Pärast si n d
5
Esimene peatükk
S
uur mees baarileti teises otsas higistab. Ta pea on topeltviski kohal norus ning ta tõstab iga paari minuti tagant pilgu, vaatab üle õla ukse poole ning LED-ribade valguses särab tema näol kerge higikiht. Ta hingab pikalt ja värisevalt välja, püüdes seda ohkeks maskeerida, ning pöördub joogi juurde tagasi. „Vabandust?” Tõstan klaasi poleerides pea. „Kas ma saaksin veel ühe?” Tahaksin talle öelda, et see pole üldse hea mõte, et sellest pole abi. Et ta võib isegi üle pardale lubamise piiri minna. Aga ta on suur mees ning sulgemiseni on viisteist minutit ning vastavalt firma reeglitele pole mul mingit põhjust talle ära öelda, seepärast astun lähemale, võtan ta klaasi ja tõstan viskikraani alla. Ta osutab peaga pudeli suunas. „Topelt,” ütleb ta ning tõmbab paksu käega üle niiske näo. „See teeb seitse naela kakskümmend, palun.” On teisipäeva õhtu, kell on kolmveerand üksteist ning East City lennujaama Iiri pubi nimega „Shamrock and Clover”, mis on umbes sama iiripärane kui Mahatma Gandhi, hakkab otsi kokku tõmbama. Baar suletakse kümme minutit pärast viimase lennu väljumist ning praegu on siin lisaks minule üks agaralt töötav noormees sülearvutiga, kaks laterdavat naist teises lauas ning topelt-Jamesoni rüüpav mees, kes ootavad SC107 Stockholmi ja SB244 Münchenisse, millest viimane on nelikümmend minutit edasi lükatud. Ma olen siin olnud keskpäevast peale, kuna Carlyl oli kõhuvalu ja ta läks koju. Mul ükskõik. Ma olen alati valmis hiljemaks jääma. Ümisen vaikselt kaasa plaadilt „Smaragdsaar nr III” kostvale vilepillile ning lähen korjan kokku kahe naise klaasid, kes vaatavad
6
Jo j o M o y e s
telefonist pingsalt mingit videot. Nad naeravad nagu korralikult õlitatud inimesed ikka. „Minu tütretütar. Viiepäevane,” ütleb blond naine, kui käe tema klaasi järele sirutan. „Väga armas,” naeratan ma vastu. Minu meelest näevad kõik imikud välja nagu rosinakuklid. „Ta elab Rootsis. Ma pole seal kunagi käinud. Aga oma esimest lapselast tuleb ikka vaatama minna, eks ole.” „Me siin kastame titevarbaid.” Nad purskavad uuesti naerma. „Võtad ehk meiega koos tema terviseks? Tule, istu viieks minutiks maha. Me ei saa selle pudeliga ise hakkama.” „Oih! Juba kutsutakse. Tule, Dor.” Nad vaatavad ehmunult ekraani, korjavad oma asjad kokku ning ilmselt märkan vaid mina, et nad turvakontrolli poole minnes kergelt tuigerdavad. Asetan nende klaasid letile ja ning otsin saalist pilguga muid pesemist vajavad asju. „Sul pole siis kunagi kiusatust?” Väiksem naine tuli tagasi oma õlasalli järele. „Vabandust?” „Vahetuse lõpus väravasse minna. Lennukile hüpata. Minul küll oleks.” Ta naerab uuesti. „Iga pagana päev.” Naeratan professionaalset naeratust, mis võib öelda ükskõik mida, ja keeran leti poole tagasi. Ümberringi sulgevad firmapoed uksi, plekist eesriided langevad kolinal ülehinnatud käekottide ja avariikingitusteks mõeldud Toblerone’ide ette. Väravates 3, 5 ja 11 kustuvad tuled, päeva viimased reisijad tõusevad öötaevasse. Kongo päritolu koristaja Violet lükkab oma käru minu poole, ta kõnnib aeglaselt ja nõtkelt ning ta kummitaldadega jalanõud kääksuvad läikival kunstmarmoril. „Õhtust, kullake.” „Õhtust, Violet.” „Sa ei tohiks nii hilja siin olla, kallikene. Sa peaksid lähedastega koos kodus olema.” Ta ütleb mulle igal õhtul täpselt üht ja sama. „Enam ei lähe kaua.” Mina vastan igal õhtul samamoodi. Ta noogutab heakskiitvalt ja jätkab teed.
Pärast si n d
7
Noor agar sülearvutimees ja higistav viskijooja on läinud. Laon klaasid virna, loen raha kokku ja kontrollin kaks korda, kuni kassaseis ja -lint klapivad. Märgin kõik raamatusse, kontrollin pumpasid, kirjutan üles, mida tuleb juurde tellida. Siis märkan, et suurt kasvu mehe mantel on endiselt tema baaripuki peal. Lähen ligemale ja vaatan monitori. Müncheni lennul toimub pardaleminek, kui tahaksin mantli talle järele viia. Vaatan uuesti ning lähen siis aeglaselt meeste tualeti poole. „Halloo? On siin keegi?” Kostab summutatud hääl, mis jääb kuhugi hüsteeria piirimaile. Tõukan ust. Viskijooja on valamu kohale kummardunud ja loputab nägu. Ta nahk on kriitvalge. „Kas minu lendu juba kutsuti?” „Just algas. Teil on ilmselt paar minutit aega.” Hakkan lahkuma, kuid miski sunnib mind peatuma. Mees põrnitseb mind, ta silmad on kui kaks pingsat murenuppu. Ta raputab pead. „Ma ei suuda.” Ta haarab paberrätiku ja patsutab nägu. „Ma ei suuda lennukile minna.” Ma ootan. „Ma pean oma uue ülemusega kohtuma sõitma, aga ma ei suuda. Ja ma ei julge talle öelda, et kardan lendamist.” Ta vangutab pead. „Ma isegi ei karda. See tekitab minus õudust.” Lasen uksel selja taga sulguda. „Mis teie uus töökoht on?” Ta pilgutab silmi. „Eee... Autoosad. Ma olen Hunt Motorsi uus piirkondlik kanduritoodete osakonna tugikandurite müügijuht.” „Kõlab nagu tähtis amet,” ütlen ma. „Teil on seal... kandurid.” „Ma olen selle nimel pikalt vaeva näinud.” Ta neelatab tugevalt. „Seepärast ma ei tahagi tulekeras hukkuda. Ma tõesti ei taha surra lendavas tulekeras.” Mul on kiusatus talle öelda, et see ei oleks tegelikult lendav tulekera, vaid pigem kiirelt langev tulekera, aga sellest poleks ilmselt abi. Ta loputab taas nägu ja ma ulatan talle uue paberrätiku. „Tänan.” Ta hingab uuesti värinal välja ja ajab end sirgu, püüdes ennast kokku võta. „Sa pole vist varem näinud, et täiskasvanud mees käitub nagu idioot.” „Umbes neli korda päevas.” Ta väikesed silmad lähevad pärani.
