kahekymne_aastaga_ymber_maailma

Irena Wiley

KAHEKÜMNE AASTAGA ÜMBER MAAILMA K u n s t i sa a d i k d i p l o m a a t i a m a a i l m a s

I n g l i se ke e l e s t t õ l k i n u d R i i na J e s m i n

Originaali tiitel: Irena Wiley Around the Globe in Twenty Years David McKay Company, inc.

New York 1962 Raamatu avaldamist on toetanud Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Korrektuuri lugenud Malle Kiirend Toimetanud Kai Aareleid Kujundanud Mari Kaljuste Fotod © Anthony Szulci kogust Irena Wiley’i tööd © William B. Adair, Gold Leaf Studios Copyright © 1962 Irena Wiley © Tõlge eesti keelde. Riina Jesmin, 2013 © Saateks. Nicole Szulc, Anthony Szulc, 2013 ISBN 978–9985–3–2653–4 Kirjastus Varrak Tallinn 2013 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif Kirjastus on teinud kõik endast oleneva, et tuvastada autoriõiguste omanikke.

Johnile

Saateks I Armas lugeja, sa hoiad käes paeluvat, puhuti meeletult kurba, naljakat

ja liigutavat lugu mu vanatädi Irena Wiley elu kahekümnest aastast. Ta kirjutas selle raamatu osalt juhiseks noortele diplomaadi abikaasadele, kes astuvad tema jälgedes, ja osalt oma lummava elu mälestuseks. Mina ei oskaks tema teost kuidagi täiendada.

Kuid ma võin teile jutustada tema elust enne ja pärast seda lugu, ning anda aimu, milline naine Irena oli ja mida ta oma raamatust tagasihoidlikkuse tõttu välja jättis.

Irena Baruch sündis 20. sajandi algul Poolas Łódźi väljapaistva tekstiilitöösturi perekonnas. Tema vanaisa, kes oli vaid viis aastakümmet varem väikesest vaesest külast pagenud ja eduka äri rajanud – tõeline kerjusest kuningaks saamise lugu –, oli kohaliku juudi kogukonna tugisammas. Nooruspäevil Łódźis hakkas Irena katoliiklaseks, ilmselt armastatud prantslannast guvernandi eeskujul, kuid kindlasti ei sündinud see enne 1909. aastat, mil suri tema vaga vanaisa. Irena isa, kes ei näinud tekstiiliäril tulevikku, kolis perega algul Pariisi, siis Londonisse ja lõpuks Varssavisse. Irena, kes juba teadis, et temast saab kunstnik, sai täisealiseks pärast Esimest maailmasõda iseseisvuse kätte võitnud Poola pealinnas.

Maali- ja skulptuuritudengina sattus Irena peagi populaarset Ziemiańska kohvikut külastavate noorte kunstnike, luuletajate ja kirjanike seltskonda. See oli lootuse ja elevuse aeg, mil verinoor riik hakkas oma tulevikku kompama ning poliitikahuvilised noored intellektuaalid kogunesid iga päev värskeid uudiseid ja omaenda teoseid arutama. Rühmituses olid sellised

7

luuletajad nagu Jan Lechoń, Julian Tuwim – lapsepõlvesõber Łódźist – ja Antoni Słonimski, legendaarne luuletaja nii enne kui ka pärast sõda ning palju aastaid hiljem, kommunistliku režiimi ajal, juhtiv dissident. Need, kes Irenat tollal tundsid, on teda kirjeldanud kui saledat tõmmut iludust.

Słonimski kirjutas talle luuletusi ja paljud tema tutvuskonna noormehed olid temasse lootusetult armunud.

Kuid peagi kohtas Irena USA Varssavi-saatkonda nõunikuks tulnud uljast John Wiley’t ja sestpeale oli Irenal silmi vaid tema jaoks. Nad abiellusid neli aastat hiljem ja sellest raamat algabki.

Raamat lõpeb 1954. aastal Wiley’de lahkumisega Panamast ja Johni erruminekuga välisteenistusest, kuid nende lugu sellega veel ei lõpe. Algul New Yorgis ja hiljem Washingtonis suhtlesid Wiley’d endiselt oma sõpruskonnaga, kuhu kulusid Ameerika ja teiste riikide diplomaadid, kirjanikud, kunstnikud, kindralid, admiralid ja aadlikud. Kuna elasin 1960. aastail teismelisena Washingtonis, juhtus tihti, et kohtasin nende imeilusas Georgetowni kodus USA Ülemkohtu kohtunikku William O. Douglast, senati enamuse juhti Mike Mansfieldi või pianist Artur Rubinsteini (temagi oli kodulinna Łódźi poiss).

Ehkki Wiley’d kuulusid Washingtoni eliidi hulka, osales mu tollal juba kuuekümnendates eluaastates vanatädi marsil Washingtoni, kus Martin Luther King pidas oma kuulsa kõne „Mul on üks unistus”. 1967. aastal, pärast Johni surma, alustas väsimatu Irena uut karjääri: sõitis mitmete mittetulundusorganisatsioonidega Okinawale, Filipiinidele, Guamile, Hawaiile ja viimaks Vietnami, kus ta joonistas haiglas portreid paranevatest USA sõduritest, kes pildid koju perele saatsid ning selle võluva naisega vesteldes tihti ka oma hinge päästsid.

Kuna Irenal endal lapsi polnud, oli ta eriliselt kiindunud oma õe ning heade sõprade lastesse. Hiljuti kogunes üle paljude aastate Washingtonis õhtusöögile Irenat mälestama hulk tema õe järeltulijaid. Üks neist oli isegi oma tütrele pannud nimeks Irena. Meil kõigil oli temast rääkida ilusaid ja naljakaid lugusid.

Meenutan hellusega neid kordi, mil ma Wiley’de juures Washingtonis peatusin ja nende imelises ärkliateljees ööbisin, sel ajal kui mu pere välismaal viibis. Mulle tulid väga suureks kasuks vanatädi joonistamistunnid, 8

rääkimata isiklikest nõuannetest. Irena tahtis mulle esimese balli korraldada, kuid mina olin hipi ja keeldusin. Oli isegi aeg, mil ta julgustas mind katoliiklaseks hakkama, kui olin selle vastu huvi ilmutanud, kuid sellest ei tulnud siiski midagi välja. Praegu kirjutan tema elulugu.

Selles raamatus ei räägi Irena neist paljudest juutidest, keda tema ja John isiklikult okupeeritud Euroopast pageda aitasid, alustades pereliikmetest ja vanast sõbrast Julian Tuwimist ning lõpetades sadade sõprade sõpradega, kes neilt abi palusid. Ka ei räägi ta sõnagi sellest, kuidas temast sai terve hulga Ladina-Ameerika ja Hiina immigrantide kasuema, kellel ta aitas USA viisat hankida. Ja Irena ei rääkinud kunagi kõigist heategudest, mis ta tegi inimestele, kellest hoolis. Kui ta 1972. aastal suri, oli leinamaja tulvil sadu matuselisi – nii kuulsaid kui ka nimetuid –, kes tahtsid meile, tema sugulastele, näidata, kui väga nad teda armastasid.

Nicole Szulc

II Palju aastaid tagasi, kui ma oma vanatädi Irena Wiley hiljuti leitud joonis-

tuste näitust ette valmistasin, sattus mulle pihku talle kuulunud raamat: Will Duranti The Story of Philosophy 1943. aasta väljaanne. Mu uudishimu lõi lõkkele, kui leidsin raamatu vahelt vanatädi käekirjaga kirjutatud õhukese kokkumurtud paberilehe. Irena oli ümber kirjutanud mitu talle ilmselgelt olulist kunstnike ja filosoofide tsitaati. Üks neist, Friedrich Nietzsche tsitaat, oli alla kriipsutatud, nagu oleks see Irenat sügavalt puudutanud: „Võib-olla tean mina kõige paremini, miks on inimene ainus loom, kes naerab: tema üksi kannatab nii kohutavalt, et oli sunnitud naeru leiutama.”

