Tänavamelu oli nagu kärbsepirin. Fotograafid, hingeõhk auramas ja pika toruga fotoaparaadid ootevalmis, seisid troppis barjääride ääres, mille taga patrullisid politseinikud. Lund aina langes kübaratele ja õlgadele ning kinnastes sõrmed puhastasid läätsesid. Aeg-ajalt klõpsutamine elavnes siin-seal, sest pealtvaatajad pildistasid ajaviiteks keset teed seisvat valget presenttelki, punastest tellistest korterelamu kõrget sissekäiku selle taga ja ülemise korruse rõdu, kust surnukeha oligi alla kukkunud. Paparatsode tiheda müüri taga seisid valged furgoonautod, tohutusuured satelliiditaldrikud katusel, ning kõrvaklappides helioperaatorite lähedusse hoidvad reporterid muudkui jahvatasid, koguni võõrkeeltes. Salvestamise vahepeal tammusid reporterid jalalt jalale ja soojendasid käsi kuumade kohvitopside ümber, mis olid toodud paari tänava kauguselt rahvarohkest kohvikust. Ajaviiteks filmisid viltkübaratega operaatorid fotograafide selgu, rõdu ja surnukeha varjavat telki, sättides end seejärel taas võtma üldplaani, mis haaras endasse rahuliku ja lumise Mayfair Streeti valgete kivisammaskodadega raamitud säravmusta usterea ja kujundlõikusega põõsaste vahel puhkenud kaose. Maja number 18 sissekäik oli teibiga kinni tõmmatud. Tagapool fuajees võis silmata politseinikke ja ka mõnd valges riides kohtueksperti. Televisioonijaamad olid seda uudist juba mitu tundi edastanud. Politsei lisajõud ohjasid pealtvaatajaid, kes olid ummistanud mõlema teepoole. Ühed olid tulnudki uudistama, teised olid koduteel pidama jäänud. Üks noor mees, teadmata, millise rõduga on tegemist, pildistas kõiki järjest, kuigi keskmisel rõdul kasvas nii tihe põõsarida, kolm kenasti pügatud lehepalli, et inimene poleks sinna vist mahtunudki. Tüdrukute punt oli lilli toonud ja nüüd filmitigi, kuidas need ulatati politseinikele, kel polnud aimugi, kuhu need panna, ent kes siiski lilled enesekindlalt politseiauto tagumisse nurka asetasid, teades, et kaamerasilmad iga nende liigutust jälgivad. Ööpäev läbi uudiseid edastavate kanalite saadetud korrespondendid kommenteerisid vahetpidamata, spekuleerides mõne neile teadaoleva kõmulise fakti ümber. „ … täna öösel umbes kell kaks oma penthouse’ist. Hoone turvamees kutsus välja politsei …” „ … pole märkigi sellest, et surnukeha ära viima hakataks, mistõttu mõned arvavadki, et …” „ ... pole teada, kas naine oli kukkumise hetkel üksi ...” „ … rühm läks hoonesse, et seal põhjalik läbiotsimine korraldada.” Kõle valgus täitis telgi sisemuse. Kaks meest küürutasid surnukeha kõrval, valmis seda lõpuks laibakotti tõstma. Naise peast oli lumme verd immitsenud. Ta nägu oli lömastatud ja paistes, üks silm krimpsu tõmbunud, teine jättis tursunud laugude vahel valge, elutu pilu mulje. Litritega topp ta seljas veikles valguse käes ja tekitas kõheda liikumise illusiooni, justkui hingaks ta jälle või pinguldaks tõusmiseks lihaseid. Lumehelbed langesid pehmete potsatustega presentriidele pea kohal. „Kus see kuradi kiirabi siis on?” Inspektor Roy Carveri ärritus kasvas. Kõhuka, punetava näo, alailma higistatud kaenlaalustega särgis mehe kannatus oli juba mitu tundi tagasi katkenud. Ta oli olnud siin peaaegu sama kaua kui surnukeha. Ta jalad külmetasid nii, et neid peaaegu enam tundagi polnud, ning nälg võttis tal silme eest mustaks. „Kiirabi on kahe minuti pärast siin,” ütles seersant Eric Wardle, mobiil kõrva ääres, telki sisenedes ja tahtmatult oma ülemuse küsimusele vastates. „Juba tehaksegi sellele ruumi.” Carver ümahtas. Tema halba tuju süvendas veendumus, et Wardle on fotograafide kohalolekust elevil. Poisilikult nägus Wardle, paksud pruunid lokkis juuksed nüüd härmas, oli Carveri arvates telgist väljas asja uurimas käies liialt jokutanud. „Vähemalt kaob kogu see seltskond siit, kui surnukeha on läinud,” ütles Wardle, ikka veel fotograafide poole kiigates. „Need kuradid ei kao siit kuhugi niikaua, kui me seda kuriteopaigaks peame,” nähvas Carver. Wardle ei vastanud sellele kaudsele vihjele. Carver plahvatas sellegipoolest. „See õnnetu lehm hüppas ise. Polnud seal muud kedagi. Sinu niinimetatud tunnistaja oli narkouimas …” „Tuligi,” ütles Wardle ja lipsas Carveri nördimuseks jälle telgist välja, et kogu elusuuruses kaamerate ees kiirabi oodata. See lugu surus poliitika, sõdade ja katastroofide uudised tagaplaanile ja igast väljaandest kiiskasid vastu surnud naise veatu näo ning nõtke ja väljajoonistunud keha pildid. Tundide jooksul olid uued faktid levinud kulutulena miljonite inimesteni: avalik tüli oma kuulsa kallimaga, üksinda kojuminek, pealtkuuldud karjumine ja saatuslik, surmaga lõppenud kukkumine … Tema kallim põgenes ühte rehabilitatsiooniasutusse, aga politsei jäi vaoshoituks. Aeti taga neid, kes olid naisega tema surmaeelsel õhtul koos olnud, sellega sisustati tuhandeid ajaleheveerge ja tundidepikkuseid teleuudiseid, ning see naine, kes vandus, et oli kuulnud mõni hetk enne keha kukkumist pealt tülitsemist, sai samuti põgusalt kuulsaks ning tema preemiaks oli väikesemõõduline foto surnud tüdruku ilusate piltide kõrval. Aga siis, peaaegu kuuldava pettumuseohke saatel selgus, et tunnistaja oli valetanud, ja nüüd varjus ka tema rehabilitatsiooniasutusse, aga kurikuulus peamine kahtlusalune ilmus jälle välja, nagu Koit ja Hämarik, kes ei saa eales ühes kohas koos olla. See oli ikkagi olnud enesetapp ja pärast uudise hetkelist jahmunud seedimist tekkis loole veel nõrk järellainetuski. Kirjutati, et hukkunu oli olnud tasakaalutu, ebastabiilne, oma pöörase elu tõttu superstaariks sobimatu, et ilu olla tema elu vussi
keeranud, et ta liikunud rahajõmmide kõlvatus seltskonnas, mis temagi paheliseks muutis, ning et tema äsjane manduv elustiil olla tema niigi heitliku isiksuse tasakaalust välja löönud. Temast sai kahjurõõmust pikitud õpetlik lugu ja paljud kolumnistid vihjasid Ikarosele, millest Private Eye’s ilmus ka spetsiaalne veerg. Ja siis lõpuks läks kogu raev hapuks ja isegi ajakirjanikel polnud enam midagi öelda, sest nii palju oli juba öeldud.
