EESSÕNA

Kas justnimelt mina pean sulle selgitama, kuidas sa saad rikkamaks kui su vanemad?

Selle raamatu sisekaanel seisab: „Tobias

Klostermann“ – see olen mina –, „finants- ja investeerimisnõustamisfirma ecoblue AG asutaja ja tegevjuht“. Kui sa seda loed, hüppab sulle äkki kohe midagi pähe. Midagi sellist nagu: kindlasti mingi buumer, kes tudeeris eliitülikoolis ja kelle ainus saavutus seisneb selles, et pole papsi pärandit veel täiesti läbi löönud.

Tuleb tunnistada, et olen sinust vanem. See tähendab esialgu ainult seda, et mul on olnud rohkem aega teha mõndagi õigesti – ja neetult paljusid asju ka valesti. Eraelus ja rahaga ning eelkõige siis, kui need kaks kokku juhtusid. Kerime kõigepealt aega üheskoos natuke tagasi, sinna, kus ma olin nii vana, nagu sina oled praegu: 1980. aastatesse, kui Saksamaasid oli veel kaks ja mina kasvasin üles sotsialistlikus idas.

Enne veel kiiresti üks asi 1980-ndate kohta, mida sina tead kindlasti mõnest seriaalist või laulust: kirevalt kirju, suhkurmagus ja superhappy. Kui mina 1980-ndatele mõtlen, siis minu mälestustes on need ajad hoopis teistsugused. Majad, hilbud, isegi enamik inimesi: üksluised, määrdunud ja hallid. Kui tahtsid värvilisi hilpe saada, pidid selle nimel peaaegu võitlema.

Ainsad helged hetked olid tol ajal minu jaoks California vanatädi abipakid. Asjad, mida ta saatis – Wrangleri teksased, šokolaad, nätsud ja Matchboxi mänguautod –, olid ainsad, mis erandkorras üksluised või hallid ei olnud. Kuigi päris nii see ka ei olnud. Oli veel midagi. Minu hobi – vehklemine. Epee, espadron ja florett. Lumivalge rinnakaitsega, lumivalgetes kinnastes ja lumivalgetes pükstes. Täielik vastand hallile troostitule riigile, milles ma suureks kasvasin.

Kui ma teismelisena parajasti ei treeninud või telekast võistlusi ei vaadanud, unistasin vehklemisest. Ega mul suurt muud teha ei olnudki. Müüri taga olid tingimused katastroofilised. Isegi mu jalanõud olid nii räbalad ja hädapärast lapitud, et rebenesid veheldes pidevalt katki.

Ma tahtsin välja pääseda, maailma näha. Ei tohtinud. Tavakodanikuna oli väga keeruline riigist lahkuda. Ei saanud broneerida ei lennupiletit ega kohta öises rongis, ei saanud autosse istuda ja välismaale automatkale minna. Sportlasena aga küll. Rahvusvahelistel turniiridel Budapestis, Tšehhimaal Olomoucis või Poolas Katowices vehklesin sportlastega kogu Euroopast. Mulle jäi kohe silma, millised ägedad jalatsid olid teistel! Ehtsad kolme triibuga originaal-Adidased. Mina olin neist ainult lugudest kuulnud või telekas näinud. Või unes. Ma pidin, pidin, pidin endale need tossud saama. Nähtavasti sain ma neil turniiridel aru: ilmselgelt on elus palju ilusaid asju, mida ma tahan endale saada. Aga selge oli mulle ka see, et juunioride klassi vehklejana Ida-Saksamaal ma neid endale ei saa.

Minu unistuste sihtpunkt ei olnud Olomouc ega Budapest. Ka mitte Amsterdam või New York. Vaid vehklemise internaatkool Tauberbischofsheimis, uskumatult mittecool’is väikelinnas Baden-Württembergis. Samasugune paik nagu on Los Angeles filmimaailmas, Pariis moeinimestele või Berliin reivirahvale, oli Tauberbischofsheim vehklejatele –maailma naba.

Lihtsalt tol ajal, teismelisena idas, ei saanud sa tavaliselt ise valida, mida oma eluga peale hakata. Minu koolis dikteeris riik, mis sinust saama peab. Oleksin tol ajal suurima heameelega keskkooli lõpetanud ja ülikooli astunud. Pärast põhikooli lõpetamist kutsus kooli juhtkond mind välja, et teatada: „Sinust saab automehaanik.“ Oh jumal – neid asju oli vähe, võibolla neid polnudki õieti, mida ma oleksin elus tahtnud vähem teha, kui mootoreid kokku kruvida. Tjah, ei vedanud. Vastupanu mõttetu.

