Kui ritsikad nutavad

Steve’ile ja Elaine’ile

Proloog

L

ükkasin riivi eest, tegin võreukse lahti ja peletasin laiali kaks koo� librit, kes kaklesid toidunõu kohal. Nende tiivalöökide heli sumbus kõrgemal kontpuuokstesse ja hommik kohtas mind oranžkollaste trii� pudega, mis murdsid�������������������������������������������������� ��������������������������������������������������������� läbi taevaranna. Mõne hetke eest oli Jumal värvi� nud taeva musta ja sügavsinise seguga, mäkerdanud seda siis rulluvate puuvillatutikestega ja puistanud sellele sädelevaid plekikesi, mõni suurem kui teised. Pöörasin pead küljelt küljele, otsekui silmi lahti kruvides, ja otsustasin siis, et taevas näeb välja nagu hiiglaslik graniidist lauaplaat, mis ümberpööratuna taevast raamib. Võib-olla oli ka Jumal seal oma hommi� kukohvi joomas. Ainus erinevus oli, et Tema ei pidanud minu käes olevat kirja lugema. Tema teadis juba, mida see ütleb.

Minu all läks ������������������������������������������������������� Tallulah’���������������������������������������������� jõgi läbikumava liikumatu rohelise linana su� juvalt üle Burtoni järveks���������������������������������������������� ����������������������������������������������������� , olles puutumata vanamoelistest kajutiga paa� tidest ja skuutritest, mis hommikul kell 7.01 ta naha lõhestavad ja teda kaldale veerema sunnivad. Mõne aja pärast saadab Jumal päikese kõrge� male ja lääne suunas, kus see kuumalt särab, ning keskpäevaks muutub selle peegeldus veelt silmipimestavaks ja maaliliseks.

Astusin tagumisest trepikojast välja, kiri pihku surutud, ja suundusin paljajalu kiviastmetest alla sadama poole. Kõndisin piki kaldatoestust, tundes udu jahedust jalgadele ja näole tõusmas, ja ronisin sadamahoone katusele viivatest astmetest üles. ���������������������������������������� Libistasin������������������������������ ennast võrkkiike, nägu lõuna� kaarde ja all oleva järve poole, ja vaatasin üle vasaku põlve. Pistsin sõrme läbi lühikese nööri külge kinnitatud messingrõnga ja tõmbasin sellest kergelt, kiigutades ennast.

Kui Jumal oli siin kohvi joomas, siis oli Tal teine tass käsil, sest Ta oli juba taeva Windexiga puhtaks teinud. Ainult triibud olid veel jäänud.

Kui ritsikad nutavad

6

Emma ütles mulle kunagi, et mõned inimesed veedavad kogu elu, püüdes Jumalast ette joosta, jõuda ehk kuhugi, kus Tema pole kunagi olnud. Emma raputas pead ja naeratas, mõeldes, miks nad seda teevad.

Häda on selles, ütles ta, et nad veedavad kogu elu otsides ja joostes, ja kui nad kohale jõuavad, siis leiavad, et Tema on juba seal olnud.

Kuulasin vaikust, kuid teadsin, et see ei jää kestma. Tunni aja pärast kihab järv auto sisekummides lastest, veesuuski vedavail paatidel teisme� listest ja kummipaatides pensionäridest, asendades Kanada laglesid ja la� tikaid, kes järgivad varahommikuse linnusõbra poolt vette visatud vormi­ saiaviile, mis laiuvad nüüd üle järve otsekui kollane tellistest rada. Hilisel õhtupoolikul hõõguvad sadadel järve sirutuvatel sadamasildadel söegrillid, levitades hot dog’ide, burgerite, suitsutatud austrite ja vürtsikate vorstide lõhnu. Ning õuedes ja sissesõiduteedel, mis kõik on järvepinna otsekui hiigelsuure salatikausi poole kaldu, sõidavad suvalises eas inimesed liutee� delt alla, loobivad puude all hobuseraudu, rüüpavad veepiiril piparmündija sidrunikokteile ja kõlgutavad paadikuuride teisel korrusel jalgu. Kella üheksa paiku õhtul lennutab peaaegu iga järveäärne majaomanik õhku tund aega kestva helimüra vihmavarju, valgustades järve punase, sinise ja rohelise vihma välgatustega. Lapsevanemad vahivad üles; lapsed naeravad ja kilkavad; koerad hauguvad ja sikutavad kette, kaapides vagusid puude taha, mille külge nad on kinnitatud; kassid jooksevad varju alla; veteranid meenutavad; armunud hoiavad käest kinni, libisevad vaikselt lahesoppi� desse ja suplevad vee turvalise katte all alasti. Vabaduse sümfoonia helid.