Küllap tundis Irena, et on leidnud hingesugulase, sest see tsitaat sümboliseerib kaunilt tema suhtumist tollesse tähelepanuväärsesse, glamuursesse ja emotsionaalselt kurnavasse ellu, mis algas ühel 1934. aasta soojal kevadisel õhtupoolikul Prantsusmaal Toulonis, kui Irena abiellus väljapaistva Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley’ga. Nad tutvusid 1930. aastal Varssavis, kus John töötas Ameerika suursaatkonnas nõunikuna, ja leek lahvatas. Nende kuramaaž jätkus kirjade ja lühikeste külaskäikude näol, sellal kui John kolis Berliinist Madridi, seejärel Washingtoni ja viimaks Moskvasse, kus president Roosevelt oli avanud esimese Ameerika saatkonna Nõukogude Liidus ning teinud Wiley’st tähtsuselt teise saatkonnatöötaja. 1934. aastal oli Irena Pariisis elav rahvusvaheliselt tuntud poola kunstnik ja skulptor, kuid ta otsustas oma Pariisi kunstiringkondadest ja seltskonnast lahkuda, et alustada elu Ameerika välisteenistuses koos abikaasaga, kes oli temast kolmteist aastat vanem. Irena õde ütles ikka: „Irena seda ei teadnud, kuid ta abiellus armastuse pärast.”

Kindlasti polnud mängus armastus diplomaadielu vastu. Kui tema memuaarid avaldati, ütles Irena ühele ajakirjanikule: „Mul polnud õrna

10

aimugi, mida diplomaadi naiselt oodatakse. Kunst oli olnud kogu mu elu.

Mul polnud isegi kombeks ajalehti lugeda.” Avastades, et ta on „saatkonna esimene leedi” – saadik polnud abielus – ning peab ka võõrustaja rolli täitma, mõtles Irena sellest pigem kui kunstist, mitte protokollist. Üht legendaarset seltskonnaüritust, mille ta Moskvas Ameerika saatkonna Spaso majas korraldas, 1935. aasta kevadpidu, kirjeldab Irena oma raamatus mõnuga ja üksikasjalikult. Ilmselt jääbki see kõige uhkemaks ja hämmastavamaks diplomaatiliseks ürituseks, mille üks Ameerika välisesindus on iial korraldanud; selle juurde kuulusid üleannetud elusloomad, Poliitbüroo ja Punaarmee purjus tegelinskid ning üle 400 külalise. Nõukogude kirjanik Mihhail Bulgakov tegi selle „Saatana suure balli” nime all surematuks oma nõukogude ajastu satiiris „Meister ja Margarita” ning see pidu oli säärane fiasko, et USA Riigidepartemang andis välja määruse, mis keelas USA diplomaatidel mitteameeriklastega abielluda.

Kuid peagi alustas Stalin puhastustega, Nõukogude Liidus kustusid tuled ja langes raudne eesriie. Irena ja Johni venelastest sõbrad hakkasid kaduma.

1938. aastal sõitsid Wiley’d Viini, kus Johnist sai esimene Ameerika diplomaat, kes hoiatas Ameerika valitsust Hitleri plaani eest liita Austria Natsi-Saksamaaga. Ehkki Irena räägib oma raamatus väga lühidalt metsikustest, mida natsid Viini juutide kallal iga päev toime panid, on südantlõhestav lugeda Ameerika saatkonnast Washingtoni saadetud telegramme, milles kirjeldatakse Viinis aset leidnud vägivallategusid. Irena õhutas Johni tuhandete juutide elu päästma. Wiley’de ja teiste Ameerika diplomaatide jõupingutused olid 1938. aastal nii märkimisväärsed ja tavatud, et ajakiri The Nation kirjutas: „Kogu selle jubeduse keskel, mis Austrias aset leidis, on üksainus ere värvilaik, ja see on meie sealsete Ameerika diplomaatide, eriti John C. Wiley imetlusväärne käitumine [---] Ta ei lasknud end kammitseda kantseleilikul venitamisel ja puhtrahvuslikel piirangutel ning tegi tänu sellele väga palju head, päästis palju õnnetuid [---] Ta ei lasknud natsidel end heidutada, ei kartnud neid, ja just nõnda tulebki jõhkarditega käituda. Wiley ja tema väikesearvuline personal lausa uppusid tuhandete USA viisat taotlevate õnnetute juutide ja ka mittejuutide abipalvetesse.”

Kui Irena just koos saatkonnapersonaliga tööd ei teinud, et hankida USA viisasid sadadele hädalistele, kes seisid päevade viisi USA saatkonna ukse 11

taga, võttis ta pliiatsid ja visandas neid kurbi inimesi, kes teadsid, et Ameerika viisa võib olla nende ainust pääsetee.

Kui USA oli sunnitud Viini diplomaatilise esinduse sulgema, saadeti John ja Irena Eestisse ja Lätti, kus nad olid tunnistajaks Nõukogude armee sissemarsile Balti riikidesse. Taas kord nägid nad, kuidas nende sõpru ära viidi. Kord ütles Irena: „Venelased olid vägivaldsed öösel ja sakslased päeval.” Üritades päeval oma Eesti ja Läti sõpru aidata, aitasid Irena ja John öösiti oma juutidest sõpru ja peresid nii Poolas kui ka Austrias. Irena ja John saatsid Varssavi Ameerika konsulaati meeleheitlikke kirju ja telegramme palvega pöörduda abi saamiseks itaallaste poole. Siis said nad vastuse. „Di Stefano (itaallane) andis mulle teada [---] et tema käed on seotud, sest tema saatkond Berliinis saab välja anda vaid transiitviisasid [---] ja isegi kui saatkond saaks viisasid välja anda, saadetaks juudid antisemiitlike seaduste tõttu piirilt tagasi [---]” Ameerika diplomaatidena ei suutnud Irena ja John ka Irena enda sugulasi Poolast välja aidata. Irena ei nänud neid enam kunagi.

1940. aastate alguses olid Wiley’d taas Washingtonis, kus John Wiley aitas luua OSS-i (hilisem CIA). Kujutan ette, kuidas Irena, tundes kurbust, haletsust ja hämmingut nende kohutavate sündmuste pärast, mille tunnistajaks ta oli äsja olnud, luges Duranti raamatut The Story of Philosophy ja mõlgutas mõtteid. Kujutlen, kuidas ta üritas Lääne filosoofilist pärandit uurides sellest kõigest aru saada. Minu pilku paelusid kaks lauset, mis ta oli pliiatsiga ära märkinud: „Teadus annab meile teadmise, aga vaid filosoofia võib meile anda tarkuse” ja „Kõigil neil filosoofidel on meile midagi õpetada, kui neile õigesti läheneda”. Tundus, et Irenat õpetas Nietzsche mõttetera. Kõigi nende õudsete sündmuste käigus ei kaotanud ta kunagi huumorimeelt ega elurõõmu. See tegi valu talutavaks. Tema raamatust õhkub armastust kõigi inimeste vastu.

John suri aastaid hiljem, kui USA Vietnamis sõda pidas. Konservatiivsete vaadetega John oli sõda toetanud. Ma ei tea, mida Irena sõjast arvas, kuid tean, et abikaasa kaotus oli talle väga valus; ta armastas Johni pööraselt ja lapsi neil ei olnud. „Suurim patt on meeleheide,” ütles Irena kord ühele sõbrale, kes oma purunenud abielu taga nuttis.