8
Jo j o M o y e s
„Umbes neli korda päevas. Ma pean pidevalt kedagi meeste tualetist välja sikutama. Ja tavaliselt on põhjuseks lennuhirm.” Ta vaatab mulle otsa ja pilgutab silmi. „Aga teate, ma ütlen alati kõigile, et siit lennujaamast pole ükski lennuk alla kukkunud.” Ta tõmbab kaela krae vahele tagasi. „Päriselt?” „Mitte ühtegi.” „Isegi mitte... mõnd väikest avariid hoovõturajal?” Kehitan õlgu. „Siin on tegelikult väga igav. Inimesed lendavad minema, lähevad sinna, kuhu nad lähevad, ja tulevad paari päeva pärast tagasi.” Naaldun vastu ust ja surun selle lahti. Tualetid ei lõhna õhtuti just hästi. „Ja no igatahes. Minu meelest on hullemaidki asju, mis teiega juhtuda võib.” „Nojah. Eks ta vist ole küll nii.” Ta mõtleb järele ja kõõritab minu poole. „Neli tükki päevas?” „Mõnikord rohkem. Ärge pahandage, aga ma pean nüüd tagasi minema. Inimesed hakkavad imestama, kui mind liiga tihti nähakse meeste tualetist välja tulemas.” Ta naeratab ja ma näen hetkeks, milline ta teistes olukordades olla võib. Selline loomuldasa ülekeev inimene. Lustlik. Inimene, kes tunneb oma ala, milleks on mandril toodetud autoosad. „Mulle tundub, et teie lendu kutsutakse.” „Arvad siis, et minuga ei juhtu midagi?” „Teiega ei juhtu mitte kui midagi. See on väga turvaline lennuliin. Ja see võtab teie elust vaid paar tundi. Vaadake, SK491 maandus viis minutit tagasi. Oma väravasse minnes näete te, kuidas stjuuardid ja stjuardessid koju lähevad, te näete neid juttu ajamas ja naermas. Nende jaoks on lennule minek nagu bussi peale minna. Mõned teevad seda kaks, kolm, neli korda päevas. Ja nad pole ju rumalad. Kui see poleks ohutu, siis nad ju ei läheks lennule, kas pole?” „Nagu bussi peale minek,” kordab ta. „Arvatavasti kõvasti ohutum.” „See on küll tõsi,” kergitab ta kulme. „Maanteedel on ohtralt idioote.” Ma noogutan. Ta tõmbab lipsu sirgu. „Ja see on tähtis töökoht.”
Pärast si n d
9
„Kehv oleks sellest nii väikese asja pärast ilma jääda. Teiega ei juhtu midagi, kui seal üleval ära harjute.” „Võib-olla küll. Aitäh sulle...” „Louisa,” vastan ma. „Aitäh sulle, Louisa. Sa oled väga heasüdamlik tüdruk.” Ta vaatab mulle mõtlikult otsa. „Ega sa... Kas... Kas sa tahaksid minuga mõnikord välja tulla?” „Ma vist kuulen, et teie lendu kutsutakse, sir,” ütlen ma ning avan ukse, et ta saaks välja minna. Ta noogutab, et piinlikkust varjata ning asjatab, patsutab taskuid. „Hästi. Nõndaks. Nojah... Ma siis lähen.” „Toredaid kandureid teile.” Kaks minutit pärast tema lahkumist avastan ma, et ta on terve kolmanda kabiini täis oksendanud. Jõuan koju veerand kaks ja astun vaiksesse korterisse. Tõmban jalga pidžaamapüksid ja kapuutsiga dressipluusi, avan külmkapi, võtan sealt pudeli valget ja valan endale klaasitäie. See on hirmus hapu. Vaatan silti ja saan aru, et avasin selle eelmisel õhtul ja unustasin pudelile korgi peale panna, otsustan siis, et pole hea mõte neist asjadest liiga palju mõelda, ja vajun koos pudeliga tugitooli. Kaminasimsil on kaks kaarti. Üks on minu vanematelt, kes soovivad mulle palju õnne sünnipäevaks. See „parimad soovid” emalt on valus nagu torkehaav. Teine on minu õelt, kes pakub, et ta võiks koos Thomiga nädalavahetuseks külla sõita. See on pool aastat vana. Telefonis on kaks kõneposti, üks hambaarstilt. Teine mitte. Tere Louisa. Jared siin. Me kohtusime Dirty Duckis. Maandusime pärast sinu pool... (summutatud ja piinlik naer). Ma siin mõtlesin... Et väga tore oli. Äkki teeks uuesti? Minu number on sul olemas.