Oli iseseisvuspäev.

Erinevalt teistest siin Claytonis, Georgia osariigis, ei olnud mul ilu� tulestikku, hot dog’e ega plaani taevast valgustada. Minu sadamasild jääb vaikseks ja pimedaks, grill nõgiseks ja tuhaseks ning ämblikuvõrkudega kaetuks. Minu jaoks tundus vabadus kauge. Otsekui lõhn, mis kunagi oli mulle tuttav, kuid mida ma ei suutnud enam tajuda. Kui oleksin saanud, oleksin maganud päev läbi nagu tänapäevane Rip van Winkle, avanud silmad homme ja kriipsutanud päeva kalendris läbi. Kuid uni, nagu ka vabadus, tuli harva ega olnud kunagi sügav. Ainult lühikesed uinakud.

Parimal juhul kaks või kolm tundi.

Lamasin võrkkiiges, üksi oma kohvi ja tuhmuvate mälestustega. Ase� tasin kohvitassi rinnale tasakaalu ja hoidsin kortsunud ümbrikku käes.

7

Charles Martin

Minu taga tõusis udu veelt väikeste keeristena, mis pöörlesid aeglaselt otsekui tantsivad viirastused läbi minu kohal rippuvate kontpuuokste ja koolibritiibade, hajudes kusagil kolmekümne jala kõrgusel õhku.

Tema käega ümbrikule kirjutatu ütles mulle, millal selle sees olevat kirja tuleb lugeda. Kui ma oleksin kuuletunud, oleks see olnud kaks aastat tagasi. Ma ei teinud seda ega kavatsenud ka täna teha. Viimaseid sõnu on raske kuulda, kui sa tead kindlalt, et need on viimased. Ja ma teadsin kindlalt. Neli aastapäeva olid tulnud ja läinud, kuni ma viibisin selles ­ei-kusagil kohas. Isegi ritsikad olid vait.

Asetasin käe kirjale, surudes selle vastu rinda ja sirutades ümbrikunur� gad väikeste pabertiibadena ümber oma roiete. Mõru asendaja. Ümberringi istus rahvas kiiktoolides, rüübates mündikokteili ja pida� des tuliseid vaidlusi selle üle, missugune on parim aeg järvel viibimiseks.

Koidikul langevad varjud su ette, sirutudes puudutama saabuvat päeva.

Lõunaajal seisad oma varjul, tabatuna selle vahel, mis oli ja mis tuleb. Vi� devikus langevad varjud su selja taha ja katavad su jäljed. Minu kogemuse põhjal on inimestel, kes valivad videviku, midagi varjata.

1. peatükk

T

üdruk oli oma vanuse kohta väike. Arvatavasti kuue-, võib-olla isegi seitsmeaastane, kuid nägi välja nagu viiene. Poisilik süda portselannuku kehas. Riietatud kollasesse lühikesse kleiti, kollastesse sokkidesse ja valgetesse Mary Jane’i kingadesse, õlgkübara ümber kollane pael, mis rippus ta vöökohani. Ta oli kahvatu ja kõhn ning hüples ringi otsekui midagi Eloise’i ja Tiigri vahepealset. Ta seisis linna keskel, Maini ja Savannah’ tänava kagunurgal, karjudes kõigest kõrist: „Limonaaaaad!