12

Niisiis palus kuuekümnendais eluaastais ja hiljuti lesestunud Irena ühelt kõrgelt ohvitserilt luba teha midagi sellist, mida USA sõjavägi polnud iial lubanud. Irena laskis end saata Vietnami sõjatandrile, kus ta joonistas haavatud sõdurite portreid, mille nood siis oma naistele, pruutidele ja vanematele saatsid. Talle anti sõdurimunder, mille kohta ta ütles „pahupidine tuhkatriinulugu”. Kakskümmend kaks päeva sõitis ta helikopterite ja transpordilennukitega lahingutandrite vahet.

Paljud haavatud, keda Irena joonistas, olid amputeeritud. Irena küsis ühelt üheksateistkümneaastaselt amputeeritult, kas too tahab lasta end joonistada. „Minust pole nii palju järelgi, et pilti joonistada,” vastas noormees tühjal pilgul seina vahtides. Irena joonistas teda siiski. Noormees vaatas pilti hämmeldunult ja ütles: „Jah, see on nagu enne.” Ta vakatas ja surus pildi vastu rinda. Noormees tahtis pildi operatsioonisaali kaasa võtta.

Oma avaldamata reisimälestustes kirjutab Irena: „Too vahejuhtum aitas mul mõista seda, mis on mind selle töö algusest peale jahmatanud: tohutut naudingut, mida need sandistunud noormehed tundsid, kui neid joonistati.” „Miks mitte pildistada?” juurdleb ta. Sest „kunstil on too ainuline [---] vägi inimese sisemist tegelikkust pildil edasi anda, tuua välja see, mis on tavapärase välimuse varju peidetud [---] Meeleheitel ja lootusetu amputeeritu – kurb tume kogu valgete linade vahel – taipas ühtäkki, et see, mis pildil välja tuli, on temas ikka veel olemas, ehkki ta seda ei teadnud: tema eluihk, veendumus, et peale sandistatud keha on tal maailmale ja oma neiule veel midagi pakkuda.”

Mõni aasta hiljem sai Irena juuksuri juures rabanduse. Ta ei paranenudki. Mälestusteenistusel oli kirik puupüsti täis.

Irena elu algas kunstiga ja lõppes kunstiga, mille ta viis hirmunud, kuid vapratele meestele verre uppunud Vietnami džunglitesse. Vahepealseil aastail nägi ta vana maailma kadu ja jõhkruse võidukäiku ning tegi, mis suutis, et inimlikke kannatusi, peamiselt ülekohtust tingitud kannatusi vähendada. Kõikjal, kuhu ta läks, olid tal kaasas molbert ja pintslid. Võibolla me leiutasime tõesti naeru selleks, et kannatusi talutavaks muuta. Kuid lõppkokkuvõttes oli Irenale toeks kunst. See raamat on tema kunstiteos.

See jääb kestma.

Anthony Szulc

14

I „... JA MA PANEN TEID PAARI MUSTLASSEADUSTE JÄRGI,” TEATAS meer. Selle lausega pandi mind mehele ja paisati diplomaatilisse ellu.

Oli soe vahemereline aprillipäev. Meie, John ja mina, istusime pühalikult hiiglasuurtes ja väga ebamugavates kullatud tugitoolides Touloni raekoja renessanss-stiilis toas. Meie ees seisev ajamata habemega meer Escatafigue, kopitanud saterkuub üll, luitunud trikoloor vöö ümber, kiirustas abielu sõlmimist lõpule viima.

See kuiv ja rutakas kombetalitus oli mitu kuud väldanud bürokraatia, paberimäärimise, lõputute ettevalmistuste haripunkt. Kui peate välismaal abielluma, valige kaardil ükskõik milline paik, kas või Tiibeti budistlik klooster, kuid ärge abielluge Prantsusmaal. Kiriklik laulatus pole ilmaliku tseremooniata kehtiv ja mõlemal juhul pead enne olema maha kuulutatud.

Mahakuulutamise nõude tõttu oleks meil äärepealt abiellumata jäänud.

Ma sündisin Poolas, elasin Pariisis ja sõlmisin abielulepingu Toulonis, Lõuna-Prantsusmaal. John sündis Ameerika konsulaadis Bordeaux’s, kus tema isa töötas konsulina. Nüüd oli ta määratud Ameerika suursaatkonda Moskvas. See, kus meid maha kuulutada, oli küsimus, mida linnavalitsuse ametnik ei suutnud lahendada. Ta ei tahtnud selles asjas midagi ette võtta. Õnneks elasin sel ajal admiral Raymond Cellier’ ja tema naise juures, kes olid mulle eelmise aasta vältel olnud in loco parentis*. Prantslaste toreda tava kohaselt olid Cellier’d Louis XIV aegadest peale meremehed olnud. Viimane võsu Raymond oli oma kullakate silmade, äärmise kultuursuse, helde südame, kuid range korraarmastusega hea näide sellest, * Vanema asemel (ld k). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

15

mida suudavad üheskoos sünnitada pärilikkus ja keskkond. Mere ja selle ohtude pideva ligioleku ning laevameeste seltsimehelikkuse tõttu puudus merearistokraatial too upsakus ja mandumus, mis iseloomustavad nii sageli teisi ülemkihte.

Sel ajal, 1934. aastal, oli Raymond väga tähtis laevastikutegelane Toulonis, mis oli Prantsusmaa peamine mereväebaas. Kui mahakuulutamise väljavaade täiesti lootusetu näis, tormas ta meeri kabinetti, põrutas rusikaga vastu lauda ja nõudis tegutsemist. Meer kratsis kukalt, mõtles tükk aega ja tuli viimaks lagedale lahendusega: panna meid paari seaduse alusel, mis on mõeldud rändmustlastele, kelle kohta mahakuulutamise nõue ei kehti, kuna neil pole kindlat elupaika.

Kombetalituse ajal puutusin esimest korda kokku protokolliga. Meer pobises lõpmata kaua ja ma oleksin kangesti tahtnud suitsu teha. Asutasin juba küsima: „Härra meer, kas ma võin suit...”, kuid John tonksas mulle jalaga vastu säärt, nii et mu lause poole sõna pealt katki jäi. Ilmselt ei tohi ilmaliku abielu sõlmimise ajal suitsu teha.

Samuti ei pruugita Prantsusmaal ilmselt ka selliseid keigarlikke leiutisi nagu täitesulepea.

New York Timesi Moskva korrespondent Walter Duranty sõitis koos Johniga Moskvast Touloni, et täita isamehe rolli. Tema peamine ülesanne oli Johni tunnistajana abieluaktile alla kirjutada. Kui see hetk kätte jõudis, haaras Walter täitesulepea nagu hea reporter kunagi, ja asutas allkirja andma. Järgnes jahmatus. Monsieur le Maire tõstis keelavalt käe. Vihaselt sisistades katkestas ta toimingu sõnadega: „Ei, ei, mitte selle sulepeaga!”

Rabatud Walter küsis murelikult, miks. „Täitesulepeaga,” sõnas meer vankumatult, „võite nähtamatut tinti kasutada.” Walterile ulatati linnavalitsuse ametlik tindipott ja sulg. See sarnanes nende kirjutussulgedega, mida võis ennevanasti näha Ameerika postkontorites. Kuid sellest piisas, ning iidvana lõhestatud suleotsa kerge kriipimise ja tindipritsmete saatel pandi John minuga paari nagu kord ja kohus.

Siis pani meer kiiruga kausta kinni, ulatas mulle väikese punase raamatu ja tormas keskpäevasele boules’ipartiile. Punane raamat oli mu abielutunnistus, ning Prantsusmaal on selles kakskümmend üks lahtrit laste tarvis ja punasega trükitud mõistatuslik kiri: „Kui teie vastsündinud lapsel 16

silmad punetavad ja vett jooksevad, pöörduge arsti poole. See ei tulene tõmbetuulest.”

