Lauri Räpp
Elatud eilsete ja elamata homsete vahel
Lauri Räpp
Mõtetes puudutame nii elatud eilseid kui elamata homseid. Ometi ei küündi me tänases olles neist kumbagi katsuma.
Kuidas nii paljud meist unustavad helgeid homseid oodates ära tänaste päevade tegeliku väärtuse. Ka mina.
Kuidas nii paljud meist unustavad helgeid homseid oodates ära tänaste päevade tegeliku väärtuse.
Ka mina.
Kas pole mitte nii, et lood otsivad üles jutustaja, mitte vastupidi. Mõtlen sellele alati, kui minuga juhtub midagi eriskummalist või kui näen ja kuulen mõnd lugu, mis mind puudutab. Vahel tundub, et neid eriskummalisi lugusid juhtub minuga rohkem kui mõne teisega. Teisalt usun, et kummalisi lugusid tuleb ette kõigil, sest elu koosnebki lugudest ja lood inimestest.
Ja meie, me oleme tehtud teistest inimestest.
Neist, kes me ümber.
Neist, kelle tulek on lõputa lähenemine, ja neistki, kelle minek on katkematu kaugenemine. Hetkeni, mil võlujõud südames hääbub ja igal hingel on aeg rännata tagasi sinna, kus kõik alguse sai.
Iga lõpp on uue algus, seepärast alustangi lõpust. Esimesest loost, mis viimasena kirja saab.
Käes on uus september. Suvi on möödunud kui
tuhksuhkrust suudlus, mille tuuleiil ära viis, ent veel õhkavad huuled ta maitsest. Septembrikuu hõõgub kui südasuvi, aga puud on juba sügisest tuld võtnud. Käes on hetk, mil uus suvi hakkab sammhaaval lähenema. Maailm siin kuu all on otsatus korduses. Lõppudest saavad algused ja algusest lõpud. Ööpimedus lahustub hommikutesse, õhtud tulevad vasakult paremale, viivad valguse endaga kaasa ja hommikud toovad selle jälle tagasi. Tähelepanelikud vaatlejad leiavad neis kordustes alati midagi kordumatut.
Nii ma siis hulgun mööda linna. Õhtune õhk tänavate kohal on hõrk kui õunasiider, mis hingates keelele kleepub. Ritsikad siristavad läbisegi niiskuselõhnalise heina sees lugusid sellest, mis oli ja on. Vilistan minagi omal viisil neile kaasa.
Meenub, et vilistamine oli kunagi ammu üks mu suveunistustest, aga läbi hammaste vilistama ma ei õppinudki. Sõrmed suus samuti mitte. Ent huuled torus vilistamise õppisin ma tol kaugel suvel siiski ära. Vilistamisoskus oli siis lausa hädavajalik selleks, et sõpru nende koduakende all õue kutsuda. Igal vilel oli oma tähendus ja nii kujunes meil välja oma salakeel.
Nüüd nii enam ei vilistata. On nutitelefonid ja äpid, mis piiksuvad meie eest. Mu meelest vähendab see siiraid emotsioone me elus. Mäletan senini pettumust, kui sõpra polnud kodus, ja kirjeldamatut rõõmu, kui ta viis minutit hiljem mulle ühel tänavanurgal juhuslikult vastu pedaalis.
Kui palju on helisid, mida aastad on endasse neelanud ja kaasa viinud… Hääli, mis on muutunud haruldaseks või mida enam ei kuule. Raadiote ja telerite staatiline kahin, ahjuroopide kraapimine, kilkide laul ahju taga, pedaalide kolksumine vastu rattaraami, saladuste hoidmise vaikus ja
hääletud linnatänavad, lahkunud vanaemade helisev naer ning, jah… akende all vilistamine.
Siin katkestas mu mõttekäigu vile minevikust. Kaks lühikest ja üks pikk. Ühele aiaväravale nõjatus koos rattaga pisike poiss, pea ootusärevalt kuklas ja pilk teise korruse aknal. Aeglustasin sammu. Kõlas teine kokkuleppesignaal. Seejärel ilmus aknale üks peanupp ja selle kohale teine.
„Tsau, poisid. Mõtlesin juba, et te ei olegi kodus. Kas õue tulete?“
„Muidugi,“ vastas vanem.
„Muidugi,“ ütles noorem.
Seisatasin ajaga koos. Ka katkematult voolav jõgi saab olla peegelsile. Kui minutitepikkust pausi kandnud sekund ilmlõpmata tiksuvas ajas. Petlik, kuid ilus illusioon.
Ent oskus aeg-ajalt seesugustes pettekujutelmades elada muudab katkematu kulgemise paratamatute muutuste keskel helgemaks ja aeglasemaks.
Paratamatu on seegi, et elu paneb kandma ka valusad pausid.
Teinekord kauemgi kui ilusad.
Ent see paus, mil ootasin koos poisiga tema sõpru, oli ilus. Nagu ma ise kunagi oma sõpru ootasin.
Lõpuks nad tulid, rattad käekõrval. Hüppasid siis hõisates sadulasse ja pedaalisid vastu päikeseloojangule.
Nii nagu kord kolm poissi, kolm venda kaheksakümnendate lõpul, kui maailm oli kollane. Kihutasime lenksude kohal kummargil olles vastu lõppevale suvele ja otse loojuvasse päikesesse. Hõisates, nagu homset ei oleks.
Aga ühes teises aegruumis on alati soe augustikuine laupäeva õhtu. Kolm väikest tüdrukut jooksevad kilgates Nurga talu õuel. Taevas ripub pea alaspidi täiskuu, mille kuldses valguses löövad tantsu kolm väikest siluetti.
Kiljudes ja huilates, nagu homset ei oleks.
Need kolm on mu Viljandi memme ja ta kaks õde. Nemad, kellest sündis üks algus, mis on toonud minuni.
Võib-olla, ühel ilusal hommikul või päeval, sünnivad nad uuesti. Võib-olla saavad neist tammed või pihlakad maja ees. Või viljakas rukkipõld maja taga. Või hoopis mõni täiesti teistmoodi lugu.
Lõpuks ei olegi vahet.
Lõpuks on kõik üks ja seesama.
Lõpuks on kõik lõputu.
Kuidagi läks nii, et ühe juhusliku kohtumise käigus jagatud jutud, ükskõik, millest nad alguse said, viisid ikka ja jälle taevastesse kõrgustesse. Sinna, kus pilvepealsed. Nende juurde, kelle sammud enam uusi jälgi ei jäta.
Juttu tuli jälgedest, mis nad maa peal olles meisse jätsid. Lepituse leidmisest iseendaga, sest on sõnu, mis jäid ütlemata, küsimusi, mis jäid küsimata. Vastuseid, mida me ikka veel otsime. Hoolimata teadmisest, et neid ei olegi.
Sinise ukse taha peitunud maailmast välja astudes oli hilisõhtu lossivaremete, minu ja linnasüdame kohal tähistaevaselge. Vaatamata äsja jutuks olnud teemade raskusele oli mu sammudes õhu kergus. Olemine oli kirgas ja klaar. Linn oli mõne tunniga muutunud.
Igas linnas on alati kaks linna. Üks, mis ööpimeduses, teine päevavalguses. Päev toob esile tänavatele, majadele ja parkidele jäänud armid. Öö peidab need ja tubades süüdatud tuhanded tuled panevad linna särama.
Vahel vajavad ka inimesed pimedust, et välja paistaks tuli, mis põleb me sees.