1989. aasta sügisel jõudis minuni taeva kingitus. Berliini müür langes, sellega koos kogu riik. Piirid läksid lahti, kogu maailm oli mulle valla. Keegi ei takistanud mind seda vallutamast. Esimene peatus? Muidugi vehklemise internaatkool Tauberbischofsheimis!

Kutse proovitreeningule taskus, istusin peagi rongi. Silme ees erutav, justkui tundmatu maailm ja peas ainult üks mõte: minu unistus täitub.

Pärast proovitreeningut kutsus treener mind kõrvale. „Poiss!“ ütles ta. „Sa vehkled, nagu käiks võitlus elu ja surma peale.“ Käiski ju. Tehniliselt ma geenius ei olnud. Aga ma olin kirglik. Otsustuskindel. Ja minu unistus oli „Tauberbischofsheim“. Nad võtsid mind vastu. Alustuseks sain ma oma esimesed kolme triibuga Adidase originaaltossud.

Minu juhendaja Matthias Behr – oh, jumal, oh, jumal, oh, jumal – olümpiavõitja, tahtis teada: mis on sinu eesmärk? Ma ei saanud üldse aru, mida ta minust tahtis.

Ma olin ju sihile jõudnud: tema juurde vehklemiskooli. Ta ütles: „Sa ei saa olla korraga vehkleja ja automehaanik, tundide viisi töökojas kruvisid keerata ja õhtuti veel trenni teha.“

Sul oleks vaja tööd, leidis ta, mida saaks peaga teha. Tööd, mis säästaks mu keha. Vau!

Kõigepealt koht vehklemiskoolis. Nüüd veel ka pääsemine õuduste ametist algaja automehaanikuna. Maailm tõesti soosib mind, mõtlesin ma.

Juhendaja hankis mulle praktikakoha kohalikus hoiukassas, selle tulemusena sõlmiti koolitusleping. Läbisin õpipoisiaja pigem sportliku auahnuse kui kirega. Töötasin nagu segane. Esimest korda müüsin mitte oma sportlikke saavutusi, vaid midagi muud, ja nimelt säästuloterii pileteid. Kümme marka tükk, kaheksa marka otse kliendi hoiukontole, kaks marka loteriisse, milles võis – hea õnne korral – võita. Kõlab ju erutavalt, eks? Aga päriselt ka, mulle meeldis. See oli nagu turvavõrguga rulett. Inimesed säästsid kindla summa. Kui nad midagi võitsid, oli neil hea meel. Kui ei võitnud, polnud nad ka kurvad. Nad polnud ju niisama hästi kui mitte midagi kaotanud ja kogusid sellegipoolest raha. Minu töö pangas pani inimesed naeratama – ja mind niisamuti.

Raha, sain ma tookord teada, võib olla midagi sooja ja väga konkreetset – tuua inimestele kasu. Mulle isiklikult võimaldas ta minu esimese Renault’. Selle sõitsin ma küll napilt kaks kuud hiljem lumes sodiks, aga ma sain aru, et auto, mille sa oled oma tööga ise välja teeninud, on midagi rohkemat kui ainult auto. See on tasu tubli töö eest. Auto tähendab vabadust.

Nojah, siis juhtus see, mis teismeliste unistustega tihtilugu juhtub: nad purunevad. Mulle sai selgeks, et armastatud vehklemine ei saa igaveseks minu elu sisuks jääda. Tol ajal, kui jalgpall ja võib-olla ka tennis välja arvata, profisportlasi peaaegu ei olnud. Tänase päevani pole kedagi, kes ainuüksi vehklemisest ära elaks. Pidin selle mõttega leppima. See läks mul korda nii-öelda Marsilt vaadates. Nii nimetan ma seda, kui kujutan ette, kuidas oleks ennast ja oma olukorda kusagilt väga kaugelt vaadata. Marsilt paistavad probleemid väiksematena, kui nad Maa peal tunduvad.