Kui pudelis pole enam midagi, siis kaalun uue toomist, aga ma ei taha enam välja minna. Ma ei taha, et 24 tunni toidupoe Samir jälle minu ja mu lõputute Pinot Grigio pudelite üle nalja viskaks. Ma ei taha kellegagi rääkida. Olen äkitselt surmväsinud, aga see on selline peadpööritav kurnatus, mis ütleb, et kui ka voodisse
10
Jojo Moyes
lähen, siis magama ma ei jää. Mõtlen hetkeks Jaredile ja tema kummalise kujuga sõrmeküüntele. Kas mind häirivad kummalise kujuga sõrmeküüned? Põrnitsen elutoa tühje seinu ning mõtlen, et mul on lihtsalt värsket õhtu vaja. Ma tõesti tahan värsket õhku. Teen esikuakna lahti ning ronin ebakindlalt mööda tuletõrjeredelit üles, kuni jõuan katusele. Kui ma üheksa kuu eest esimest korda siin käisin, näitas kinnisvaramaakler, et eelmised üürilised olid endale üles väikese terrassi teinud, sinna paar plekist lillepotti ja pisikese pingi sättinud. „See pole muidugi ametlikult sinu oma,” ütles ta. „Aga ainult sinu korteril on sinna otsene ligipääs. Minu meelest see on päris kena. Siin saaks isegi pidu pidada!” Ma olin talle otsa vaadanud ja imestanud, et kas ma näen tõesti välja nagu inimene, kes korraldab pidusid. Lilled on ammu ära kuivanud ja surnud. Ma pole kuigi hea hooldaja. Nüüd seisan katusel ja vaatan Londoni vilkuvat pimedust. Minu ümber elab, hingab, sööb ja vaidleb miljon inimest. Miljon elu, mis on minust täiesti eraldiseisvad. See on imelik rahu. Öises õhus kerkivad minuni linnahelid, tänavalaternad kiiskavad, mootorid mürisevad, uksed pauguvad. Mitu miili lõuna poolt kostab politsei helikopteri räige põrin ning selle kiir otsib kohaliku pargi pimedusest mingit kadunud kurjategijat. Kusagilt kaugelt kostab sireen. Sireenid on alati. „Siin pole vaja palju vaeva näha, et kodune hakkaks,” ütles maakler. Ma oleksin äärepealt naerma pursanud. Linn on mulle sama võõristav kui varemgi. Aga nüüdsel ajal on minu jaoks kõik võõristav. Kõhklen ning astun siis rinnatisele, käed külgedele sirutatud, otsekui kergelt purjakil köielkõndija. Üks jalg teise ette, nihkun piki betooni, tuuleke ajab mu väljasirutatud käte karvad turri. Kui siia kolisin, kui kõik alles hakkas minuni jõudma, sundisin end mõnikord oma trepikoja ulatuses ühest otsast teiseni kõndima. Kui teise otsa jõudsin, siis naersin öötaevasse. Näed? Ma olen siin – ma püsin elus – ma seisan serval. Ma teen seda, mida sa mul teha käskisid! Sellest on saanud salaharjumus – mina, linna siluett, pimeduse pakutav mugav anonüümsus ja teadmine, et siin üleval ei tea keegi, kes ma olen.
Pärast si n d
11
Tõstan pea, tunnen öist tuult, kuulatan alt tulevat naeru, pudeli purunemise summutatud klirinat, linna poole suunduva liikluse müra, vaatan lõputut punast piduritulede rodu, autodest moodustatud vereringet. Siin müra ja kaose kohal on alati tihe liiklus. Üksnes kolme ja viie vahel öösel on suhteliselt vaiksed tunnid, joodikud on voodisse vajunud, restoranikokad valged kitlid seljast võtnud, baarid uksed kinni pannud. Nende tundide vaikust häirivad vaid üksikud helid – öised tankerid, juudi pagaritöökoja avamine teisel pool tänavat, ajaleheautod ja lehepakkide mütsatused. Ma tean linna kõige väiksemaidki liigutusi, sest ma ei maga enam. Kusagil all hakatakse kinni panema „White Horse’i”, mis on täis hipstereid ja East Endi elanikke, üks paarike vaidleb väljas ning General Hospital teises linna otsas korjab kokku haigete, haavatute ning päeva vaevu üleelanute tükke. Siin üleval on vaid õhk ja pimedus ning kusagil paistab Fedexi transpordilennuk Londoni Heathrow’ lennujaamast Pekingisse ning arvutu hulk mister Viskijooja sarnaseid reisijaid, kes kõik sõidavad mõnda uute kohta. „Poolteist aastast. Tervelt poolteist aastat! Millal sellest ometi piisab?” küsin ma pimeduselt. Ning seal see on, ma tunnen taas seda ootamatut ülekeevat raevu. Astun kaks sammu edasi ja vaatan jalge ette. „Sest see siin ei tundu nagu elu. See ei tundu nagu üldse miski.” Kaks sammu. Veel kaks. Ma lähen täna nurgani välja. „Sa ei andnud mulle mingit kuradi elu! Mitte sinnapoolegi. Sa lihtsalt rikkusid mu vana elu ära. Peksid tükkideks. Mis ma selle ülejäägiga nüüd pihta peaksin hakkama? Millal mul on tunne...” Ajan käed laiali ja mul tuleb jahedas öises õhus kananahk peale, ja jälle ma nutan. „Käi perse, Will,” sosistan ma. „Käi perse, et sa mind maha jätsid.” Lein tõuseb taas nagu äkiline laine, see on võimas ja kõikevõitev. Ja just siis, kui hakkan sellesse vajuma, kostab varjudest hääl: „Ära parem seisa seal.” Vaatan üle õla ja näen tuletõrjeredelil väikest kahvatut nägu, tumedad silmad pärani. Ma ehmatan. Mu jalg libiseb rinnatisel, äkitselt olen ma kogu raskusega valel pool serva. Süda värahtab ja sekundi murdosa hiljem läheb keha järele. Ja siis olen ma nagu õudusunenäos täiesti kaalutu, olen öises tühjuses, mu jalad sipu-
12
Jojo Moyes
tavad pea kohal ja ma kuulen karjatust, mis võib olla mu enda oma... Raks. Ja siis on kõik must.