Varahommikul olid tuuled pöördunud, ilm muutunud ja muutunud oli ka linn. Jooksutiirule minnes lausa tundsin õlgadel hallide pilvede rusuvat raskust. Kohati olid nad maadligi, justkui soovinuks pilvepealsed eelmisel õhtul kõlanud maapealsetele juttudele kaasa rääkida.
Märkasin pargipingil sümpaatset vanapaari. Kui nad aegamisi ja vaevaliselt püsti tõusid, oli näha, et aastad olid nad ühepikkuseks kulutanud, nende teravad servad ühtmoodi ümaraks lihvinud.
Naise silmadeks olid jalutuskepp ja teda käevangus saatnud mees.
„Jutusta mulle, mida sa näed,“ palus naine. „Ole mu silmadeks.“
„Olen,“ vastas mees. „Kuni pilvepiirini.“ „Mul jagub silmi vaid sinu jaoks,“ lisas ta muheledes. „Sellest hetkest peale, kui sind siinsamas nägin.“
Mees kirjeldas naisele ümbritsevat: „Puud on palju kõrgemaks kasvanud, aga neis on aimata neidsamu värve, nagu meie esimesel kohtumisel siinsamas.“
„Sügis on endiselt imeilus,“ ohkas naine.
See juhuslikult pealt kuuldud vestluskatke tuletas meelde, kui palju on meie hulgas neid, kel nägemine suurepärane, kuid kes vajaksid ometigi enda kõrvale kedagi, kes oleks neile silmadeks. Nad küll vaatavad, aga ei näe, ei märka. Või kui näevad, siis ainult otse, enda ette. Aga elu on ka vasemal ja paremal, loodes ja läänes. Meid ümbritsevates pisiasjades. Erinevates ilmades ja aastaaegades.
Oleme jõudnud sinna, kus suvi kohtub sügisega ja annab talle surmava suudluse, mõtlesin jopehõlmu koomale tõmmates. Selles suudluses on algus ja lõpp. Elu ja surm. Kohtumine ja lahkumine. Pööriaeg. Pöördumatute muutuste aeg.
Otsin minagi muutust. Paiku, kuhu ma oma jälgi pole veel jätnud. Silmi, mis näitaksid mulle maailma, mida ma ise ei oska näha.
Viljandi on linn, kus pole jõge. Aga siin on järv. Ülemäära tihti tema sisse ei näe, kuid selgetel täiskuuöödel näitab ta enda põhjas peituvat kuud. Kuu on järve süda.
Aeg voolab Viljandis teistmoodi. Õrna, aeglaselt kulgeva nirena nagu Uueveski oja, mis järve suubub. Mujalt tulijal on siia jõudes aega laialt käes nagu vett Viljandi järves.
Lihtsad asjad saavad tähtsaks, väikesed asjad oluliseks. Sest siin on aega märgata.
Mõned Viljandi väikesed asjad kasvavad suureks ja kanduvad siit palju kaugemale, kui esiti võiks arvata. Nagu pisike Uueveski oja, mille veed Raudna jõgi siit järve kaudu Liivi lahte viib.
Öö on aegamisi varahommikusse voolanud.
Mu ees on inimtühi järveveer ja selja taga taeva poole sirutuvate korstnate, katuste ja tornidega armas väikelinn.
Veel pole majad unest ärganud, veel on õhk jahedam kui järv.
Sukeldun pea ees vette.
Selle karge embus võtab hetkeks hinge kinni.
Üheks üürikeseks viivuks on südame pulseeriv rütm ainus, mis mu maailmas eksisteerib.
Mina ja mu süda.
Süda on see, mis teeb minust minu.
Kas pole inimenegi kui järv, kelle süda on kui kuu ta põhjas, mis üle kõige soovib, et päike teda näeks. Temasse vaataks.
Aga mina olen kui südaöö, mis unistab päikesest. Kui olin väike, siis ma veel seda ei teadnud. Täna tean. Tean, et olen alati unistanud võimatust. Aga see tõde tuli mul alles üles leida.
Mõtlesin lapsena, mis kõik võiks kunagi olla, ja näen nüüd, mis päriselt on. Lootsin, et õnn on minu poolt, ja mõistan alles nüüd tagasi vaadates, et ta oli minu poolt algusest peale. Aeg-ajalt unub see teadmine veel praegugi. See, et õnn on inimestes, kes me ümber. Neis, kes on sinu poolt. Kelle poolt oled sina.
Ei teadnud ma sedagi, et väikestest asjadest saavad suured siis, kui neid enam ei ole. Ka seda, et kõige helgemad mälestused ei koosne asjadest. Et tõelistel väärtustel ei ole mõõtühikuid. Ent nii palju on tõdesid, mida ma veel ei tea.
Üks tõde, mida ma tean ja mis mind alati saadab, on see, et unistamine võimatust viib inimese palju kaugemale, kui ta eal arvata oskab.
Ainult nii võib juhtuda, et õnnestub puudutada mõnes järves peituvat kuud.
Aga udu pole veel hajunud ega tõde selgunud.
Endiselt ei tea ma veel suurt midagi sinust.
Sinust, kes sa oled kui järv.
Nii palju on varjul su sees, su peegelsiledas vees.
Aga mina.
Mina olen su kuu.
Elu on jõgi, öeldakse. Ta voolab ja on pidevas, katkematus muutumises. Kuid ka jõed jäätuvad. Siiski mitte läbinisti.
Tardunud pinna all liigub kõik endiselt edasi.
Mõnikord soovib inimene kogu hingest, et jää sulaks, aga mõnikord, et jääks. Ja kannaks. Kord selleks, et pidada vastu hetke raskuse all. Kord selleks, et hetke kergus ja ilu jääksid kestma.
Kuni sulani.
Sest ükskord sulab kõik.
Sel õhtul hubases Vidrike külamajas aeg peatus.
Jäätus, kuid mitte külmast, vaid kohalolijate soojusest ja väikestest imedest, mida kiputakse ekslikult juhusteks nimetama.
Kaks suurt ja mugavat tooli olid mõeldud meile, Anne-Maile ja mulle. Et lugeda kohaletulnutele mõnusalt jalgu kõlgutades luulet ja rääkida lugusid sellest, kuidas elu on meid siia kandnud.
Ükski meie luuleõhtu ei sarnane päris täpselt teisega. Lood, mida jutustame, on mõjutatud hetkest, publikust ja paigast, kuhu elu on meid toonud. Sel korral läks nii, et kõige enam sõna said me vanaemad.
Alustasime tuulelohede lennutamisest, kuid kaua me istuda ei saanud, sest mikrofon otsustas streikima hakata. Kõigi kuulajateni jõudmiseks tuli meil tõusta ja pisut kõvemini rääkida. Pererahvas tegi mikrofoni korda ja me saime uuesti neil hiigelsuurtel tugitoolidel istet võtta. Ent mitte kauaks. Tehnika, mis varem veel kunagi tõrkunud polnud, tegi seda taas. Siis veel kord. Ja veel...
Neil kahel toolil oleksid võinud istuda ka meie kaks vanaema, kes armastasid üle kõige oma lapselapsi, aga ka kirjandust, luulet ja lugusid. Needsamad kaks, kes olid sel sügisel kusagil meile kättesaamatus paigas saamas pisikeste vahedega kahe peale täpselt kakssada aastat vanaks.
End sinna Vidrike õhtusse tagasi mõeldes olen aina enam veendunud, et seal nad kahekesi istusidki. Ja kihistasid naerda.
Tõde on, et allpool pilvi pole nad kunagi kohtunud. Ent kõik, mis nad – Anne-Mai vanaema talle ja minu oma mulle – endast andsid, andsid nad selleks, et saaksime koos jagada lugusid kõige olulisematest elu pisiasjadest.
