Koba

Selle käsikirja sain ma Pariisis 1976. aastal.

Ma elasin siis väikeses võõrastemajas „Delavigne” Ladina kvartalis. Olin tulnud oma näidendi esietendusele ja enne selle algust andsin intervjuu Pariisi ajalehele. Järgmisel päeval ulatas portjee mulle tüseda ümbriku… Selles oli masinakirjas venekeelne käsikiri ja ebaühtlase käekirjaga käsitsi kirjutatud kiri. „Kaasmaalane!

Lugesin teie intervjuud „Monde’is”. Sain teada, et te otsustasite (täpsemalt öeldes võtsite julguse) kirjutada „esimese bolševistliku tsaari Jossif Stalini” biograafia. Nii nimetasite te minu kallist sõpra Kobat.

Ma olen vana. Ma kustun kiiresti, elupäevi maa peal on mul vähe jäänud. Ja kõik, mis ma olen aastakümnete… milliste aastakümnete!… jooksul kirja pannud, kaob võõras linnas lihtsalt ära. Ma otsustasin kiirustada… ma pean kiirustama… Ma annan käsikirja teile. Ma olen seda kirjutanud siis ja ka siin. Siis, riigis nimega NSV Liit, kirjutasin ma üksikasjalikult ja pean tunnistama, et ilukõneliselt.

(Nagu paljud revolutsiooniaastatel, nii ka mina lustisin kirjandust, kavatsesin koguni romaani kirjutada. Seepärast valisin ka kirjandusliku elukoha – ma elan siin, Ladina kvartalis, kus mind, vana revolutsionääri, ümbritsevad mulle lähedased kallid varjud.

Minu maja poole vaatavad revolutsiooni isa Camille Desmoulins’i korteri aknad. Ka giljotiini isa sakslane Schmidt elas siin lähedal.

Paari sammu kaugusel siit kirjutas Beaumarchais oma Figaro… Tema jultunud naljade üle, mis kiskusid paljaks aristokraadid, lagistasid naerda needsamad aristokraadid. Ja peagi saatsid samasugused Figarod giljotiinile kogu selle lõbutseva tõprakarja. Pidage meeles: kõige ohtlikumad ideed sünnivad maailma lustlikul tantsusammul.

Nad sünnivad sageli maailma meie kalli Gruusia lesginka saatel.)

Ma lõpetasin oma märkmete kirjutamise siin, välismaal, ja kahjuks lühidalt. Käsi väriseb (Parkinson). Väriseb jõuetu käsi, mis oli nii osav tapma.

Ma ei looda, et need minu märkmed aitavad teil mõista „meie Kobat”, nagu hüüdsime seltsimees Stalinit meie, tema vanad ja ustavad sõbrad. Kas on võimalik mõista niisugust inimest? Ja oli ta üldse inimene?

Kuid aitavad mõista Koba surma. Selle kohta on kirjutatud palju

3

igasugust jama. Koba vihkas Trotskit, kuid hindas tema mõtteid.

Trotskile kuuluvad sõnad, mida Koba tähistas kolme hüüumärgiga: „Me lahkume, kuid lööme hüvastijätuks ukse nii kõvasti kinni, et maailm võpatab…” Need sõnad käivad otseselt Koba elu kohta ja veelgi rohkem tema surma kohta.

Oma intervjuus te ütlesite, et tahate rääkida Koba ihukaitsjatega, kes olid tema juures suvilas sel ööl. Tol saatuslikul ööl, kui kõik see juhtus! Tühi töö! Nad ei tea midagi. Praegu elavatest inimestest tean ainult mina, tema lohutamatu sõber Fudži, kes ei lakka temale mõtlemast.

Koba on endiselt Fudži kõrval. Sellised nagu Koba ei lahku.

Nad kaovad vaid ajutiselt ajaloo varju. Ja uskuge: Peremees, nagu nimetas õigustatult maa „meie Kobat”, naaseb oma Impeeriumisse.

Muuseas, kõike seda ütles ette ta ise, minu unustamatu sõber Koba.

Minu neetud vaenlane Koba. Ta tuleb öösiti sageli minu juurde, niipea kui ma uinun. Ma tunnen tema lõhna – generalissimuse võidunud vormikuue vanainimese higi lõhna.”

Allkirja ei olnud. Edasi järgnes käsikiri.

Toon selle ära ilma vähimategi muudatusteta koos epigraafidega, mis olid omaette leheküljel.

4

esimene raamat

Jossif Stalin Mälestused minu sõbrast Kobast

„Alates 1917. aastast sai Venemaa ajaloost bolševike partei ajalugu. Kõigest kümme aastat hiljem sai Venemaa ajaloost Stalini biograafia.” „Pärast tema surma oli palju kuulujutte tema teisikutest. Mingeid teisikuid tal ei olnud. Kuid põhjus kuulujuttudeks oli.”

Must foto* Meil oli ühine foto. Sellel olid Koba, mina ja meie sõbrad: Aljoša Svanidze, Avel Jenukidze, Kamo Ter-Petrosjan, Nestor Lakoba, vennad Sergo ja Papulia Ordžoni­ kidze… Me seisame, käed üksteise õlgadel. Seisame ühes viirus, grusiinidest sõbrad enne uljast tantsu.

Kui ta hakkas meid hävitama, ei peitnud ta fotot laualaekasse. Ta ainult kattis korralikult musta värviga need, kelle ta oli saatnud laagrisse või (sagedamini) hauda.

Lõpuks jäi ta fotole üksinda. Ta seisis, käed kadunud sõprade nähtamatutel õlgadel. Ümberringi mustendas, selle taga peitusime meie.

Miks jättis ta foto lauale? Seda tean ainult mina. Sest ainult mina tundsin tõelist Kobat. Revolutsiooni pantrit. Revolutsiooni mõrtsukat. Tundsin paremini, kui ta ise ennast tundis. Seepärast olen ma ka elus – ainsana tema sõpradest.

Kuid teid huvitab Koba lõpp. Kohutav ja närune nagu peaaegu kõik saladused.

Ma olen väsinud tema surma kaitsmast. Ma ei ole ju lihtsalt vana. Ma olen usku* Jaotus peatükkideks, peatükkide pealkirjad ja kursiivid on minult. (E. R.)

5

matult vana, kuid elan siiski veel. Mõnikord näib mulle, et see on tema, Koba, kes hoiab mind siin, et ma räägiksin ära… Muidu ta mul minna ei lase. Ta käsutab mind ka sealt.

Minu lahkumine Ma lendasin NSV Liidust ära 4. märtsil 1953. aastal. Sel päeval kell kuus hommikul kuulis kogu riik diktor Levitani häält, mis meie teadvuses seostus Koba suurejoonelise kujuga. Pidulik kaunikõlaline hääl teatas esimest korda tema haigusest. Ajalehed külvati üle kirjadega kogu maalt. Inimesed pakkusid oma verd, oma elu, et ainult ta päästa. Meditsiiniakadeemia pidas istungit – töötati välja tema ravimise taktikat.

Minul polnud põhjust kõike seda kuulata. Kolm päeva enne seda, ööl vastu 1. märtsi, ma teadsin juba, et Koba elu on lõppenud… Ja et seal, Lähisuvilas, lamab surev, abitu keha…

Aga mina jäin ellu. Elus eesel, allaheitlik koormaloom, kes on parem surnud lõvist. Seda on korratud miljoneid kordi, et lohutada meid, viletsaid eesleid. Kuid ma olin siiski olnud kõrgustes, kuhu pääsevad vaid taevaelanikud. Tänu Kobale.

Minu neetud vaenlasele Kobale. Minu hellale sõbrale Kobale.

Niisiis, 4. märtsil istusin ma lennukisse, mis läks Rooma. Ma ei tohtinud viivitada.

Ma sõitsin lennuväljale ajal, mil päikesepaistelisel märtsikuisel tänaval kõlas kõikidest valjuhääldajatest ikka seesama Levitani hääl, kes piduliku nukrusega luges ette järjekordset bülletääni Koba tervisliku seisundi kohta: temperatuur, pulss, vererõhk, leukotsüütide hulk tema veres. Otsekui oleks tal samasugune veri nagu kõigil.

Ta suri järgmisel päeval kell üheksa ja viiskümmend minutit.

Mina olin sel ajal juba Roomas, vanas konspiratiivkorteris. Korter oli kõige ülemisel korrusel. Räägiti, et selle maja olevat 17. sajandil ehitanud kurtisaan Fiametta. Ma polnud varem märganud, et siin ei olnud lifti. Nüüd ronisin vaevaliselt marmortrepist üles. Kuid ma olin elus ja Koba oli surnud. Ma istusin akna all, vaatasin Piazza Navonat ja kuulsat purskkaevu… Oli märtsikuu, kuid juba oli palav, ma tõmbasin kardinad ette. Ma nutsin. Surnud oli ju minu sõber. „Kergem on taluda venna kui sõbra surma,” ütleb meie, grusiinide vanasõna.

Ma nutsin ka hiljem, kui meenutasin tema viimast päeva – 28. veebruarit…

Täpsemalt öeldes viimast päeva, mil ta oli kõikvõimas Koba, kohutav Koba, revolutsiooni panter.

Tagasi NSV Liitu ma enam ei läinud.

Sel samal korral Roomas kirjeldasin ma värskete mälestuste põhjal toda päeva, 1953. aasta 28. veebruarit…

Ja järgmist päeva.

6

„Too päev” – 28. veebruar. Hommik Kahekümne kaheksandal, veebruari viimase päeva hommikul pidin ma sõitma tema juurde Lähisuvilasse.

Kogu maa uskus tol ajal, et Koba elab ja töötab Kremlis. Kogu öö kuni koiduni oli valgus aknas Kremli müüri kohal. Õpetajad tõid õhtuti kooliõpilasi Punasele väljakule näitamaks neile kustumatut akent, et nad teaksid: nende isad puhkavad pärast tööd, aga kodumaa isa töötab väsimatult, muretsedes meie kõigi pärast. Tegelikult elas Koba Roma­novite eeskujul, kes elasid Tsarskoje Selos, linnast väljas suvilas, kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel Kremlist (seepärast nimetatigi seda Lähisuvilaks).

Tulihingeline armeenlane arhitekt Miron Meržanov ehitas Kobale selle toreda arvukate verandadega suvila. Lähisuvilat ehitati Koba soovide järgi korduvalt ümber.

Kuid arhitekt ise ei saanud ümberehitusi jälgida. Muutuda lähedaseks minu sõbrale Kobale oli ohtlik. Surmohtlik. Mina maksin viie laagriaastaga. Peaks lisama „kõigest”. Vaene arhitekt paljude vangla-aastatega. Ka siinkohal peaks lisama „kõigest”.

Sest ette oli nähtud maksta oma eluga. Muud tasu võttis Koba talle lähedastelt inimestelt vastu harva.