Tahaksin ära märkida, et pulmaööl, mille veetsime ühe sõbra mõisas, lõi välk meie magamistoa aknast sisse, liikus üle voodi, teisest aknast välja ning tabas telefoniposti. Olin kindel, et see on enne ja et ma sünnitan vähemasti ühe vägilase. Kahjuks ei sünnitanud. Ja punane raamat on tänini tühi.

Järgmised päevad meenutasid vanu filme, kus kõik kogu aeg hirmsasti kiirustavad ja jõnkslike liigutustega ringi sebivad.

John oli toona Moskvas suursaatkonna nõunik – amet, mis kannab nüüd nimetust esinduse asejuht; abiellumiseks, mesinädalateks ja mõrsja äratoomiseks oli talle antud vaid nädal puhkust, niisiis sõitsime abiellumisjärgsel päeval rongiga läbi Viini Moskvasse.

Meer Escatafigue ei saanud kunagi teada, kui kohane oli meie puhul mustlaslaulatus ja kuidas mustlaste märk meie elu kujundas. Järgmise kahekümne aasta jooksul elasime Venemaal, Belgias, Austrias, Eestis, Lätis, Kolumbias, Portugalis, Iraanis, Panamas ja Washingtonis, rääkimata reisidest Türki, Liibanoni, Hiinasse, Jaapanisse ja Kreekasse ning peaaegu kõigisse Lõuna-Ameerika maadesse.

Kas on mõni mustlane rohkem rännanud?

Pärast ainsat mesinädalat, mille veetsime peamiselt rongides, kui mitte arvestada kolme lustakat päeva Viinis, jõudsime Venemaa piirile.

Moskva ekspress jättis viimase Poola jaama seljataha ja liikus aegamisi ida poole. Kümne minuti pärast peatus see kaksiti raudtee kohal kõrguva räsitud puukaare ees, millel oli käskiv ja rahutuks tegev loosung: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Kummalgi pool suundus kaugusse mitu okastraadirivi, meenutades hästi tuntud fotosid sõjaaegseist kaevikuist.

Kaugemal, soiste põldude taga, seisis seda tüüpi kõrge vahitorn, millesarnaseid kasutavad metsnikud. Tolles nukras ja kauges Valgevene nurgas oli tornil teine eesmärk. Mets, mis oli siin seisnud iidsetest aegadest peale, oli pärast Riia rahulepingut piiririba eraldamiseks maha raiutud. Mitmesaja jardi laiune vöö oli puhastatud kogu Nõukogude Liidu piiri ulatuses Baltikumist Musta mereni, et moodustada eikellegimaa, kus päeval ja ööl patrullisid piirivalvurid. Ametlikult tervitas Stalini Venemaa küll välismaa 17

töölisklassi, kuid eraldas tõhusamalt kui iial varem oma mitmekeelsed alamad Lääne „rüvetavast” mõjust.

Meie vaguni reisijad olid haudvaiksed – käitumine, mida vaistlikult järgisid kõik välismaalased, kes asusid Nõukogude Liidu piiri ületama.

Me silmitsesime ühte kivist piiritulpa tähtedega RP, mis tähendab Poola Vabariiki, ja teist tähtedega CCCP – NSVL-i vaste kirillitsas. Viimase taga oli lauge tasandik, mis ulatus Hiina ja Vaikse ookeanini välja. Poola meeskond lahkus rongist ja Nõukogude meeskond võttis juhtimise üle.

Rong ületas kaare all piiri; mõne minuti pärast peatusime Nõukogude tollihoone juures. Pimeduses suutsin vaevu eristada lagunevaid hooneid ja ebamääraseid barakke, mida asustasid passi- ja tolliametnikud. Me pidine teise rongi ümber istuma, kuna tavapärane Euroopa rööpavahe lõppes Negoreloje piirijaamas. See oli veel üks näide Venemaa soovist end Läänest eraldada: kui 19. sajandi 40. aastail hakati Venemaa esimesi raudteid ehitama, nõudis keiserlik kindralstaap selleks, et mis tahes sõjalist sissetungi aeglustada, et rööpavahe oleks laiem kui naabermaadel Saksamaal ja Austrial.

Me istusime Moskva rongi, mille vana veduri rinnale oli kaunistuseks kinnitatud suur punatäht ja mille igast poorist purskus auru ja vett. Õigupoolest oli rong tervenisti sõjaeelne uunikum. Pikkamisi, puhkides sõidutas ta meid järgmiseks hommikuks Moskvasse. Jaamast viidi meid kiirelt hotelli Natsional.

Suursaadik Bullitt, mu esimene ülemus, oli meie elutoa täitnud valgete lilledega. See oli südantsoojendav tähelepanuavaldus, kuid tulemus polnud kaugeltki pidulik. Ainsad lilled, mida Moskvas aprillikuus leida võis, olid krüsanteemid, kuna need on nii vastupidavad, et elavad üle isegi revolutsioonid ja pikad talved. Kui aga krüsanteeme, iseäranis valgeid, on palju, kipuvad need tekitama matusebüroo õhustikku.

John jättis mind õitsvate puhmaste alla asju lahti pakkima ja oma esimest kodu sisse seadma ning läks saatkonna kantseleisse. Selle asemel et abielunaise kohustustesse sukelduda, tormasin välja Moskvast esimesi muljeid hankima. Olin Londonis valgekaartlastest sõpradelt nii palju vene keelt õppinud, et ei kartnud ära eksida.

Hulkusin mitu tundi hotelli ümbritsevatel kesklinnaväljakutel ja -tä18

navatel. Liiklus oli hõre, kuid kõnniteedel voolas ilmetu hall rahvamass aeglaselt nagu mudane jõgi. Need polnud mitte kehvad kulunud rõivad, vaid tõsised kivinenud näod, mis panid mind murelikult mõtlema säärase anonüümse lootusetuse õhustiku loonud režiimile.

Tundus, nagu oleks linna enda võimusesse haaranud asiaatlik süngus ja jõuetus. Kõigilt seintelt, mis polnud pragunenud, koorus värvi; iga viimane kui maja ja kirik vajas remonti, kõigist hoonetest õhkus unarussejäetust nagu asjadest, mida ei armastata. Tuhmkuldsete sibulkuplitega, murenevate, aastakümnete eest kinni pandud õigeusu kirikute ja lagunevate ampiirfassaadidega tsaariaegsete ühiskondlike hoonete keskel ilmusid ühtäkki nähtavale vangla- ja sõjalaevahallid nõukogudeaegsed majad.

Tundus, nagu oleksid sünged ja ahtrad uusehitised oma karmusega ümbrust põlastanud. Too kummaline arhitektuuriline segadik näitas selgelt, et Moskva asus Euroopas, kuid ei kuulunud sinna, seisis tegelikult eraldi nii Euroopast kui ka Aasiast.

Alguses seisatasin, et poodide vaateaknaid silmitseda, kuid leidsin, et seal olid väljas vaid suured Stalini ja Lenini paraadportreed ning nende kõrval potid mu vanade tuttavate, vettinud valgete krüsanteemidega.

Kui mõne poe ees seisatasin, astus tihtipeale arglikult ligi salli mässitud naine ja küsis: „Inostranka?” (välismaalane). Ma olin kübarata, kinnasteta, seljas hall kootud kostüüm, kuid nad teadsid kohe, et olen „väljastpoolt”.