Märkamistest, hetke ilust ja inimestest seal sees. Ka sellest, et vahel on valu see, mis tuletab meelde, et kusagil seal, allpool paksu jääkihti, voolab elu ikka edasi.
Nii me tol õhtul liuglesime mööda soojusest jäätunud elujõge tagasi algusesse. Meie esimeste teadlike mälestuste allikasse ja nende hoidjatesse, kes tegid meist kahest need inimesed, kes me täna oleme…
Meil on laval kombeks teineteist üllatada või visata mõni vimka. Ka Vidrikel. Oli nii vimkasid kui ka ilusaid üllatusi.
Valisin Anne-Mai üllatamiseks tema sadadest imeilusatest luuletustest ühe, mis rääkis sügisest. Sügisluuletusi on tal palju, aga millegipärast kõnetas mind tol õhtul justnimelt see.
Mul oli mõttes tekst ette lugeda vahetult enne kohtumisõhtu lõppu. Hetkel, mil asusin laudadelt kokku koguma paberilehti, kuhu said kirja publiku küsimused, lausus Anne-Mai, et loeb seni mõned read.
„Ma olen sügis…,“ alustas ta.
Tema võrratu oskus luulet lugeda tekitab minus ikka ja jälle külmavärinaid. Sel korral oli midagi veel. Istusin tagasi toolile, võtsin lauanurgalt Anne-Mai luulekogu ja ulatasin talle, öeldes: „Sinu raamatu vahel on kaks sildikest, mille ma panin siia täna hommikul. Palun ava see ja loe neid sõnu, mis sel leheküljel kirjas on.“
Anne-Mai avas raamatu ja alustas lugemist: „Ma olen sügis…“
Hubase külamaja akende taga sulas suvi sügiseks, libisedes piisk piisa haaval mööda klaasi allapoole.
Õhus oli sügise jahedat, rõsket hingust. Käisin hilisõhtuseid teid, mis kuhugi ei viinud. Uitasin lihtsalt oma uitamisi. Hämarduval Kaevumäel mängis noortekamp trifaad või peitust.
„Neli, kolm, kaks, üks! Teen silmad lahti ja tulen!“ hõikas umbes kümnene poiss.
Nagu mina just äsja ja nii ammu kusagil siinsamas. Mäletan seda tunnet, kui pärast silmade sulgemist ja kümneni lugemist need uuesti avasin… ja kõik olid kadunud. Üheks vaevuaimatavaks hetkeks tundus, et olen maailmas ihuüksi. Aga siis asusin sõpru otsima ja leidsin nad üksteise järel üles.
Ja maailm sai taas endiseks.
Kõrgel kaldapealsel, iidsete varemete vahel oleval pingil istus naine. Silmis üle järvevee heidetud pilk, mis ulatus kaugemale kui vastaskallas. Kaugemale kui silmapiir. Aegade taha. Ta juustes oli veel juuni, aga silmades sügis. Oli aimata, et naine ootab kedagi, kes enam iial ei tule. Igatseb midagi, mida enam ei ole.
Kujutlesin hetkeks, kuidas ka tema sulgeb silmad ja loeb tagurpidi numbreid, nagu need poisikesed äsja seal Kaevumäel. Kui ta silmad avab, on üks talle väga oluline inimene kadunud. Naine hakkab peaaegu pingilt tõusma,
et teda nagu peitusemängus otsima minna, ent siis meenub talle, et see ei ole enam mäng. See on päriselu. Ja maailm ei ole enam kunagi endine.
Numbreid võib ju tagurpidi lugeda, aga aeg käib ettepoole. Kuud koosnevad päevadest, päevad tundidest, aga meie liigume ikka sekund sekundi haaval. Ja ootame.
Kes kevadet, kes suureks saamist. Sekundi, päeva või aasta haaval. Meil on ootamiseks aega ja me ootamegi. Kuni on hilja. Kunagi on alati hilja.
Kui palju on neid, kes igatsevad igatsusi, millel puudub nimi, kuju ja hääl.
Seisatasin vana müüriava ees ja vajusin mõttesse. Siinsamas käeulatuses on aastaaegade kohtumispaik. Hetk, mil suvi jõuab sügisele järele ja puudutab ta jahedat kätt. Hoiab seda pisut aega ja laseb siis suve sõrmedel peost libiseda.
Selles puudutuses on kõik.
Kohtumisrõõm ja hüvastijätt, ilu ja valu, ärkamine ja hääbumine, elu ja surm.
Tingimusteta armastus. Surmavalt sütitav igatsus.
Kõik…
Jätkasin oma teed. Aeg oli sealmaal, et see oli saanud sihi. Aga kusagil on alati keegi, kel oma hilisõhtused teed, mis kuhugi ei vii. Ainus, mis eespool virvatulena värelemas, on nimetu igatsus.
Ja nii ta siis läheb.
Aina läheb ja läheb, kuid sihti ei ole. Oodates kedagi, kes enam iial ei tule. Igatsedes seda, mida olemas pole. Läheb, kuni sügis saab kätte suve. Ja igatsus… See saab endale nime.
Sügis.
Õhk on õrn kui klaas.
Toonekured on soojusesse lahkunud ja nimetud mustad linnud tiirlevad taevas kui mured mu pea kohal. Märkan kaht valget luike ja kõik on äkki klaar.
oled õrn kui õhk kuid kannad
suurte ja mustade lindude raskust
sul on sinu taevas end annad
seal jäägitult ära saamata midagi vastu
südant habras kui klaas valu kildudeks taob teda tükkidest koos hoiab lootus luikvalge
tea mõrad ja praod on valguse jaoks ja varjudes põue poeb hingelind helge
Pane silmad kinni ja kuula sügist, ütles Anne-Mai
Kassisaba lähistel, vana tamme juures. Viljandi ühe lummavama vaatega paigas.
Sulgesin silmad.
Kuulasin ja kuulatasin.
Vihinaid, vilinaid, lehekrabinaid, praksatusi, sahinat ja sügistuule hääle erinevaid värve. Aimasin pilvelaevade laperdavate purjede plaginat ja rõskes õhus hiilivat korstnasuitsu. Hingasin sügise sügavale endasse ja lasin taas välja. See meenutas, et nägemiseks ei pea ilmtingimata vaatama.
Mõnikord lausa ei tohi.
Jagasime seda hetke tunnike hiljem kuulajatega, kelleks oli Viljandimaa Pimedate Ühingu rahvas. See oli eriline publik. Mitte seepärast, et nad ei näinud, vaid seetõttu, et nad olid erakordselt soojad, südamlikud ja tänulikud inimesed. Kui midagi on vähem, siis tihtipeale on midagi muud hoopis rohkem. Need, kellel on vähem, annavad endast sageli enam kui need, kellel on palju. Hinnatakse seda, mis päriselt oluline. Inimesi ja inimeseks olemist. Jagatud hetki ja ühiseid mälestusi.
Kõik see tõi meelde lõigu hiljuti loetud raamatust, mis kõlas umbes nii: Ma küll ei tea, kuidas kõik oleks võinud olla, aga tean, kuidas kõik oli. Ja ma arvan, et kui oleksin teadnud, kuidas kõik lõpeb, siis oleks mu päevadel olnud hoopis teine väärtus.