Sellesse lõbusasse rohelusse uppuvasse Lähisuvilasse asus Koba elama pärast oma naise surma. Alates 1932. aastast oli Kremlis ainult tema kabinet, kus ta töötas õhtuni.

Oma Kremli korteris ööbis ta harva, tema elu möödus nüüd suvilas.

Igal õhtul sõitsid mitu ühesugust musta „ZIS-i” Kremli Spasskaja torni väravast välja ja kihutasid kohti vahetades metsiku kiirusega Lähisuvilasse. Kogu marsruut oli otsekui lahinguväli. Teed kaitsesid autopatrullid ja üle kolme tuhande riikliku julgeolekuteenistuse töötaja. Maantee viis läbi metsasalu. Metsasalus puude vahel, sissesõiduteel suvilasse ja piki selle lõpmatut tara seisid needsamad KGB töötajad („tšekistid”, nagu Koba neid vanast harjumusest nimetas).

Maja ümber oli suur lahmakas maad, millel kasvas Moskva-lähedane valgusküllane mets, siin olid kased, haavad, kõrged männid ja kuused. Läbi kogu selle metsa olid rajatud asfalteeritud teerajad, püstitatud arvukalt laternaposte. Siinsamas laternate juures peitsid end „tšekistid”.

Krundile oli kaevatud madal tiik ja oli supelmaja, kuigi Koba siin kunagi ei supelnud. Puude vahel tiigi ümber peitusid samuti valvsad „tšekistid”. Kui ihukaitse oli end kohmakalt ära peitnud ja Koba neile peale sattus, virutas ta neile jalaga.

Suvilas valvasid mõned kõige kontrollitumad „tšekistid”. Ametlikult nimetati neid „J. V. Stalini käsundusametnikeks”. Omavahel nimetasid nad suvilat „objektiks” ja ennast „objektile kinnistatuteks”. „Kinnistatud” elasid spetsiaalses juurdeehituses.

Sageli ööbisin seal ka mina, kui ma jäin ööseks Lähisuvilasse. Seda juurdeehitust ühendas suvilaga uks. Ma nimetaksin seda pühaks ukseks. „Kinnistatutel” oli õigus seda avada ainult siis, kui Koba helistas. See uks viis tema ruumidesse – puupaneelidega vooderdatud kahekümne viie meetri pikkusesse koridori. Mõlemal pool koridori olid Koba toad. Üsna tagasihoidlik elamine inimese kohta, kes valitses kolmandikku maakerast. (Meie, revolutsiooni lapsed, põlgasime närust kodanlikku luksust.)

7

Ma räägin kõike seda üksikasjalikult, muidu ei ole arusaadav, mis siis ikkagi juhtus tol 28. veebruari päeval ja tol ööl vastu 1. märtsi. Ööl, mis jäi mind igaveseks saatma.

Eelmisel õhtul heitsin ma magama varakult, sest algamas oli minu elu kõige tähtsam päev. Kuid juba pärast kella nelja hommikul äratas mind üles Koba telefonikõne (see oli tema tavaline helistamise aeg, pärast kella nelja hommikul, tavaliselt heitis ta magama siis, kui „külalised” olid lahkunud).

Koba ütles, et „seadeldis” töötab halvasti ja et ma tuleksin seda kontrollima hommikul kella kümneks.

Pealtkuulamisseadeldis oli paigutatud Lähisuvila igasse tuppa, Kremlisse ja Poliitbüroo liikmete korteritesse. See tolle aja kohta enneolematu tehnikaime loodi 1952. aasta suvel (ma räägin sellest edaspidi üksikasjalikumalt).

Alates 1952. aastast sai Koba suvilast lahkumata kuulata pealt kõiki selle ruume, Kremlit ja Poliitbüroo liikmete kortereid.

Veebruari viimane päev oli pakaseline ja päikesepaisteline.

Lumi ei olnud veel ära sulanud, aed oli lumevaibaga kaetud. Ma tulin suvilasse kella kümneks ja istusin koos „kinnistatutega” köögis. Me kõik ootasime kellahelinat – Koba kutset. Väliskaitse teatas: tubades „liikumist ei ole”. Ihukaitse keeles tähendas see, et Koba magab. Kusjuures „väliskaitse” (ihukaitsjad suvila ees) ei teadnud, kus nimelt ta magab, millisesse tuppa oli Valjake talle ööseks aseme teinud. Ka see oli riigisaladus.

Ainult „kinnistatutel” (ihukaitsjatel suvila sees) oli õigus teada, kus veetis öö minu salapärane sõber.

Praegu jälgis „väliskaitse” pilku pööramata aknaid.

Tavaliselt tõmbas ta ärgates ise kardinad akna eest. Alles siis sai „väliskaitse” teada, missuguses toas ta magas ja teatas otsekohe tema ärkamisest „kinnistatutele”.

Kuid ma ei kahelnud, et Koba oli juba ammu üleval. Ja teeskles magamist – ei tõmmanud kardinaid eest ära, vaid kuulas tähelepanelikult „seadeldist”.

Ma teadsin ka seda, et ta teeskleb viimast korda.

Lõpuks ometi! Umbes kell üksteist helistas „väliskaitse”: „Väikeses söögitoas on liikumine! ” See tähendas: Koba tõmbas kardinad eest toas, mida nimetati väikeseks söögitoaks.

Suvila kõigist tubadest valis ta tavaliselt välja ühe ja elas selles: sõi, töötas ja magas.

Ega lahkunud enam sellest toast. Siia lülitati kõik telefonikõned. Väikesest toast sai suure impeeriumi pealinn, kolmandikku inimkonnast juhiti siit.

Sel tema viimasel päeval osutus selleks kohaks väike söögituba.

Nii nimetati seda erinevalt suurest söögitoast, tohutust saalist, kus leidsid aset tema kohtumised kaasvõitlejatega Poliitbüroost. Kohtumised, mis kasvasid üle öisteks sööminguteks. „Külalised” (nii nimetas ta Poliitbüroo liikmeid) tulid kohale keskööks. Siis läks pidutsemiseks, söödi ja joodi… Ta ise jõi vähe, kuid kostitas „külalisi” heldelt ning 8

nood ei julgenud keelduda. Keeldumine tähendas: kardad, et vein päästab keele valla. Järelikult…

Sööminguga käis kaasas purjus „külaliste” kohustuslik lõbutsemine: räägiti anekdoote (räigeid) ja tehti palju nalja. Kõige populaarsem ja igihaljas nali oli see, et kui keegi tõusis toosti ütlema, pandi tema istumise alla tomat. Koba naeris armulikult ja „külaline”, kes oli tomati tagumikuga puruks litsunud, oli õnnelik: ta naljatab, naerab, järelikult ei ole ta vihane! Sööming lõppes tavaliselt öösel pärast kella nelja ja siis lubas ta jõuetuks jäänud naljavendadel minna magama.

Kuid Koba viimasel eluaastal lõppesid rahvarikkad kogunemised suvilas ära.

Kadusid suure söögitoa endised sagedased külalised Poliitbüroo liikmed Voznessenski ja Kuznetsov, nad lebasid nüüd Donskoi kloostri hauas number üks, „väljanõudmata laipade hauas”, kuhu visati maha lastud Kremli „bojaaride“ ärapõletatud kehad. Koba ei kutsunud enam suvilasse vana kaardiväge: Mikojani, Molotovi ja Kaganovitšit…

Nüüd kutsus ta siia kõigest nelja meest: Beriat, Hruštšovi, Malenkovi ja Bulganinit. Nemad olid tema alalised külalised.

Kuid ma teadsin: varsti ei kutsu ta enam ka neid. Muidugi teadsid seda ka nemad…

Tavaliselt ei läinud Koba magama kohe pärast seda, kui Poliitbüroo naljavennad olid ära sõitnud. Ta töötas või ajas juttu poolharitud „kinnistatutega”. Jutustas uljaid juhtumeid ajast, mil ta oli välja saadetud, luiskas vanainimese kombel üht-teist juurde. Kui mina olin suvilas, rakendati pärast külaliste lahkumist hobune ette. Me sõitsime kaarikuga Lähisuvila aias ringi. Või tegime siin natuke tööd. Talle meeldis hoolitsetud aed, nagu see meeldis meile kõigile, Gruusia vanameestele. Kuid lilli istutada ta ei sallinud, üldse vihkas ta füüsilist tööd. Ainuke asi, mis talle meeldis, oli oksakääridega õienuppe maha lõigata. „Vanamees… Kahju temast, ” ütles mulle ükskord keegi ihukaitsjatest.

Kui nad oleksid teadnud, mida see „vanamees“ tollal kavandas…

Tõsi, mingit vanameest olemas ei olnud. Oli minu sõber Koba, vana revolutsiooni panter, kes valmistus enneolematuks hüppeks.

Maailm elas apokalüpsise ootuses. Kuid sellest hiljem.

Lõpuks kõlas köögis tema toast kellahelin, see oli signaal, et talle toodaks teed.

Tavaliselt viis tee hommikuti suvila komandant Orlov. Kuid Orlov (ta oli eelmisel õhtul puhkuselt tagasi jõudnud) teatas, et ta on külmetanud. Koba kartis paaniliselt nakkust ja keelas tal kohale tulla. Tee viis komandandi abi, väikest kasvu ja laiaõlgne Lozgatšov (kasvult väikesele Kobale meeldisid väiksekasvulised inimesed).

Ma mäletan, et enne kui tema juurde läks, lõi Lozgatšov risti ette. Seda tegid kõik „kinnistatud”, asudes kõige hullemale teekonnale – minema tema juurde.

Ma kuulsin, kuidas Lozgatšov lahkudes käsutas kokka: „Omlett Peremehele.”

Ta avas püha ukse tema koridori ja läks hoolikalt säärikutega klobistades. Koba ei sallinud, kui siseneti vaikselt. Ta ütles „hiilimisi”. Tema väga terav kuulmine hakkas järele andma ja „kinnistatud” pidid eriti valjusti trampima.

Umbes kümne minuti pärast tuli Lozgatšov tagasi ja andis mulle edasi Koba käsu „minna tema juurde”.

Ma läksin väikesesse söögituppa, kuid see oli tühi.

9

See oli suvila kõige mugavam tuba. Nurgas praksusid kaminas puud. „Türgi diivanil” vedeles öösärk. Keset tuba seisis söögilaud, see oli nagu tavaliselt ikka pabereid täis. Lükanud paberid eemale, sõi ta selle laua taga. Ka praegu oli siin teemasin, hommikusöögi jäänused…

Ma läksin mööda ümmargusest lauast võimumehe telefonidega (otseühendus riikliku julgeolekuga, teine, kahekohaliste numbritega, oli Poliitbüroo liikmetele helistamiseks ja siis tuli kuulus kõrgsagedusaparaat, see oli valitsusside jaoks) ning jõudsin väikese söögitoaga ühendatud verandale…

Nagu ma olingi oletanud, oli Koba juba ammu üleval. Söönud hommikueine, oli ta nüüd läinud väikesest söögitoast verandale, mida valgustas külm talvepäike. Ta lamas diivanil, seljas generalissimuse vormikuub ja jalas pidžaamapüksid. Viimastel aastatel oli talle hakanud meeldima kanda sõjaväemundrit. Munder varjab iga.

