Kus sa oled,
p채kapikk? Kirjutanud Milvi Panga * Joonistanud Viive Noor
Arva, kelle sarnane? Arva, kelle sarnane on see väike varblane? Kirvevarrel, raiepakul keksib, kärab talvehakul: „Sulle, sulle, mõnelegi meelehead ma teen ja tegin. Nokin siin, kas iva, kest? Ära keela ivakest.”
Lumi-lumi Lumi liugleb lepa peale, k천rgeks kaaneks kaevu peale, m체tsiks mutimulla peale, lauluks lapse keele peale.
Unejutt Unne ei saa uisapäisa heita Kaarel ega Kaisa. Une jaoks on univorm, unelgi on mõõt ja norm. Lapsi unne kannab karu, siis neil puudub vastupanu. Magamises number üks on üks väike unimüts. Unejutt jääb ikka moodi igas peres isemoodi... Unetumaid, vana tava, uni kipub unustama.
Talv toob... Talv toob, talv loob, kui ta tuleb, sinijäised luhad ja lumed. Ja õunapõsiste laste uned, kus muinasjutulist põnevust ja jõulukellade lummalist kõnelust.
Nööbipoe mäng Villele viis vestinööpi, Kustile kuus kuuenööpi. Kümme Külli kampsunile, ilunööp – just Helenile. Lea keebile käib kaheksa, ütle, kuhu üheksa.
Tahad näha leevikesi? Tahad näha leevikesi? Jah, neid kõige esimesi talveaja kuulutajaid, õuna moodi õhetajaid. Tule, lähme kahekesi, põues lootus, pihus teri. Ootame ja hinge peame – laskub linde põõsa peale.