5 2
Jojo Moyes
Viies peatükk
M
a elasin City servas. Kui vahel selles kahtlesin, siis seisis tee ääres majasuurune kraater, mida ümbritsevale kinnisvarafirma plangule oli kirjutatud FARTHINGATE – SEAL, KUS CITY ALGAB. Olime täpselt selles kohas, kus säravad klaasist rahandustemplid kohtusid karrikohvikute ja ööpäevaringselt avatud kaupluste vanade ja kasimatute tellisseinte ning vaateakendega, stripiklubide ja minitaksofirmadega, mis kangekaelselt keeldusid välja suremast. Minu elukoht oli seal arhitektuuriliste keeldujate keskel, tinaplekilises lao moodi hoones, mis põrnitses pealetungivat klaasi ja terast ja mõtles, kui kaua ta veel vastu peab ja kas tema päästjaks saab hipsterite mahlabaar või mõni pop-upjaemüüginähtus. Ma ei teadnud nimepidi kedagi peale Samiri, kes pidas nurgapealset poodi, ja saiapoe naise, kes naeratas mulle tervituseks, kuid ei paistnud üldse inglise keelt oskavat. Enamjaolt see anonüümsus sobis mulle. Ma olin siia ju lõppude lõpuks tulnud selleks, et pääseda oma mineviku käest, tundest, nagu teaksid kõik kõike, mida minust üldse teada sai (ja lisaks veel seda, mida nad ette kujutasid). Ning City oli hakanud mind ümber kujundama. Ma tundsin siin oma nurgakest, selle rütme ja ohtlikke kohti. Sain teada, et kui bussipeatuses joodikule raha anda, tuleb ta ja istub järgmised kaks kuud su maja ukse ees; sain teada, et kui õhtul ringi käia, siis tasub võtmeid sõrmede vahel hoida, ja et kui hilisel õhtul pudeli veini järele minna, siis on parem mitte vaadata noorte meeste poole, kes konutavad Kebab Korneri ees. Mind ei seganud enam pea kohalt kostev politseikopteri mürin. Ma suutsin ellu jääda. Pealegi teadsin paremini kui keegi teine, et juhtuda võib hullematki. ***
Pärast si n d
53
„Tere.” „Tere, Lou. Ei saa jälle und?” „Siin sai alles kümme.” „Mis värk siis on?” Willi endine füsioterapeut Nathan oli viimased üheksa kuud töötanud New Yorgis ühe keskealise Wall Streeti direktori juures, kellel oli neljakorruseline maja ja lihaseline keha. Mul oli saanud kombeks unetutel öödel talle helistada. Hea oli teada, et kusagil seal pimeduses on keegi, kes saab aru, ehkki tema uudised mõjusid sageli nagu maksahaagid – kõik teised on edasi liikunud. Kõik teised on midagi saavutanud. „Kuidas siis Suures Õunas elu läheb?” „Kenasti?” Tema ameerikalikult venitav aktsent muutis kõik vastused küsimusteks. Heitsin diivanile ja tõstsin jalad käetoele. „Jajah. See ei ütle mulle suurt midagi.” „Hästi. Mul tõsteti palka, mis on äge. Broneerisin paari nädala pärast lennu koju, et vanemate juures käia. See tuleb tore. Nad on nii õnnelikud, sest mu õde saab lapse. Ahjaa, ja ma kohtasin Sixth Avenue ühes baaris üht jube sportlikku pihvi, meil oli koos mega tore ja ma kutsusin ta välja, aga kui ma rääkisin, mis tööd ma teen, siis tema ütles, et kahju küll, aga tema käib ainult ülikonnas meestega.” Nathan naeris. Ma naeratasin. „Nii et kittel ei sobi?” „Ilmselt mitte. Ehkki ta oleks vast teisiti arvanud, kui ma oleksin päris arst olnud.” Ta naeris uuesti. Nathan oli meelerahu ise. „Pole midagi. Sellised tüdrukud lähevadki närvi, kui neid õigetesse restoranidesse ei viida ja muud sellist. Parem on, kui asi kohe selgeks saab. Kuidas su endaga on?” Kehitasin õlgu. „Hakkan end kokku võtma. Sinnakanti.” „Kas sa magad ikka tema T-särgis?” „Ei. Sellel pole enam tema lõhna küljes. Ja üldse hakkas see ausalt öeldes pisut lehkama. Ma pesin selle ära ja mässisin siidpaberisse. Aga mul on halbadeks päevadeks veel ta džemper.” „Hea, kui on varuvariant.” „Ahjaa, ma hakkasin leinarühmas käima.” „Kuidas on?”
54
Jojo Moyes
„Nõme. Mul oli petise tunne.” Nathan ootas. Nihutasin endale padja pea alla. „Kas ma kujutasin seda kõike ette, Nathan? Mul on vahel tunne, et ma olen enda ja Willi suhte tegelikust palju suuremaks mõelnud. Kuidas ma sain nii lühikese ajaga kedagi nii väga armastada? Ja kõik need asjad, mida ma meist kahest mõtlen – kas meil olid üldse sellised tunded, nagu ma mäletan? Mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam tundub, et see pool aastat oli nagu imelik unenägu.” Tekkis väike paus, enne kui Nathan vastas: „Sa ei kujutanud seda ette.” Ma hõõrusin silmi. „Kas mina olen ainuke, kes veel teda taga igatseb?” Uus vaikus. „Ei. Ta oli hea mees. Parim.” See meeldis mulle Nathani juures kõige rohkem. Tal polnud midagi selle vastu, kui telefonis vaikiti. Ajasin end lõpuks püsti ja nuuskasin nina. „Igatahes ma vist rohkem ei lähe. See pole päris minu jaoks.” „Proovi ikka, Lou. Ühe korra põhjal ei saa hinnata.” „Sa räägid nagu mu isa.” „Ta ongi üks mõistlik mees.” Ehmatasin uksekella helina peale. Keegi ei helistanud kunagi minu uksekella, välja arvatud Mrs Nellis korterist nr 12, kui postiljon kogemata meie posti ära vahetas. Kahtlesin, kas tema nii hilja ärkvel on. Ning kindlasti polnud minu kätte sattunud tema Elizabethi-aegsete nukkude valmistamise ajakirja. Kell helises uuesti. Kolmandat korda, teravalt ja pealetükkivalt. „Ma pean lõpetama, keegi on ukse taga.” „Hoia nina püsti, semu. Kõik saab korda.” Panin telefoni käest ja ajasin end kahtlustavalt püsti. Mul polnud siin sõpru. Ma ei olnud suuteline sõpru leidma, kui olin uude kohta kolinud ning kogu ärkveloleku aja enamjaolt tööl veetnud. Ja kui need oleksid olnud minu vanemad, kes on otsustanud sekkuda ja mind tagasi Stortfoldi viia, oleksid nad selle ära korraldanud tipptundide vahepeal, kuna kummalegi ei meeldinud pimedas sõita.