Kaunistab seda, muutmata inimest naeruväärseks, nagu vahel juhtub üleslöödud vanameestega. Ta lamas, vormimüts nägu varjamas, et päike silma ei paistaks. (Muuseas, mis päike see Moskvas üldse on! Tõeline päike on meie väiksel kodumaal.)

Väikesel laual oli pudel „Narsaani” ja poolik veeklaas.

Koba lamas ja kuulas. „Seadeldis” töötas valjusti. Sisse oli lülitatud Beria korteri pealtkuulamine, sealne söögituba. Ka seal söödi nähtavasti hommikueinet. Naisehääl küsis gruusia keeles midagi ostude kohta. Beria vastas vene keeles, et kõik on ostetud. Järgnes vaikus, kostis ainult vali matsutamine. Beria sõi alati kärarikkalt…

Mind nähes kergitas Koba end diivanil, pistis jalad lapitud viltidesse (viimasel ajal läksid tal jalad kõvasti paiste). „Palju ma ka ei kuula – mitte sittagi! Teab, pasahunnik mingreel… kindla peale teab… Lülita Hruštš sisse. Minul ei taha miskipärast hästi õnnestuda.”

Ma lülitasin sisse Hruštšovi korteri. Too rääkis naeru lagistades roppu anekdooti. „Ja see narr teab ka kindla peale!” ütles Koba ja käskis lülituda Molotovi korterisse.

Seal valitses vaikus. Oli kuulda samme ja köhatusi. Lõpuks kostis Molotovi hääl: „Kas väljas on külm?”

Vastas vanaeide hääl (nähtavasti oli see teenijanna, Molotovi naine Polina Žem­ tšu­žina oli sel ajal vanglas): „Märtsi kuu ju. Märtsis, Vjatšeslav Mihhailovitš, on alati jahe.” „Et nagu öeldakse „kui on märts, siis on ilm kärts”,” nõustus Molotov ja jälle valitses vaikus. „Ja see tõbras teab ka,” muigas Koba.

Ei, tollal nad ei aimanudki, et on olemas uus, tolle aja kohta uskumatu „seadeldis”, millega kuuleb vahemaa tagant. Kuid nad teadsid väga hästi, et neid kuulatakse pealt. Enne „seadeldise” leiutamist kuulati neid pealt aparatuuriga, mis oli seatud üles majja, kus nad elasid. Malenkovi korteri kaudu (neljandal korrusel) kuulati pealt Hruštšovi (viiendal korrusel), Budjonnõid kuulati kolmandal korrusel ja nii edasi.

Selle vana „pealtkuulamisaparaadi” olid paigaldanud Beria ja talle alluv riikliku julgeoleku ministeeriumi eritehnika valitsus.

1952. aasta suvel ilmus uus „seadeldis”, kuid ei Beria ega riikliku julgeoleku ministeerium olnud asjast teadlikud.

10

Ja Beria kukkus kohe „seadeldise” töötamise esimesel päeval sisse. Kukkus kohutaval kombel sisse. Kuid sellest hiljem… „Töötab otse öeldes sitasti,” ütles Koba. „Eile kadus Molotovi korter ära.” „See on normaalne,” ütlesin mina, „eile oli tugev tuul, see segas.” „Aga mispärast see lülitub mõnikord iseenesest välja? Kuulad ja äkki on vaikus!” „Oh ei, Koba, sa vajutad jälle valet nuppu.”

Kogu see aeg (sellest ajast peale kui „seadeldis” üles pandi) vajutas Koba perioodiliselt valedele nuppudele ja oli kangesti tige. Tehnikat ta ei jaganud. „Ükspuha, pask,” resümeeris Koba heatahtlikult. Ta oli heas tujus, seda tuli nüüd harva ette – ainult siis, kui ta oli terve.

Ta lülitas „seadeldise” välja ja ütles: „Tule õhtul Kremlisse. Vaatame filmi. Sina tõlgid.”

Selgus, et Pavlov (tema tavaline tõlk) oli haigeks jäänud. Haiglas oli ka tema kaitsemeeskonna uus ülem polkovnik Novik. Ma sain aru, et meie omad tegutsesid.

Kõik läks, nagu oli kavandatud. „Ja too oma „Märkmed” kaasa,” lisas Koba. „Aga nüüd joome teed.” Ta helistas kööki.

Nii et suvilast kohe ära sõita mul ei õnnestunud. Aga oli kange tahtmine! Võimalikult kiiresti! Ma ju teadsin, mida tema intuitsioon väärt oli. Saatan sosistas talle alati õigeaegselt kõrva.

Lozgatšov tõi veel teed ja Koba lemmikkeedise küdooniamoosi. Koba asus ülirahulikult teed jooma, aimamata, et see oli tema viimane hommikune teejoomine.

Jõin ka mina.

Kuid sedapuhku Saatan vaikis. Läbinägelik Koba ei aimanud midagi. Muuseas, ega see temaga üksi nii ei olnud. Ma olen kuulnud, et Rasputin, kes ütles sageli ette teiste inimeste surma, oli oma hukkumise öösel lõbus, istus vähimagi kõhkluseta autosse oma tapjate kõrvale ja sõitis vastu oma hukule. Viltulöögid tulevad ette ka Saatanal. Täpsemalt öeldes on hetki, mil võim ei ole tema käes.

Tee joodud, käskis ta mul uuesti „seadeldise” sisse lülitada. Nüüd tahtis ta kuulata oma suvilat. Juurdeehituses, kus elasid „kinnistatud”, vaieldi. „Ei, viige need ära,” kõlas Valjakese hääl. „Jossif Vissarionovitš tahab käia vanades!”

Nähtavasti oli ihukaitsja toonud uued vildid. Kõlas pesulaohoidja Butussova hääl: „Valjake, tema omad on päris ära lagunenud.” „Tal on jalad haiged, seepärast tahab ta vanu jalatseid,” seletas Valjake.

Koba läks morniks, koputas teelusikaga vastu alustassi. Ma teadsin, et praegu mõtles ta: „Seda ei oleks tohtinud öelda.” Tema kohta ei tohtinud mitte midagi öelda.

Valjake Istomina oli vanem õde-perenaine, kuid mitte ainult. Ta oli puhas, heledanahaline, kenakene. Ja alati rõõmus, alati heas tujus. Ta toodi Koba juurde pärast tema naise surma. Ta oli siis kaheksateistkümmend aastat vana, nüüd lähenes ta neljakümnele. Vananes koos Kobaga. Koba rääkis temaga harva. Naine tegi voodi üles. Heitis sinna, kui ta käskis. Ja küllap vastas hirmust ja austusest kivistudes tema lühikese karvase keha vaiksetele hellitustele. Ja läks ära kohe pärast… Naine nuttis sageli ilma mingi põhjuseta, küllap vist naiselikult haletsedes üksikut vanameest.

Siis pühkis ta vaikides naise pisaraid ja ajas ta range häälega minema.

11

Ma mäletan, et 1946. aastal, pärast seda, kui ta oli mu laagrist tagasi toonud, kutsus Koba mu jälle Lähisuvilasse. Valjake tuli väiksesse söögituppa, kus me Kobaga istusime, talle voodit üles tegema. Äkki küsis ta naiselt: „Kas inimesed rõõmustavad võidu üle?” „Rõõmustavad! Ja kuidas veel! Tänavad teid, Jossif Vissarionovitš. Nad surid ju, teie nimi huultel.”

Koba suudles naist. Esimest korda minu juuresolekul. Aga võib-olla üldse esimest korda.

Valjake puhkes nutma ja noogutas naljakalt peaga. „Mine, mine,” üles Koba põlglikult. Naine lahkus kiiresti toast. „Nutab, aga mispärast – katsu sa aru saada,” ütles ta mornilt.

Kuid ma naasen Koba viimase hommiku juurde. Kui ta oli teejoomise lõpetanud, oli kell üksteist ja kolmkümmend minutit. Ma nägin laual teekannu kõrval raamatut, mida ta luges: Anatole France „Viimased leheküljed”. See pealkiri rõõmustas mind.

Ta luges viimasel ajal seda raamatut sageli. Selles oli dialoog, mis kandis pealkirja „Jumalast ja vanadusest”, mis oli üleni tema märkusi täis kirjutatud. France irvitas Jumala üle. Koba oli rõõmsalt kirjutanud lehekülje servale: „Hi-hi!”

Ta märkas minu pilku. „Usud ikka veel? Ma tean, sa usud! Aga kui Ta on Kõigeväeline ja Ülitark, siis milleks selline mõttetus? Alguses oled sa liiga noor, pärast liiga vana, aga esimese ja teise vahel on jama, möödavilksatav hetk. On aeg lahkuda, aga sa pole elanudki! „Meie rumal punane veri keeb kulutamata jõu tules…” Palju sa ka teinud poleks, kõik neelab surm alla… Eile leidsin Buhhartšiku kirja. Ta tsiteerib selles…” Koba luges paberilt maha, nähtavasti oli ta välja kirjutanud: „„Elu on komödiant, kes vigurdab pool tundi laval ja unustatakse kohe ära; see on jutustus, mida on rääkinud loll: selles on palju sõnu ja kirge, aga puudub mõte…”” Ta kordas: „„Aga puudub mõte”…

Mõtet ei teadnud ka Buh­hartšik. Ei, kui Jumal oleks olemas ja oleks olemas teine, tõeline maailm, mis kustutaks meie elu selles maailmas, siis oleks see kohutav! Aga kui seal ei ole midagi, siis on see veelgi kohutavam…” Kui ta oli toibunud, vihastas ta nagu alati, kui ta oli olnud avameelne. „Olgu pealegi, käi persse!”

(Naljakas, viimasel ajal oli ta minuga rääkides sageli meenutanud Buhhartšikut – nii oli Buhharinit hellalt hüüdnud Lenin. Ja nüüd rääkis temast sageli Koba, kes oli Buhharini maha lasknud ja teda häbistanud.)

Mind viidi koju kell üks päeval. Kui ma koju jõudsin, kahvatus minu naine. „Kas midagi on juhtunud?” „Ei ole,” vastasin mina. „Veel ei ole midagi juhtunud.”

Rohkem ei öelnud ma midagi. Ja tema, nagu üks korralik gruusia naine kunagi, ei küsinud rohkem midagi.

Heitsin magama, ärkasin kell kuus. Panin puhta pesu selga… Kui midagi peaks juhtuma, siis Jumala palge ette peab minema puhtas pesus, nagu mulle ja Kobale seminaris õpetati.

