Olla inimene
Zdarova Karova Kasal lehammbad on hka? Kas lehmad söövad inimesi?
Teem et minea, olen Lehm Sa lüpstudo!led Nüüd olen min lehm! a Hiljem
kodus
Ma e taha koig aeg inime u n olla! e
Ei! M on veuell piima
q 132 r Meie aasta Siberis 20131113_2.indd 132
13.11.13 14:25
0 Teismeline 2 ihutab mööda kruusast külatänavat poiss logul jalgrattal, millel on vaid üks lenksusarv ja sadulale ei kannata istuda. Poolpüstises asendis, vaid ühe käega kinni hoides rallib ta oma kodu juurest Guljajevka ülemiselt tasandilt alla poe ette. Pidureid pole samuti, rattalt tuleb lihtsalt õigel ajal maha hüpata.
mängib jõusaali, viib ratsutama, talvel kelgutama. Ta loeb neile ette eestikeelsest raamatust „Lips-laps lehelind”. Meie poistel on lõbus, nad parandavad Ilja hääldust. „Ta ei oska ikka veel eesti keelt,” kurdab Kristjan. „Jah, me peame teda kogu aeg parandama,” ohkab Andres.
„Äge ratas sul!” „Jah, nii peen ratas nõuab meistrit. See on jõu ja tasakaalu kombinatsioon,” on Ilja rõõmus ja ei häbene viletsat rattalogu. „Tahad proovida?” annab ta ratta minu kätte, et ise minna poodi appi kaupa vastu võtma. „Kui mul on siin valmis, tulen teile ja viin Andrese ja Kristjani batuudile,” ütleb ta veel ukselt. Ilja tegeleb meie lastega. Ta õpetab neile ehitamist, q 161 r Meie aasta Siberis 20131113_2.indd 161
13.11.13 14:26
Ilja Poljanski on 12-aastane. Tema perekonnanimi viitab kuulsale aadlisuguvõsale, kelle otsene järeltulija ta on. Ning suguvõsa võib tema üle uhke olla. Kui mina oleks 12-aastane plikatirts, teaks ma kohe, kes on minu tulevane mees. Mitte loomulikult tiitli pärast, vaid seetõttu, et ta on väga nunnu. Kuna ma olen pisut vanem, näen ka tema muid häid omadusi: Ilja on töökas, uudishimulik, tark, rõõmus, lastega tähelepanelik, edasipüüdlik ja vastutusvõimeline ning äärmiselt abivalmis. Täielik hurmur, südame teeb soojaks. Aga selgub, et kohalikud tüdrukud on tema väärtuste nägemisel pimedad. Nad eelistavad kedagi tatarlaste kolmest poisist, kes teevad bändi ja laulavad ja kellest – olgugi et nad on samuti väga usklikud – aimub pätilikke seiklejaid. Hea küll, tatarlased on ka veidi vanemad, Ilja on tüdrukute jaoks ehk liiga laps. Võib-olla tõesti,
et selles vanuses ei oska neiud veel hinnata töökust, vastutusvõimet ning väikelastest hoolimist. Niisiis, Ilja on meeldiv poiss iga proua silmis. Täpselt selline, keda emad oma tütardele soovitaks, kui näevad neid jalutamas mõne kohutava lõnguse käevangus. Hommikul on Ilja jälle meie ukse taga, ilus näolapp tundmatuseni moondunud. Tema silmi ümbritseb verine tomp. Poiss tuli teatama, et sõidab järgmisel päeval isale Moskvasse külla, aga kihutas oma rõõmu jagada soovides mäest alla natukene liiga kiiresti, liiga õhinaga, liiga lenneldes. Ja kukkus. Lapikuti näoga vastu kruusa lohises ta veel järsakust mõned meetrid allamäge. Tasakaal ja jõud vedasid lõpuks alt. Nägu saab tohterdatud ja vigastused on tõesti vaid pindmised, aga tema teismelisepõlve tõenäoliselt ainus fotoalbum pealkirjaga „isaga Moskvas”
q 162 r Meie aasta Siberis 20131113_2.indd 162
13.11.13 14:26
a Sõit lasteaed
saab kujutama kronoloogiliselt – ja sobiks sellisena meditsiiniõpikusse – vigastatud naha muutumisi veretombust siniseks, kollaseks, roheliseks, kooriknäoks, arminäoks ja sealt peaaegu normaalseks. „Talle pakutakse seal kõike!” muretseb tema ema Sveta juba ette. Plaasterdatud sinise näoga Ilja istub õhinal bussile. Noor mees sõidab Moskvasse!
