid barbarid oma alaväärsustundest. Suurejoonelised kombetalitused Alarichi matustel leidsid toona laialdast kommenteerimist ja on andnud tänapäeva ajaloolastele ning antropoloogidele põhjust arvukateks spekulatsioonideks. Barbarite metsik loomus tuli ilmsiks oma kangelase matustel ... keda leinati sügavalt ... ja isegi pandi uues sängis voolama Consentia [Cosenza] linnamüüre ümbritsev väike Busentinuse jõgi. Tühjaks jäänud sängi rajati Roomast saadud uhke röövsaagi ja trofeedega kaunistatud kuninglik hauakamber, seejärel lasti vesi tagasi vanasse sängi ning Alarichi puhkepaiga saladus tagati igaveseks ajaks, korraldades kogu töö sooritanud vangide kallal ebainimliku veresauna.6

Oma kõmulisest kuulsusest hoolimata ei saavutanud kõikide valitseja siiski ühtki oma pikemaajalist eesmärki. Ta oli igavene ringirändaja, kes pidevalt valis ja vahetas liitlasi. Nii oli ta kord Rooma liitlane, kord Rooma vaenlane, Rooma hävitaja, seadusliku keisri kaitsja ja usurpaatori partner.7 Alarichi ajal ujutasid Lääne-Rooma riigi üle mitmest suunast riiki tunginud barbarite hordid. Britanniat ründasid piktid põhjast, šotlased Iirimaalt ja germaanlastest sissetungijad kagust. Roomlastele kuuluvasse Galliasse tungisid talvel 406/407 üle jääga kaetud Reini tulnud „hordide hordid”. Vandaalide, alaanide ja sueebide sõjasalgad rüüstasid Gallia lõunapoolset osa Akvitaaniat ja liikusid ka üle mägede Pürenee poolsaarele.

KA D U N U D R I I G I D

Järgmised sõdalaste hordid, nende hulgas hunnid, valmistusid aga tungima läänegootide marsruuti kasutades läbi Doonau-äärsete provintside. Seetõttu läkski Alarichi järeltulija läänegootide juhi kohal tehingule keiserliku Roomaga. Ataulf – Õilis Hunt – nõustus lahkuma Itaaliast ja ajama teised barbarid Galliast ja Hispaaniast välja. Üks tema tingimusi oli, et ta saab vastutasuks keisririigi foederatus’e ehk liitlase tiitli, mille omal ajal oli saanud ka Alarich. Nagu ütleb toonane ajaloolane Paulus Orosius, kujutab Ataulfi deklaratsioon enesest huvitavat lugemismaterjali. Kunagi tahtsin [ütles ta] ... pühkida Rooma nime maa pealt, rajada selle varemeile gootide valduse ja võita nii Augustuse eeskujul uue impeeriumi rajaja surematu kuulsuse. Pärast korduvaid katseid jõudsin [siiski] järk-järgult veendumusele, et seadused on täiesti hädavajalikud ... ning et gootide juhitamatu ja tuline meel ei talu ... tsiviilvalitsuse ... kasulikku koormat, mistõttu nüüd on mu siiras soov, et tulevased ajad tunnustaks tänulikult selle võõramaalase teeneid, kes ei kasutanud gootide mõõka mitte selleks, et kukutada, vaid taastada ja kaitsta Rooma riigi heaolu.8

Alarichi surmale järgnenud kümnendit iseloomustavad nii läänegootide ja nende rivaalide kui ka läänegootide juhtivate suguvõsade konfliktid. Ataulf viis oma väed Itaaliast Lõuna-Galliasse ja Hispaaniasse, kus nad ründasid vandaale, sueebe ja alaane. Samal ajal süttis uue jõuga Alarichi enda dünastia ja rivaalitseva Amalfingide suguvõsa vihavaen. Ataulf, kes oli abiellunud vangistatud Galla Placidiaga, mõrvati 415. aastal koos kolme lapsega oma palees Barcelonas. Sama saatus tabas tema vahetut järeltulijat Sidericust ehk „kuningat viieks päevaks”. Seejärel juhiks tõusnud meest, vaprat sõdalast ja kavalat diplomaati nimega Vallia, on mõnikord nimetatud ka Alarichi sohipojaks. Just Vallia oli see, kes pidas läbirääkimisi lepingu üle, millega taastati läänegootide seisund keisririigi liitlasena ja neile anti alaliseks asupaigaks Roomale kuuluv Akvitaania. Nii alustas Tolosa kuningriik oma elu keisririigi sõltuva, aga autonoomse osana. Sellele kuulus üks kolmest Gallia traditsioonilisest alast ja keisririigi hospitalitas’e kombe kohaselt valitses seda mõni hõimupealik. 418. aastal said läänegoodid keiser Honoriuse dekreedi alusel endale uueks pealinnaks Palladia Tolosa (tänapäeval Toulouse). Pärast Valliat valitses seda ülejäänud sajandi jooksul veel viis kuningat: Theoderich I,

TOLOSA

Thorismund, Theoderich II, Eurich ja Alarich II. Theoderich I ja Alarich II said surma lahingus. Thorismund ja Theoderich II mõrvati. Eurich, kes oli nii Thorismundi kui ka teise Theoderichi noorem vend, viis oma riigi jõukuse ja võimu tipule.9 Läänegoodid võtsid Akvitaanias võimu üle pärast pikka rahutusterohket aega, kohtamata sealjuures nähtavasti tõsisemat vastupanu. Gallia-Rooma ülikkond, kes omal ajal liitus mässulise Gallia riigiga, ei paistnud silma erilise sõnakuulelikkusega. Sellegipoolest olid uued isandad agarad Rooma ideaalide jäljendajad ja tugeva valitsuse põhimõte ei leidnud erilist vastuseisu. Läänegootide kuningatele anti õigus võtta pantvange ja karistada truudusetuid alluvaid, aga nad ei lubanud endale põhjuseta vägivalda. Nende teenistusse astus arvukalt roomlasi, näiteks väejuht Nepotanius, admiral Namatius ja dux super septem civitates ehk Septimania komtuur Victorius.10 Läänegoodid ei rakendanud Gallia roomlaste kohta eraldi seadusi, soodustades assimileerimist; uus maavaldussüsteem ei toonud

Tolosa kuningriik 5.–6. sajand Pariis A R M O R ICA

Orléans

Civitas Turanorum Civi (Tours)

ATLANDI

F RA N G I RIIK

Albaciensis (Amboise)

B UR GUNDIA R IIK

Arvernis (ClermontFerrand) LÄÄNE EG GO OOT O TIDE IDE

OOKEAN

Vouillé

Burgidala (Bordeaux)

Lugdunum (Lyon)

TO OLOSA LO SA KUN IN INGR RIIK IIK

Palladia Tolosa (Toulouse) B A S K ID

Narbo Martius (Narbonne)

L äänego ään e g oot o tide i d e territo t e r r i t oor o riu ium

Arelate (Arles)

Massilia (Marseilles) Läänegootide kuningriik u 500 pKr Vouillé lahinguga frankidele kaotatud ala, 507 pKr