Sõin. Õhtul kell kaheksa kolmkümmend tuli auto mulle järele.

12

28. veebruar.

Koba viimane õhtu Kremlis Kell üheksa õhtul toodi mind Kremli kinosaali. Koba jõudis Lähisuvilast kohale natuke hiljem ja istus minu kõrvale. Beria istus temast teisel pool. See oli vana Ameerika kauboifilm, mis oli leitud Hitleri punkrist. See oli saksakeelne, ma tõlkisin kohusetruult.

Film lõppes kella üheteistkümne paiku. Koba siunas seda, ta oli ärritatud, nähtavasti kuskilt valutas. Kui valutas, muutus ta raevukaks, vihkas kõiki.

Pärast filmi lõppu muutus ta miskipärast lõbusaks (nähtavasti läks valu üle). Vaatas mulle otsa ja hakkas naerma: „No on alles lõust… Vana, kortsuline…” Siis küsis: „Ja kus sinu „Märkmed” on?”

(Ma tulen veel tagasi oma „Märkmete” juurde, mis talle rahu ei andnud.)

Ma lõin käed kokku: „Unustasin!”

Koba ütles sõnad, mida me kõik nii väga ootasime: „„Märkmed” tood veel täna suvilasse, paned feldjäägrite tuppa posti juurde. Lase koju jalga. Pikalt sind vaadata on vastik. Muudkui mõtlen: kas me tõesti oleme sarnased?”

Läks täide! Kõik läks nii, nagu me olime kavandanud! Ma pidanuks rõõmustama.

Kuid salajas ma lootsin, et ta EI käsi mul tulla suvilasse… siis lükkub asi edasi.

Hüvastijätt Veerand kaksteist tuli ta ihukaitsjatest ümbritsetuna uksest välja. Mina tema kannul. Äkki ta peatus, vaatas pikalt Ivan Suure kellatorni. Ütles komandandile: „Päeval oli siin terve pilv vareseid. Et homme ei oleks mitte ühtki varest. Ja sind koos nendega. Kirjuta avaldus. Sa ei valva korra järele.”

Tavaliselt sõitis ta ära minuga hüvasti jätmata. Ta pidas mind juba ammu otsekui teenri eest. Kuid seekord ütles äkki: „Hüvasti, Fudži,” ja tegi käega tervituseks oma tavalise liigutuse – kas ta siis lehvitas või andis au. Just nii hoidis ta kätt demonstratsioonide ajal.

Suur Jumal, kuidas ma küll oleksin tahtnud teda suudelda. Tavaliselt ta ju suudles enne… Sel hetkel sain ma aru, et isegi Juudase suudlus oli kõigest armastuse suudlus hüvastijätuks! Ta vist tunnetas, mis mind painas. Tema silmades vilksatas kollane tuli. Ta vaatas mulle kahtlustavalt otsa. Kuid minu pilgust võis välja lugeda ainult truu teenri ustavust Juhile Kobale.

Edasi läks kõik nagu tavaliselt: keegi ei teadnud, missugusesse autosse ta istub. Astunud väljavalitud auto juurde, kihutas ta nagu alati ihukaitsjad raevukalt eemale. See 13

oli üks tema igivanu mänge: teda kaitstakse vastu tema tahtmist, ta on tagasihoidlik inimene ega taha seda.

Ta istus autosse.

Ma ütlesin vaikselt: „Hüvasti, Koba! ” Mustad autod sõitsid Kremlist välja. Üksteisega kohti vahetades kihutasid nad Lähisuvilasse.

Nagu tavaliselt ikka järgnesid talle alatised öised „külalised” Hruštšov, Malenkov, Beria ja Bulganin.

Ma vaatasin lahkujatele järele ja kartsin nutma hakata. Ma püüdsin meenutada oma kahte arreteerimist, laagrit, väljalöödud hambaid, oma õnnetu perekonna kannatusi… Ma tahtsin teda vihata, kuid ei suutnud.

28 veebruar.

Naasmine Lähisuvilasse Mind toodi koju umbes poole kaheteistkümneks. Ma võtsin „Märkmete” valmispandud käsikirja ja sõitsin suvilasse Koba juurde.

Jõudsin sinna pärast kella ühte öösel, juba esimesel märtsil.

Vestibüülis, mille seinu katsid Koba märkustega maakaardid, rippusid kahel püstnagil rõivad. Ühel neist oli tema marssalisinel, mis määrustikust hoolimata oli vooderdatud karusnahaga, tema rebasenahaga tsiviilpekešš, kõrvik ja sõjaväe vormimüts. Teisel nagil rippusid „külaliste” kasukad ja kõrvikud.

Suurest söögitoast kostsid valjud hääled.

Ma läksin niinimetatud feldjäägrite tuppa. Arhitekt oli tahtnud teha siia raamatukogu, kuid Koba jättis selle selliseks „tagavaratoaks”. Siin oli kirjutuslaud ja tohutu suur riidekapp, kus rippusid Koba ülikonnad ja mundrid, tema armastatud sõjaväe vormimütsid. Feldjäägrid tõid siia posti keskkomiteest ja jätsid selle lauale.

Ma vaatasin ringi ja nägin, et uks väikesesse söögituppa oli lahti, sellest paistis laud ja laual pudel „Narsaani”, mis Valjake oli ööseks valmis pannud. Ma sain aru: täna ööbib ta jälle väikeses söögitoas.

Kuid mul oli vaja alata.

Kõik, mis juhtus Lähisuvilas sellel ööl, jätan ma vahele.

14

Koba sünd Mõned päevad enne seda saatuslikku ööd küsis ta äkki: „Mida sa mõtled surmast?” „Ma ei mõtle sellest üldse.”

Nii ma vastasin. Tegelikult mõtlesin ma surmast tänu temale iga päev. „Mäletad, seminaris,” jätkas Koba, „me õppisime: „Ma otsustasin oma südames uurida ja mõistusega ära proovida kõik, mis päikese all toimub: selle raske ülesande andis Jumal inimesepoegadele, et nad end piinaks…” Buhhartšik tsiteeris ükskord mulle kedagi… ta oli meister tarku tsitaate puistama: „Surm on elu ja elu ongi surm.”

Sina uskusid ju ka kunagi, et seal on tõeline elu.” „Kuid sa aitasid mind, Koba, tol päeval…”

Too päev seminaris… Me tulime kirikust välja ja ootamatult sosistas ta mulle: „Jumalat ei ole olemas, nad veavad meid alt.”

Just pärast seda andis ta mulle lugeda hämmastavaid raamatuid, milles tõestati nagu kaks korda kahte, et mingit Jumalat olemas ei ole. Tema oli see, kes ütles mulle tookord minu lemmikkirjaniku Tšehhovi sõnadega: „Ma vaatan hämmelduses iga usklikku intelligenti.” Ja uppudes pühaduseteotusse, oma jultumusse, sosistasime me jumalateenistuse ajal: „Jumalat ei ole… Mingit Jumalat ei ole olemas.” Ja pärast lagistasime naerda.

Kui te peaks kirjutama raamatu Kobast, siis ma tahaksin, et te tsiteeriksite mõningaid minu mõtteid. Need on endise seminaristi mõtted selle kohta, miks meie Tiflisi seminari seinte vahelt tuli välja nii palju revolutsionääre! See oli saatana temp!

Tollane Tiflis, päikeses kümblev linn. Uus maailm, mis vapustas meid kõiki, poisse, kes olid tulnud siia teab mitmenda järgu Gruusia väikelinnadest ja küladest. Tiflisi tänav päeval: tähtis grusiin tšerkessikuues, tema järel tuli teener, ostukorv käes, vilespillidega muusikamehed, uljad kintod – alati auru all tänavakaubitsejad… Seda kärarikast lõbusat päevast elu me nägime, aga toda öist, seda ainult kujutasime ette.

Tormilist vindist rahvahulka, kes pärast südaööd vajus välja kohvikutest, restoranidest ja meile keelatud teatritest.

Me elasime eraldatutena müüriga suure lõunamaa linna ahvatlustest. Seminaris valitses Issanda Jumala teenimise karm ja askeetlik õhkkond. Varajane hommik, mil oli nii kange tahtmine magada… Aga ei tohtinud! Pidid minema palvetama.

Tõtakas teejoomine, pikad klassitunnid, jälle palvetamine, siis kasin lõunasöök, lühike jalutuskäik linnas… Ja juba pandi seminari värav kinni. Meie vangla värav. Õhtul kell kümme, kui linn alles ärkas elule, lugesime me palve ja läksime magama.

Vangid, kes peavad täiesti süütult veetma oma elu parimad aastad türmis. Paljud meist, tulihingelistest varaküpsetest grusiini noorukitest, ei olnud selliseks Jumala teenimiseks üldse valmis. Öised suudlused… naise rinnad… naise alasti keha, mida seal pimedas hellitatakse – uinudes unistasime me ainult sellest.

Millise vaimustusega võtsime me vastu täiesti teistsuguse õpetuse, mis avas meile hoopis teistsuguse tee. Selle tõid Tiflisi väljasaadetud venelased. Sellest rääkisid

15

vanemad poisid… Marksism! Marksistlikud ideed olid meile väga lähedased. Nagu esimesed kristlased, nii mõistsid ka marksistid hukka ahnusse ja kasumisse vajunud maailma. Toosama rõhutute ohvrimeelne teenimine, rikkuse põlgamine, õigluse riigi tõotamine uue messia – ülemaailmse proletariaadi tulekuga. Kõik see langes täielikult ühte meie religioosse kasvatusega. Ära muudeti ainult kauge ja viirastuslik Jumal. Kuid selle asemel anti meile terve maailm, kus võis elada, kuidas tahad, võis tunda rõõmu meelelistest naudingutest. Ja lõpuks muudeti ära meie vanuses nii arusaamatu „vasta kurjale heaga”. Otse vastupidi, meile, sõjaka rahva poegadele kingiti õigus olla halastamatud uue messia vaenlaste vastu. Lahenduse leidis väikese Soso küsimus: „Miks Jeesus ei haaranud mõõka?” Kui paeluvalt kõlas vaese ja uhke Soso ning teiste kehvikute laste jaoks uue õpetuse suurejooneline lubadus: „Kes ei olnud keegi, sellest saab kõik.” Seda tõotas revolutsioon.

Nüüd elasime mina ja Soso põnevat kahepalgelist elu. Hommikul ja päeval palvetasime Jumala poole, õhtul panime seminarist jooksu ja kukutasime Jumalat salajastel kokkutulekutel.

Kuid see kahepalgeline elu lõppes tol päeval. Seminari uus rektor piiskop Hermogen, tulevane Rasputini kuulus vastane, leidis Sosolt keelatud raamatuid.

Meid rivistati õuele üles. Soso pandi seisma rivi ette. „Põlvili!” karjus Hermogen. „Kahetse pattu!”