Kolm kuud hiljem
Esimene osa
Nam in omni adversitate fortunae infelicissimum est genus infortunii, fuisse felicem. Iga saatuse uperpalli puhul on kõige õnnetum see inimene, kes on kunagi olnud õnnelik. BOETHIUS, „DE CONSOLATIONE PHILOSOPHIAE”
1 Kuigi Robin Ellacott oli oma kahekümne viie eluaasta jooksul näinud nii dramaatilisi hetki kui ka igasuguseid muid juhtumeid, polnud ta kunagi varem ärganud nii kindla teadmisega, et algav päev jääb talle elu lõpuni meelde. Kohe pärast keskööd oli tema pikaajaline kallim Matthew teinud talle keset Piccadilly Circust Erose kuju all abieluettepaneku. Tema nõusolekule järgnenud peadpööritava kergenduse hetkel oli Matthew pihtinud, et oli kavatsenud sellega lagedale tulla Tai restoranis, kus nad äsja olid õhtustanud, aga oli siis pidanud targemaks seda mitte teha vaikiva paari kõrval, kes kogu nende vestlust pealt kuulas. Poiss oli seetõttu pannud ette välja hämarduvatele tänavatele jalutama minna, vaatamata Robini protestile, et nad mõlemad peavad vara tõusma, ning lõpuks oligi ta inspiratsiooni ajel hämmeldunud tütarlapse kuju jalamile viinud. Saatnud kogu diskreetsuse nelja tuule poole, mis polnud üldsegi temalik, oli poiss kolme trepil kössitava ja kordamööda pudelist midagi metanooli sarnast rüüpava eluheidiku silme all ühele põlvele laskunud ja teinudki abieluettepaneku. Robini silmis oli see abieluajaloo kõige täiuslikum abieluettepanek üldse. Poisil oli olnud taskus isegi kahe teemandiga safiirsõrmus, mida Robin praegu kandiski, sest see sobis ideaalselt, ning kogu linnasõidu aja Robin muudkui imetles oma süles lebavat sõrmusega kätt. Neil Matthew’ga on nüüd ka oma lugu rääkida, naljakas perekonnalugu, mida räägitakse lastele: kuidas Matthew’ plaan (talle meeldis, et poisil oli olnud plaan) oli algul untsu läinud ja seejärel spontaanselt lõppenud. Robinile meeldisid nii eluheidikud, kuu kui ka segaduses ja õhetav Matthew ühel põlvel. Talle meeldis Eros ja vana räpane Piccadilly ja must takso, mis oli nad koju Claphami toonud. Talle oli peaaegu hakanud Londongi meeldima, kuigi seni polnud ta seal elatud kuude jooksul erilist vaimustust tundnud. Isegi kaamed ja tõredad sõitjad, kes end temaga koos metroovagunisse pressisid, olid sõrmusesärast üle kullatud, ja kui ta Tottenham Court Roadi metroopeatuses välja jaheda märtsipäeva kätte astus, silitas ta plaatinavõru altpoolt ja teda haaras õnnejoovastus, et ta saab lõuna ajal paar pruudiajakirja osta. Meeste silmad jäid tema peal pidama, kui ta Oxford Streeti ülemises osas teeremonditöödest mööda põikas ja paremas käes olevat paberitükikest uuris. Kõigi standardite järgi oli Robin kena tüdruk, sihvakas ja kaunite vormidega, pikkade maasikablondide juustega, mis tema kärme tõttamise peale lainetama lõid, kahvatud põsed kargest ilmast õhetamas. See oli tema nädalapikkuse sekretäritöö esimene päev. Sellest ajast peale, kui ta Matthew’ juurde Londonisse elama tuli, oli ta teinud ajutisi tööotsi, aga see ei kesta enam kaua, teda ootasid juba mitmed „korralikud” tööintervjuud. Nende mittemotiveerivate tööotsade puhul oli sageli kõige keerulisem just kontoriruumide üles leidmine. Võrreldes väikese Yorkshire’i linnaga, kust ta oli tulnud, tundus London mõõtmatu, keeruline ja hoomamatu. Matthew oli talle öelnud, et ta ei kõnniks ringi, kaart käes, sest siis näeb ta välja nagu turist ja on kaitsetu. Just sel põhjusel usaldaski ta üpris sageli käsitsi joonistatud algelist kaarti, mille ajutiste tööotsade büroo töötaja oli talle visandanud. Ta ei olnud si iski veendunud, et näeb niimoodi rohkem põlise londonlase moodi välja. Metallbarrikaadid ja sinisest plastist Corimeci seinad teeremondi piirkonna ümber muutsid õige suuna valimise palju raskemaks, sest varjasid poolenisti paberile joonistatud orientiiri. Ühe kõrguva büroohoone ees, mis tema kaardil esines nime all „Centre Point” ja mis oma tihedast klaasist ühetaoliste neljakandiliste aknaruutudega meenutas betoonvahvlit, läks ta üle tee ning hakkas umbkaudu Denmark Streeti suunas minema. Ta leidis selle poolkogemata, kui kõndis mööda Denmark Place’i nimelist kitsast kõrvaltänavat ja jõudis välja ühele lühikesele tänavajupile, mis oli värvikirevatest poevaateakendest triiki: kitarride, klaviatuuride ja igat sorti muusikaliste ühepäevaliblikatega. Puna-valged barrikaadid ümbritsesid veel üht lahtist auku teel ja neoonvärvi riietuses töölised tervitasid teda varahommikuse vilistamisega, mida Robin teeskles mitte kuulvat. Ta vaatas kella. Varunud nagu tavaliselt pisut rohkem aega, juhul kui ta peaks ära eksima, oli ta nüüd veerand tundi varem kohal. Mittemidagiütlev mustaks värvitud kontoriuks, mida ta otsis, asus 12 Bar Cafést vasakul. Kontoriomaniku nimi oli kirjutatud kolmanda korruse uksekella kõrvale kortsus joonelisele kleepsupaberile. Mõnel tavalisel päeval, kui tal poleks säranud sõrmes uus sõrmus, oleks ta ehk pidanud seda pelutavaks, aga täna olid määrdunud paber ja kooruv värv nagu ka eelmise õhtu heidikud pelgalt värvikad detailid tema suure armuloo taustal. Ta vaatas uuesti kella (safiir sätendas ja tema süda hüppas rõõmust, ta võiks selle kivi sära terve elu imetleda) ja otsustas siis äkilises eufoorias minnagi varem üles ja näidata, et tahab õhinal teha tööd, mis tegelikult ei lähe talle põrmugi korda. Ta oli juba sirutanud käe kellanupu suunas, kui must uks seestpoolt hooga lahti lükati ja üks naine sealt välja tormas. Üheks absurdseks hetkeks jäid nad kangestunult teineteisele otsa vaatama ja tõmbusid siis mõlemad kõrvale, et mitte kokku põrgata. Robini meeled olid sel nõiduslikul hommikul erakordselt ergud. Sekundi murdosa vältel nähtud kaame nägu oli jätnud talle sellise mulje, et mõni hetk hiljem, kui neil oli õnnestunud teineteisest mõne sentimeetri kauguselt mööda manööverdada, pärast seda, kui tumedajuukseline naine oli kiiruga lahkunud ja nurga taha kadunud, mõtles Robin, et ta oleks suutnud seda naist mälu järgi täiuslikult joonistada. See ei olnud üksnes ebatavaliselt ilus nägu, mis oli end tema mällu söövitanud, vaid naise ilme: surnukahvatu, ent kummaliselt hingestatud.