Jõusaa l
Kuu hiljem saabub Guljajevkasse kuus kilo raskem ning näost pannkoogiks muutunud paks poiss. „Raske on olla,” kurdab Ilja ning täpsustab: „midagi teha ei jõua, tahaks süüa ja magada.” Liha, hamburger, kartulikrõpsud, popkorn, Coca-Cola, Fanta, Sprite, vahukommid, kummikommid, hapud ussid. Kõik, mis on meie külas kas keelatud või vähemalt vanemad neid oma lastele ei paku, kuulusid linnaelu rõõmude juurde ja Ilja sai seda kõike. Veel kuu aega hiljem ja kuus kilo kergemana kommenteerib ta linnaelu: „Seal on ikka inimestel väga raske. Pidev stress. Siin ma panen kevadel kartuli maha ja tean, et saan aasta otsa söönuks. Aga seal ei saa millelegi kindel olla. Poes on toit väga kallis. Kui tööd enam ei ole, siis ongi kõik läbi,” võtab ta kokku suure osa vissarionlaste filosoofiast. Ning mul peaaegu kaob põhjus seda raamatut edasi kirjutada. Need kõik on täpselt minu mõtted! Ainult et 12-aastaselt poleks ma ise selle peale tulnud.
room Aerod
Maskib all
q 163 r Meie aasta Siberis 20131113_2.indd 163
13.11.13 14:26
GuljaJevka GuljaJevka
kan nka - Aba
Kül
Tšeremša
atagu
Seened ro heline pood
meie teine kodu Mira 3
2
Piibitajaonu
kollane
Herman Mira tän av
Maša ja Serjoža Ilja
Lehmatädi Mila Ljoša
KAZÕR ene meie esim 9 a ir kodu M
Seedripä
hklid
Naberežna
ja tänav
ringsaa l ja lasteae d
pood
une m
ägi d a a m a n i e H
kellatorn
kosk
tee huutorisse
valgusesööja gi n ehk Mä
Päikeselin
5 Iseäralik mees uve keskpaigast käin Mäel jalgrattaga. Mingis mõttes on see sunnitud valik, sest viimasel ajal, kui olin Guljajevka raadiopunkti vahendusel Mäega ühendust võttes üritanud end auto peale munsterdada, mulle kohta ei jagunud. Suvised suured pühad lähenevad, abilised käivad Mäel usinamalt ja ruumi ei ole. Mine või jalgsi, sest filmida on vaja. Pole viga. Vorm on paranenud. Ilma amortide ja käiguvahetuseta meesterattaga vänderdan nüüd mööda kruusateid ja rööpasse sõidetud metsaradasid. Koduukselt Mäe suurde väravasse ligi kolm tundi katkematut pedaalimist. See on kurnav, kuid see on vabadus! Vabadus minna ja tulla siis, kui ise soovid. Mõned puhud tassin ratta seljas isegi üle soo Päikeselinna, kuid enamasti jätan oma kaaslase jalgtee algusesse põõsasse ootama. Sellel korral Mäelt naastes on käes juba õhtune aeg. Minu selja taga taevas keerutab nähtamatu käsi hoogsalt suuremat sorti äikesetormi, kuid koduteel raju kätte jääda mul tahtmist ei ole. Guljajevkas, lehkavas tarekeses, ootavad mind mu armsad ning see teadmine ja lootus kopsud kirbet vinet taas täis tõmmata annavad mulle tiivad. Kihutan eelmisest sajust tekkinud hiiglaslikes loikudes, proovides
meenutada, kumma rööpapaari põhi mingis kohas siledam on. Siin võib kergesti kaela murda, sest langustel kasvavad kiirused väga suureks. Nibin-nabin jõuan enne päris pimedat Žarovskisse ja edasi ootab 15 kilomeetrit rahulikumat kruusateed, saan isegi ainult pealambi valgel julgelt edasi liikuda. Maru hingamas kuklasse, turi esimeste piiskade hirmust turris, märkan tee vastaspoolel äkki midagi kummastavat. Otse teetolmus kägardub inimene, viltu vajunud laternatuluke kiviräbu valgustamas. Elus. Haliseb. Esimese hooga olen temast möödas. Ilmselt