Colas Gutman Kirbu-Krants ja Puru-Guru
Illustreerinud Marc Boutavant
Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff
DRAAKON & KUU
Kilu-Kiisule ei istu enam ükski asi: ei prügikastide ega Kirbu-Krantsi hais, ei rentslivaade ega isegi mitte prügivedu. Kilu-Kiisul on tänavakassielust kõrini ja ta kurdab oma ustavale sõbrale: „Kirbu-Krants, ma olen tüdinud.”
„Kas midagi on halvasti, kulla kiisu?”
„Ei, mul on siin prügikastis lihtsalt tunne, et ma tiirutan ühe koha peal ringi.”
„Aga tiiruta siis mitme koha peal!”
Kirbu-Krantsi rumalus ei aja Kilu-Kiisu rinda uhkusest kummi.
Otse vastupidi, see vajutab ta veelgi rohkem maadligi.
Õnneks tuleb ka lapikute kasside elus ette elumuutvaid kohtumisi.
„Varemalt
ma olin nagu sina,”
ütleb tuvi Jimmy. „Äärepealt oleksin isegi rentslis lõpetanud.”
„Rentslis
oled sa ju praegugi,” märgib Kilu-Kiisu.
„Tõsi küll, aga nüüd olen ma õnnelik – tänu meie kõigi suurele õpetajale Puru-Gurule!”
„Kui isegi tuvil on õpetaja, siis ei jää minul muud üle kui heita ennast prügikasti – aa, ei, siin ma juba olengi … Või veoauto rataste alla –aa, õigus, see on juba tehtud … Mis minust ometi saab?”
Samal hetkel mööduvad neist tukaga puudel ja väikese jakiga basset.
„Ma viin oma tuka gurule,” ütleb puudel.
„Aga mina viin oma jaki keemilisse puhastusse ja alles siis gurule,” lausub basset.
„Vend Kass, jäta maha linn ja oma prügikast!” annab puudel
Kilu-Kiisule nõu. „Õnn on kaugel linnapiiri taga.”
„Kas Kilu-Kiisu on siis puudli vend?” imestab Kirbu-Krants.
„Ka sind, vend Koer, ootab sootuks uus elu,” õhkab basset. „PuruGuru võtab kõik avasüli vastu, isegi toidutalongid.”
Väike poiss, kellel on vilepill ja silt kirjaga „Minge Ville järel bussi”, kõnnib tänavalaste ja peremeheta loomade ees. Kaks last, Piits ja Präänik, kõhklevad, kas rongkäiguga liituda või mitte.
„Võõrastega ei tohi kaasa minna,” ütleb Piits.
„Jah, aga kui issi meid üles leiab, siis on tal nii hea meel, et ta teeb meile sibulasuppi,” ütleb Präänik.