Robin sai uksest kinni enne, kui see luitunud trepikäigu ees sulgus. Vanaaegne metalltrepp keeras üles samavõrd vana ja linnupuuri meenutava lifti kõrvalt. Ettevaatlikult, et kõrged kontsad metalltrepi vahele kinni ei jääks, tõusis Robin esimesele mademele, möödudes uksest, kus oli õhukesel raamitud plaadil nimesilt Crowdy Graphics, ning rühkis aga ülespoole. Alles järgmise korruse klaasukseni jõudes taipas Robin esmakordselt, millist firmat ta oli saadetud abistama. Mitte keegi polnud talle tööbüroos seda öelnud. Sama nimi, mis väljas kella kõrval paberil, oli graveeritud klaastahvlile: C. B. Strike ning selle kõrval sõna „eradetektiiv”. Robin seisis nõutult, suugi paokil, niivõrd jahmunud, et ükski teda tundev inimene poleks seda mõistnud. Ta polnud ainsalegi hingele maa peal, isegi mitte Matthew’le, oma eluaegsest unistusest ja lapsepõlve saladusest kõssanudki. Ja see juhtus täna, mitte ühelgi teisel päeval, vaid just sellel! See tundus talle jumala silmapilgutusena (ja seda seostas ta ka päeva maagiaga, Matthew’ ja sõrmusega, kuigi mõistusega võttes polnud neil sellega ju mingit seost). Hetke nautides lähenes ta väga aeglaselt graveeritud uksele. Ta sirutas vasaku käe (hämaras valguses oli safiir nüüd tume) uksekäepideme poole, aga enne kui ta jõudis seda puudutada, paiskus klaasuks lahti. Seekord ei läinud napilt. Salkus juustega mehe kuusteist nähtamatut luud põrkasid tema vastu. Robin löödi jalust maha, ta lendas, käed laiali, käekott suures kaares, tahapoole, saatusliku trepi sügaviku poole.
2 Strike tajus kokkupõrget, kuulis heledat kiljatust ja reageeris instinktiivselt, sirutas välja pika käsivarre ja haaras kämblaga tüdruku riietest ja ihust kinni. Valukarjatus kajas veel sekundi kiviseinte vahel ning seejärel oli mehel sikutades ja rüseldes õnnestunud tüdruk tagasi kindlale pinnale tirida. Tüdruku kiljatused kaikusid veelgi seintelt vastu ja Strike taipas, et oli ka ise röögatanud: „Püha jumal!” Valust kõveras tüdruk nuuksus kontoriukse najal. Tema poolküürakil asendist ja sellest, kuidas ta üks käsi oli sügaval mantlirevääri all, järeldas Strike, et tüdrukut päästes oli ta päris tugevasti tema vasakust rinnast haaranud. Paks lainetav säravblond juuksekardin varjas suures osas tüdruku õhetavat nägu, aga Strike’ile paistis üks silm, kust veeresid valupisarad. „Kurat – vabandust!” Tema vali hääl kajas üle terve trepikäigu. „Ma ei näinud teid –, ma ei arvanud, et siin on keegi …” Kuskilt jalgade alt kostis korrus allpool elutseva iseäraliku üksiku graafilise kujundaja hüüe: „Mis seal toimub?” ja sekund hiljem näitas tasane hädaldamine pea kohal, et alumise korruse baari juhataja, kes magas Strike’i kontori kohal ärklitoas, oli sellest lärmist samuti häiritud, võib-olla koguni üles aetud. „Tulge sisse …” Strike lükkas ukse sõrmeotstega lahti, et naisega kogemata mitte kokku puutuda, sest see seisis kägaras ukse najal, ning juhatas ta oma kabinetti. „Kas kõik on korras?” torises graafiline kujundaja. Strike tõmbas ukse enda järel mürtsuga kinni. „Minuga on kõik korras,” valetas Robin värisevi hääli, ikka veel küürakil, käsi rinnal ja ise seljaga Strike’i poole. Mõne hetke pärast ajas ta end sirgu ja pööras ringi, nägu tulipunane ja silmad veelgi märjad. Tema ootamatu ründaja oli massiivne – mehe pikkus, üldine karvakasv ja väheke ümar kõht meenutasid grislikaru. Tema üks silm oli paistes ja siniseks löödud, kulmu alt oli nahk marraskil. Hangunud veri kattis valgeid tursunud küünekriime tema vasakul põsel ja kortsus särgi lahtisest kaelusest paistva jämeda kaela paremal küljel. „Kas teie olete här-härra Strike?” „Olen jah.” „Mi-mina olen ajutine töötaja.” „Mis asi?” „Ajutine töötaja. Temporary Solutionsist.” Tööbüroo nimetamine ei pühkinud mehe tümitatud näolt uskumatut ilmet. Ehmunult ja vaenulikult põrnitsesid nad teineteist. Samamoodi nagu Robin, teadis ka Cormoran Strike, et viimased kaksteist tundi sööbivad talle pöördelise elumuutusena igaveseks meelde. Nüüd aga paistis, et saatus oli saatnud korralikus beežis trentšmantlis erisaadiku, et talle nina alla hõõruda, kuidas ta elu katastroofi poole mulksub. Mitte mingit ajutist töötajat ei saanud ju olla. Ta oli kavatsenud Robini eelkäija lahtilaskmisega oma lepingu lõpetada. „Kui kauaks teid saadeti?” „Kõigepealt nä-nädalaks,” vastas Robin, keda polnud mitte kunagi nii olematu entusiasmiga vastu võetud. Strike tegi kiire peastarvutuse. Kui ta maksab ühe nädala eest büroole pöörast hinda, viib see tema ülekulud veelgi lootusetumasse seisu ja see osutub viimaseks piisaks karikas, mida ta Strike’i peamise võlausaldaja pidevate vihjete järgi ootavatki. „Vabandage mind hetkeks.” Ta lahkus klaasukse kaudu ruumist ja pööras otsekohe paremale, väiksesse rõskesse tualetti. Siin pani ta ukse riivi ja vaatas kraani kohal olevasse pragulisse ja