Lisasin mõttele omavolilise täienduse: „Kuna kõik lõpeb ükskord moel või teisel niikuinii, siis väärtustagem seda, mis meil praegu on. Siinsamas. Just nüüd. Meil on niikuinii teada, kuidas kõik need eilsed olid. Ja kui see aeg on kord käes, siis seljataha jäetud päevade väärtust enam ei muuda.“
See oli ilus õhtu, kus kuulati südamega, nähti meid ja meis peituvat rohkem kui vahel sadade teravate silmapaaride ees.
Headus on alati olemas.
Siinsamas, nurga taga, naabermajas, kõrvaltänaval.
Hea teeb ilusaks.
Juba eemalt oli paista, kuidas ta haaras pilguga salapärast ja seletamatut ilu, mida selle võlulinna tänavad pakuvad. Uksed kui kunstiteosed uhkelt tänavale vaatamas, kiivas ja kreenis aknapaled möödakäijaid seiramas, saladusi täis sopistustega tagahoovid, kuhu võõral asja pole… Naine pigem hõljus kui kõndis, heites võõrastesse akendesse sooje naeratusi.
Ta olematus tempos kulgemine näis praeguses pööraselt kihutavas maailmas ebamaine. Seda isegi Viljandi vaikelu kohta. Aeglased ja õrnad sammud olid nagu õhk, mis ei teinud maad puudutades ainsatki häält. Kui olematuks kahanenud vahemaa me vahel ta näojooned välja joonistas ning kübara all kirsipunaseks värvitud huuled laiaks ja soojaks naeratuseks voolis, tardusin ehmatusest soolasambaks.
See ei saa ju ometi võimalik olla, mõtlesin.
Tema… Väljast väike kui kirsikivi, seest suur kui ilmaruum… Mu Viljandi vanaema. Memme…
Daam vaatas mulle otsa ja minust läbi üheaegselt. Pilguga, mis kinnitas: tunnen sind läbi ja lõhki, mu poiss.
Teisiti ma ei oska seda kirjeldada.
Mul oli külm ja kuum ühekorraga.
Tänava kohal olnud õhk vajus kopsudest kõhtu ja siis põlvedesse. Mind valdas tunne, et jalad ei jõua kehasse kogunenud raskust enam kanda ja edasi viia.
Kohakuti jõudes seisatasime mõlemad üürikeseks viivuks ja sama tegi aeg koos meiega. Kumbki ei lausunud sõnagi, aga ometi ütlesime teineteisele rohkem kui mõni pikk romaan. --
Elus tuleb igasugu asju ette. Ka uskumatuid juhtumisi, millest saavad ühel mõõdetud hetkel tõsilood. Kui see hetk on möödas, pole selge, kas see kõik oli nüüd päriselt või mõtlesin ma selle välja. Aga ometi oligi kõik just täpselt nii. Hulkusin mööda Viljandi vanalinna lummavaid ja inimtühje tänavaid. Kusagil seal, kus munakivisillutis paistab katuseharjaga ühekõrgusel olevat, juhtus midagi uskumatut. Ootamatult ilmus kitsukesele, aga pikale tänavale üks pisikest kasvu, pika elu elanud naine, kes kandis vanamoodsaid rõivaid, ent kelle väljanägemine oli kahtlemata stiilne. Jalas olid tal nõukaaegsed kontsaga saapad, seljas tume mantel ja pead ehtimas väike punane kübar. Tema liikumises oli midagi nii tuttavat, nii oma. Tema mõõdetud sammud ja kehahoiak andsid näojooni eristamata mõista, et tean seda vanadaami igiammusest ajast.
Loomulikult ei olnud see mu vanaema. Ma ei näinud viirastusi ega mõelnud seda lugu välja. See oli lihtsalt üks juhuslikult kohatud inimene, kes oli mu memmega erakordselt sarnane. Öeldakse ju, et meil kõigil on kusagil teisik.
Ometi. Ma usun, et juhuseid pole olemas. Õigemini olen ma selles täiesti veendunud.
Mul polnud plaanis läbisõidul peatuda ega seda jalutuskäiku ette võtta. Viimasel hetkel otsustasin Lossi tänavale jõudes, et ma ei pööra varemete poole, kuhu tavaliselt, vaid valin vastassuuna.
Siis peatusin mingil sisemisel sunnil Pika tänava nurgal ja hakkasin aegamisi kiigega vana tamme poole kulgema.
Täiesti ootamatult, justkui maa alt, ilmus tänavale üks pisikest kasvu, pika elu elanud vana naine, keda olin tundnud terve oma teadliku elu…
ma kannan sind kätel, mu elu ükskõik, kuhu tee mind ka viib ma elan su rõõme ja valu olen alati praegu ja siin
Mu peos aurab esimene pooltäis tass hommikukohvi, seda puhast optimismi vedelal kujul, nagu on märkinud mu lemmikkirjanik Zafon. Avatud katuseaknast kostev linnusädin lisab olemise kergusele kaalu. Ent ometi see päris kevad hilineb ikka veel. Ootan seda nagu kallist lähedast, keda pole nii-nii ammu näinud. Näed küll horisondil ta piirjooni ja tuul toob sinuni selle nii tuttava lõhna õhkõrna aimduse, ometi puudutada sa teda ei saa. Veel hiilib aedades ja tänavanurkadel möödunud talve karge hingus.
Mulle meenub üks mullukevadine kohtumine. Uitasin
Tartu linna tänavail, kui mulle jalutas vastu üks vana naine, pajuurvad peos, näol helkimas naeratus ja kaheksakümnes kevade. Juhuslik kohtumine kestis kõigest loetud sekundid, ent on mul senini selgelt meeles. Miks mõni viivuks nähtud nägu või silmapilk jääb pisiasjadeni meelde, aga suur osa unuvad nagu pilvede kaduvad mustrid? Ehk seepärast, et pealtnäha suvalises hetkes peitub tähendus. Või äratundmine. Vana naise rõõm kevadest meenutas mulle mu vanaema, kes armastas üle kõige kevadeid ja oma lapselapsi. Ta ootas ja igatses meid, ehkki teadis, et me tuleme alati tagasi. Alati.
Ootus on vastuoluline.
Oodates kahaneb meile mõõdetud aeg, ometi me ootame, et läheks paremaks, hakkaks kergem, et juhtuks midagi või tuleks keegi, millele või kellele me ei oska veel nime anda. See on nii ilus, kui igatsusel on nimi, ja nii valus, kui ta on nimetu.
Samas võib see olla ka täiesti vastupidi. Kas pole kummaline, kuidas igatsus muudab üürikese hetke igavikuks, aga inimese elu on seljataha vaadatuna justkui hingetõmme. Ja kõigest ühe hingetõmbe jooksul võib saada ühest olevikust olematus.
Mu pea kohal on laiumas kallasteta helesinine ookean, kus hulpimas mõni üksik valge pilvesaar. Vastupidiselt maailmameredele pole sügavus nende all, vaid kohal. Kusagil mõõtmatuse keskel kulgeb nooleotsana rändlinnuparv, teravik suunaga kevade poole.
Taban end mõtlemast, miks mõned asjad on nii, nagu nad on.
Mitte nii, kuidas peab või võiks, vaid nii, nagu ei tohiks. Ja miks mõned asjad on kõige kiuste nii, nagu nad olema peavad.
Mu mõtetesse jalutab taas möödunud kevadel kohatud vana naine.
Ei tea, kus on ta nüüd?
Püüab ta näokurdude vahele kaheksakümne esimest kevadet või on ta seal, kus kirsiõite sadu kunagi ei lõpe?
Võtan pooltäis tassist viimase sõõmu.
Valgus on võitmas pimedust. Veidi veel ootamist ja lõpuks ometi jõuab ta siia.
Mu aeda ja näole. Ehk temagi palgeile.