Kui vastasin naise küsimusele jaatavalt, palus ta luba mu kostüümi riiet katsuda ning sosistas: „Kui pehme.” Neis sõnades polnud kadedust ega pahameelt, ainult liigutav rõõm millegi naiseliku ja kena nägemise üle.

Kui mõni säärane naine lähenes, oleksin tahtnud sealsamas oma kostüümi seljast võtta ja talle anda või vähemasti pooleks lõigata, nagu tegi püha Martin. Kuna mu juuksed olid küll pikad, aga mitte nii pikad nagu leedi Godival, pidin kiusatuse maha suruma.

Mitu tundi hiljem, kui tagasi hotelli poole uitasin, jäi üks tööline mu punaseks lakitud küüsi nähes seisma ja hüüatas: „Kas te tapsite kellegi ära, et teie sõrmed verised on?”

Kui John õhtul kontorist naasis, leidis ta mu pimedas krüsanteemide keskel istumas, punane lakk küüntelt maha võetud, ja lohutamatult, kuid visalt Tjuttševi poeemi viimast värssi lugemas: 19

Ei Venemaad saa mõista mõistusega, ei tavalise arssinaga mõõta: see maa on erilise loomusega.

Saab Venemaasse üksnes uskuda.

Järgmisel hommikul algas mu diplomaatiline elu paugu ja... virinaga.

Oli esimene mai, iga-aastane suur nõukogude püha, mil Punasel väljakul korraldatakse võimas paraad, etendus, milles osalemist nõuti tervelt diplomaatiliselt korpuselt.

Kui John ja mina diplomaatide tribüünile jõudsime, nägin oma jahmatuseks, et ühtegi istet polnud, ehkki paraad pidi kestma oma seitse tundi.

Just siis taipasin halba aimates, millist rolli mängivad diplomaadielus jalad. Välisteenistuse hümn peaks olema Kiplingi luuletuse parafraas: jalad, jalad, jalad, jalad, jalad; me võime taluda nälga, janu ja väsimust, kuid mitte lakkamatut jalgel seismist.

Poodiumilt, kus oli ruumi vaid seismiseks, nägin esimest korda Stalinit.

Tumepunasest graniidist mausoleumi tribüünil, kus on vaatamiseks välja pandud Lenini palsameeritud surnukeha, seisis rühm jässakaid keskealisi mehi, tume palitu seljas, sall kaelas ja töömehesoni peas, enamikul neist väike habe ja näpitsprillid. See oli nõukogude eliit, sealhulgas kurikuulsa poliitbüroo liikmed. Mausoleumi matemaatilises keskpunktis oli Stalin.

Ta näis oma soosikutest pikem, kuid vaid seetõttu, et üksnes tema seisis väikesel järil, või vähemasti nii mulle öeldi. Rongkäigus sammujail polnud vähimatki kahtlust, et tema on valitseja. Stalin oli aasta otsa nähtamatu, Kremli müüride taha varjunud, ja maipüha oli üks neist haruharvadest juhtudest, mil nõukogude inimesed võisid tema läbitungivatele silmadele ja hallinevatele vurrudele pilku heita.

Paraad oli võimas vaatepilt, organiseerituse meistriteos. Oli väga raske sünkroniseerida kogu selle rahvamassi liikumist läbi Punasele väljakule viivate kitsaste keskaegsete tänavate, panna nad arvustavate aukandjate eest pidulikult läbi marssima. Paraadil oli tuhandeid pika pruuni sineli ja budjonnovkaga sõdureid, kes marssisid nagu liikuv inimmüür, kõik ühte nägu otsekui vennad. Siis tulid säravad ja läikivad, lehvivate veripunaste lippudega ehitud kahurid, tankid, lennukid. Sõjaväeparaadile järgnes 20

arvutu hulk eraisikute kollektiive: töölised, sportlased ja koolilapsed.

Kummalisel kombel sarnanes paraadi see osa kirikliku rongkäiguga – seesama tõsiselt sammuv rahvahulk, kirglikud laulud, lehvivad lipud.

Ainult et ikoonide asemel kanti hardalt Stalini ja Lenini, kommunistliku hagioloogia pühakute tohutu suuri transparente.

Vaadeldes marssivaid inimesi, kelle pühendunud, uhked näod olid nii erinevad löödud ja murelikust massist, keda olin eelmisel päeval tänavatel näinud, taipasin, kui mõistatuslik on Venemaa. Ning et jaatavalt ja eitavalt võib vastata igale küsimusele.

Viie tunni pärast lubati meid koju. Ja nii lõppes mu esimene diplomaatiline ettevõtmine: mul oli kõht tühi, olin surmväsinud, hämmingus ja uudishimulik.

21

II UUS KORTERMAJA MOSKVAS, KUHU PIDI MAJUTATAMA SAAT-

konna personal, polnud veel valmis. Tegelikult ei saadudki seda päris valmis. Kord märkis üks Ameerika korrespondent tolle hoone kohta, et tal läks terve aasta selle teadasaamiseks, et ne rabotajet, vene keeli „ei tööta”, ei käi lifti kohta. Me elasime ajutiselt tsaariaja jäänuki, hotell Natsionali kahes toas. Midagi polnud muutunud võrreldes selle ajaga, kui Moskvat külastasid rikkad bojaarid. Meie apartement oli viktoriaanlik paradiis, mida ehtisid vabarnakarva plüüs, kuldtupsud, potipalmid, keeritsjate ja lilleliste nikerdistega raske toretsev mööbel ning luksuse märgiks ka häälestamata tiibklaver. Klaveril seisis puhvseelikutega Vene nukku kujutav teekannusoojendaja. Ühel päeval sigarette otsides avastas John, et see varjab äsja sündinud hiirepesakonda, kuut roosat karvutut poega. Seni kui Natsionalis elasime, toitsin neid ja hoolitsesin nende eest. Üks hiir, väga sõbralik loomake, kelle ristisime Otto Ottoks, tuli isegi kaasa, kui omaenda saatkonnaruumidesse kolisime. Ta oli pakk-kasti pugenud.

Hotell Natsionali toit oli väga isuäratav, kuid surmav. Liha ja kala, mida meile söögitoas serveeriti, oli kaetud paksu kallerdisekihi või voluutideks ja muudeks kummalisteks kaunistusteks kujundatud paksu majoneesiga.

Need kunstilise loovuse märgid aitasid varjata loomse tooraine riknemist (sellal olid külmutusseadmed Moskvas tundmatud). Enesealalhoiutung sundis mind Sterno ahju, potte-panne ja kokaraamatuid hankima. Hea tahte ja sügava võhiklusega relvastatult hakkasin meie magamistoas toitu valmistama. Näen vaimusilmas ikka veel end punase sametkattega, kullatud toolil Sterno ahju ees istumas ja ajusid pingutamas, et retsepti kabalistlikust keelest aru saada.

22

Ma polnud valmis üldse mingite majapidamismuredega silmitsi seisma, mitte ainult seetõttu, et mul puudub täiesti igasugune kulinaarne anne, vaid ka sellepärast, et kodumajandus pole kunagi mu kasvatuse juurde kuulunud.

Mul oli vaid üks eelnev toiduvalmistamiskogemus, kohutav, ehkki mitte üllatav. Sõbrad, kelle juures ma Londonis elasin, palusid mul õhtusöögiks riisi keeta. Innukalt täitsin tohutu suure poti riisiga ja lisasin veidi vett. Umbes tund aega hiljem mängisin nõia õpipoissi, kes on õppinud vett välja võluma, kuid mitte voolu sulgema. Naastes leidsid sõbrad mu räpakalt ringi sagimas. Iga viimane kui anum majas – kööginõud, lillevaasid, teetassid ja viimaks koguni vann – oli täis riisi, mida ikka veel potist välja valgus otsekui valget laavat purskavast vulkaanist.