Kuid Soso vaikis ja vaatas teraselt hiiglasekasvu Hermogenile otsa.

Siis võttis Hermogen rinnal rippuva kuldristi ja lõi sellega lapiti Sosole vastu pead.

Karjatas läbilõikavalt, kohutavalt: „Tagane, saatan!”

Soso ei liigahtanud. „Põlvili!” lõugas Hermogen ja… tardus äkki, rist Soso pea kohal.

Soso seisis liikumatult ja vaatas pilku ära pööramata Hermogenile otsa. Ma mäletan elupäevade lõpuni vihast vappuvat hiiglasekasvu paksu munka ja väikest Sosot, kes vaatas talle kangekaelselt otsa.

Hermogen vajus kuidagi kössi. Ta lõpetas vaevukuuldavalt, kähiseva häälega: „Võib-olla on meil veel neid, kes armastavad lugeda räpaseid raamatuid?”

Soso ainult heitis mulle pilgu. Isegi mõistmata, mida ma teen, astusin ma ette…

Meid mõlemaid visati seminarist välja. Sel ajal oli Soso juba revolutsionäär. Ta astus marksistide põrandaalusesse ringi. Revolutsionäär sai ka minust, kuid tema käsul. Kui mitmendat korda tegin ma seda, mida tahtis tema.

Tuli endale välja mõelda revolutsiooniline hüüdnimi. Kuni ma mõtlesin, tuli Sosole meelde meie majas rippuv Jaapani mõõk. (Minu isa oli kaupmees, ta müüs Jaapani kaupu. Ma olin selle samurai mõõga üle lapselikult uhke.) „Sa oled sellest nii suures vaimustuses, et muutud pilusilmaks.” Soso turtsatas vuntsi (sel ajal hakkas ta kasvatama habet ja vuntse nagu kõik tõelised revolutsionäärid). „Sa oled kohe päris jaapanlane. Puhast verd Fudžijama… Ma hakkan sind hüüdma vist lühendatult – Fudži.”

Sellest sai minu revolutsionäärinimi. Kuigi hüüdnimi Fudži mulle eriti ei meeldinud. Kuid ajapikku ma harjusin sellega ära.

Endale võttis Soso hüüdnimeks Koba. See oli Gruusia kuulsa romaani kangelane, Gruusia Robin Hood, kes kartmatult röövis rikkaid.

16

Ma ütlesin talle: „Minu hüüdnimi mulle eriti ei meeldi, aga sinu hüüdnimi on väga hea.”

Ta vaikis ja küsis siis muiates: „Kas sa romaani pealkirja mäletad?”

Ja mulle… tuli meelde! „Noh, mis sa vaikid?” küsis Koba kuidagi tigedalt.

Nähtavasti oli minu pilgus õudus. „Isatapja” – nii oli selle romaani pealkiri. Koba ütles: „„Isa” on revolutsionääri jaoks mõttetu sõna. Kas sa mäletad, mida meile papid õpetasid: „Kristusele öeldakse: „Ema ja vennad kutsuvad sind.” Aga tema näitab õpilaste ja kaasvõitlejate peale: „Need on minu vennad ja minu ema…”” …Ma nägin taas, kuidas väike Soso istub jõe ääres ja palub mööda ujuvaid parvepoisse: „Parvepoiss, parvepoiss! Vii mind teisele kaldale!” Ja mina istun tollel teisel kaldal. Ja muudkui hüüan Sosot. Asjatult.

Sest väikest, uhket, naiivset ja tigedat Sosot ei ole enam.

Neil päevil sündis halastamatu revolutsionäär Koba.

Ma ärkasin jälle vastiku helina peale.

Oli keskpäev. Esimene märts. Helises äratuskell. Minu kohal seisis minu naine. Oli saabunud Beria saadetud auto. Tuli end riidesse panna ja sõita Lähisuvilasse.

Ma jõudsin sinna veerand kolm. Hommikust tuttav pilt: „kinnistatud” istusid köögis ja jõid teed. Tüüakas Lozgatšov jutustas midagi samasugusele tüüakale Starostinile.

Starostin oli vanem „kinnistatu”. Ta ilmus suvilasse kell kümme hommikul, vahetas välja koju magama sõitnud teise vanema „kinnistatu” Hrustaljovi.

Praegu arutas Lozgatšov (kui mitmendat korda juba) Starostiniga Peremehe uskumatut korraldust. Selgus, et viiendal hommikutunnil, saatnud „külalised” ära, käskis Koba kõigil „kinnistatutel” minna magama. „Täna ma teid enam ei vaja,” ütles ta, „minge magama… Mina lähen ka.” „Niisugust asja pole kunagi olnud!” imestas Lozgatšov. „Ei ole olnud jah,” nõustus vanem „kinnistatu” Starostin. „Sa ütled, et ta oli heatahtlik?” „Ta oli väga heatahtlik, südamlik, leebe…” „Järelikult kuskilt ei valutanud,” ütles Starostin asjalikult. „Seda küll, kui valutab, siis katsu eemale hoida!” kinnitas Lozgatšov.

Ega nad asjata Koba tervisest rääkinud. Tavaliselt ärkas Koba kell kümme-üksteist.

Nüüd hakkas keskpäeva kolmas tund läbi saama, aga tubadest ei kostnud ikka veel kellahelinat. Välisvalve, kellele nad minu juuresolekul kahel korral helistasid, vastas, et tubades „liikumist ei ole”.

Ma arvan, et neil kõigil tikkus see mõte juba pähe. Kuid keegi ei julgenud seda välja öelda. Praegu nad rahustasid üksteist.

Lozgatšov ütles lõbusalt: „Tal paistab täna hea uni olevat.”

Kõik puhkesid püüdlikult naerma. Ja jõid teed edasi. Ma jõin teed koos nendega.

Kell lõi pool neli, kuid Koba magas ikka veel! Starostin helistas jälle välisvalvele.

Ja kuulis jälle juba ärritunud vastust: „Liikumist ei ole!”

17

Ma läksin oma tuppa. Ööbisin siin, kui ma jäin ööseks suvilasse. Tuba oli siinsamas „kinnistatute” juurdeehituses, valvemeeskonna endise ülema Vlassiku kabineti kõrval, kes oli hiljuti arreteeritud. (Vlassiku kabinet oli tühi. Päras tema arreteerimist ilmusid sinna, kuid kadusid peagi tema kohustusi täitvad inimesed: keegi neist ei meeldinud Kobale. Lõpuks jäi Koba pidama polkovnikul, kelle nimi oli Novik. Kuid eelmisel õhtul, nagu ma juba olen kirjutanud, sattus Novik haiglasse – pimesoolepõletik.)

Ma panin oma toa ukse lukku, tõstsin tooli kroonlühtri alla ja ronisin sellele.

Vajutasin nuppu kroonlühtril, „sisse lülitus” väike söögituba. Ma kuulsin Koba ühetasast norskamist. Lülitusin kohe välja. Kõik läks plaanipäraselt. Ma teadsin, et ta magas sügavasti.

Heitsin asemele. Nüüd võisin ma rahulikult meenutada meie elu – enda ja tema oma. Kuigi oli õudne meenutada seda siin ja praegu.

Kuid ma tegin ju kokkuvõtet. See oli otsekui nekroloog.

Kui meid seminarist välja heideti, saime mõlemad tööle observatooriumisse. Meie lihtsaks kohustuseks oli seadmete näitude üleskirjutamine. Täpsemalt öeldes tegin seda mina, Koba valmistas ette streiki. Verist streiki sadamalinnas Batumis. Ta ütles mulle juba siis: kui ei ole palju verd, siis ei ole ka revolutsiooni…

Observatooriumis võtsime me mõlemad vastu kahekümnenda sajandi. Kõik läksid pidutsema, uut sajandit vastu võtma. Lähenes uusaasta kesköö, kui Koba tegi mulle ettepaneku minna saali, kus seisis teleskoop, ja vaadata sel sajandite vahetumise erilisel hetkel tähti. Ma keeldusin, ta läks ära… Tagasi tulles oli ta kuidagi imelik.

Ma tüütasin teda küsimustega, et mida ta seal nägi. Kuid ta vaikis. Siis hakkasin ma naerma ja küsisin: „Minu meelest usud sa tähti, marksist?”

Ta vastas kummaliselt: „Kui astroloogid ennustavad inimestele tähtede järgi, siis nad valetavad. Tähtedel ei ole tavaliste inimestega midagi pistmist. Küll aga Caesaritega…”

Me seadsime oma väikeses toas observatooriumis sisse proklamatsioonide ja keelatud raamatute lao. Kuid meie peale kaevati, politsei tuli observatooriumi läbi otsima. Kobal vedas, ta lahkus sõna otseses mõttes tund aega enne läbiotsimist.

Arreteeriti ainult mind.

See oli minu esimene vangistus. Kuid mu isa saavutas altkäemaksu abil minu vabastamise.

Neil päevil läks Koba põranda alla. Üksvahe elas ta keskaegse kindluse varemetes, mis asusid meie Gori kohal mäe otsas. Kindluse värava juures oli imeliku kujuga kivi, see oli hiigelsuur absoluutselt ümmargune kivist pall. Meil nimetati seda Amirani palliks. Amiran on Kaukaasia uskumuste kohaselt uhke ja kuri vaim. Sihuke Kaukaasia Prometheus, kes on aheldatud meie mäetippude külge. Ainult et ta on verine Prometheus. Jumala vastu mässu tõstnud Amiran hävitas Jumalale kuulekaid inimesi. Muistendi järgi mängis ta selle kiviga nagu palliga ja tappis mängides. Üks kord aastas, novembris, jäid teda valvavad inglid magama. Siis püüdis Amiran ahelad katki rebida ja minna kalju tipust maailma. Muistse kombe kohaselt tuli 18

kogu meie väike linn novembri keskööl välja tänavatele uinunud ingleid äratama.

Lõunamaalase energilisusega tagusid inimesed meeleheitlikult kõike, mis aga käte juhtus: kausse, vaskseid teekanne. Selle kakofoonia eesotsas olid linna sepad. Kogu öö tagusid nad hoolikalt vastu alasit. Kirikute kellad prõmmisid ähvardavalt…

Just niisugusel ohtlikul novembriööl pidin ma andma Kobale edasi võltsitud passi.

Me olime leppinud kokku kohtuda Amirani kivi juures. Ma hiilisin üles varemete juurde ja vilistasin tasakesi. Kõuekärgatus mattis minu vile. Puhkes äike. Välgu valgusel nägin ma õudse kivi juures muigavat Kobat. Ma ulatasin talle passi… „Räägitakse, et isa ostis sind altkäemaksu eest välja,” ütles ta põlglikult. „Oh sind küll! Arreteerimine ja vangla on tõelise revolutsionääri unistus. Ainult arreteerimine annab meile võimaluse esineda kohtus, paljastada riigikorda inimeste kuuldes.”