tähnilisse peeglisse. Peegelpilt, mis talle vastu vaatas, ei olnud ilus. Strike’il oli kõrge kumer otsaesine, lai nina ja paksud, poksifännist noore Beethoveni kulmud, paistetus ja mustaks tõmbuv silmaalune üksnes võimendasid seda muljet. Tema paksud lokkis juuksed, vetruvad nagu vaip, olid nooruses talle paljude teiste hüüdnimede hulgas kindlustanud ka nime Häbemekarvik. Ta nägi välja vanem kui kolmkümmend viis. Lükanud korgi auku, täitis ta mõranenud ja räpase kraani külma veega, tõmbas sügavalt hinge ja surus oma tuikava pea üleni vee alla. Vesi loksus üle ääre kingade peale, aga kümnesekundilise jäise, pimeda ja vaikse kergenduse nimel ei teinud ta sellest väljagi. Mõttes vilksatasid tal üdini erinevad kujutluspildid möödunud ööst: kuidas ta oli Charlotte’i lõugamise saatel kolm sahtlitäit talle kuuluvaid asju oma seljakotti tühjendanud; tuhatoos, mis oli tabanud teda kulmu pihta, kui ta lahkudes ukse juurest pilgu naise poole heitis; jalgsimatk läbi pimeda linna oma kontorisse, kus ta oli tunni või paar kirjutuslaua taga toolil magada kössutanud. Seejärel viimane räpane stseen pärast seda, kui Charlotte oli talle varajasel hommikutunnil järele tulnud, et käiku lasta banderiljad, mida tal polnud õnnestunud teha siis, kui Strike tema korterist lahkus; tema otsus lasta naisel minna, kui too oli ta näo lõhki küünistanud ja ise uksest välja tormanud. Ja seejärel hullusehetk, kui ta oli sööstnud
naisele järele – aga see ponnistus oli lõppenud sama kiiresti, kui oli alanud, tänu sellele, et kogemata kombel oli sekkunud see ettevaatamatu, ebavajalik tüdruk, keda ta siis oli olnud sunnitud päästma ja rahustama. Ta tõmbas pea külmast veest õhku ahmides ja ähkides välja, nägu ja peanahk meeldivalt tuimad ja surisevad. Ta hõõrus end ukse küljes rippuva kareda käterätikuga kuivaks ja vaatas jälle oma eemaletõukavat peegelpilti. Verest puhtaks pestud kriimustused ei paistnud hullemad kui vaod kortsunud padjapüüril. Charlotte on selleks ajaks juba metroosse jõudnud. Üks hulludest mõtetest, mis oli tõuganud teda naisele järele tormama, oli olnud hirm, et too end rööbastele viskab. Ükskord pärast eriti ägedat tüli, kui nad olid olnud kahekümnendates, oli naine roninud katusele, õõtsunud seal joobnult ja lubanud alla hüpata. Võib-olla peaks ta olema rõõmus, et Temporary Solutions oli sundinud ta järele jooksmise mõttest loobuma. Tänasest varahommikusest stseenist ei saanud enam tagasiteed olla. Seekord pidi asi lõppema. Keerates ligunenud krae kaela juurest eemale, tõmbas Strike roostes riivi eest ja läks tualetist läbi klaasuste välja. Väljas tänaval oli hakatud suruõhuga puurima. Robin seisis kirjutuslaua ees, selg ukse poole, ja tõmbas kiiresti käe mantli rinnaesiselt, kui mees tagasi tuppa ilmus, aga Strike teadis, et ta oli rinda masseerinud. „Kas … teiega on kõik korras?” küsis Strike, püüdes hoolega mitte vigastatud koha poole vaadata. „Kõik on korras. Kuulge, kui te mind ei vaja, siis ma lähen ära,” lausus Robin väärikalt. „Ei – ei, asi pole sugugi nii,” ütles Strike’i suust üks hääl, kuigi tema ise kuulas seda nördimusega. „Nädalaks – jah, see oleks tore. Hm – see post siin …” Ta korjas rääkides posti uksematilt üles ja laotas tüdruku ette lagedale lauale, pakkudes lepitavalt: „Noh, kui te saaksite selle avada, telefonile vastata, siin veidi koristada – arvuti parool on Hatherill23, ma kirjutan selle üles …” Seda ta ka tüdruku valvsa ja kõhkleva pilgu all tegi. „Siin see ongi – mina olen seal.” Ta sammus tagumisse kabinetti, sulges oma selja taga ettevaatlikult ukse ja seisis siis päris vaikselt, vaadates kirjutuslaua all lebavat seljakotti. Selles oligi kogu tema varandus, sest ta kahtles, kas ta enam kunagi näeb üheksat kümnendikku oma asjadest, mille oli jätnud Charlotte’i poole. Need on ilmselt juba lõunaks läinud, põlema pandud, tänavale visatud, puruks lõigutud, kildudeks löödud, valgendisse kastetud. All tänaval töötas lakkamatult suruõhupuur. Ja nüüd veel lisaks suutmatus oma mäekõrguseid võlgu tagasi maksta, äri ebaõnnestumise üsna pea saabuvad kohutavad tagajärjed ning tagatipuks veel Charlotte’ist lahkuminekule järgnev paratamatu ebamäärasus ja teadmatus. Väsimuse tõttu tundus Strike’ile kogu häda ja viletsus košmaariks paisuvat. Oma liikumist vaevu teadvustades leidis ta end taas toolilt, kus oli kogu hommikupoolse öö kössutanud. Teiselt poolt õhukest vaheseina kostis mingit ebamäärast liikumist. Temporary Solutions pani muidugi arvuti käima ja avastab kohe, et ta pole kolme nädala jooksul mitte ainsatki töömeili saanud. Seejärel, tema enda palvel, hakkab tüdruk kõiki hiljutisi nõudelehti avama. Väsinud, näljane ja valudes Strike langetas näo taas kirjutuslauale ja surus silmad ja kõrvad käte vahele, et ta ei peaks kuulma, kuidas keegi võõras kõrvalruumis tema alandust lagedale koorib.
