Kasper ja viis tarka kassi
K R IST IINA K ASS
Illustreerinud autor
Toimetanud Ele Jaagusoo Kujundanud Villu Koskaru Illustreerinud Kristiina Kass Kristiina Kassi „Kasper ja viis tarka kassi” saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2004. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” III koha. Esmatrükk 2005 Kolmas trükk, 2015 Käesolev trükk on selle raamatu puhul esimene, mis ilmub värviliste illustratsioonidega. Tekst ja pildid © Kristiina Kass ja Tänapäev, 2015 Trükitud OÜ Greif trükikojas ISBN 978-9949-27-643-1 www.tnp.ee
Väikese Valteri kurk on valus hes keskmise suurusega linnas Lillkapsa tänaval punases puumajas elas väike vana tädi. Selle väikese tädi nimi oli Amaalia Kullerkupp. Keegi ei teadnud päris täpselt, kui vana Amaalia-tädi oli. Aga üsna vana pidi ta olema, sest ta juuksed olid lumivalged ja nägu kortsus nagu rosin. Nüüd sa muidugi mõtled, et igas keskmise suurusega linnas on päris mitu sedamoodi vanatädi ja mis nendest ikka kirjutada. Aga Amaalia-tädi ei olnud sugugi tavaline. Mõned linnaelanikud arvasid, et Amaalia-tädi on natuke nupust nikastanud. Ja mõned arvasid koguni, et tädi on lausa metsa poole. Lillkapsa ja Porgandi tänava nurgal asuva kondiitriäri pagar, kelle ümar nägu oli alailma sama jahune kui ta põll, ei kuulunud sedamoodi arvajate hulka. Vastupidi – tema rõõmustas alati, kui nägi oma tillukese äri aknast Amaalia-tädi tulevat. Nagu ikka, oli Amaalia-tädil ka täna suur pajukorv käevangus.
5
„Palun andke mulle kuus koorekooki,” ütles Amaaliatädi pagarile viisakalt. „Viis mu lapsukestele ja üks mulle endale. Ma pole iial paremaid koorekooke söönud kui teie omad!” Pagar teadis, et lapsi Amaalia-tädil ei ole. See-eest oli tal viis kassi, keda ta oma lasteks kutsus. Tavaliselt ostis Amaalia-tädi hommikuti koorekooke, sest need maitsesid kassidele kõige rohkem. Aga vahel, kui need koorekookidest ära tüdinesid, ostis Amaalia-tädi šokolaaditordi lõike või vaniljekreemiga Viini saiu ja mõnikord koguni kohupiimasaiakesi. Seekord ostis Amaalia-tädi siiski koorekooke, sest praegu ta lapsukestel nende järele veel isu jätkus. „Ma pean veel piimapoes ka ära käima,” teatas Amaaliatädi pagarile murelikult. „Väikese Valteri kurk on valus ja ma pean talle kuuma meepiima andma.” Pagar noogutas sõbralikult ja kinnitas omakorda: „Seda tasub anda jah. Kuum meepiim teeb Valteri kurgu kohe kindlasti terveks.” Amaalia-tädi tänas pagarit koogipaki eest, pani selle korvi ja hakkas piimapoe suunas astuma. Kohale jõudnud, palus ta kaupmehelt kuus pooleliitrist piimapudelit. Tol ajal, kui Amaalia-tädi oma kassidega Lillkapsa tänaval elas, müüdi piima rasketes klaaspudelites. Amaalia-tädi ei ostnud kõiki kuut piimapudelit muidugi ainult väikese Valteri jaoks. Kas siis üks kass jaksab paari päevaga nii palju piima ära juua? Muidugi mitte. Amaalia-tädi oli hoopis ettenägelik: ta ostis pudeli piima igale kassile ja peale selle veel ühe endalegi.