Pärast si n d
55
Ma ootasin ja lootsin, et see, kes seal ukse taga on, mõistab oma viga ja läheb minema. Aga kell helises uuesti, räigelt ja lõputult, otsekui toetuks keegi nüüd vastu nuppu. Tõusin püsti ja läksin ukse juurde. „Kes seal on?” „Mul on vaja teiega rääkida.” Tüdruku hääl. Vaatasin läbi uksesilma. Ta vaatas oma jalge ette maha, seepärast nägin vaid pikki pruune juukseid ja liiga suurt nahktagi. Ta vankus kergelt ja hõõrus nina. Purjus? „Sa oled vist vale ukse taga.” „Kas teie olete Louisa Clark?” Vakatasin. „Kust sa mu nime tead?” „Mul on vaja teiega rääkida. Kas te saaksite ukse lahti teha?” „Kell on peaaegu pool üksteist.” „Jah. Seepärast ma ei tahagi siin koridoris seista.” Kõhklesin. Olin elanud siin piisavalt kaua, et mitte võõrastele ust avada. Siin linnaosas juhtus ikka, et mõni narkar suvaliste uste taga helistas, lootes natuke raha saada. Aga see tüdruk rääkis viisakat juttu. Ja ta oli noor. Liiga noor, et olla üks neist ajakirjanikest, kes olid hetkeks klammerdunud loo külge kenast endisest imelapsest, kes otsustas oma elule lõpu teha. Liiga noor, et nii hilja väljas olla. Keerasin pead ja püüdsin näha, kas koridoris on veel kedagi. Näis, et see oli tühi. „Kas sa ütleksid, milles asi?” „Siin väljas küll mitte.” Avasin ukse turvaketiga, nii et nägime silmast silma. „Sa pead natuke rohkem selgitama.” Ta ei saanud olla vanem kui kuusteist, nooruse kastemärg täidlus oli ta põskedel alles nähtav. Ta juuksed olid pikad ja läikivad. Pikad saledad jalad kitsastes mustades teksastes. Terav silmalainerijoon kenas näos. „Niisiis... Mis su nimi oligi?” „Lily. Lily Houghton-Miller. Teate,” ütles ta ja tõstis tolli võrra lõuga. „Mul on vaja rääkida oma isast.” „Sa tulid vale inimese juurde. Ma ei tunne kedagi HoughtonMilleri nimelist. Sa vist ajasid mind mõne teise Louisa Clarkiga segi.” Tahtsin ust sulgeda, kuid ta oli kinganina ukse vahele lükanud. Vaatasin seda ning tõstsin aeglaselt uuesti pilgu.
56
Jojo Moyes
„See pole tema nimi,” ütles ta, nagu oleksin ma loll. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta pilk ühtaegu raevukas ja paluv. „Tema nimi on Will Traynor.” Lily Houghton-Miller seisis keset minu elutuba ning vaatles mind nagu kergelt huvitunud teadlane, kes põrnitseb tundmatut sõnnikumardika liiki. „Oo. Mis teil seljas on?” „Ma... Ma töötan Iiri pubis.” „Postitantsijana?” Seepeale kaotas ta ilmselt minu vastu huvi ja keeras aeglaselt ringi, vaadates tuba. „Kas te elate päriselt siin? Kas see ongi teie mööbel?” „Ma... alles kolisin siia.” „Üks diivan, üks televiisor, kaks kasti raamatuid?” Ta osutas peaga tooli poole, millel ma istusin, endiselt kergelt hingetu, ja püüdsin kuidagipidi aru saada sellest, mis ta oli mulle äsja öelnud. Tõusin püsti. „Ma võtan midagi juua. Kas sa tahaksid midagi?” „Ma võtan Coca-Cola. Kui teil veini ei ole.” „Kui vana sa oled?” „Miks te küsite?” „Ma ei saa aru...” Seisatasin köögileti taga ning vangutasin pead. „Willil ei olnud lapsi. Ma oleksin teadnud.” Põrnitsesin teda äkilise kahtlusega. „Kas see on mingi nali?” „Nali?” „Me Williga... rääkisime palju .Ta oleks mulle öelnud.” „Jajah. Aga tuleb välja, et ei öelnud. Ja mul on vaja temast rääkida kellegagi, kes ei lähe endast välja iga kord, kui ma tema nime mainin, nagu mu ülejäänud perekond.” Ta haaras pihku ema saadetud kaardi ja pani selle uuesti tagasi. „Ma ei võta seda üldse naljana. Mõelge nüüd ise. Minu päris isa: mingi hädine ratastoolivennike. Jube naljakas küll.” Ulatasin talle klaasi vett. „Aga kes... kes su perekond on? Ma mõtlen, et kes on su ema?” „Kas teil suitsu on?” Ta oli hakanud mööda tuba ringi käima, puudutas asju, näppis minu esemeid ja pani uuesti käest. Kui ma pead raputasin, ütles ta: „Minu ema nimi on Tanya. Tanya Miller.
Pärast si n d
57
Ta on abielus minu kasuisaga, kelle nimi on Francis „Kuradi Türapea” Houghton.” „Ilus nimi.” Ta pani veeklaasi käest, tõmbas nahktagi taskust paki suitsu ja süütas sigareti. Ma tahtsin öelda, et minu kodus ei suitsetata, aga olin selleks liiga jahmunud. Seepärast läksin lihtsalt akna juurde ja tegin selle lahti. Ma ei suutnud pilku temalt pöörata. Nägin võib-olla mõningaid märke Willist. Neid oli tema sinistes silmades ja kergelt karameljas nahatoonis. Neid oli viisis, kuidas ta enne rääkimist kergelt suud kõverdas, ja tema ainitises pilgus. Võin nägin ma seda, mida näha tahtsin? Ta vaatas aknast välja tänavale. „Lily, enne kui me edasi räägime, pean ma midagi...” „Ma tean, et ta on surnud,” ütles ta. Ta tõmbas kiire mahvi ja puhus suitsu toa keskele. „Selle järgi ma saingi teada. Telekas oli mingi dokumentaal abistatud enesetappudest, seal mainiti tema nime ning ema läks täiesti ilmaasjata endast välja, jooksis vannituppa ja türapea läks talle järele, seepärast ma kuulasin muidugi pealt. Ja ema oli täielikus šokis, sest ta polnud isegi seda teadnud, et Will oli ratastoolis. Ma kuulsin kõike. Ma ju teadsin, et türapea pole mu päris isa. Aga ema polnud kunagi muud öelnud peale selle, et mu päris isa oli persevest, kes ei tahtnud minust midagi teada.” „Will ei olnud... persevest.” Ta kehitas õlgu. „Jutu järgi oli. Aga kui ma üritasin midagi küsida, siis ema läks täiega endast välja ja ütles, et ma tean tema kohta kõike, mis mul on vaja teada, et türapea Francis on mulle parem isa kui Will Traynor oleks iial olnud, ja jätku ma see jutt.” Rüüpasin lonksu vett. Ma polnud iial varem nii väga klaasikest veini soovinud. „Mis sa siis tegid?” Ta kehitas õlgu ja tõmbas veel ühe mahvi. „Ma guugeldasin teda. Ja leidsin teid.” Mul oli vaja üksi olla ja seedida, mis ta mulle ütles. Seda oli liiga palju. See oli liiga jahmatav. Ma ei teadnud, mida arvata sellest okkalisest tüdrukust, kes jalutas mu elutoas ringi ning pani õhu enda ümber pragisema.