See hiljaks jäänud kevad.
Mida kõike ilm aprilliga teeb! Väljas on suur kevad ja reede, aga järv mu südamelinnas on jääs. Mida kõike Elu inimesega teeb?!
Viimasel ajal on minuni jõudnud kaks lugu sellest, kuidas noor elu sai äkki tiivad ja kerkis kaugelt kõrgemale piirist, kuhu elavad küündivad. Nende igavesti noorte hingede kodutänavaks on nüüd Linnutee. Ent neist minemistest jäid siia sügavad, nähtamatud jäljed.
Ega asjata öelda, et süda tilgub verd. Valu veab südamesse verised vaod. Kunst on sinna istutada midagi, millest tärkab ühel heal päeval uuesti ilu.
Ühel heal päeval…
Iga õidepuhkemise aeg on erinev.
Kui keegi on läbinisti katki, siis teda terveks armastada pole võimalik. Küll aga saab katkist hinge armastades panna inimest tükkhaaval armastama oma nähtamatuid arme. Üks valusatest lugudest tuli minu juurde kaks korda. Kõigepealt kaugemalt ja siis selle kauguse vahetust lähedusest. Kellegi talumatu valu sai nii minu jaoks tajutavaks. Olen ise ühe oma valu endale ilusa(ma)ks kirjutanud, teiste eest ma seda teha ei saa. Küll aga võin jagada leevendust. Kui oskan, saan. Vahel õnnestub, vahel mitte. Ma vähemalt proovin…
On isevärki aeg. Maa ja ilm on seletamatus segaduses. See oli üleeile, kui lund aina langes. Pehmesse valgesse vatti uppunud aprillikuised tänavad oli teravalt harjumatu vaatepilt ja võõristust pakkunud lumi viis mõtted rändama. Lumivalge… Kui kaunilt see kõlab. Ent kui valge lumi sind enda alla matab, muutub kõik mustaks. Liigvalgest saab täiuslik pimedus, kus pole midagi. Talumatu raskus, mille all pole jõudu hingata. Kui midagi, ükskõik mida, saab liiga palju, muutub see koormavaks. Seepärast tuleb vahel käia ilu, õnne, võitude, kordaminekute vastaspoolel.
Ometi mõtled mõlemalpool kurbust, mida kõike Elu inimesega teeb. Nii valusaid kui ilusaid asju. Miski läheb kaotsi ajutiselt, miski alatiseks. Ent kõige ootamatumal hetkel sünnib midagi, mis kõditab õrnalt suunurki ja toob murelikule näole kerge muige. Nagu ühel hiljutisel hommikul, mil ühest juhuslikust kohtumisest „minevikuga“ tõusis lendu üks pisike tuulelohe. Veidi hiljem selgus, et üks teinegi oli end nähtamatu nööriga mu külge haakinud.
Nii sa lähed, läbi lume, läbi suve, õlgadel raskus, mille kandmist pea kohal lendlevad tuulelohed või linnud kergendavad.
Sa lähed aina mõeldes ja imestades, et mida kõike Elu küll inimesega teeb.
Sa lähed ja pähe tulevad justkui iseenesest read…
ma elan nüüd tähtede peal on linnutee mu kodutänav siit teie teele saadan head taevalaotuses tähena säran vaata, ma olen nähtamatu mul on nüüd võluvõimed ma olen kevad kirsiõites ja armastus, mis aegumatu
Mõnd hetke pole võimalik kirjeldada. Mõni pilt võib ju öelda enam kui tuhat sõna, ent ei anna kunagi edasi lõhnu ega hääli. Rääkimata tunnetest. Mõne pildi ja sõnade taga peitub palju enam.
Uitamisi õhtust öösse kulgedes poetasin päevamured pudemete haaval seljataha. Kadusid mõtted sellest, miks… ja muud küsimused, millele pole vastust ja mida polegi ehk vaja otsida. Tuleb lihtsalt edasi sammuda ja lasta asjadel minna.
Märkasin, et lõpuks ometi on õhk õunapuuõitevalge ja kevad põõsastes sireliveini tasa käima pannud. Toomingate peadpööritav odöör tekitas tunde, et olen kevadpurjus, mida ei leevendanud ka värske vihma lõhn. Veidras uimas samme mõõtes möödusin majast, mille poikvel aknast viipas kutsuvalt valge kardina äär. Selle varjust kostsid tuttavad sõnad „Palun anna mulle pool oma unenägu, mille magades sa leidsid. Anna pool, anna pool…“
Heitsin pilgu taevasse ja imestasin, kuidas mahuvad sinna ära kõik värvid, mida laotusel pakkuda. Osalt ähvardavalt tumesinine, osalt purpurne… Loodekaares lainetas kuldne horisont, pea kohal oli kõik klaar. Kuu, see üksildaste truu seltsiline, näitas veidi üle veerandi.
Nägin avasilmi und. Sammudesse sigines talumatu kergus, näis, et jalad ei puuduta maad. Tundsin oma unedest nii tuttavat lendamise tunnet. Niimoodi lenneldes jõudsin märkamatult paika, kus kunagi ammu sai alguse mu tänane elu.
Tuulelohelennuväli.
Ma polnud seda eal sellisena näinud. Oru põhjas hiilis udu ja Uueveski oja, mu lapsepõlve Amazonas, oli kui röövitud. Nõlvad rohetasid hoopis teisiti kui tavapäraselt ja taevas selle kohal oli värve täis. Olin sattunud justkui kirevasse unenäkku. Ainult kuu oli ikka seesama, mis ta veerandi peal on. Nagu nelikümmend aastat tagasi, kui õppisin siin unistama, või kakskümmend, kui soovisin, et oskaksin mõnd asja igaveseks unustada.
Ei tea, kaua ma niimoodi lummatult seisin. Ehk minutit viis, aga näis nagu viis aastat.
Kui kell uuesti sekundeid mõõtma asus, meenus, et sama hommikul sattus näppu Aita Kivi luulekogumik pealkirjaga „Usaldades“. Avasin selle suvalisest kohast ja lugesin vaid ühe luuletuse. Värske heina lõhna tunda veelkord lähedalt kellad unustada seisma viivuks vähemalt kuulda suvevihma kergust vastu vana katust võpatada kauge koera häälest ootamatust vabaneda iseendast pikaks minutiks ainult tunnetada kuidas mitte mõelda miks
On täiesti eriline hommik. Tavaline, nagu ikka, aga ometi erakordne, sest kõik algab uuesti. Nagu igal hommikul.
Pärast ärkamist olen joonud tassi kohvi, haaranud rätiku ja ujumispüksid ning astun nüüd allamäge järve poole.
Järve äärde jõudes seisatan. Mu ees avaneb lummav vaade. Ahmin nähtut endasse ja kõnnin siis otse vaatepildi sisse.
Hommikuvalge sillerdab järveveel.
Unine tuul ringutab kastemärjas heinas.
Veepeegel väreleb õrnalt ta haigutusest.
Astun paadisillale. Vesi, ajaliiv, päike, tuul ja tuhanded sammud on vanadele laudadele imelised mustrid joonistanud. Heidan veelkord pilgu ümbritsevale.
Sekundid seisatavad minutiteks.
Hiljutisest paratamatusest hingele langenud raskus kaotab kaalu. Selle riismed kaovad hetkel, mil mu ihu vajub vee jahedusse.
Pinnale tõustes hingan endasse hommikumagusat õhku. Ma pole ammu midagi nii head maitsnud kui see sügav hingetõmme.