joodik, panen ma diagnoosi, aga süda ei anna rahu. Praen end veel järgmise kilomeetri ning peatun siis kummide lohinal teeservas. Oi ma vihkan end sel hetkel! Sentimentaalne kalts, kes õigel hetkel otsustada ei suuda. Pööran otsa ringi. Mees, äratuntavalt mees, käputab endises kohas maas. Minu pealaterna külmas valgusvihus kümbleb kõhetu, jõulise sirge ninaga nägu, mida ehib mokahabemetuust. Vissarionlane, pole kahtlust, teeb doktor Watson minus järgmise otsuse. Seisan igaks juhuks paar sammu eemal, juhuks kui ta mulle kallale otsustab tulla. Inimene, kes kaine peaga pilkases pimeduses sõidutee keskel aeleb, ei demonstreeri ilmselt kõige selgemat otsustusvõimet. Jah, taas üks detektiivile kohane oletus.
q 151 r Meie aasta Siberis 20131113_2.indd 151
13.11.13 14:25
„Kuidas sul on?” Näib, et ta ei kuulegi mind. „Kas sa oled terve?” Kõnetatu liigatab ja toob kuuldavale valju, piinatud veolooma ohkega sarnase ägina. Kui hoolikamalt vaadata, siis ta ei aele, vaid surub end maapinna nagu mõne elusolendi vastu. Oh jopakolla, mida teha inimesega, kellel on infarkt või insult või ma-ei-tea-mis! Telefonilevi siin ei ole ja kahe asula vahemaa on võrdselt ligi seitse kilomeetrit. Kiirabini sada. „Kas ta sõitis mööda?” Hääl on kähe, kuid sõnad selged. Haaran kinni võimalusest, et ehk ei peagi surijat lähimasse asustatud punkti tarima ning loon järgmise geniaalse oletuse: mees on armukade kurat, kes varitseb siin oma põgenevat naist. „Kes sõitis mööda?” „Valgusvihus sõitis.” „Kes?” ei saa ma ikka veel pihta. „Vissarion!” Nüüd on minu kord üllatuda. Vissarion pidi kuulu järgi lähipäevil, ehk isegi täna, minema küll kuhugile reisile või kohtumisele, kuid see teadmine võis olla Mäel vaid vähestel. Ilmselgelt ei kuulu see põrmus vingerdav tegelane nende hulka. „Kvadrikul sõitis. Nägid?” Kvadrik on kohalik nimetus ATV-le. Mulle teeks muidu ehk nalja kujutada Õpetajat juuste lehvides neljarattalisel jõmmimagnetil mööda kihutamas, kui ma juhtumisi ei teaks, et siin on kvadrik kitsastel metsaradadel sageli
ainus motoriseeritud liikumisvõimalus ning et Vissarionil ja veel mõnel Mäe olulisemal tegelasel on tõepoolest selline sõiduk. Nad on ainsad, kes kasutavad vaid valitutele teadaolevat teed Mäele. Seega on võimalik, et Õpetaja tõepoolest siit mulle märkamatult möödus. Otsustan hankida veidi enam informatsiooni kummalise mehe kohta. „Mis sa teed siin? Kas kõik on hästi?” „Hästi. Kõik on hästi.” „Oled sa kindel või?” „Kuuled? Maa väriseb.” Vastus eelmistele küsimustele on seega käes: ei ole hästi. Maa väriseb siinkandis tõesti mõnikord, kuid maavärina ennustamisesse kõrva indiaanlase moodi vastu maad surudes ma ka ei usu. Kõik, mida mina kuulen, on puudelatvades kihutav tormi eelsalk ning siinsamas meie jalge ees urisev sünge jõgi. „Kas sa tahad, et ma aitan sind kusagile?” loodan sisimas eitavat vastust. „Sergei.” Ennast maast kergitamata küünitab ta minu poole suure määrdunud kämbla. Surun seda. Käsi on tulikuum. Ehk on see hullumeelsuse tuli, mis teda seestpoolt kütab? Miski veenab mind aga, et mees on ohutu. Nii ohutu kui üks inimesekujuline teetakistus üldse olla võib. „Arbo,” vastan talle.