58
Jojo Moyes
„Ta siis ei rääkinud minu kohta mitte midagi?” Ma vaatasin tema kingi; baleriinikingad, tugevalt kulunud, otsekui oleks nendega liiga pikalt mööda Londoni tänavaid käidud. Mul oli tunne, et mind tõmmatakse haneks. „Kui vana sa oled, Lily?” „Kuusteist. Kas ma olen vähemalt tema nägu? Ma nägin Google Imagesis üht pilti, aga teil on ehk mõni foto?” Ta vaatas elutoas ringi. „Kas kõik teie fotod on kastides?” Ta märkas nurgas pappkastivirna ning ma mõtlesin, et ta kavatseb need tõesti lahti teha ja läbi sorida. Ma olin üsna kindel, et talle lähimas kastis oli Willi džemper. Ma tundsin äkitselt paanikat. „Eee. Lily. Seda kõike... on raske uskuda. Kui sa oled tõesti see, kes sa ütled end olevat, siis meil on palju rääkida. Aga kell on peaaegu üksteist ning praegu ei ole hea hetk pihta hakata. Kus sa elad?” „St John’s Woodis.” „Noh. Eee. Su vanemad kindlasti mõtlevad, kus sa oled. Ma annan sulle oma numbri ja me...” „Ma ei saa koju minna.” Ta keeras näoga akna poole ja nipsutas kogenud liigutusega tuhka. „Rangelt võttes... Ma ei tohiks üldse siin olla. Ma peaksin koolis olema. Nädalane internaat. Nad on kõik endast väljas, sest mind pole seal.” Ta tõmbas telefoni taskust välja, otsekui järele mõeldes, ja krimpsutas ekraani vaadates nägu, enne kui telefoni tagasi pistis. „Äkki ma võiksin siia jääda? Ainult tänaseks? Ja te saaksite mulle temast rääkida?” „Siia jääda? Ei. Ei. Vabandust, aga ei saa. Ma ei tunnegi sind.” „Aga te tundsite mu isa. Äkki ta üldse ei teadnudki, et ma olemas olen?” „Sa pead koju minema. Helistame su vanematele. Siis nad tulevad sulle järele. Teeme nii ja siis...” Ta põrnitses mind. „Ma mõtlesin, et te aitate mind.” „Ma aitangi sind, Lily. Aga mitte niiviisi nagu...” „Te ei usu mind, ega?” „Ma... Mul pole aimugi, mis on...” „Te ei taha aidata. Te ei taha midagi teha. Mida te mulle mu isast üldse rääkisite? Mitte midagi. On teist mingit abi olnud? Ei ole. Suur tänu.”
Pärast si n d
59
„Oota nüüd! See pole aus. Me ju alles...” Aga tüdruk nipsutas sigaretikoni aknast välja ja kõndis läbi toa minust mööda. „Mis on? Kuhu sa lähed?” „Ah, mis teil sellest?” ütles ta, ja enne kui ma jõudsin midagi öelda, kõmatas uks ja läinud ta oligi. Istusin väga vaikselt diivani peal ja üritasin ligi tund aega aru saada, mis just juhtus, Lily hääl endiselt kõrvus kõlamas. Kas ma kuulsin õigesti? Kordasin tema sõnu üha uuesti ja uuesti, püüdsin kõike kõrvade kohina saatel meenutada. Minu isa oli Will Traynor. Lily ema oli talle ilmselt öelnud, et Will ei tahtnud temaga mingit tegemist teha. Aga mulle ta oleks ju ikka midagi maininud? Meil ei olnud teineteise ees saladusi. Me olime ju ometi kõigest rääkinud? Lõin hetkeks kõhklema: äkki Will ei olnudki minuga nii aus, nagu ma olin arvanud? Kas tegelikult suutis ta terve tütre oma südametunnistuselt maha hõõruda? Mu mõtted käisid nõiaringis. Haarasin arvuti, istusin rätsepaistes diivanile ning trükkisin otsingumootorisse nime Lily Hawton Miller, ja kui tulemusi ei olnud, katsetasin erinevate nimekujudega uuesti, jõudes lõpuks Lily Houghton Millerini, mis andis tulemuseks rea hokitulemusi Shropshire’is asuvast koolist nimega Upton Tilton. Avasin mõned pildid ja sisse suumides leidsingi tema: naeratuseta tüdruku rea naeratavate hokimängijate seas. Lily Houghton Miller mängis kaitses vapralt, ehkki edutult. See oli kahe aasta eest. Internaatkool. Ta ütles, et peab internaadis olema. Aga see ei tähendanud ikkagi, et ta oleks Willi sugulane, kui ta ema talle tema päritolu kohta üldse tõtt rääkis. Muutsin otsingut ja proovisin lihtsalt „Houghton-Miller”, mis andis tulemuseks lühikese blogisissekande Francis ja Tanya Hough ton Milleri kohta, kes osalesid Savoys pankurite õhtusöögil, ja eelmisest aastast pärineva planeeringutaotluse St John’s Woodis asuva maja alla rajatava veinikeldri kohta. Naaldusin seljatoele, mõtlesin järele, ja otsisin siis „Tanya Miller” ja „William Traynor”. See ei andnud midagi. Proovisin uuesti „Will Traynoriga” ning sattusin Facebooki lõimele, kus
60
Jojo Moyes
Durhami ülikooli vilistlased, kellest osa olid naised, kelle nimed paistsid kõik lõppevat „ellaga” – Estella, Fenella, Arabella – arutasid Willi surma üle. Ma ei uskunud oma kõrvu, kui sellest uudistes räägiti! Ja just tema! Puhka rahus, Will. Keegi ei pääse elust kriimudeta. Kas teadsite, et Rory Appleton sai Turks ja Caicoses kiirpaadiõnnetuses surma? Kas tema oli geograaf? Punaste juustega? Ei, majanduspoliitikast. Ma vist suudlesin Roryga rebaste peol. Hiiglaslik keel. Ma polegi kunagi varem mõnd sellist suudelnud, kes ära suri. Ma ei tee nalja, Fenella. Aga see on küll ebaviisakas. Vaene mees on ju surnud. Kas Will Traynor ei olnud see, kes terve kolmanda kursuse Tanya Milleriga käis? Minu arust pole see mingi ebaviisakus, kui ma mainin, et ma vist suudlesin kedagi, lihtsalt seepärast, et ta ära suri. Ma ei ütlegi, et sa peaksid ajalugu ümber kirjutama. Aga tema naine võib seda siin lugeda ning ta ei pruugi tahta teada, et tema armastatu torkas keele mingile Facebooki tüdrukule näkku. Ta ilmselt teab, et ta mehel oli hiiglaslik keel. Ta ju abiellus sellisega. Kas Rory Appleton oli abielus? Tanya abiellus mingi pankuriga. Link on siin. Ma mõtlesin ülikooli ajal ikka, et ta abiellub Will Traynoriga. Nad olid nii ilus paar.