Ma olin nördinud: „Aga sina oled miskipärast vabaduses!”

Siis hakkas ta rääkima. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta kõuemürina saatel rääkis: „Pea meeles! Revolutsionäär on hukkuma määratud inimene. Tal ei saa olla omi asjaajamisi, omi tundeid ega isegi oma nime. Pea meeles.” Tema nimetissõrm surus mulle vastu rinda. „Me oleme katkestanud kõik sidemed üldtunnustatud moraaliga.

Meie jaoks on kõlbeline ainult see, mis aitab kaasa revolutsiooni võidule. Ebamoraalne, kuritegelik on kõik, mis seda takistab. Sellepärast peavad revolutsiooni heaks olema esimese ja teise järgu revolutsionäärid. Esimesed käsutavad teist järku revolutsionääre nagu oma kapitali, mida nad võivad kulutada revolutsiooni vajadusteks.

Kui esimest järku revolutsionäär arvab, et tuleb ohverdada teist järku revolutsionääri vabadus või koguni tema elu, siis on tal õigus seda teha. See teine peab seda tegema ja pidama end õnnelikuks. Sellepärast olen mina, esimest järku revolutsionäär, kes valmistab praegu ette tööliste streiki Batumi linnas, kohustatud olema vabaduses.

Aga sina, kui ma pean seda revolutsiooni nimel vajalikuks, lähed vangi…”

Kõige hämmastavam oli see, et ma vaikisin. Öelda, et ma ei tundnud end alandatuna, oleks vale, kuid ma vaikisin, põlevate kollaste silmade pilk otsekui halvas mind. Ma võin vanduda, et tema silmad pitsitasid mind nagu raudrehv.

Me sülelesime. Me seisime musta taeva all, meid valgustasid välgulöögid ja siis hakkas ta mulle lugema oma värsse:

Sinna, kus kostsid tema lüüra helid, oli rahvas pannud välja mürgikarika ja karjus kooris: „Joo, sa neetud mees!

See on sinu saatus, sinu tasu laulu eest.

Ei vaja me su tõde ega hääli taevaseid!”

Neid värsiridu, seda monoloogi ja seda äikest ning tema silmi ei unusta ma elu lõpuni. Ma ei unusta tema raevukat nägu, mida valgustasid välgulöögid, ja tema… silmi! See oligi tõeline Koba. Revolutsiooni panter.

(Tõsi küll, hiljem lugesin ma neid ähvardavaid sõnu „hukkuma määratud revolutsionäärist” halastamatult revolutsionäärilt Netšajevilt. Selgus, et too oli need kirja pannud oma „Revolutsionääri katekismuses”. Ma sain seda teada palju aastaid hiljem. Kuid värsside autor oli ta ise, minu sõber Koba. Väga head raevukad värsid.

19

Need trükkis oma ajakirjas ära meie poeetide kuningas suur Tšavtšavadze ja ma olin uhke oma sõbra üle.)

Koba lõpetas lugemise ja sel hetkel raksatas järjekordne välgulöök. Alt, meie linnakesest, kostis mürinat. Inimesed hakkasid äratama uinunud ingleid. Kõuemürin mattis kõrvulukustava kakofoonia. „Taovad, vanad lollid türad,” naeris Koba. „Kardavad, et tuleb Amiran, haledad arad inimesed!”

Ma vaatasin alla tõrvikutest valgustatud linnale, aga kui ma pilgu tõstsin… siis Kobat enam ei olnud! Ta oli kadunud! Ma mäletan, et hüüdsin teda peaaegu ehmunult: „Koba! Koba!”

Kummalises paanikahoos jooksin ma alt kostva mürina saatel mäest alla. Komistasin ja kukkusin kaks korda pikali, tõusin ja… jooksin, jooksin!

Tookord ei saanud ma aru, nagu ei saanud aru ka kogu meie väike linnake, et müra teha oli mõttetu: kohutav Amiran oli juba kaljult alla maailma läinud.

Koba ja võimud Teist korda arreteeriti mind peaaegu üheaegselt Kobaga. Mäletan, et ma nägin teda jalutuskäigu ajal tillukesel vanglaõuel. Me sülelesime. „Sa arvad vist, et ma sõbrustan vaimudega,” turtsatas Koba vuntsi. „Kui rumalad inimesed te olete! Kui ebausklikud. Oh seda inimsugu küll! Ma lihtsal lamasin kõhuli Ami­rani tohutu suure kivi taga ja lagistasin naerda. Täpselt samuti petavad meid imedega vaimulikud…”

See oli aasialik vangla: sadistidest vangivalvurid, kohutav mustus, poliitvangide täielik õigusetus. Kriminaalkurjategijad mõnitasid ja peksid meid vanglaametnike vaikival heakskiidul.

Ma olin lüheldane, kuid tugev nagu härg. Kui üks neist julges mind lüüa, murdsin ma tal rahulikult käeluu. Öösel tulid nad karjas minu kongi. Hommikul lamasin ma noahaavadega ja metsikult läbipekstuna vangla haiglas. (Kõige naljakam oli see, et jalutuskäigu ajal tormasid nad kõigepealt kallale Kobale, sest ta oli väga minu moodi. Kuid tema õnneks taipasid nad eksitust õigel ajal.)

Sellest hoolimata oli vanglas elada võimalik, meid käisid vaatamas sõbrad, kes nimetasid end advokaatideks, me peitsime kambrites hõlpsasti keelatud raamatuid, saatsime kirju vabadusse. Kusjuures kirju viisid raha eest välja… meie valvurid!

Ega ka väljasaadetud elanud halvasti. Hiljem jutustas Lenin naerdes, kuidas ta oli asumisel elanud oma lõbuks, kirjutas, käis jahil ja koguni abiellus seal.

Kobal oli hästi meeles: kõigist mõnitamistest hoolimata ei murdnud tsaarivangla ega asumine meist mitte kedagi. Minu sõber Koba, kes veetis kogu oma nooruse asumisel ja põgenedes, võttis seda arvesse. Tema vangla ja tema asumine saavad olema hoopis teistsugused…

Aasialikus vanglas on kõige suurem võim rahal. Kuid minul ja Kobal raha ei olnud.

Mind ära neednud vanemad raha ei saatnud… Kuid oli ka teine võim – kriminaalid.

20

Neid kartsid kõik, isegi meie vangivalvurid. Koba oli meist, poliitvangidest esimene, kes võttis õppust suurelt revolutsionäärilt Netšajevilt: ta liitus röövlite maailmaga.

Vaese kingsepa poeg, ropu suuga Koba leidis kiiresti ühise keele kriminaalidega.

Tema uued tuttavad pidasid lugu füüsilisest jõust. Seda tal ei olnud. Kuid harjununa lapsepõlvest peale peksmisega, suutis ta ilmutada midagi suuremat – põlgust jõu vastu.

See juhtus lihavõttepühade aegu. Meie, poliitilised, olime ateistid ega tähistanud lihavõtteid demonstratiivselt. Vanglaülem otsustas meile õppetunni anda. Vanglaõuele rivistati üles kaks viirgu sõdureid. Viis poliitvangi, kes ülemusele „seaduslike nõudmistega” eriti pinda käisid, pandi ritta seisma. Nende seas oli ka Koba. Nad pidid püssipärade löökide saatel viirgude vahelt läbi minema.

Kogu vangla rahvas – nii poliitilised kui ka kriminaalid – kogunes vanglaõuele.

Me pidime õpetlikku vaatepilti pealt vaatama.

Karistamine algas.

Kolm poliitvangi tegid läbi pool teed ja nad viidi kanderaamil hospidali. Veel üks kukkus kohe alguses kriminaalide naeru saatel pikali ja viidi samuti hospidali.

Koba oli viimane. Ta oli tulnud välja, saksa keele õpik käes – tollal õppis ta seda keelt, otsustanud lugeda Marxi originaalis. Ma mäletan, et ülemus hüüdis talle: „Raamat ära koristada!”

Sellest välja tegemata astus Koba, avatud raamat käes, viirgude vahelt läbi. Pead langetamata, raamat silmade ees, läks ta püssipärade löökide alt läbi. Saanud viimasest sõdurist mööda, küsis ta vanglaülemalt, kes seisis rivi lõpus: „Kas käsite korrata, härra ülemus?” Ja vaatas talle kohutavate kollaste silmadega otsa.

Too vajus kuidagi kössi, lõi käega, oli kummaliselt löödud ja kiirustas minema, peaaegu et jooksis.

Nagu koolis, seminaris, põrandaaluses parteikomitees, nii ka vanglas haaras Koba võimu enda kätte. Paadunud bandiite sundis alluma mingi imelik jõud, mis kiirgas minu sõbrast, väikesest rõugearmilisest Kobast, kellel oli kollane pilk.

Lenin ja veri Koba unistas peatsest revolutsioonist, uskus sellesse pühalikult. Kuid vanad (see tähendab kolmekümneaastased) marksistid, kes koos meiega vanglas istusid, seletasid: „Marx käsib meil oodata, kuni kasvab suureks ja võimsaks meie messias – Vene proletariaat. Alles siis võib aset leida tõeline revolutsioon.”

Koba vihkas vaidlusi „tarkpeadega” – nii nimetas ta neid vanu, suurepäraselt teooriat valdavaid marksiste. Kuid veel rohkem vihkas ta ootamist. Koba ei nõustunud kunagi sellega, mis ei langenud ühte tema soovidega. Ta ütles mulle: „Kas tõesti Marx, suurmees, kirjutas midagi nii rumalat?! Ma ei usu!”

Oldi arvamisel, et tõelised revolutsionäärid peavad lugema kommunismi isa originaalis. Ta hakkas otsekohe õppima saksa keelt, et lugeda Marxi ja naerda „tarkpead” 21

välja. Tarkpead andsid talle õpiku, tegid temaga hoolega tööd. Ta püüdis kõigest väest, kuid saksa keelt ta ära ei õppinud. Saksakeelsed sõnad lendasid tal peast välja, otsekui neid polekski seal olnud. Keelte peale tal annet ei olnud. Kuid tema elus oli ikka ja alati nii: oma ebaõnnestumist pidas ta kellegi teise süüks. Ta ütles mulle: „Tõprad sokutasid mulle vale õpiku, nad õpetavad meelega halvasti. Nad kardavad minu kohtumist Karl Marxiga…”

Just sel ajal Kobal vedas: ta leidis tõelise õpetaja. Tema õnneks kirjutas õpetaja oma raamatu vene keeles. Tema nimi oli Lenin. Raamatu pealkiri oli „Mida teha?”.