3 Viie minuti pärast koputati uksele ja Strike, kes oli juba peaaegu magama jäänud, võpatas toolil uuesti istukile. „Vabandust?” Strike’i alateadvus oli jälle hakanud tegelema Charlotte’iga ja võõra tüdruku kabinetti sisenemine üllatas seda. Tüdruk oli võtnud mantli seljast ja nüüd oli näha liibuv, isegi võrgutav kreemikas sviiter. Strike hoidis pilgu pingsalt tüdruku juustepiiril. „Jah?” „Teile on üks klient. Kas ma juhatan ta sisse?” „Mis asi?” „Klient, härra Strike.” Strike põrnitses teda mõne hetke, püüdes uudist seedida. „Ah nii, hästi – ei, andke mulle mõni minut aega, palun, Sandra, ja siis juhatage ta sisse.” Tüdruk taandus ilma ühegi kommentaarita. Strike raiskas peaaegu sekundi analüüsides, miks ta oli kutsunud tüdrukut Sandraks, enne kui püsti hüppas ja end korrastama hakkas, et mitte haiseda ja, mis veelgi hullem, jätta riietes maganud inimese muljet. Kummardudes haaras ta kirjutuslaua alt reisikotist hambapastatuubi ja pigistas endale hea mitu sentimeetrit pastat suhu. Seejärel märkas ta, et lips on kraaniveest märg ja särgiesisel on verepritsmed; kohe tiris ta särgi seljast ja lipsu eest nii, et nööbid vastu seina ja dokumendikappi lennates klõbisesid, seejärel tõmbas ta reisikotist välja puhta, kuid hirmus kortsus särgi ning ajas selle jämedate kohmakate sõrmedega selga. Kui ta oli reisikoti silma alt ära tühja dokumendikapi taha sokutanud, sättis ta end kähku laua taha ja kontrollis, ega tal silmanurkades rähma pole, ise kogu aeg mõeldes, kas see niinimetatud klient on ikka tõeline ja suudab detektiiviteenuste eest ka maksta. Enam kui poolteist aastat finantskrahhi hammasrataste vahel keereldes oli Strike hakanud mõistma, et ei üht ega teist saa pidada enesestmõistetavaks. Ta ajas endiselt taga kaht klienti, kel olid arved täies ulatuses tasumata, kolmas aga oli keeldunud pennigi maksmast, sest Strike’i avastused polnud talle meeldinud, ning arvestades asjaolu, et ta langes üha sügavamale võlgadesse ja tema Londoni kesklinna kontori üürilepingut, mille sõlmimisel oli ta nii rõõmus olnud, ähvardas üle vaatamine, poleks Strike suutnud endale ka advokaati palgata. Hiljuti olid jõhkramad ja tooremad võlgade sissenõudmise meetodid tema peamiseks fantaasiaks muutunud. Talle oleks pakkunud nii suurt mõnu vaadata, kuidas kõige rahulolevamad maksukohustuse mittetäitjaid enda pea kohale tõusva pesapallikurika ees lömitavad. Uks avanes taas. Strike võttis kiiresti nimetissõrme ninast ja ajas end sirgu, püüdes oma toolil targa ja reipana paista. „Härra Strike, see on härra Bristow.” Potentsiaalne klient järgnes Robinile kabinetti. Esialgne mulje oli soodne. Võõras võis olla küll silmanähtavalt mannetu välimusega: lühike ülahuul ei suutnud varjata ta esihambaid, jume oli punakaskollane ja silmad prilliklaaside paksuse järgi hinnates lühinägelikud, aga tema tumehall ülikond oli kaunilt kehasse õmmeldud ja jääsinine särav lips, kell ja kingad paistsid olevat hinnalised. Tundmatu mehe särgi siidne siledus tuletas Strike’ile veelgi enam meelde, kui kortsus tema enda särk on. Ta tõusis püsti, et Bristow’le oma 190 sentimeetri kõrgust üleolekut tunda anda, sirutas välja karvase käe ja üritas külalise rätsepa kujundatud esinduslikule muljele vastata sedavõrd hõivatud mehe imagoga, kellel ei ole mahti riidehilpude pärast muretseda. „Cormoran Strike, tere!” „John Bristow,” ütles teine tema kätt surudes. Mehe hääl oli meeldiv, haritud ja ebakindel. Tema pilk jäi Strike’i paistetanud silmal pidama. „Härrased, kas ma tohin teile teed või kohvi pakkuda?” küsis Robin. Bristow palus väikese tassi musta kohvi, aga Strike ei vastanud. Ta oli just äsja silmanud koledas tviidkostüümis tihedate kulmudega noort naist, kes istus eesmise kabineti ukse kõrval kulunud diivanil. Ta suutis hädavaevu uskuda, et kaks potentsiaalset klienti olid saabunud ühel ja samal hetkel. Ega talle ometi polnud teist ajutist töötajat saadetud? „Ja teile, härra Strike?” küsis Robin. „Mida? Oh – palun musta kohvi, kaks tükki suhkrut, Sandra,” ütles ta enne, kui pidama sai. Ta nägi, kuidas ust sulgeva tüdruku suu kõveraks tõmbus, ning alles siis meenus Strike’ile, et tal polnud kohvi, suhkrut ega tegelikult ka tasse. Võtnud Strike’i pakkumise peale istet, laskis Bristow pilgul ringi käia näruses kabinetis, mis Strike’i kartust mööda võis osutuda pettumuseks. Potentsiaalne klient paistis olevat süüdlaslikult närviline, mida Strike oli hakanud seostama kahtlustavate abikaasadega, ent sellegipoolest õhkust temast ka võimukust, mida peamiselt edastas küll tema silmanähtavalt kallis ülikond. Strike imestas, kuidas oli Bristow ta leidnud. Keeruline oli kliente saada kellegi soovitusel, kui sinu ainsal kliendil (nagu naine pidevalt telefoni nuuksus) polnudki sõpru. „Mida ma saan teie heaks teha, härra Bristow?” küsis ta uuesti toolile istudes.