6
Sest kui juba ühe pereliikme kurk juhtub valus olema, hakkab sama tõbi tõenäoliselt ka teisi kimbutama. Eks ole siis kõige targem kohe kõigile korraga kuuma meepiima pakkuda! Niisiis ostis Amaalia-tädi kuus pooleliitrist pudelit piima. Kaupmees tõstis pudelid Amaalia-tädi pajukorvi koorekoogipaki kõrvale. „Korv on nüüd päris raske,” märkis kaupmees hoolitsevalt. „Kas te ikka jaksate nii palju korraga kanda?” „Oh, miks ma siis ei jaksa!” teatas Amaalia-tädi reipalt. „Ma olen kogu elu rasket tööd rüganud. Piimapudelite tassimine on selle kõrval lausa lapsemäng!” Nii öelnud, tõstis Amaalia-tädi korvi kuue piima pudeli ja kuue koorekoogiga letilt alla ja tassis selle vapralt poeuksest välja. Amaalia-tädi jaksas oma korvi täpselt viisteist sammu tarida ja pidi siis peatuma, et veidi hinge tõmmata. Võib-olla oleks ta sinna lausa pikemaks ajaks puhkama jäänud, kui mitte Kasper poleks just siis poe lähedale sattunud. Kasper oli umbes sinuvanune poiss, kelle helepruunid juuksed tükkisid alailma sassi ja kingapaelad lahti minema. Ka särk ei tahtnud tal sugugi püksivärvli vahel püsida, aga see oli temavanuste poiste juures täiesti tavaline ja tegelikult üsna tähtsusetu seik. Hoopis tähtsam oli see, et ta elas Amaalia-tädiga samas majas ja oli üsna lahke ja sõbralik poiss. Ja kuna tal juhtus parajasti koolivaheaeg olema ja seega aega laialt, polegi midagi imestada, et ta tuttavale naabritädile oma abi pakkus.
8
„Küll on hea, et juhtusid just praegu mööda minema!” ütles Amaalia-tädi tänulikult. „Väikese Valteri kurk on valus ja ma pean talle kuuma meepiima andma.” „Küll on hea, et minu kurk valus pole!” ütles Kasper naeru kihistades ja kirtsutas nina. Meepiim ei kuulunud nimelt tema lemmikjookide hulka. Siis haaras Kasper hoogsalt Amaalia-tädi korvisangast kinni ja hakkas omakorda rasket korvi punase maja poole tassima. Võid arvata, et ega see kandam temalegi kerge olnud. Aga õnneks ei olnud tee kuigi pikk, ja varsti olidki nad Amaalia-tädi välisukse ees. Kasper oli tragi poiss ja kandis korvi Amaalia-tädi kööki välja ja pani põrandale. Laua peale ta seda enam küll tõsta ei jaksanud, aga polnud vajagi. Ostud võis ju ühekaupa lauale laduda. „Su korvil peaksid rattad all olema,” mainis Kasper lõõtsutades ja istus taburetile puhkama. Amaalia-tädi kassid tulid teda sedamaid tervitama. Nad puksisid võidu Kasperi püksisääri ja ootasid, et poiss neid lõua alt või kõrva tagant veidi sügaks. „Suur tänu, kullake,” ütles Amaalia-tädi ja ulatas Kasperile klaasi moosiveega. „Ma ei teagi kohe enam, kuidas ma ilma sinuta hakkama saaksin. Võiksid jääda natukeseks ajaks lastega mängima, kuni mina piima üles soojendan.” Amaalia-tädi mõtles laste all muidugi oma kasse, sest päris lapsi tal ju polnud. Aga Kasper mängis Amaaliatädi kassidega hea meelega. Õigupoolest rohkem nende pärast ta Amaalia-tädi juures käiski. Kasperil ei olnud
9
ei kassi, koera ega ühtegi teist lemmiklooma, sest ta ema ei sallinud vaiba külge kinni jäävaid karvu silmaotsaski. „Vaatame järgmisel aastal,” ütles ema sellise jutu peale alati. Amaalia-tädi kassikarvad ei häirinud. Ta jumaldas oma kasse ja Kasper oli teretulnud neid vaatama nii tihti, kui aga soovis. Kasperi meelest ei olnud maailmas targemaid kasse olemaski kui Amaalia-tädi omad. Nad mõistsid inimkeelt. Nad mängisid omavahel peitust, kulli, keerukuju ja muid lastemänge. Nad oskasid inimeste WC-d kasutada. Nad sõid inimeste toitu ja magasid kõik koos suures pehmes voodis. Aga enne, kui ma Amaalia-tädi tarkadest kassidest edasi jutustan, peaksin ma rääkima sellest päevast, mil Kasper oma ema ja isaga Amaalia-tädi naabriks kolis.
Väike Valter