Selles tõlgendas Lenin Marxi hoopis teisiti. Peagi ütles Koba mulle metsikult silmi välgutades: „Mul oli õigus! Nad petavad. Lenin õpetab: pole vaja oodata! Väike rühm kangelasi võib võtta võimu enda kätte. On vaja ainult vallutada pealinn. Ülejäänud alluvad! Venemaa on orjade maa. Siin aitab ühe käsklusest: „Liigume!” – ja kõik asuvad teele! Aga selleks, õpetab Lenin, peab kõigepealt looma põrandaaluse, hoolikalt konspireeritud partei. Partei on Archimedese kang, mis lükkab tohletanud impeeriumi ümber!… ” Ja ta hakkas kohe tegutsema: looma vanglas parteid. Parteid kriminaalkurjategijatest.

Ta seletas bandiitidele jalutuskäigu ajal kannatlikult: „Miks varastada rikastelt näruseid raasukesi? Unustage vargused. Astuge uude parteisse. Pärast selle võitu saate teie, rõhutud, kõik endale! Me võtame rikastelt ära selle, mis nad on töörahvalt röövinud. Me röövime meilt röövitut!”

See oli kriminaalidele arusaadav. Ja nad astusid Koba parteisse. Ta nimetas seda „Rahva kättemaksuks” – armastatud Netšajevi mälestuseks. Ta oli nii õnnelik, kui keegi rääkis talle, et ka Iljitš on Netšajevist vaimustuses. „Näe!” ütles ta mulle. „Meie „tarkpead” põlgavad Netšajevi ära, sest kardavad verd. Netšajev õpetas: revolutsioon on veri, halastamatu lammutamine. Lubatud on kõik, mis tuleb revolutsioonile kasuks! Lenin õpetab sedasama. Nad varjasid meie eest nii Netša­jevit kui ka verd ja et „kõik on lubatud”!”

Jah, haritud revolutsionäärid eitasid tol ajal Netšajevit.

Koba käest kuulsin ma tema üllatavat elulugu. Ütlen ausalt, see võlus mind. Kui Netšajev pandi kinni Peeter-Pauli kindlusse, tuli tema kongi sandarmite šeff. Tuli teda alandama. „Ja mida tegi Netšajev?” sosistas Koba. „Arva ära, kulla mees! Sa ei saa sellega hakkama! Ta andis sandarmite šefile, tsaarikindralile kõrvakiilu! Ja vaatas talle niiviisi otsa…” Koba vaatas mulle otsa kohutavate kollaste silmadega. „Ja Netšajevi pilgu all laskus kõrvakiilu saanud sandarmite šeff… tema ette põlvili! Nii suur oli selle mehe revolutsiooniline jõud. Ta oli tõeline… Tal ei olnud varandust, ta ööbis tuttavate korterites otse põrandal… Koguni „tarkpead” on mulle rääkinud: „Igaühel meist oli midagi, temal ei olnud mitte midagi.” Tal oli vaid üks mõte, üks kirg – revolutsioon.

Ja ta vihkas ühte asja – tolleaegset elu. Ta õpetas, ja meie sinuga peame seda meeles pidama: „Revolutsionääril on õigus tegutseda millise vahendiga tahes: šantaažiga, tapmisega!” Ta kirjutas otse nii: „Valitsus ei põlga võitluses revolutsionääridega midagi ära ja peamiselt provokatsioonide jesuiitlikke meetodeid, mida siis meie kardame?” Keegi hale värdjas küsis Netšajevilt: „Kas tasub tappa tsaari?” Ta vastas: „Tappa tuleb mitte tsaar, vaid kogu ektiinia.” (Ektiinia on palve tsaari perekonna 22

eest, milles loetletakse kõiki selle liikmeid, me laulsime seda seminaris ühtelugu.) „Netšajev avastas, et raudse distsipliiniga väiksearvuline organisatsioon võib vallutada riigi. Just niisugust parteid loob praegu Lenin… Iljitš on tõstnud üles Netšajevi mahakukkunud tõrviku. Selle partei aluseks peab olema halastamatu allumine.” Seda mõtet kordas Koba järjest. „Venemaal on niisugust parteid lihtne luua. Võib-olla saab seda luua ainult Venemaal. Allumine,” sosistas ta, „on igavesti õigusteta Vene rahval otse hinges. Selles on talupoegade ülestõusude tuli ja veri. Revolutsioonis on kõige tähtsam veri! „Asi on kindel, kui see rajaneb verel!” Õpi Netšajevilt!”

Koba andis mulle vihiku. Ma lugesin kogu öö Netšajevi raevukaid sõnu, mis Koba oli oma hoolika käekirjaga ümber kirjutanud: „Revolutsionääril peab päeval ja öösel olema peas vaid üks mõte, üks eesmärk – halastamatu purustamine. Seda taotledes peab ta kas ise hukkuma või hukutama oma kätega kõik, mis segab eesmärgi saavutamist. Me peame ühinema röövlite ulja maailmaga, sest see on Venemaal tõeline ja ainuke revolutsiooniline jõud…”

Loonud vanglas oma partei, muutus Koba tähtsaks. Nüüd rääkis ta „tarkpeadega” mitte Marxist, vaid Leninist. „Lenin,” kuulutas ta neile järjekordse dispuudi ajal, „õpetab meid: „Mitte mingeid diskussioone, mitte mingit arvamuste vabadust parteis, mis soovib võimu võtta, olla ei saa. Me oleme võitlusorganisatsioon, mille eesmärgiks on revolutsioon. Samasugune nagu Mõõgavendade Ordu.”

Kui „tarkpead” söandasid sõimata „kiilaka Robespierre’i diktaatorlikke harjumusi” (nõnda nimetas keegi neist Leninit), Koba naeratas. Ja ütles mulle: „On aeg neile tõde õpetada.”

Asja kallale asusime meie: rühm kriminaale ja mina, Koba sõber.

Kõik läks hõlpsasti. Me tungisime „tarkpeadele” kallale jalutuskäigu ajal. Kui peksti poliitilisi, olid valvurid pimedad. Me peksime neid julmalt. Kõige tähtsama „tarkpeast” marksisti peksime ülemuste heameeleks surnuks. Ma mäletan seniajani, kuidas ta mulle verd köhides kähistas: „Kunagi sa meenutad, et ma needsin teid ära – nii sinu kui ka tema!”

Ma naersin talle näkku! Koba ütles: „Ta oli väikekodanlane. Ta ei olnud revolutsionäär. Aga ikkagi on temast kahju.

Ta oli nii tark ja paljulugenud ja ometigi eksis nii rängalt…”

Koba saadeti asumisele. Ta aheldati otse õuel käeraudadega teise sotsiaaldemokraadi – Aljoša Svanidze – külge.

Aljoša Svanidze oli väga ilus mees: mitte just pikk, aga väga hea kehaehitusega, heledad juuksed, korralik kühmuga nina, toredad väikesed mustad vuntsid ja helesinised silmad.

Tema paariliseks oli argine Koba, silmades vihane kollane pilk.

Kui see aheldatud paar oleks teadnud saatuse eelseisvaid mänge… Aljoša Svanidze õest sai Koba esimene naine. Nii et ühte olid aheldatud tulevased hõimlased.

Ning tulevane tapja ja tulevane tapetu. Sest Koba laseb meie ühise kalli sõbra Aljoša Svanidze maha… „Ma loodan, et ma sinu rõugearmilist lõusta enam ei näe,” ütles Kobat vihkav vanglaülem. „Käi minema!” Ja lõi teda säärikuga tagumikku. Ta kartis Kobat ja oli rõõmus, et sai temast lahti.

23

Koba ainult naeratas. Ma teadsin seda tema salapärast naeratust, mis ajas külmavärinad peale… Ta vastas ülemale: „Ma loodan, katso, et varsti ei näe sa mitte ainult mind.”

Kolme päeva pärast leiti ülem oma kodu juures läbilõigatud kõriga. See oli Koba hüvastijätutervitus. Täpsemalt öeldes tema sõprade kriminaalide „parteimaks”.

Siis saadeti ka mind asumisele. Ma põgenesin asumiselt. Tiflisi tagasi minna ma ei saanud, seal tundis mind iga koer. Ma elasin natuke aega Petrogradis.

1903. aastal isa leebus ja saatis mulle raha. Ma põgenesin välismaale, Brüsselisse.

Tol ajal tulid Brüsselisse kokku kõik Vene sotsiaaldemokraatia tähtkujud, neid oli nelikümmend inimest. Üürisime väikese ja mis oli eriti tähtis, odava kuuri, kus hakkaski arenema ajalooline tegevus. Sel ajal kui noored osavõtjad panid saalis toole paigale, kinnitasin ma kuuri uksele sildi: „Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei asutamiskongress.”

Nii asutasid väga palaval juulipäeval Brüsseli kuuris nelikümmend inimest partei, mis pidi muutma inimkonna ajalugu. Ühena esimestest tuli kongressile jalgrattal laubakas kõvakübaraga mees. Pani jalgratta seina äärde ja läks saali. Härra oli kiilakas, meelekohtadel olid punakate juuste haledad jäänused…

Suursugune Plehhanov, kõige kuulsam vene marksist, istus laua taga ja juhatas koosolekut. Tema vastas oli end esimeses reas sisse seadnud laubakas härra. Mida Plehhanov ka ei öelnud, hüppas kiilaspäine laubakas kalmõki pilusilmade välkudes üles oponeerima… See oligi kuulus Lenin.

Plehhanov närveeris ja tigetses. Ta oli valmistunud vastu võtma lugupidamisavaldusi, Lenin oli valmistunud võitlema. Ma mäletan, kuidas Lenin hüüdis metsikult r-i põristades: „Meie, jakobiinid, rajame siin tulevase verise revolutsiooni parteid, mis võtab võimu enda kätte. Uut tüüpi parteid.” Ta nõudis, et tulevane partei oleks rangelt tsentraliseeritud ja alluks vastuvaidlematult juhtkonnale. „Nagu on ette nähtud sõjaväes, lahingus!” „Aga mis siis diskussioonidest saab, armuline isand?” Plehhanovi pilgus oli teesklematu imestus. „Diskussioonid sõjaväes? Diskussioonid lahingus? Milline kodanlik jama!”

Meie, noorte näod särasid vaimustusest. Lenin oli hiilgav poliitiline võitleja. Ühe päevkorrapunkti hääletamisel jäid Plehhanovi pooldajad vähemusse ja Lenin andis neile meie heameeleks hüüdnime „menševikud” ehk „vähemlased”, selle nime all nad läksidki ajalukku. Endale ja meile, tema pooldajatele, võttis ta auväärse nime „bolševikud” ehk „enamlased”.

Nii sai Iljitš korrapealt hakkama alles loodud partei lõhestamisega. Ühendas enda pooldajad fraktsiooniks ja temast sai meie juht.

Vaheaegadel rääkis Lenin noortega, värbas liitlasi.

Just siis jutustasin ma talle tema fanaatilisest austajast Kobast. Kuid mulle näis, et võitlustuhinas Lenin kuulas mind hajameelselt.