Järgmised kaks nädalat sõime riisi hommikueineks, lõunaks ja õhtuks: putrusid, risotosid, pilaffe, riisikooke ja lihtsalt paljast riisi – õigupoolest kõike, mida mu kahe perenaise sihikindlus ja kujutlusvõime suutsid välja mõelda.

Moskvas, nagu paljudes teisteski välismaa linnades, polnud mu probleemiks ainult toiduvalmistamine, vaid ka toit ise. Kui Ameerika koduperenaine välisteenistuse töötaja abikaasat koka pärast kadestab, ei saa ta aru, et välismaal saabub toit mõnikord su kööki elusana ja me ei pea olema mitte ainult kokad, vaid ka timukad. Kaagutav kana, klugistav kalkun, vintsklev kala, kellega peame vastamisi seisma, enne kui mingitki toitu saab valmistama hakata, on midagi sootuks muud kui puhastatud ja tsellofaani pakitud kana või sulgedeta ning peata kalkun, mis näeb välja kui vahakuju ja võiks hõlpsasti isegi taimetoitlast ahvatleda, kuna on täiesti anonüümne. Kui aga näed oma õhtusööki täis elujanu köögis ringi jooksmas, on lugu teine.

1935. aastal oli Moskvas üks vabaturg, kust võisid, kui vedas, osta mõne kartuli, tohletanud kapsapea ja krimpsus porgandeid.

Oli ka pood välismaalastele, kust võis nii mõndagi hankida, kui maksid kõvas valuutas. Ja tundus tõesti, nagu sööksime kulda iga kord, kui olime ostnud toitu torgsin’ist, nagu seda nimetati. Dollar muna, kümme kana eest – ma teadsin, mida tundis Midas. Ühel päeval, kui seal sisseoste tegin, nägin vähke, mis on üks mu 23

lemmikroogasid. Ida-Euroopas on see suvekuudel põhitoit, kuna paljud jõed on neid täis.

Vähke oli palju ja need olid odavad, sestap ostsin õhtusöögiks terve tosina. Et vähke elus hoida, panin need vett täis vanni ootama hetke, mil neist saab meie plat de résistance*. Kuid me pidime sel õhtul väljas sööma ja ma jätsin vähid vanni Johni pahameeleks, kes ei saanud nende pärast kümmelda. Kuid järgmisel päeval, kui olin vähke peaaegu kakskümmend neli tundi poputanud, hakkasin neisse kiinduma. Teadsin juba igaühe iseloomu: üks oli laisk, teine riiukukk, kolmandal oli algatusvõimet. Niisiis, kuna ma pole kannibal, ei suutnud ma muidugi oma vastseid sõpru süüa.

Seisin silmitsi küsimusega, mida vähkidega teha. Nad ei saanud igavesti vanni jääda. Kui nad poodi tagasi viin, sööb keegi teine nad ära – mõte, mis mulle ei meeldinud. Ühtäkki oli vastus käes: viin nad tagasi sinna, kust nad tulid – Moskva jõkke.

Korjasin nad vanasse õlgkübarasse ja sõitsin jõe äärde. Ronisin kaldast alla. Kui vähke ükshaaval vette lasksin, koputas politseinik mulle õlale ja küsis: „Mida te teete?” „Kas te ei näe: lasen vähke jõkke,” vastasin. Ma lisasin: „Ameerika saatkond” – toona oli see võlusõnapaar, sest me olime äsja Venemaad tunnustanud ja poliitilised mesinädalad kestsid ikka veel.

Seepeale valvas politseinik mind seni, kuni olin viimase vähiga hüvasti jätnud. Ta silmitses mind unustamatu hämmeldunud ilmega.

Pärast seda kogemust elasime karbisardiinidest ja makaronidest, kuni saatkonda kolisime ja endale koka saime.

Lühikese ajaga õpetas Moskva mulle idamaist leppimist mis tahes majapidamistragöödiatega – kasulik suhtumine kõigile abielunaistele, kes hakkavad maja pidama täbaras elukohas. Me peame tegema, mis suudame. Aga kui panter varastab just enne õhtusööki köögist pearoa – nagu juhtus kord Panamas – või kui näed, et spargel, mille kokale andsid, on laua keskele kaunistuseks sätitud, suhtud sellesse rahulikult.

Korter, kuhu viimaks kolisime, asus Mohhovaja majas, hoones, mis oli nime saanud tänava järgi, mille ääres asus, ja see oli nooriku unelm – muidugi sellise nooriku unelm, keda ei heiduta koolnud, sest meie kahe omavahel ühendatud ateljee hiiglasuurtest akendest paistis meditsiinikooli * Pearoog (pr k).

24

kõrvalhoone, kus võis näha tudengeid Rembrandti väärilises heletumeduses laipu lahkamas. Meie magamistoast avanev vaade oli õnneks veidi helgem, kuna sealt paistis Kreml oma tornide ja neid ehtivate kahepäiste keisrikotkastega, mille Venemaa oli sajandeid tagasi hinge vaakuva Bütsantsi toredusest üle võtnud. Paistis ka alati silma rõõmustav Vassili Blažennõi kirik, mis nägi oma kirevate läikivate kuplitega välja nagu õitsev fuksiapõõsas vihmasajus.

Kui end viimaks sisse seadsime, pidin korraldama oma esimese ametliku õhtusöögi – suure õhtusöögi. Kuna Bill Bullittit polnud kohal, toimus õhtusöök saatkonna residentsis. Ametlikeks pidudeks pidime kelnereid juurde palkama. Tegin nendega päev enne õhtusööki proovi, kuna kelnerid olid täiesti väljaõpetamata. Oskasin üsna hästi vene keelt ja õpetasin neid tundide viisi serveerima vasakult, taldrikud ära võtma paremalt, näitasin, missugused klaasid millisele veinile, ja kõike muud, mida piduliku õhtusöögi rituaal nõudis. Kuulsin, kuidas üks kelner ütles: „Küllap proua Wiley on väga ebausklik, tahab, et me kogu aeg kõike ühtemoodi teeksime.”

Olin siiski unustanud neile öelda, et nagu lapsed, nii peavad ka kelnerid olema nähtavad, kuid mitte kuuldavad. Märkasin, et nad sosistasid õhtusöögi ajal meie venelastest külalistega. Kikitasin kõrvu ja kuulsin: „Kala võite süüa, see on värske” ja „Võtke julgesti magustoitu, teist korda seda ei pakuta.”

Kala ja magustoit olid head, kuid liha mitte. Tollal oli Venemaal liha väga napilt. Kuller, kes meile ikka Poolast toiduvarusid tõi, unustas need piirijaama. Niisiis pidin pakkuma ametliku õhtusöögi umbes kolmekümnele inimesele, kõik kõrged Nõukogude Liidu ametiisikud, saadikud ja tähtsad tegelased, ja mul polnud pearooga. Helistasin nagu meeletu kõigisse saatkondadesse ja diplomaatilistesse esindustesse, kuid kõik olid samas olukorras: täiesti lihatud. Meeleheites tormasin ühte Vene karni ja nõudsin liha, ükskõik millist liha, muidu kaeban Kremlisse. See oli tühi ähvardus, kuid kõlas mõjukalt ja ilmselt ka mõjus. Tunni aja pärast helistas poodnik, et saan prae, kui ostan terve lehma. Nii ma siis ostsingi.

Alatoidetud nõukogude lehm, kes süüakse samal päeval, mil tapetakse, pole söödav. Kui mu külalised õhtusöögil tagajärjetult liha lõigata üritasid, õnnestus neil vaid veidrat kirbumängu mängida. John ütles valjusti üle 25

laua: „Näita õige meie külalistele sarvi, muidu arvavad veel, et tegemist on hobusega.”