Klõpsasin linki ja nägin pilti pulkkõhnast, kunstipäraselt sasitud juuksesõlmega blondiinist, kes seisis koos vanema tumedapäise mehega perekonnaseisuameti trepil. Veidi eemal pildi serva peal oli nooruke valges pitskleidis sünge näoga tüdruk. Sarnasus minu kohatud Lily Houghton Milleriga oli selge. Kuid pilt
Pärast si n d
61
oli seitse aastat vana ning võis tegelikult kujutada ükskõik millist pahurat pruutneitsit, kellel on pruunikad juuksed. Ma lugesin lõime uuesti läbi ja panin arvuti kinni. Mida ma peaksin tegema? Kui ta oli tõesti Willi tütar, siis kas ma peaksin kooliga ühendust võtma? Ma olin üsna kindel, et teismeliste tüdrukutega kontakti otsivate võõraste kohta käivad mingid reeglid. Aga kui see on hoopis mingi keeruline petuskeem? Will oli surnud rikka mehena. Polnud üldse võimatu, et keegi mõtleb välja keeruka skeemi, kuidas tema perekonnalt raha saada. Kui isa sõber Chalky südamerabandusse suri, ilmus peiedel tema naise juurde seitseteist inimest, kes väitsid, et ta võlgnes neile kihlveoraha. Ma otsustasin, et hoian eemale. Kui ma midagi valesti teen, on valu ja segaduse oht liiga suur. Aga kui voodisse heitsin, kuulsin peas Lily häält, mis vaikses korteris vastu kajas. Will Traynor oli minu isa.
Pärast si n d
18 5
Võtsin väikeses kohvikus tassi kohvi ja vaatasin läbi uduste akende turgu, eirates fakti, et ma olen ainsana üksik. Käisin terve märja turu läbi, hingasin sisse liiliate niisket ja rasket lõhna, imetlesin pojengide ja rooside kokkuvolditud saladusi, mida endiselt katsid vihma klaaspärlid, ja ostsin endale kimbu daaliaid. Mul oli kogu aeg näitlemise tunne, nagu mõni reklaamitegelane: üksik linnatüdruk elab keset unistuste Londonit. Läksin koju, hoides daaliaid kaenla all, püüdes mitte longata ning mitte korrutada endamisi sõnu oh keda sa enda meelest petad?, mis mulle korduvalt pähe kargasid. Õhtu venis ja vajus, nagu üksildased õhtud ikka. Lõpetasin korteri koristamise, noppisin tualeti veepaagist sigaretikonid välja, vaatasin telekat, pesin tööriided. Lasin vanni vahtu täis ja ronisin viie minuti pärast välja, sest ei julgenud oma mõtetega üksi olla. Ma ei saanud helistada ei emale ega õele; teadsin, et ei suuda nendega õnnelikkust teeselda. Viimaks pistsin käe öökappi ja tõmbasin välja kirja, mille Will oli saatnud nii, et sain selle kätte Pariisis, kui alles lootusrikas olin. Mu sõrmed voltisid selle õrnalt lahti. Tol esimesel aastal oli aegu, mil ma lugesin seda igal õhtul, püüdes Willi ellu äratada. Nüüdsel ajal ma piirasin ennast: ütlesin, et mul pole vaja seda näha, kartsin kaotada selle talismanijõudu, et sõnade tähendus kaob. Noh, nüüd oli mul seda vaja. Arvutitekst, minu jaoks sama kallis kui siis, kui ta oleks suutnud seda käsitsi kirjutada; tema energia jäägid olid neis laserprinditud sõnades alles. Sa tunned end oma uues maailmas alguses ebamugavalt. Mugavustsoonist väljatõmbamine on alati imelik. ... Sinus on nälga, Clark. Kartmatust. Sa matsid selle lihtsalt maha, nagu enamik inimesi. Lihtsalt ela hästi. Lihtsalt ela. Lugesin selle mehe sõnu, kes kunagi minusse uskus, panin pea põlvedele ning nutsin viimaks. ***
18 6
Jojo Moyes
Telefon helises liiga valjusti, liiga minu pea lähedal, ja ma kargasin ehmatusega istuli. Krabasin selle järele ja märkasin kellaaega. Kaks öösel. See tuttavlik ja iseeneslik hirm. „Lily?” „Mida? Lou?” Telefoniliinidest kostis Nathani sügav hääl. „Kell on kaks öösel, Nathan.” „Oh, tont. Mul läheb see ajavahe alati sassi. Vabandust. Tahad, et ma toru ära panen?” Ajasin end püstakile ja hõõrusin nägu. „Ei. Ei... Hea on sinu häält kuulda.” Panin voodi kõrval tule põlema. „Kuidas sul läheb?” „Hästi! Toredasti. Ma olen tagasi New Yorgis.” „Vanemaid oli tore näha ja puha, aga paari nädalaga hakkasin tagasi tahtma. See linn on ikka võimas.” Sundisin näole naeratuse, juhuks kui ta peaks seda kuulma. „Tore, Nathan. Mul on sinu pärast hea meel.” „Kas sa oled seal oma baaris rahul?” „Käib kah.” „Kas sa... ei taha midagi muud teha?” „Tead küll, kui asi on halb, siis sa ikka ütled endale, et asi võiks ka hullem olla, sina võiksid olla see inimene, kes koerakaka kaste koerakakast puhastab. Noh, praegu ma oleksin pigem see inimene, kes koerakaka kaste koerakakast puhastab.” „Siis mul on sulle ettepanek.” „Ma kuulen seda klientidelt sageli, Nathan. Ja vastus on alati ei.” „Haa. Nojah. Siin on üks vaba töökoht, selles perekonnas, kus ma elan. Ja ma mõtlesin esimese asjana kohe sinu peale.” Nathan selgitas, et Gopniku naine polnud mõni tavaline Wall Streeti abikaasa. Tema ei tegelnud ostlemise ja lõunatamisega, ta oli Poola emigrant ja kaldus kergesse depressiooni. Ta oli üksildane ning koduabiline, Guatemala naine, ei öelnud talle kaht sõnagi. Mr Gopnik tahtis, et mõni usaldusväärne inimene oleks ta naisele seltsiks ja aitaks lapsi hoida, oleks täiendavaks abiks, kui nad reisivad. „Ta tahab nais-Reedet. Rõõmsameelset ja usaldusväärset. Ja kedagi, kes nende eraelust ei laterdaks.” „Kas ta... teab...?”