„See – hm – tegelikult ma mõtlesin, et äkki peaksin ma siiski üle küsima … minu arvates oleme me varem kohtunud.” „Tõesti?” „Teie mind ei mäleta, sellest ajast on palju aastaid möödas … aga ma arvan, et te olite minu venna Charlie sõber. Charlie Bristow? Ta suri – õnnetult – kui oli üheksane.” „Sa saatana silmamuna,” ütles Strike. „Charlie … jah, ma mäletan teda.” Ja ta tõepoolest mäletas teda väga hästi. Charlie Bristow oli olnud üks paljudest Strike’i sõpradest, kelle ta oli oma keeruka lapsepõlve jooksul ringi rännates leidnud. Võluv, metsik ja hulljulge poiss, kõige ägedama pundi liider Strike’i uues Londoni koolis. Charlie oli heitnud uuele hiiglaslikule korni aktsendiga poisile ühe pilgu ning määranud ta oma parimaks sõbraks ja paremaks käeks. Sellele oli järgnenud mitu kuud vaimustavat südamesõprust ja pööraseid tegusid. Strike, kes oli alati olnud vaimustatud teiste laste kodude laitmatust elukorraldusest, nende tervetest ja hästitoimivatest perekondadest ning tubadest, kus nad said pikki aastaid pidevalt elada. Talle meenus elavalt Charlie maja, mis oli olnud avar ja luksuslik. Seal oli olnud pikk päikseline muru, onn puu otsas ning Charlie ema serveeritud jääga sidrunimehu. Ja siis, esimesel päeval pärast lihavõttevaheaega koolis tagasi olles oligi ta seda enneolematult kohutavat uudist kuulnud. Klassijuhataja oli neile teatanud, et Charlie ei tule enam kunagi kooli tagasi, sest ta on surnud, kuna oli koolivaheajal Walesis sõitnud jalgrattaga karjääri. See õpetaja oli olnud üks vana õel nõid, kes ei saanud kohe kuidagi teisiti, kui pidi klassile rääkima, et loomulikult polnud Charlie pahatihti täiskasvanute sõna kuulanud, et talle oli sõnaselgelt karjääri läheduses sõitmine keelatud, aga tema oli seda ikkagi teinud, võib-olla selleks, et eputada –, ent seejärel oli õpetaja olnud sunnitud vait jääma, sest kaks esimese pingirea tüdrukut olid nuuksuma hakanud. Sellest päevast peale oli Strike’il mõnd karjääri nähes või seda ette kujutades alati ühe naerva blondi poisi nägu hägusalt silme ette kerkinud. Teda ei üllataks, kui igale viimsele kui Charlie Bristow’ vanale klassikaaslasele oleks suure tumeda augu, järsu kukkumise ja halastamatu kivi ees alatiseks hirm hinge jäänud. „Jah, ma mäletan Charliet,” ütles ta. Bristow’ aadamaõun jõnksatas korraks. „Jah. Vaadake, asi on teie nimes. Ma mäletan nii selgesti, kuidas Charlie teist enne oma surma koolivaheajal rääkis: „minu sõber Strike”, „Cormoran Strike”. See on ju ebatavaline nimi, kas pole? Kust see „Strike” pärit on, kas te teate? Mulle pole see nimi varem ette tulnud.” Bristow polnud esimene inimene Strike’i tutvusringkonnas, kes viivitustaktikat rakendas: räägib ilmast, ummikutasudest, kuumade jookide eelistustest – vaid selleks, et lükata edasi vestlust, mis teda sinna kabinetti on toonud. „Mulle on räägitud, et see on kuidagi seotud teraviljaga,” ütles ta, „teravilja mõõtmisega.” „Kas tõesti? Ei mingit seost löömise või streigiga, ha-ha … ei … Noh, vaadake, kui ma otsisin kedagi, kes mind selles asjas aidata võiks, siis nägin ma raamatus teie nime.” Bristow’ põlv hakkas üles-alla ketrama. „Ilmselt suudate te mõista, kuidas see mulle mõjus – noh, see oleks olnud – nagu mingi märk. Charlielt. Mis nagu ütleks, et ma olen õigel teel.” Tema aadamaõun jõnksatas, kui ta neelatas. „Hüva,” ütles Strike ettevaatlikult, lootes, et teda kogemata kombel meediumina ei taheta kasutada. „Vaadake, asi puudutab minu õde,” ütles Bristow. „Ahah, kas ta on mingis hädas?” „Ta on surnud.” Strike sai veel sõnasabast kinni, et mitte küsida: „Mida? Tema ka või?” „Tunnen kaasa,” lausus ta ettevaatlikult. Bristow langetas kaastundeavalduse peale nõksatades pea. „Ma – see ei ole kerge. Esiteks peaksite te teadma, et mu õde on – oli – Lula Landry.” Nii kergelt kerkinud lootus, et ta võib endale kliendi saada, langes nagu graniidist hauakivi aegamisi tagasi ning mõjus Strike’ile nagu hoop allapoole vööd. Tema vastas istuv mees oli illusioonide küüsis, kui mitte üleüldse omadega metsas. Sama võimatu, nagu leida kaht sarnast lumehelvest, oli paigutada ühte genofondi see küülikuilmega juustunägu ja pronksikarva pikajalgne, lausa kätega voolitud iludus, nagu Lula Landry seda oli olnud. „Minu vanemad lapsendasid ta,” ütles Bristow leebelt, otsekui Strike’i mõtteid lugedes. „Me kõik olime lapsendatud.” „Ahah,” ütles Strike. Suurt külma hästikorrastatud maja ja aakritesuurust eretavat aeda meenutades mäletas ta kõike erakordselt üksikasjalikult. Ta mäletas, kuidas habras blond ema piknikulauda korraldas, isa hirmutav hääl kauguses kõmises, pahur vanem vend puuviljatorti nokkis ja Charlie ise oma veiderdustega ema naerma ajas, aga ta ei mäletanud mitte ühtki väikest tüdrukut. „Te ei saanudki Lulat kohata,” jätkas Bristow jällegi, nagu oleks Strike oma mõtted kõva häälega välja lausunud. „Minu vanemad lapsendasid ta alles pärast Charlie surma. Ta oli nelja-aastane, kui meie juurde toodi, ta oli paar aastat lastekodus olnud. Mina olin siis peaaegu viieteistkümnene. Ma mäletan ikka veel, kuidas ma välisukse juures seisin ja vaatasin, kuidas isa teda hooviteel süles kannab. Tal oli peas väikene punane kootud müts. Mu emal on see tänini alles.” Ja äkki, lausa ehmatavalt, puhkes John Bristow nutma. Ta vappus nuuksetest, pea käte vahel, õlad längus, pisarad sõrmede vahelt purskumas. Iga kord, kui tundus, et ta on end kogunud, tõi ta kuuldavale tugevamad nuuksed.
„Andke andeks – vabandust – issand …” Hingeldades ja luksudes tupsutas ta taskurätinutsuga prillide alt silmi ja püüdis end kokku võtta. Kabinetiuks avanes ja selg ees, kandik käes, sisenes Robin. Õlgu kergitades ja väristades pööras Bristow näo kõrvale. Läbi avatud ukse silmas Strike jällegi kostüümis naist esimeses kabinetis. Too põrnitses nüüd üle Daily Expressi ääre talle vastu. Robin asetas lauale kaks tassi, piimakannu, suhkrutoosi ja šokolaadiküpsistega taldriku, millest ühtki polnud Strike varem oma kontoris näinud, naeratas mokaotsast mehe tänamise peale ja hakkas ruumist välja minema. „Üks hetk, Sandra,” ütles Strike. „Kas te võiksite …?” Ta võttis laualt paberitüki ja libistas selle põlvele. Samal ajal kui Bristow tasakesi neelatas, kirjutas Strike väga kiiresti ja nii loetavalt, kui suutis: Palun guugelda Lula Landryt ja selgita välja, kas ta on lapsendatud ning kui see nii on, siis kes seda tegi. Ära sellele naisele räägi, millega tegeled (mida ta seal üldse teeb?). Kirjuta küsimustele vastused ja too need mulle, ära lausu sõnagi, mida sa leidsid.