Ilmselt oli see ainus kord, kus ma Johni iirlaslikku huumorimeelt kohaselt ei hinnanud.

Ameerika Ühendriikides tekitab kodunduslikke üllatusi vaid võhiklus. Kuid välismaal ei saa mingid oskused ega teadmised sind veidruse, groteski ja ootamatuste eest kaitsta. Mõnikord tekitab kummalisi segadusi keel, nagu juhtus Mehhiko saadiku naisega Varssavis. Ühel päeval lõunakülalisi oodates palus ta oma kokal Marial magustoiduks hautatud pirne valmistada. Ta käskis pirnid koorida ja neid siirupis keeta, lisada vanilli, sidrunit ja kaneeli. Maria näol oli neid juhtnööre kuulates jahmunud ja mässuline ilme ning saadiku naise hämmastuseks kurtis ta, et see on liiga töömahukas. Kuid tema hädaldamisest ei tehtud välja.

Kui magustoit lauale toodi, nägi võõrustajanna oma õuduseks, et serveeriti rohelist „löga”. See oli tehtud hernestest, mitte pirnidest. Kiirelt ja nupukalt teatas ta üllatunud külalistele, et neile pakutakse Mehhiko rahvusrooga, tema meelismagustoitu. Kangelaslikult, naeratus näol, sõi ta suure portsu vastikut möksi. Asi oli nii, et poola keeles kõlavad „pirnid” ja „herned” väga sarnaselt: grusza ja groch, ja saadikuproua oli eksikombel hautatud herneid tellinud. Vaene kokk oli tundide viisi ükshaaval herneid koorinud.

Vähemasti õppis saadiku naine poola keeles herneid ja pirne eristama.

Ma usun legendide vajalikkusse ja ilusse, kuid üks müüt tuleb murda.

Müüt, et diplomaatide toidusedel koosneb peamiselt hanemaksapasteedist, kaaviarist, põldpüüdest ja šampanjast. Kaaviari saame aeg-ajalt maitsta, kuid ainult siis, kui viibime Venemaal või Pärsias – võtmata muidugi arvesse neid haledaid rahvusvahelisi tikuvõileibu, millest kaaviarilind on üle lennanud.

Meie tavapärane toidusedel koosneb tihti brutselloosipisikutega piimast, amööbe täis puuviljast, keeritsussidega singist, veest, mida tuleb hoolikalt keeta, ja salatitest, mida on optimistlikult kaaliumpermanganaadiga töödeldud. Väga paljudel välismaistel teenistuskohtadel on söömine ohtlik seiklus.

Moskvas vannutas üks Nõukogude ametimehest sõber Johni, et ta ei 26

sööks nõukogude bankettidel „midagi, mida ei saa koorida”. See on veidi liiga karm; tuleks piirduda vaid mõne puuvilja ja pähklitega – kui oletada, et koore purustamine on sama mis koorimine. Üks mu paljudest kohustustest oli veiniprotokolli äraõppimine: millal, kus ja kuidas seda serveerida. Avastasin, et šampanja mängib diplomaadielus, põhiliselt ametlikel vastuvõttudel ja dineedel, peamiselt sümboolset rolli, eriti kui öeldakse tooste.

Moskvas polnud mul kuigi palju võimalusi veine tundma õppida, kui välja arvata punane Nõukogude vedelik hämmastava sildiga „Bordeaux’ tüüpi burgundi vein, oivaline Kaukaasia vein”. See ajaks iga viinamarjageograafia uurija segadusse. Peaaegu niisama mõistatuslik silt nagu too, mida nägime hiljem Mandžuurias „Šoti viski” pudelil. Seal seisis „Kuninganna George”. Pudel oli ilus ja näis neile, kes inglise keelt lugeda ei osanud, täiesti ehtne. Kange kollane vedelik ei sarnanenud kuigivõrd viskiga.

Veinide tundmaõppimise võimaluste puudumise Moskvas tegid tasa Johni sellealased teadmised. Kuna John oli sündinud Bordeaux’s, kus tema isa polnud mitte ainult Ameerika konsul, vaid ka tõeline veinitundja, tegi mu mees veini ja emapiimaga ilmselt üheaegselt tutvust.

Võib-olla tutvus ta alkoholiga isegi varem, kui otsustada tema sünniloo põhjal. Kui John ilmale tuli, sõi tema isa väljas lõunat. Kui isa viimaks koju jõudis, tervitati teda heade uudistega. Arst selgitas siiski, et oli olnud väga kriitiline hetk, omalaadne üle noatera pääsemine. Vastsündinu ei hinganud. Kuid olukord lahendati tänu tema enda geniaalsusele ja leidlikkusele, selgitas arst. Ta oli käskinud pudeli konjakit tuua ja lapse märjukesega sisse hõõrunud. Titt hakkas karjuma, hingama, ja kõik lõppes hästi.

Johni isa sattus ärevusse. Ta kutsus ülemteenri. „Millise pudeli konjakit sa lahti tegid?” nõudis ta. Ülemteener vastas: „Ühe puhvetkapis olnud pudeli.” Härra Wiley vastas nördinult: „Brändi, mida köögis toiduvalmistamiseks pruugitakse, oleks sama töö ära teinud.” Ülemteener oli valinud ühe kolmest ehtsast peenest Napoleoni konjakist. John on tänini veendunud, et isal oli tuline õigus.

Suurt Vene rahvusjooki vodkat võis sellal panna piirituslampi, aga mitte inimese makku. Enne 1917. aastat aeti vodkat mitu korda läbi, 27

et kõrvalmaitsed kaoksid ja märjuke pehmemaks muutuks. Muidu oli see niisama vänge nagu meie puskar. Revolutsioonijärgse aja venelane sellest ei hoolinud, võib-olla õigusega, sest vodka pole peenelt arenenud maitsemeelega inimeste jook. Seda juuakse toime tõttu ega mekutata kunagi. Ida-Euroopas sõna otseses mõttes kaanitakse viina, juuakse põhjani. Paistis, et meie venelastest sõpradele ei valmistanud raskusi seda klaaside viisi kummutada. Kuid nende maomahl ongi tähelepanuväärne ja ilmselt meie omast erinev.

Kõige rabavama näite venelase mao sitkusest sain ühel õhtul pärast meie majas korraldatud pidulikku õhtusööki. Moskvas kummitas meid kogu aeg toidunappus, sestap hoidsime varuks konserve. Sel õhtusöögil olin kavatsenud pakkuda kalarooga konservidest, mis me olime välismaalt toonud. Õhtupoolikul leidsin oma jahmatuseks, et suured ovaalsed karbid olid jalgpallisuuruseks paisunud. Kui katsusin konserviavajaga ühte lahti teha, tundus, nagu oleksin nööpnõela mürkgaasi täis õhupalli torganud.

Pagesin leha eest. Kokk valmistas kiirelt teise roa ja õnnetu lugu kaladega meenus alles hiljem samal õhtul.

Kui kõik külalised olid läinud, naasin kööki. Ma karjatasin.

Meie kaks venelannast teenijat istusid laua taga ja õgisid jubedat kala.

Vastuseks mu hoiatavale kisale vastasid mõlemad naised sõbralikult: nitševo, nitševo, kala on väga hea, tegelikult väga maitsev. Ma tahtsin otsekohe arsti ja kiirabi kutsuda ning lasta neil mao tühjaks pumbata, kuid neiud rõkkasid naerda ja korrutasid nitševo, nitševo. Järgmisel hommikul olid kaks neiut nagu ikka värsked, õhetavad ja selgesilmsed. Neil polnud isegi soodat vaja läinud. Kumbki ei toonud kuuldavale ainustki luksatust ega röhatust.