Olin tänulik, et vehklemine lasi mul unistada. Selle eest, et nautisin treeningul ja võistlustel iga minutit. Ja selle eest, et tänu vehklemisele oli mul hoiukassas töökoht, mis mulle meeldis. Nii see ju ongi: sa ei pea iga investeeringut tagasi saama samas valuutas, milles sa selle tegid. See, mille ma vehklemisest sain, ei olnud profikarjäär. Küll aga eneseusk, „seiklus Tauberbischofsheimis“ ja võrgustik inimestest, kes mulle uksed avasid. Vehklemisrajast väljaspool.

Elmar Borrmann, veel üks olümpiavõitja vehklemiskoolist, viis mind hiljem hoiukassast suurde kindlustusfirmasse. Justnagu järgmine tase pärast säästuloterii pileteid. Analüüsisin maailmakontserni tarvis inimeste vajadusi: nad ütlesid mulle, mida nad finantsiliselt saavutada tahavad, mina juhatasin neile teed. Win-win-olukord, hea äri mõlemale poolele.

Ma olin hea, tõeliselt hea. Minu probleem oli selles, et muutusin üleolevaks ega märganud, kuidas minus tekkisid inetud mõtted: ma tean kõike, ma oskan kõike, mul ei ole kedagi vaja. Tulin kontsernist ära ja hakkasin eraettevõtjaks. Sellele järgnenud aja jooksul unustasin, miks mulle seda tööd tegelikult teha meeldis. Unustasin natuke ka iseennast. Kõige halvem oli see, et mul oli täiesti ükskõik. Nüüdseks teenisin ma päris palju raha, aeg-ajalt mõtlesin oma esimeste vehklemistossude peale, oma esimese Renault’ peale. Ilusate asjade peale, mida raha eest saab osta ja mis teevad rõõmu. Mõte, et ma saan osta kõike, mida mul vaja on, hakkas kõike muud minu sees kõrvale tõrjuma. Teenisin veel rohkem raha ja tahtsin veel rohkem.

23-aastaselt sõitsin esimest korda Porsche 911-ga. Siis juhtus õnnetus. Sõitsin sellegipoolest edasi. Ka seisundites, milles tõesti ei tohiks rooli taha istuda. Edasi, ikka edasi, kuigi juhiluba oli minult ammugi ära võetud. Porschega sõitmine oli minu jaoks tähtsam kui seadustest kinni pidamine.

Ma jäin ikka ja jälle vahele. Ja jälle oli mul sellest ükstapuha. Et mind nähtaks ja imetletaks, see Porsche-mõte mu peas. See oli nagu kaif. Rahast oli saanud minu jaoks jääkülm vahend, et täita mu sees valitsevat tühjust.

Poisist, kes oli unistanud vehklemisest ja pannud inimesed säästuloterii piletitega naeratama, oli saanud ebameeldiv ülbik: laiad lõuad, tühjus nende taga. Jälle sai politsei mind kätte. Advokaat ütles mulle: „Kui sa nii jätkad, siis lõpetad vanglas.“ Siis turgatas mulle pähe: mida kuradit ma oma eluga praegu teen? Pidin sealt minema saama. Niisiis: päästev köis, põgenemine Alpidesse, täielik tagasitõmbumine.

Jälle Marsi-vaates: kaks nädalat veetsin ma ühes hütis oma elule eemalt vaadates. Kibe tõdemus: Porsche 911-ga olin oma elus kuradi palju valesid kurve võtnud. Seega, tagasi algusesse. Oli vaja mõelda, mida ma oskan, mida ma tahan ja mida ma soovin sellega saavutada. See oli raske, see tegi haiget. Aga see toimis. Minu vead on minu omad, ma õppisin neist. Ma sain lapsed, praegu on nad sinu vanused. Selle raamatu kirjutasingi sellistele inimestele nagu nemad ja sina.

Nii. See oli kiirülevaade minu elust. Nagu öeldud, vastab minu edumaa eluaastates ainult edumaale lollustes – või positiivselt öeldes: edumaale õppetundides, mida elu on mulle jaganud.

Niisama siiralt, nagu ma sulle oma elust jutustasin, ütlen sulle nüüd sedagi: sa võid saada rikkamaks kui sinu vanemad. Sa võid saada miljonäriks. Isegi kui sa nullist alustad. Ilma hämarate tehinguteta, ilma oma hinge müümata ja iseennast unustamata. Sul on vaja vaid teadmisi, kannatlikku meelt ja head strateegiat.

Sina tahad seda, mina tean, kuidas see käib. Niisiis, meie tee esimese miljonini –kas hakkame astuma?