Tagasiteel näen vildakale lippaiale nõjatumas kaht naist. Üks ühel, teine teisel pool, justnagu püüaksid nad kahekesi aeda püsti hoida. Lähemale jõudes joonistuvad välja nende näod, kuhu aeg on ämblikuvõrguna kortsurägastiku kudunud. Kuulen tahtmatult pealt nende vestlust ja tunnen end kui etendusele hilinenud teatrikülastaja.
„Ta on tõesti vana mees!“
„Me ju sama aastakäik,“ vastab üleaedne.
„Ega see meid vanaks tee. Asi on selles, kuidas sa maailma näed. Ta kurdab kõige üle ja muudkui põriseb kui muruniiduk.“
„Tõsi ta on,“ noogutab teine. „Eks tal ka omad mured kanda.“
„Nagu kõigil. Pole minugi elu meelakkumine olnud. Mees maetud ja poeg, aga mis teha, kui elusaatus selline. Ega leppimine kerge olnud. Aga näed, siin ma olen, nägu peeretab peas, sest õues on suur suvi, kõik õitseb, ma elan ja hingan ja lobisen naabrivanamutiga.“
„Tõsi ta on,“ noogutab teine ja virgub siis: „Pole ma mingi vanamutt!“
Kuhu prouade jutt viis, ma enam ei kuulnud. Küll kerkis mu selja taga õhku südamest tulnud naer, tõusis katuste kohale ja lendas üle järvevee silmapiiri taha. Veider, et sattusin
sellele vestlusele just nüüd ja et elurõõmust pakatav naine rääkis läbielamistest, mis mulle nii tuttavad. Mu klaas on alati pooltäis, ent ka mina vajan meeldetuletust, kui oluline on keerulised hetked kergemaks hingata.
Anda aega endale ja teistele.
Leppida paratamatusega.
Võtta päevi, kuid ja aastaid kingituse, mitte koormana. Sõltumata sellest, et mõnel päeval tunned end nagu vette kukkunud tinakamakas.
Oluline on elada ja naerda.
On imeline hommik ja mu sees hõõgub hõrkmagus elamise tunne.
Aurav kohvitass peos läbi akna maapinnalt õhkuvat koidikut vaadates mõtlen, et mõnikord ei ole üldse palju vaja, et halb muutuks heaks. Piisab ühest väikesest naeratusest, kallistusest või suudlusest. Või tilgast valgest koorest. Ilma kooreta on kohv must kui öö ja kuum kui põrgu, aga juba tilgake helevalget vedelikku toonib kohvi varajase hommiku värvi ja muudab maitse magusaks nagu armastus.
Need read minu raamatust „Maailma lõpus on kohvik“ viivad mind tagasi ühte unustamatusse hommikusse.
Öö on eilse seljataha jätnud.
Kogu maailma raskust kandvate ajalehtede trükilõhn on tuulest viidud.
Hommik harutab aegamisi lahti päeva lõngakera. Linn tõmbab hinge.
Ja sina.
Sa oled kui pühapäev.
Hubane.
Aeglane ja magus.
Hiline hommikukohv.
Siidised silitused sassis linade vahel.
Unelev ja unenäoline.
Nii oodatud.
Kui lõpuks saabud, kestab see kõik justkui hetke. Nagu pühapäev.
Kuidas ma küll tahaks, et iga päev oleks pühapäev.
Ja sina.
See vana Linn, südames jõgi, mis mõõdab aega. Aega, mis voolab lõputult läbi sõrmede, kaob aina käest. Ühel pool jõekallast seisab ühejalgne ajavalvur Big Ben, kuldselt läikiv kellatorn, mille sihverplaadi vahelt mahuks kõrvuti läbi sõitma kaks kahekordset punast bussi. Kui nad lennata oskaksid ja kui ajanäitaja asemel oleks tornis auk. Ajaauk.
Thamesi teisel kaldal on hiigelsuur silm – London Eye. Nagu kellatorni seierid, käib ka see ringiratast, ent mõõdab mööduvat inimestes. Neis, kes temaga kaasa tiirlevad, et näha Thamesi, selle sildu ja kaldapealseid pealtvaates.
Meid tõmbab aga täna miski muu. Sihitu ja sihilik uitamine mööda jõekaldaid ja Londoni tänavaid.
Vana silla tellistest võlvkaarte varjus ümisevad kõrtsid ja turud, sildade siluetid ja tuled peegelduvad vees. Lõhnad on võõrad, nagu ka ilmed nägudel ja vanadel hoonetel. Meil on aga soov voolata läbi linna ja selle alt, nagu jõgi, mis siinseal oma sängist mujale ekslema satub.
Kogeme hetki väljaspool aega. Neid, mida ei saa fotole vangistada. Seda, mida ei saa osta ega silmale nähtavana kanda. Seda, mis talletub meeltesse ja südamesse ning jääb alles sulle ja su kaasteelistele antud aegade lõpuni. Seda, mis peitub pealispinna all. Ja öös. Öö muudab linnad ilusamaks, kui nad on. Müstilisemaks ka.
Sel korral ses linnas on meie jaoks üks teine Ben olulisem kui kuulus maamärk. Linnasüdamest pikalt ülesmäge rühkides jõuame 150 aasta vanuse võluva Alexandra Palace’i juurde, mida britid hellitavalt Ally Pallyks kutsuvad. Mäenõlvale paigutatud lava on suuga meie ja kuklaga alllinna poole. Tuul vihub vihmaga pööraselt tantsu, nii et pritsmeid lendab üle kogu Londoni, mis kätt ette sirutades mulle peopesale ära mahuks. Laval on Ben Howard.
Vist ei meenugi teist seesugust kogemust, mil upud vihmas muusikasse. Üleni. Külmavärinad ei tule tuulest, vaid lauludest. Helimaastik sulandub taamal laiuva tuledes ja vihmasajus Londoniga ühte.
Ja siis ongi kõik läbi.
Kogetu oli erakordne.
Kusagil sügaval kõlavad ühest Beni laulust inspireerituna eesti keeles sündinud read:
Mõnel päeval näib, et tagurpidi käin. Aga mul ükskõik.
Siis näib, et olen õigel teel.
Peaaegu seal, aegade alguses.
Ja näed, sa oledki siin, kus mu meel.
Justkui kuu, kes tuleb aina uuesti.
Alati ta ilmub uuesti.
Siis kaob, et tulla taas.
Näib, et käin isegi tagurpidi ja et see ongi minu tee ja suund. Või kas pole hoopis mitte nii, et me kõik käime ringiratast nagu kellaseierid. Püüame meeleheitlikult minna muudkui edasi, kaugemale, kõrgemale. Aga alati jõuame tagasi algusesse – iseenda juurde. Sinna, kus kõik algab ja lõpeb.
Hiljem kolme jalapaari sammudega Thamesi kaldapealseid mõõtes oli kõike justkui topelt. Sildasid ja kaldapealsete hoonete siluette, tähistaevast ja kuud. Ühed üleval, teised all jõepinnal. Ka emotsioone oli mitmekordselt.
Hilisööl, kaasränduritest grammike hiljem Forest Hilli ajutise kodu juurde jõudes, viskas London oma viimse vembu. Vaikse tänava serval hiilis rasvane linnarebane. Järsku ta peatus ja jäi mind pikalt silmitsema. Vaatasime tõtt minuti või enamgi. Sellele tagasi mõeldes näib, et kohtasin libarebast. Sedasama tuhandeaastast vaimolendit, kes on hea ja kuri, armastatud ja kardetud, kiuslik ja üllas, truu ja reeturlik, võrgutav ja kättemaksuhimuline, hammustav ja armastav üheaegselt.