Kui uude korterisse kolisime, seisis mul ees tähtis ülesanne: leida teenijad.

Lapsekingades Vene revolutsiooni üks esimesi samme oli teenijateklassi kaotamine. Lenin ise oli see, kes teenijate pidamise kombe taastas, sest sai väga ruttu aru, et ei suuda ise oma tuba koristada, endale toitu valmistada ja samal ajal teha kogu seda tööd, mida temalt oodati. Meid, välisteenistuse naisi, kadestatakse sageli, sest kui välismaal elame, on meil paljude majapidamistööde tegemiseks teenijad. Ometi pole see meile, nagu polnud ka 28

Leninile, mitte luksus, vaid vajadus. Isegi kui välisteenistuse ametniku naisel oleks kakssada kätt nagu jumal Šival, ei saaks ta oma teistele kohustustele kuigi palju kodutöid lisaks võtta.

Väljaspool Ameerika Ühendriike pole köök mehhaniseeritud. Paljudes maailma maades jagub elektrivoolu vaid ajuti ja kehvalt. Ükski aega säästev riistapuu ei tööta, sest vool on nii nõrk, loid või ajutine, et pole elektripliite, nagu ka mitte miksereid, pesumasinaid, elektritriikraudu ega tolmuimejaid. Tihti köetakse pliite puude või söega. Vaipu pühitakse luuaga. Põrandat pestakse neljakäpakil, kaltsuga. Isegi vannivett soojendatakse sageli köögis.

Kui abiellusime, oli Cellier’del laitmatult välja õpetatud ja võluv maître d’hôtel*, savoialane nimega Rémy. Ta oskas kõike, isegi sokke nõeluda ja püsilokke teha. Cellier’d ei hinnanud mu majapidamisoskusi kuigi kõrgelt ja taipasid, millised raskused mind kui suure saatkonna nõuniku naist ees ootavad. Rémyga nõu pidanud, otsustasid nad lasta tal Moskvasse sõita, et meie majapidamise eest hoolt kanda. Väljavaade rõõmustas mind, mitte ainult seetõttu, et Rémy pidi koorma mu kogenematuilt õlgadelt võtma, vaid ka sellepärast, et tundsin tema vastu siirast sümpaatiat.

Tema lahkumiseks oli kõik valmis. John muretses talle viisa ja hoiustas tema reisiks raha, et ta saaks Moskvasse meie juurde sõita. Mõni päev pärast meie Venemaale saabumist sain Rémylt kirja, kirja, mille olen tänini alles hoidnud. Ta alustas nii: „Lugupeetud madame, ma valisin teie ja Jumala vahel ning valisin Jumala.” Ta selgitas, et oli kaua aega tundnud kutsumust saada preestriks, veel kord oma südametunnistusega nõu pidanud ning viimaks otsustanud Venemaale sõitmise asemel preestritõotuse anda.

Praegu on ta Savoias preester.

Saatkonnakorterisse kolinud, palkasime viinlasest koka Walteri, volgasakslanna Anna ja venelannast köögitüdruku. Anna oli verinoor, välja õpetamata, kuid arukas ja rõõmsameelne. Tal oli kummalisi, kuid süütuid veidrusi. Iga kord kui me mõne päeva Moskvast ära olime, ümbritses tüdruk meie elutoa kušeti kõigi potitaimede ja õitsvate lilledega, mis ta leidis, pani mu parima õhtukleidi selga ja võttis kušetil Madame de Récamier’ poosi.

Siis laulis meie kokk Walter talle Austria laulukesi. Me kuulsime sellest * Ülemteener (pr k).

29

sõpradelt, kes olid ette teatamata meie korterist läbi astunud ning selle võluva tableau vivant’i* tunnistajaks olnud.

Mu võitlus selle ettearvamatu väljaõpetamata personaliga lõppes mõne kuu pärast. Koldejumalannade hinnalisim kingitus – oivaline hiinlasest teener – haaras meie koduse elu ohjad enda kätte. Just Fu oli see, kes pani alguse hiina teenijate dünastiale, mis meie majapidamises õnneks ikka veel jätkub. Fu polnud mitte ainult suurepärane kokk, oivaliselt välja õpetatud ülemteener ja toapoiss, vaid ka väga tark inimene. Tema tillukesel, kena välimusega naisel Yui-chenil olid needsamad hinge- ja vaimuanded. Fu ja Yui-cheni saabumisega kadusid kõik mu majapidamismured.

Hiinlasest teenri ettekujutus paradiisist maa peal on omaenda restoran.

Nad ajavad piskuga läbi, et selle eesmärgi saavutamiseks raha koguda.

Kuid enne tööandja juurest lahkumist õpetavad nad alati välja kellegi teise, kes nende koha üle võtab. Selline on nende tava. Kui Fu palus, et aitaksime tema sugulasel Hanil Harbinist kohale sõita, teadsime, et kusagil on silmapiiril restoran.

Kui Han oli laitmatult välja õpetatud, sõitis Fu ära, et New Yorgis restoran avada. Õnneks ilmnes, et Hanil on needsamad head omadused mis tema sugulastel.

Aastaid hiljem Portugalis kohtasime kuue jala pikkust naeratavat hiinlast Wongi restoranis, kus ta töötas kelnerina. Ta oli ikka Hanil külas käinud. Ühel päeval ilmus ta kogu oma varanatukesega saatkonda. Me meeldisime talle ja ta oli otsustanud meie majalistega ühineda. Wong on sestpeale meie juures teeninud. Ta on nii tugev, et suudab klaveri üles tõsta, kuid hoolimata tugevusest on ta väga hella hingega. Pole ühtegi majapidamistööd, mida Wong teha ei suudaks, ja ta teeb neid mõnuga.

Hanil on nüüd muidugi New Yorgis restoran.

Oma hiina teenijate tugevale tuumikule lisasime terve hulga kohalikke teenijaid. Ma olen paljudel meie teenistuskohtadel neist kõigist rõõmu tundnud – tänu emale. Minu vanemate majapidamises lahkusid noored teenijatüdrukud ja kokad vaid abielusadamasse ja vanad kalmuaeda. Just ema õpetas mulle, et teenijad pole ei tööriistad, käte-jalgadega masinad ega zombie’d. Sellest hetkest, kui nad meile tulid, said neist pereliikmed. * Elav pilt, tummpilt (pr k).

30

Sääraste isiklike suhete sisseseadmine inimestega, kes sinu heaks töötavad, võtab palju aega, iseäranis suurtes saatkondades, kuid pakub tohutut rahuldust.

Veel üks asi, mida õppisin, oli see, et kõigis maades ei saa nõuda ühesugust kodust teenindust. Maailma paljudes mahajäänud ja vaestes maades, kus lapsed on nörritavalt alatoidetud ja kirjaoskamatud, on neil täiskasvanuna nõrk füüsiline vastupidavus ja aeglane reaktsioon. Efektiivsus on Ameerika koduperenaise loosung. Välisteenistuse ametniku naise oma peaks olema kannatlikkus. Minu arust tuleks see sõna kuldtähtedega meie südamesse kirjutada, kui võõrsile läheme.

Ka puhtuse nimel käib lõputu võitlus. Ameerika välisteenistuse töötaja naisel ei lähe kuigi palju aega taipamaks, et maailmas on palju maid, kus Pasteur on täiesti tundmatu ja kus puhtusehoidmist peetakse võõramaiseks ebausuks. Tüüpilise vastuse andis mu pärslasest kokk, kes siis, kui olin tal korduvalt palunud toidu kinni katta, et kärbseparv sellele ligi ei pääseks, nördinult ütles: „Kuid, proua, mis teil nende vastu on? Nad söövad nii vähe.”

31