24

Varsti sain ma teada, et ka Koba oli asumiselt põgenenud. Minu hämmastuseks ei kartnud ta pöörduda tagasi Tiflisi. Revolutsionäärid hoidusid enamasti kodukohta tagasi pöördumast.

Kuid Tiflisi võimas „ohranka”, mis kontrollis kogu Kaukaasiat, ei suutnud teda, imelik küll, arreteerida!

Tiflisis elas Koba põranda all.

Uuesti kohtusime me kuulsal 1905. aastal, kui Venemaal läks lahti midagi enneolematut. See, mida ei oodanud meist keegi, ei bolševikud ega menševikud… Sfinks, kes oli sajandeid uinunud oma isevalitsejate range järelevalve all, ärkas ootamatult üles. Massilised korratused, üldstreik, mis halvas riigi, mäss sõjaväes, barrikaadid.

Sel ajal, kui me vaidlesime, milline saab revolutsioon olema, hakkas see pihta!

Soomes, Tammerforsis kutsuti kiiresti kokku sotsiaaldemokraatliku partei salajane konverents. Ma olin taas Kaukaasia delegaat. Hoone, kus konverentsi peeti, asus järve kaldal, üsna õigeusu tohutu suure kiriku lähedal. Milline oli minu üllatus, kui ma järvele lähenedes nägin… Ma ei uskunud oma silmi! Järve kaldal seisis… Koba. „Koba!” „Sa eksid, katso, minu nimi on härra Vassiljev,” muigas ta.

Me sülelesime.

Selgus, et ma olin Leninit alahinnanud. Tal oli minu jutt Kobast meeles ja Koba kutsuti kongressile. Koba ostis endale passi kellegi Vassiljevi nimele ja sõitis kohale…

Ausalt öeldes olin ma hämmingus. Soome, mille olid vallutanud Vene keisrid ja mille elanikud vihkasid tsarismi, oli saanud meie, Vene revolutsionääride lemmikpaigaks. Seepärast kihasid 1905. aasta revolutsiooni ajal Soome sõitvad rongid Vene salateenistuse agentidest! Ma mäletan, et minul kontrollisid sandarmid teel siia neli korda passi, uurisid tähelepanelikult fotot ja siis minu nägu. Ausalt öeldes ei saanud ma tollal aru, kuidas Koba, kel oli grusiini nägu ja tugev aktsent, sõitis õnnelikult passiga, milles oli vene perekonnanimi, läbi kogu Venemaa Soome.

Tal vedas tõepoolest. Tal vedas ülemäära või (täpsemalt öeldes) vedas kummalisel kombel… Õhtul söandasin ma kõige odavamas võõrastemajas, kus ta peatus, küsida: „Mida sandarmid ütlesid, kui nad nägid sinu Vassiljevi nimega passi?”

Ta kahvatas. Tema nägu muutus tigedaks. „Nad ei näinud minu passi. Ma oskan ära sõnuda. Istun ja pobisen endale nina alla: „Mine mööda, mine, kulla mees…” Ja lähevadki mööda!” Ta vaatas mulle otse silma. „Mis, kas sa ei usu mind?”

Ma jäin uskuma, kuid ei suutnud kellelegi sellest kummalisest seletusest rääkida.

Kui me Kobaga astusime väikesesse täissuitsetatud ruumi, oli Lenin juba saalis. Iljitš istus nurgas ja kirjutas midagi kiiresti. Koba jäi teda sellise lapseliku vaimustusega vaatama, et Lenin koguni pöördus ümber…

Koba sosistas: „Vii mind tema juurde!” Ma olin ärevil. Ma kartsin, et Lenin esitab talle sellesama ohtliku küsimuse. Kuid ma alahindasin Kobat.

Ma viisin ta Lenini juurde ja esitlesin teda, ning laskmata Leninil suud lahti teha, ütles Koba äkki lustlikult, lihtsameelselt: 25

„Aga mina arvasin, et te olete hoopis teistsugune, seltsimees Lenin.”

Lenin vaatas talle uudishimulikult otsa. „Et te olete esinduslik, sihvakas vägilane,” jätkas minu sõber. „Aga te olete… kuidagi silmapaistmatu.”

Lenin pidi naerulaginasse lämbuma. „Vägilane? Esinduslik?” lagistas ta naerda. „Ma arvasin, et te olete nagu… nagu kotkas!” „Kotkas!” lõkerdas Lenin.

Kõik pöördusid ringi. Kuid Koba jätkas samas vaimus: „Ka hämmastab mind väga, seltsimees Lenin, et tulite õigeaegselt. Meil Kaukaasias peab suurmees tingimata koosolekule hilinema.” „Hilineda koosolekule!” oli Lenin naeru kätte suremas. „Et koosoleku osalised ootaksid südame värisedes tema ilmumist…”

Lenin naeris sageli. Ta naeris kõlavalt, lapselikult. „Sinjoore Din-din” – nii hüüti teda Itaalias. Koba, kes jumaldas Iljitši, võttis talt kähku üle harjumuse sageli naerda.

Kuid minu sõbra naer osutus kummaliseks, ta oleks otsekui midagi suust välja sülitanud. Naermise asemel Koba turtsus vuntsi… Õhtul jutustas Lenin naerdes väikeses kohvikus võitluskaaslastele ümber naiivse tahumatu grusiini öeldut, grusiin oli oma hüüdnime võtnud romaanist, millel oli kurjakuulutav pealkiri „Isatapja”. Kogu südamest naersid kõik Leninit kuulavad bolševikud, tema sõbrad Kamenev, Krestinski, Radek… Kõik, keda pärast häbistab ja kelle laseb maha minu sõber „Isatapja” Koba.

Ainult mina, kes ma Kobat hästi tundsin, sain aru: Koba näitles! Ta otsustas olla selline, millisena teda tahtis näha Lenin. Revolutsiooniga ühinenud metslane.

Miljonite esindaja. Asiaat. Ja ta oli selline… Iljitši jaoks.

Kuigi Tammerforsi konverentsil Koba ei esinenud ega ilmutanud end üldse kuidagi, kutsus Lenin ta osalema Stockholmi kongressil. Ja seejärel kutsus uuele kongressile Londonis.

Paljud meie seltsimehed olid arusaamatuses. Kuid mina juba teadsin selleks ajaks, mispärast.

Kohe pärast Tammerforsi konverentsi suri minu isa. Muidugi riskisin ma sõita Tiflisi.

Päev pärast matuseid tuli hilisõhtul minu juurde Koba. Tal oli peas mingi totakas fess, selles nägi ta välja naljaka väikest kasvu türklasest töölisena.

Naga tavaliselt ikka jättis ta „tere” ütlemata ja pomises midagi kaastundetaolist.

Siis võttis välja kortsus lehe ja hakkas lugema. See oli Lenini pöördumine, mis oli kirjutatud… otsekui Iljitši hukatud venna mälestuseks. Tema armastatud vanem vend, terrori pooldaja, kes oli kavatsenud korraldada atentaadi tsaarile, hukkus võllas siis, kui Iljitš oli alles teismeline. Lenin ei unustanud venda kunagi. Ülespoodu oli alati tema läheduses. (Kui ta mõistis surma tsaari perekonna, siis seisis surnud vend minu meelest samuti tema kõrval.)

Iljitš kirjutas: „Seltsimehed töölised! Las närune võim saab teada, mida tähendab meie proletaarne terror. Looge kõikjal võitlusmalevaid! Värvake noori võitlejaid, õpetage neid politseinike tapmise najal… Pistoda, püstol, hädakorral petrooleumiga niisutatud kalts – need on meie relvad!”

26

„Nii käsib meil teha meie Iljitš, meie messias,” ütles Koba pidulikult. „Kas sa oled meiega?” „Kes need „meie” on?”

Koba vilistas tasakesi. Mul on praegugi silma ees: kiitsaka Koba taga ilmus uksel nähtavale tema – hiiglase kasvu, mustade juustega. Veel üks meie ühine sõber – Simon Ter-Petrosjan. Kellest sai meie partei legend hüüdnimega Kamo. Alati sõnakehv Kamo, uskumatult tugev noormees…

Tema isa, rikka kaupmehe Ter-Petrosjani maja ei jäänud Koba hütist kaugele.

Teismelise east peale oli Simon nagu minagi Koba kuulekas vari. Ma mäletan, kuidas mu isa raevutses, kui ta nägi mind koos Kobaga. Samamoodi raevus oli ka Simoni isa: „Mida te selles paljasjalgses leiate? Midagi head see teile ei tõota!” Kõik oli asjata.

Koba tõmbas meid ligi. Minu ja „musketäride” järel sai ka Simonist veel üks Koba kuulekas adjutant. Koba tõi Kamo bolševike sekka, nagu ta oli varem toonud minu… „Kas sa oled meiega?” kordas Koba. Ma hakkasin vastuseks lõbusalt naerma. Me sülelesime.

Pannud käe üksteise õlale, laulsime meie Gruusia laule. Uljaid ja nukraid.

Kamo vaatas meid vaimustusega ja ütles: „Kui sarnased te olete! Niisuguse sarnasusega võib suuri tegusid teha.”

Kamo ei olnud elus üldsegi ettevõtlik. Kuid kõike, mis oli seotud terroriga, jagas ta pea vägagi hästi.

Tookord lõikasime me endale sõrme ja segasime oma vere kokku. „Surmani koos!” kuulutas Koba. Kui palju kordi meenutasin ma hiljem neid sõnu…

„Jõuetute jõud” Just nii defineeris keegi õnnestunult terrorit… Me panime kokku kahekümnest inimesest koosneva võitlusmaleva. Kamo treenis meid halastamatult. Koba planeeris meie rünnakuid. Ja võttis sageli neist ka ise osa. Väike, vilgas ja kartmatu revolutsiooni panter, minu sõber Koba.

Kõigest kakskümmend inimest! Kuid me hoidsime hirmul Tiflisit, Bakuud ja Batumi sadamat.

Me tegutsesime kiiresti ja ootamatult. Ründasime ootamatult ja kadusime ootamatult. Õppisime hajuma linna saginas. Kuid sageli töötasime öösiti. Me tegime tollal palju ära. Kahel korral riisusime Batumi pankasid, ründasime Bakuus naftamagnaatide paleesid, röövisime Batumi sadamas laevade kajuteid ja tapsime politseinikke.

Selgus, et tappa ei ole hirmus. Minu esimene tapetu oli valvur sadamas…

Lapsepõlves püüdsin ma koos oma sõbra Grišaga võrguga liblikaid. Ma mäletan, et Griša jooksis, võrk käes, komistas kivi otsa, kukkus maha ja lamas natuke aega maas, käsi võrguga ebaloomulikult välja sirutatud. Too valvur, kelle ma maha lasin, sirutas samuti käe ebaloomulikult ette, saamata oma liblikat kätte. Tema kõrvale kogunes tumedat vedelikku. Ma ei saanud kohe aru, et see oli veri.

27