Nagu London.
Nüüd on ta siin. Puude kohal ja võrades. Varahommikutes, mil muidu nähtamatu hingeõhk hetketi nähtavaks muutub.
Tuules, mis peade kohal ja ümber puulehti värvikirevate serpentiinidena laiali pillutab. Valguses, mis on oma raskuse all maapinna lähedale laskunud. Õhus, mis muudab päriselt värvi, kui oskad seda tähele panna. Kampsunites, sallides ja mütsides, mis on märkamatult tänavatele hiilinud.
Jah, nüüd on ta kohal. Oktoober. Tujukas, ent imeilus naine, kel silmis korraga kelmikus ja kurbus. Ta tuleb pehmetel sammudel ja kleidisaba kahinal. Tantsib, kuni maapind saab krõbeda koorikuga kaetud, ja siis kaob.
Senikohatud oktoobrite seas oli üks, mis erines täiesti kõigist teistest.
Sellest on möödas 21 aastat, kuid mu silme ees on kõik nii selgelt, nagu oleks möödunud 21 tundi. Olin teel Tartust Viljandisse, kõrvalistmel mu vanaema. Memme oli siis juba raskelt haige ja elanud aastajagu homsete võrra enam kui arstide ennustatu. Ta teadis, et käes oli tema viimne oktoober.
Puud mõlemal pool teed olid aasta kirevaimas rüüs.
Tuul haaras puulehti tantsule, õhus keerles lendlevate baleriinidena sadu ja sadu värvilaike.
Ses lummavas vaatemängus oli ühekorraga elu ja surm.
Lootusetus ja leppimine.
Teadmine, et kõik läheb mööda.
Arusaam, et tee vääramatu teine ots on kõigest mõne sammu kaugusel.
Harukordne meelekindlus minna tantsides ja tänutundega.
Elu hääbus leht lehe, värv värvi haaval, et tulla kord taas – uue kevadena.
„Vaata, milline ilu,“ ütles memme. „Mõelda vaid, et see ilu tähendab surma. Aga küll mul on vedanud, et olen nii palju sügiseid näha saanud.“
Kui ilus on vahel valu ja kui valus võib olla ilu.
Hetk hiljem palus memme auto peatada, sest ravi kõrvalmõjude tõttu hakkas tal väga halb. Kui ta oli end veidi aja pärast kogunud, jätkasime sõitu. Memme vaatas küll ühele, küll teisele poole teed ja rääkis, aina rääkis akende tagant mööduvast sügisest ja elust, mis oli ammu enne minu aega.
Ta jutustas ka talvest ja eesootavast kevadest, mida ta üle kõige armastas.
„Kui saaks veel kasvõi üht kevadpäeva näha,“ lausus ta. Peatusime teel mõned valusad korrad veel, aga see ei seganud teda imetlemast sügisvärve ja nautimast elus olemise tunnet.
Memme elas hetkes. Lõpuni välja. Imestades ja leppides ühekorraga, kuidas alles äsja kauguses paistnud teetähis oli äkki ta ees. Mõistes, et oli jõudmas nii palju aastaid otsatuna tundunud teekonna lõppu.
Ometi nägi ta ära ka selle nii väga oodatud esimese kevadpäeva. Kuigi teadus lubas talle kõige enam kuus kuud, lahkus ta igavese kevade maale kaks ja pool aastat hiljem. Kust ta selle jõu võttis? Ma ei tea. Aga seesugust elutahet ja äraminekuga leppimist ühekorraga pole ma oma elus kunagi rohkem näinud.
Meenutades seda 21 aasta tagust sügist ja ärgates nüüd uude oktoobrisse, mõtlen sellele, kuidas nii paljud meist helgeid homseid oodates unustavad ära tänase väärtuse. Ka mina.
Kui tihti mõtleme sellele, et valgus on nähtamatu, aga ta annab asjadele kuju. Et meie elus on neid, kes on me jaoks justkui nähtamatud, aga kujundavad meid seesugusteks, nagu oleme saanud. Paremaks. Empaatilisemaks. Soojemaks.
Seest suuremaks, kui väljastpoolt paistame.
Sageli mõistame valesti neid, kes annavad endast kõik, mida oskavad ja mis neil on anda, et meil oleks kergem ja lihtsam.
Nukker, aga ilus.
Olla kellegi valgus. Isetult.
Ka siis, kui on valus.
Kui isegi õieti koos ei püsi.
Me kõik laguneme vähemalt kord elus koost. Ka mina. Sina. Tema. Vaatad peeglisse ja puruned seal tuhandeks killuks. Ent see ei ole lõpp. Sa pudened tükkideks lihtsalt selleks, et mõista, millest sa tegelikult tehtud oled. Või selleks, et end teistmoodi kokku panna. Tugevamana. Paremana. Ilusamana. Soojemana. Kord õnnestub, kord mitte. Nii me käime mööda oma jälgi ja püüame end tükkhaaval tuulest kokku koguda. Mõistes, et mõne igatsuse sügavus on põhjatu.
Sellele kõigele mõeldes hakkavad mu meeltes sõnad ükshaaval helisema. Aegamisi leiavad nad mu mõtete noodijoonestikul õige koha.
süda söena rinnus hõõgub
hing hellalt hoiab habrast tuld
kord kõik kaob, kõik möödub
saab tuhaks valu, ihust muld aga valu, see vahel on vajalik –
tukslev soontes, et elad ja tunned
kuni pealtnäha ajatust ajalik
valge tuhana sulandub lumme
Siis, ühel päeval, avastad sa enda silmis sära, mis ilmub sinna ainult juhul, kui oled saanud midagi väga väärtuslikku. Midagi, mida ei saa kaaluda, mõõta ega kuldmüntidesse arvutada. Midagi, mis tundub nii suurena, et ei mahu sinusse ära. Valguse, mis toob nähtavale kõige ilusama sinu.
Me kõik oleme tehtud mälestustest. Neist, mida me ise loome. Mida ilusamad on mälestused, seda ilusamad oleme me ise. Mida inetumad need on, seda inetumad oleme me ise. Ent on ka selliseid mälestusi, mida elu loob meie eest. Ka neid, millest püüame võimalikult kaugele pääseda. Nii ajas kui ruumis. Mõnikord see õnnestub, enamasti mitte. Ent on ka selliseid mälestusi, mis on ajas tuulde lennanud. Vahel koos unistustega.
Räägitakse, et isegi Barcelonas, linnas, mis kunagi ei maga, on kusagil öö ja hommiku vahel hetk, mil unetud näevad und. Just siis hiilib iidses Gooti kvartalis ringi inimkuju võtnud tuul. Ta jalutab õhkkergel sammul mööda tänavaid ning korjab kokku ripakile jäetud unistusi ja hooletusse jäetud mälestusi.
Seljas on tal tumehall mantel, mille külgedel põhjatud taskud saagi mahutamiseks. Tuule käed on tontlikult pikad ja küündivad majamüüride kõige kõrgemate katusekambriteni. Ta võtab ära kogu unarusse jäetu ja viib selle endaga kaasa.
Ometi. Neid inimhingele kõige raskemaid mälestusi ta ei taha. Need jätab ta meie enda kanda.
Ka mina olen kaotanud midagi, mille tuul ühel päeval kaasa viis. Nüüd tulin ta nähtamatuid jälgi mööda siia, oma lemmiklinna, Barcelonasse.
Kirjanik Carlos Ruiz Zafon on öelnud, et me oleme see, mida mäletame. Mida vähem me mäletame, seda vähem me oleme.