Limonaaaaad, viiskümmend senti!“ Ta silmitses kõnniteed ja möödujaid, kuid kui soovijaid ei olnud, ajas ta kaela õieli, tõusis kikivarvule ja pani käed suu äärde. „Limonaaaaad! Limonaaaaad, viiskümmend senti!“ Limonaadilett oli tugev ja üsna kulunud, kuid näis olevat kiirustades tehtud. Neli neli-korda-nelja-tollist posti ja pool ühetollist liimpuitplaati moodustasid laua. Kaks kuue jala kõrgust ja kaks-korda-nelja-tollist posti seisid taga püsti, hoides ülal plaadi teist poolt ja pakkudes kinni� tust nende vahel olevale plakatile. Keegi oli kogu kaadervärgi kollaseks värvinud ja suured trükitähed plakatil kuulutasid LIMONAAD – 50 SENTI – UUESTI TÄITMINE TASUTA. Keskpunktiks ei olnud lett, plakat, limonaadi sisaldav kollane Igloo külmkast ega isegi mitte tüdruk ise, vaid läbipaistvast plastist mahuti allpool. Viiegallonine veekann seisis ees keskel – tüdruku enda heaks, kuhu ilmselt kogu linn viskas oma lah� tist raha ja hääletuid soove.

Peatusin ja vaatasin, kuidas üks pitsist päevavarjuga eakas naine ületas Maine’i tänava ja poetas letil olevasse vahtplastist topsi kaks veeranddollarist.

9

Charles Martin

„Tänan sind, Annie,“ sosistas ta, võtnud tüdruku väljasirutatud kätest üle ääre voolava tassi. „Pole tänu väärt, preili Blakely. Mulle meeldib teie päevavari.“ Kõnniteel sahises kerge tuulehoog, pani väikese tüdruku seljal leba� vad paelad lehvima ja kandis tema puhast, süütut häält tänavat mööda edasi.

Preili Blakely imes läbi hammaste limonaadi ja küsis: „Kas tunned end paremini, laps?“ Väike tüdruk vaatas oma kübara alt üles. „Jah, ma’am, kindlasti.“ Preili Blakely tühjendas tassi ja väike tüdruk pööras taas tähelepanu kõnniteele. „Limonaaaaad! Limonaaaaad, viiskümmend senti!“ Tema lõunaosariikidele omane veniv kõneviis oli eriliselt armas, pehme ja köi� tev. Sellele lisanduv tütarlapselikkus vääris tähelepanu otsekui neljanda juuli ilutulestik.

Ma ei olnud päris kindel, aga kui preili Blakely tassi käest pani ja lap� sele noogutas, poetas ta tema jalgade juures olevasse läbipaistvasse plast� kannu midagi, mis näis olevat kahekümnedollarine rahatäht.

Pidi see alles limonaad olema.

Ja tüdruk oli ainuisikuline kassamasin. Tolles nõus oli üha suurenev rahatähtede kuhi, kuid keegi ei paistnud selle kaotsimineku pärast mu� retsevat, kõige vähem tüdruk ise. Peale limonaadiplakati ei olnud seal mingit flaierit ega selgitust. Ilmselt ei olnud seda vaja. See on see väike� linnade asi. Kõik lihtsalt teadsid. Kõik peale minu.

Tol hommikul varem olime mina ja Charlie – minu järvetagune, kuid kuuldekauguses olev naaber ja mu endine naisevend – nühkinud 1947. aasta Greavette’i mahagonikarva pealispinda ja põrandareste, kui meil 220ne liivapaber ja paadilakk otsa said. Me viskasime münti ja mina kao� tasin, niisiis sõitsin linna, samal ajal kui Charlie kalastas sadamasillal ja vilistas bikiinides tütarlastele, kes mitmevärvilistel skuutritel mööda li� bisesid. Charlie ei juhi eriti autot, kuid alati võistlusvalmina nõudis ta mündiviskamist. Mina kaotasin.

Tänane reis erines ajastatuse poolest. Tulen harva linna hommikul, eriti kui nii suur rahvahulk kõnniteid ummistab, suundudes tööle või töölt koju. Ausalt öeldes ei käi ma üldse väga palju linnas.