Ta ulatas paberitüki Robinile, kes võttis selle sõnatult ja lahkus ruumist. „Vabandust – ma väga vabandan,” hingeldas Bristow, kui uks oli sulgunud. „See on – ma ei ole tavaliselt – olen jälle tööl olnud, klientidega kohtunud …” Ta hingas mitu korda sügavalt sisse. Punaste silmadega sarnanes ta veel rohkem albiinojänesega. Tema parem põlv ketras endiselt üles-alla. „On olnud kohutav aeg,” sosistas ta sügavalt hingates. „Lula … ja mu ema on suremas …” Strike’i suu hakkas šokolaadiküpsiseid nähes vett jooksma, sest ta polnud juba päevi söönud, vähemalt tundus talle nii, aga ta tunnetas, et oleks ebaviisakas hakata näksima, kui Bristow niheleb, nuuskab ja silmi tupsutab. Tänaval mürises jälle suruõhupuur nagu kuulipilduja. „Ta on pärast Lula surma täielikult alla andnud. See murdis ta südame. Arvati, et tal on vähk taandunud, aga see on tagasi tulnud ja nüüd öeldakse, et enam polevat midagi teha. Noh, see on juba teist korda. Tal oli ka pärast Charliet mingi närvivapustus. Isa arvas, et uus laps teeks asja paremaks. Nad olid alati tüdrukut tahtnud. Neil polnud kerge luba saada, aga kuna Lula oli segarassist, oli talle ka raskem kohta leida,” lõpetas Bristow lämbuva nuuksega, „nii et neil õnnestus ta endale saada. Ta oli ka i-ilus. Ta avastati Oxford Streetil, kui ta koos emaga poes käis. Athena võttis ta tööle. See on üks kõige prestiižikamaid agentuure. Ta oli seitsmeteistkümnendast eluaastast alates täiskohaga modell. Selleks ajaks, kui ta suri, oli tema väärtus umbes kümme miljonit. Ma ei tea, miks ma teile seda kõike räägin. Küllap te teate isegi. Kõik teadsid – arvasid teadvat – Lula kohta kõike.” Ta võttis kohmakalt tassi kätte, ta käed värisesid nii, et kohv loksus teravate viikidega ülikonnapükstele. „Mida täpselt te tahate, et ma teie heaks teeksin?” uuris Strike. Bristow asetas tassi värisevate kätega lauale ja surus pihud tugevasti kokku. „Räägitakse, et mu õde tappis end ise. Ma ei usu seda.” Strike mäletas televisioonikaadreid: must laibakott kanderaamil, kaamerasähvatuste turmtuli, kui ta kiirabiautosse laaditi, fotograafid troppis ümber auto, kuni see liikuma hakkas, kaamerad tumedate akende taga, mustalt klaasilt põrkuvad valged sähvatused. Ta teadis Lula Landry surmast rohkem, kui oleks arvanud või tahtnudki teada. Tegelikult kehtis see iga mõistusega olendi kohta Suurbritannias. Kui sind pommitatakse looga, siis hakkad sa vastu tahtmist huvi tundma ja enne kui aru saad, oledki juba nii hästi informeeritud, sul on juhtumi suhtes nii kindel isiklik arvamus, et oleksid kohtunikekogusse täiesti kõlbmatu. „Aga juurdlus ju oli, eks?” „Jah, aga selle juhtumiga tegelev uurija oli juba algusest peale veendunud, et see oli enesetapp, ja ainuüksi sellepärast, et Lula oli tarvitanud liitiumipreparaate. Aga on asju, millele ta tähelepanu ei pööranud – mõned on isegi internetis näha.” Bristow toksis sõrmega mõttetult Strike’i lagedal töölaual, kus oleks pidanud seisma arvuti. Põgus koputus uksele ja see avanes: sisse astus Robin, ulatas Strike’ile volditud paberitüki ja lahkus. „Andestust, kas te lubate?” küsis Strike. „Ma ootasin seda sõnumit.” Ta keeras paberi põlve peal lahti, nii et Bristow seda ei näeks, ning luges sõnumi läbi. Härra Alec ja proua Yvette Bristow lapsendasid Lula Landry, kui tüdruk oli neljane. Ta kasvas üles Lula Bristow’na, aga kui ta modellitööd alustas, võttis ta endale ema neiupõlvenime. Tal on vanem vend, kelle nimi on John ja kes on advokaat. See tüdruk, kes ootab väljas, on härra Bristow’ sõbratar ja ka tema firma sekretär. Nad töötavad firmas Landry, May, Patterson, mille rajas Lula ja Johni emapoolne vanaisa. John Bristow’ fotod LMP kodulehel sarnanevad mehega, kellega teie räägite.
Strike kägardas paberitüki kokku ja laskis sel kukkuda jalgade kõrvale prügikasti. Ta oli rabatud. John Bristow ei olnud fantaseerija. Ja temale, Strike’ile, paistis olevat saadetud ajutine töötaja, kes oli hakkajam ja parema kirjaoskusega kui ükski neist, kellega ta oli varem kokku puutunud.