Pärast si n d
18 7
„Ma rääkisin talle Willist meie esimesel kohtumisel, kuid ta oli juba mu tausta uurinud. Teda see ei heidutanud. Kaugel sellest. Ta ütles, et talle meeldis, et me Willi soove austasime ja et me seda lugu ajalehtedele maha ei müünud.” Nathan vakatas. „Ma olen selle peale mõelnud. Sellel tasemel, Lou, hindavad inimesed usaldust ja diskreetsust rohkem kui midagi muud. Selge see, et sa ei tohi olla idioot ning sa pead oma tööd hästi tegema, aga jah. See on põhimõtteliselt see, mis loeb.” Mul käis pea ringi, see oli kui metsik valss haldjate tantsu platsil. Tõstsin telefoni näo ette ja panin siis kõrva juurde tagasi. „Kas see... Kas ma tegelikult magan?” „See pole lihtne töö. Tööaeg on pikk ja tööd on palju. Aga usu mind. Ma pole kunagi nii hästi elanud.” Tõmbasin käega läbi juuste. Mõtlesin baari, puhkivate ärimeeste ja Richardi puuriva pilgu peale. Mõtlesin korteri peale, mille seinad mind igal õhtul ahistasid. „Ma ei tea. See on... See kõik tundub nii...” „Sa saad rohelise kaardi, Lou.” Nathani hääl langes. „Sa saad kosti ja korteri. Sa saad New Yorgi. Kuula. See mees teeb asju. Tööta kõvasti ja ta hoolitseb sinu eest. Ta on tark ja ta on õiglane. Tule kohale, näita, mida sa suudad, ja sinu päralt on uskumatud võimalused. Päriselt. Ära arva, et see on lapsehoidja koht. See on värav.” „Ma ei tea...” „On sul mõni kutt, kellest sa ei taha lahku minna?” Ma kõhklesin. „Ei. Aga... Nii palju asju on toimunud... Ma pole...” Seda kõike oli kell kaks öösel hirmus raske seletada. „Ma tean, et juhtunu raputas sind. Meid kõiki. Aga sa pead edasi minema.” „Ära ütle, et tema oleks seda tahtnud.” „Hästi,” ütles ta. Me mõlemad kuulasime ning ta ütles seda sõnatult. Püüdsin mõtteid koguda. „Kas ma pean New Yorki tööinter vjuule tulema?” „Nad on suvel Hamptonsis, nii et ta tahab, et see inimene alustaks septembris. Põhimõtteliselt pooleteise kuu pärast. Kui sa oled huvitatud, siis ta intervjueerib sind Skype’i teel, ajab paberimajan-
18 8
Jojo Moyes
duse korda ning siis vaatame edasi. Teisi kandidaate on veel. See on liiga hea koht. Aga Mr G usaldab mind, Lou. Kui mina ütlen, et keegi on hea kandidaat, siis on sellel inimesel võimalus. Kas ma viskan sinu mütsi ka ringi? Jah? Sa ütled ju jah, eks?” Vastasin enne, kui jõudsin mõelda. „Ee... Jah. Jah.” „Tore! Saada mulle e-kiri, kui mõni küsimus tekib. Ma saadan sulle paar pilti.” „Nathan?” „Ma pean nüüd lõpetama, Lou. Ta just kutsus mind.” „Aitäh sulle. Aitäh, et sa minu peale mõtlesid.” Tekkis väike paus, enne kui ta vastas. „Ma ei tea ühtki paremat töökaaslast.” Ma ei saanud pärast ta kõnet enam magada. Mõtlesin, et äkki ma kujutasin seda vestlust ette, ja mu pea sumises võimaluse erakordsusest, kui ma seda siiski ette ei kujutanud. Kell neli tõusin üles ja saatsin Nathanile rea küsimusi, millele tulid kohe vastused. Perekond on tore. Rikkad pole kunagi normaalsed (!), aga need on head inimesed. Minimaalselt draamat. Sa saad oma toa ja vannitoa. Kööki jagame majapidajannaga. Ta on tore. Natuke vanem. Hoiab oma asjad omaette. Töötunnid on regulaarsed. Kaheksa, halvimal juhul kümme tundi päevas. Vastutasuks saad vaba aega. Võib-olla tasuks natuke poola keelt õppida!
Kui hahetama hakkas, jäin lõpuks magama ja mu peas keerlesid Manhattani kahepereelamud ja inimrohked tänavad. Kui ärkasin, ootasin mind e-kiri. Lugupeetud Ms Clark, Nathan rääkis, et oleksite huvitatud meie majapidamises töötamisest. Kas teil on võimalik osaleda teisipäeva õhtul kell 17.00 GMT (12.00 EST) Skype’i intervjuul? Siiralt teie Leonard M. Gopnik