q 152 r Meie aasta Siberis 20131113_2.indd 152
13.11.13 14:26
Ta küsib nime veel mõned korrad üle ning näiliselt hakkab olukord normaalsuse piiridesse triivima. Teen taas kord ettepaneku teda aidata, kuid ta keeldub jälle. Nähtava pingutusega lohistab ta end minu tungiva palve peale teepervele. Liiklus võib küll hõre olla, kuid ohtu ei saa alahinnata. Ma olen tegelikult nõutu. Inimene vajab ilmselgelt abi, kuid ise veenab sind napakate argumentidega end mitte aitama. Täis ta ei ole, see on nüüd ka kindel. Enda väitel on tal pooleli kõnelused emakese maaga. Ma ei sea seda kahtluse alla, sest vissarionlaste hulgas on palju teispoolsuse või ebatavalisusega otsekontaktis olevaid inimesi, meediume. Tuleb olukorraga leppida. Jätan ta selja taha pimedusse. Raju tabab mind Guljajevka ülemiselt astangult alla põrutades. Hetkega olen läbimärg. Tormi-iilidest rebitud särk vastu ihu peksmas põrutan esirattaga vastu koduväravat. Neetult libe on rohi, viimasel hetkel oleksin käntsu käinud! Tilgun uksest sisse. Lapsed sääsevõrgu all magavad juba. Tund on hiline, naine on veel ärkvel, aga õrnusteks ei ole mul aega. Tuustin vesisest püksitaskust telefoni. Nokia, kahekaardiline X1, ülipika akukestvusega. Nüüd selgub, et ka vihmakindel. Töötab!
Tuuli on ärevil. Vastan pärimistele napisõnaliselt, valin numbri ja jään kutsuvat tooni ootama. Kutsub ja kutsub. Ehk ei ole sobilik aeg? Guljajevka arst Marina vastab viimasel hetkel, enne kui lootuse kaotan. Kirjeldan lühidalt olukorda ja teel kohatud inimest ning jään nõutult torust kostvat vaikimist kuulama. Paus venib pikaks. Ehk seletasin halvasti? „Marina, inimene vajab abi!” piuksatan. „Arbo, ma olen Kuraginos. Maša Zabolotnaja jäi väga haigeks ja me pidime ta kiirabiga siia tooma, aga sina räägid mulle sellest Sergeist.” Marina hääl on väsinud ja kannab sõnumit, et ta on nimetatud Sergeiga varemgi kokku puutunud ning mingit abi pole tollele ette nähtud. Kindluse mõttes räägin paduvihma kätte jäänud mehest veel Mišaga, kuid põrkan sarnasele jahedusele. Kes on see Sergei ja miks teda niimoodi koheldakse? Juurdleme selle üle Tuuliga tollel õhtul veel pikalt. Laste uni on rahutu. Akna taga sähvivad üle laotuse koletud piksenooled ning kusagil sealsamas, märatsevatest vihmavalingutest nüpeldatuna räägib Sergei maaemaga, usalduslikult end ilmatusuure vestluspartneri rinnale surudes.
q 153 r Meie aasta Siberis 20131113_2.indd 153
13.11.13 14:26
Zelanna
Andr sa tees, mis ed?
t Ze een lan nat
Ma ei talehkas, et sa o k! t端dru
ma salt liht ed, teenaks k端端nsaa rooste ma ei s mit 端drukuk t
Ma teen siis endal siniseks
q 249 r Meie aasta Siberis 20131113_2.indd 249
13.11.13 14:27