„Andestust, jätkake,” ütles ta Bristow’le. „Te mainisite midagi – juurdlusest?” „Nojah,” ütles Bristow ninaotsa märja taskurätikuga tupsutades. „Noh, ma ei eita, et Lulal oli probleeme. Ema pidi tema pärast põrgu vaeva nägema, kui aus olla. See algas umbes samal ajal, kui isa suri – küllap te teate seda isegi, see ei üllata kedagi, sellest on ajakirjanduses piisavalt juttu olnud … ning ta heideti narkootikumide pärast koolist välja. Ta jooksis ära Londonisse, ema leidis ta õudses seisundis narkosõltlaste juurest. Narkootikumid teravdasid tema vaimseid probleeme. Ta põgenes taastusravikeskusest – muudkui ühed lõputud sekeldused ja draamad. Lõpuks aga taibati, et tal on bipolaarne häire, ja talle määrati õiged ravimid ning sellest ajast peale, kui ta tablette võttis, oli temaga kõik korras. Keegi poleks eales osanud arvata, et tal on midagi viga. Isegi koroner kinnitas, et ta oli võtnud oma ravimeid, lahkamine tõestas seda. Aga ei politsei ega koroner saanud üle ega ümber tõsiasjast, et tüdruku minevikus kummitasid vaimse tervise probleemid. Nad muudkui kinnitasid, et ta oli depressioonis. Aga ma võin teile öelda, et Lula polnud üldsegi depressiivne. Ma nägin teda sel hommikul, kui ta suri, ja temaga oli kõik absoluutselt korras. Kõik läks kenasti, eriti see, mis puudutas karjääri. Ta oli just äsja alla kirjutanud lepingule, mis oleks toonud talle kahe aasta jooksul sisse viis miljonit. Ta palus, et ma selle tema eest üle vaataksin, ning see oli üks paganama hea leping. Üks moedisainer oli tema väga hea sõber, Somé, usun, et olete kuulnud? Ja tal oli mitmeks kuuks korralikult tööd. Marokos olid filmivõtted tulekul ja talle meeldis reisida. Nagu näete, ei olnud mitte mingisugust põhjust, miks ta oleks pidanud endalt elu võtma.” Strike noogutas viisakalt, jäädes sisemiselt kõigutamatuks. Tema kogemuse järgi olid enesetapjad täiesti võimelised teesklema huvi tuleviku vastu, milles neil polnud mitte mingit kavatsust osaleda. Landry roosiline, kuldsete varjunditega hommikumeeleolu võis päeval ja surmaeelsel hilisööl kergelt süngeks lootusetuseks muutuda. Strike teadis, et nii võib juhtuda. Ta mäletas üht kuningliku laskurkorpuse leitnanti, kes oli tõusnud üles öösel pärast oma sünnipäevapidu, mille hing ta kõigi tunnistuste põhjal oli olnud. Ta oli kirjutanud oma perekonnale kirja, käskides neil kutsuda politsei ja mitte garaaži minna. Surnukeha oli leidnud garaaži laes rippumas tema viieteistaastane poeg, kes polnud kirja märganud ja oli rutanud läbi köögi jalgratast tooma. „See ei ole veel kõik,” ütles Bristow. „On olemas tõendid, kindlad tõendid. Tansy Bestigui, esiteks.” „Tema oli see naaber, kes ütles, et oli kuulnud ülemisel korrusel tülitsemist?” „Täpselt! Ta kuulis, kuidas üks mees räuskas vahetult enne seda, kui Lula üle rõdu ääre alla kukkus! Politsei pidas tema tunnistust jamaks üksnes seetõttu – noh, et ta oli kokaiini mõju all. Aga see ei tähenda, et ta ei saanud aru sellest, mida kuulis. Tansy kinnitab tänini, et Lula tülitses mõni sekund enne oma kukkumist ühe mehega. Ma tean, sest ma alles hiljuti arutasin seda temaga. Meie firma tegeleb tema abielulahutusega. Ma olen kindel, et suudan teda veenda teiega rääkima. Ja veel,” ütles Bristow, jälgides murelikult Strike’i ja püüdes teise reaktsiooni hinnata, „on olemas ka üks turvakaamera salvestis. Umbes kakskümmend minutit enne Lula kukkumist kõnnib üks mees Kentigern Gardensi poole ja siis jookseb seesama mees pärast seda, kui on Lula mõrvanud, nagu tuli takus Kentigernist minema. Ei saadudki teada, kes ta on, polnud võimalik tema jälgi ajada.” Mõnevõrra allasurutud innuga tõmbas Bristow nüüd pintsaku sisetaskust välja veidi kortsus puhta ümbriku ja ulatas selle Strike’ile. „Ma kirjutasin kõik üles. Ajad ja puha. Siin on see kirjas. Te näete, kuidas kõik klapib.” Ümbriku välimus ei suurendanud Strike’i usku Bristow’ hinnangutesse mitte üks põrm. Talle oli selliseid asju varemgi antud: üksikud kirjapandud uitmõtted ja kinnisideed, üheplaanilised naiivteooriad, keerukad ajakavad painutatud klappima fantaasiarikaste järeldustega. Advokaadi vasak silmalaug võbeles, üks põlv ketras üles-alla ning ümbrikku ulatavad sõrmed värisesid. Mõne sekundi kõrvutas Strike Bristow’ ärevust tema silmanähtavalt käsitsi tehtud kingade ja Vacheron Constantini kellaga, mis tema kahvatul randmel välgatas, kui ta žestikuleeris. See on mees, kes suudaks maksta ja ka maksaks, võib-olla isegi nii kaua, et Strike suudab likvideerida oma laenu tagasimaksed, mis olid tema võlgadest kõige pakilisemad. Ohates ja südametunnistuse peale tige, lausus Strike: „Härra Bristow …” „Kutsuge mind Johniks.” „John … ma olen teiega aus. Ma ei usu, et oleks õige teilt raha vastu võtta.” Punased laigud ilmusid Bristow’ kahvatule kaelale ja ilmetule näole, kui ta veelgi ümbrikku pakkus. „Mida te selle all mõtlete, et poleks õige?” „Teie õe surma uuriti arvatavasti nii põhjalikult kui üldse võimalik. Miljonid inimesed ja kogu maailma meedia jälgis politsei iga liigutust. Kindlasti olid nad kahekordselt nii põhjalikud nagu tavaliselt. Enesetapuga on raske leppida …” „Ma ei lepigi sellega. Mitte kunagi ei lepi. Keegi lükkas ta rõdult alla.” Ootamatult puurimine väljas lakkas, nii et Bristow’ hääl kajas ruumis valjusti − kergesti süttinud raev oli leebe mehikese endast täiesti välja viinud. „Ah nii. Ma mõistan, teie olete siis järgmine, jah? Kuradi järjekordne tugitooli psühholoog? Charlie on surnud, mu isa on surnud, Lula on surnud ja mu ema on suremas – ma olen kaotanud kõik ja mul on vaja leinanõustajat, mitte detektiivi. Kas te, kurat, arvate, et ma ei ole seda juba sadu kordi kuulnud?”
Bristow tõusis püsti, vaatamata küülikuhammastele ja lapilisele nahale siiski muljetavaldav. „Ma olen üsna rikas mees, Strike. Andke andeks, et ma teiega jäme olen, aga pole midagi teha. Isa jättis mulle kopsaka usaldusfondi. Ma olen uurinud sedasorti asjade käibivaid takse ja oleksin hea meelega maksnud teile topelthinna.” Topelthinna. Strike’i südametunnistus, kunagi nii kindel ja paindumatu, oli korduvate saatuselöökide all küll nõrgenenud, aga see oli jalustrabav obadus. Tema madalam mina juba kepsleski õnnelike spekulatsioonide valdkonda: kuu aega tööd annaks talle nii palju, et ta saaks maksta oma ajutisele töötajale ja klaarida mõned üürivõlad; kaks kuud ja veel pakilisemad võlad … kolm kuud, suur ports laene kadunud … neli kuud … Aga John Bristow rääkis juba ukse poole liikudes üle õla, kägardades ja kortsutades ümbrikku, mida Strike oli keeldunud vastu võtmast. „Ma tahtsin teid Charlie pärast, aga ma uurisin ka teie kohta üht-teist, kurat võtaks, ma ei ole mõni täielik idioot. Spetsiaalne uurimisharu, sõjaväepolitsei, eks ole? Korralikult maskeeritud. Ma ei saa öelda, et teie kontor oleks mulle muljet avaldanud.” Bristow peaaegu karjus nüüd ja Strike tajus, et eesmises kabinetis olid naiste summutatud hääled vait jäänud. „Aga ilmselt ma eksisin ja teie saate endale lubada luksust tööst keelduda. Hästi! Unustage see, saatke kõik kuradile. Ma olen kindel, et leian kellegi teise, kes selle töö ära teeb. Vabandage, et teid tülitasin!”