Just Zafoni radadel uidates ja hiljutistest kehvadest mälestustest eemale pääseda püüdes hakkan tasapisi mõistma, et halbade mälestuste eest ei saa põgeneda. Ega peagi. Need tuleb lihtsalt uute ja ilusate alla uputada.
Ent ainult mälestuste loomisest ei piisa. Ei tohi unustada, et ilma unistusteta läheb hing roostetama. Seepärast püüangi ikka ja jälle heita pilgu kusagile kaugele ettepoole ja otsida sealt kasvõi mõne kõige pisema tähe, mille suunas ja nimel sammhaaval astuma ja tegutsema hakata.
See on sinust. Ja sulle.
las ma kannan su nukrust ma luban, seda katki ei tee
las su tühjuse põhjatust kukrust seon helevalge pärlikee
las ma tulen su ärklitoa aknale poen tuppa ta väikesest praost las ma joonistan varjudest seinale kevadlilledest mustrid su jaoks
las ma tuulena tulen su juustesse sõlmin pusadest lahti kõik mured las ma päiksena laskun su lävele
las ma süütan su südames tule
las ma olen su homsetes olevik sinu päevade piiritu selgus
las ma olen su mõõtmatu igavik sinu pehmete sammude kergus
las ma olen su vaikus kui vajalik sinu tunnete hääletu kaja
las ma olen su südame salariik sinu põllud ja metsad ja majad
Üks hiljutine vestlusõhtu vaimse tervise teemadel kinnitas taaskord, kui oluline on öelda ja jagada head. Tuletas meelde, et inimene on see, mida ta teistes näeb. Ja seda, et kõik, peaaegu kõik, on alati võimalik. Kuni hetkeni, mil miski enam pole.
Juttu tuli ka sellest, mida teha siis, kui nähtu või kogetu võtab südames liiga palju ruumi. Silmad võime ju kinni panna, aga proovi sa südant sulgeda. Mida siis teha?
Kindlat retsepti ei ole. Ent on üks komponent, mis aitab, kui see üles leida ja enda omaks teha. Need on meeldivad emotsioonid, olgu nad millised tahes. Enamasti ei kipu need iseenesest kuigi kaua kestma, kuid neid saab pikendada.
See nõuab harjutamist, kohalolu ja märkamist. Seda nimetatakse helgete hetkede pikendamise kunstiks.
Aga vahel aitab ka põgenemine.
Murede ja elu eest.
Inimeste eest.
Uitamine sügiseses lehesajus kesk metsi või laudteerööbaste sammhaaval mõõtmine mõnes rabavas rabas.
Kadumine raamatutesse või teatrisse.
Nii saad ise valida, milliseid emotsioone missuguses maailmas sa koged. Ka inforuumi enda ümber saab muuta, kui selleks on tahtmist. Küll mitte alati ja täielikult, aga siiski omajagu.
Ent vahel lihtsalt on nii, et sa põgened kõigi ja kõige eest.
Kuni ühel heal päeval saab keegi su ikkagi kätte.
Kes teab, ehk põgenete siis kõigi ja kõige eest koos.
Või osutub see keegi su ankruks ja põgeneda pole enam võimalik ega ka vajalik.
Jah, kõik on alati, peaaegu alati võimalik.
Iseenda eest põgenemine on kui püüd tabada tuule varju. Ometi me seda vahetevahel teeme. Ka mina.
Kui juba, siis alustada Barcelonast ja siinsest Gooti kvartalist, kus mõned valitud on seda näinud. Tuule varju nimelt. Teadsin, et otsimist tuleb alustada Unustatud
Raamatute Surnuaiast. Lugu on aga nii, et sellist paika pole olemas. Selle mõtles välja mu lemmikkirjanik Carlos Ruiz Zafon.
Elus on sageli nii, et me otsime väljamõeldut. Mõtleme välja ideaalse inimese, helged homsed ja elu, mis hoopis teistmoodi kui täna. Veel enam. Me mõtleme välja ka iseenda nende homsete sees.
Tuleb ette, et mõni meist leiabki just sellise inimese, väljamõeldud homse ja iseenda. Ent enamasti läheb kõik hoopis teisiti. Aga otsima peab, vaatamata sellele, et otsitavat ei ole olemas. Just seepärast alustasingi Unustatud Raamatute Surnuaiast.
Ja siis ma kadusin ära.
Mitte ei eksinud, vaid kadusin.
Euroopa üks (kuri)kuulsamaid ja taskuvargarohkemaid tänavaid La Rambla voolas katkematult nagu inimjõgi. Lasin end ta lainetaval rütmil kanda ja pöörasin siis ühte La Ramblaga külgnenud hämarasse tänavasoppi. Päevavalgusest jäid järele varjude riismed ja siis neelasid majadest tehtud seinad needki. Mäletan, et jõudsin mõelda vaimudeks saanud sammudele – Gaudi, Picasso, Zafon –, mis siinsetele tänavatele jälgi jätnud, aga siis saabus mu mõtteisse ja mälestustesse pilkane pimedus.
Järgmisel teadlikul hetkel avastasin end ühelt võõralt inimtühjalt tänavalt. Olen Gooti kvartalis palju ringi uidanud, aga siia polnud varem sattunud. Tänav oli nii kitsas, et taevani kõrguvate majade akendest võinuks soovi korral vastasmajas elava naabriga veinipokaale kokku lüüa. Seintele kinnitatud massiivsed laternad olid kui tuletornid, ent neisse vangistatud valgus heitis ümbritsevale vaid tontlikke ja hämaraid varje.
Võtsin põuetaskust telefoni ja nägin ehmatusega, et olin ekselnud tunde. Kogusin end veidi. Vaatasin vasakule ja siis paremale. Veidi eespool väreles maapinnal oranžikaskollane valguslaik, mille poole otsustasin minna. Kui ma laiguni jõudsin, tabas mind ootamatu, aga rõõmus üllatus. Helendava helgi heitis tumedatele tänavakividele ühe pisikese raamatupoe aknast paistev valgus. Pood oli suletud, aga mina lihtsalt seisin ja seisin ja vaatasin läbi klaasi neid kaante vahele köidetud lugusid päris ja väljamõeldud maailmadest.
See ei olnud Unustatud Raamatute Surnuaed, mida ma siia otsima olin tulnud. See oli üks väike ja armas lihtne raamatupood, mis sattus mu teele täiesti juhuslikult.
Eks ole ka elus nii, et me otsime, üha otsime midagi suurt, erilist ja erakordset, seda nii endas kui ka teistes. Otsides kaotame iseend ja leiame siis midagi, mis ei sarnane grammigi loodetule, ent on palju erilisem, kui esiti arvata ja uskuda oskasime.
Mõelda vaid, millistesse paikadesse võib kättesaamatut jahtides sattuda! Uitasin mööda kõrvalisi ja kitsaid tänavaid aina edasi ning avastasin end ühtäkki 1820. aastal uksed avanud Bar Marsellast, kus omal ajal trimpasid absinti Hemingway, Dali, Picasso ja Gaudi. See nende aeg oli baaris endiselt alles. Laes rippusid lühtrid ja lahtikoorunud värvilarakad. Riiulitel seisis ridade kaupa tolmuseid pudeleid. Ainus taustamuusika oli kireva külastajategalerii sumin, mis koosnes naerust, hüüatustest ja jutuvadast ning laudade-toolide kriginatest-naginatest. Kaks flegmaatikust baarimeest ei hoolinud külalistest pealtnäha üldse, ent täitsid ometi kiirelt ja professionaalselt kõik nende soovid. Absindikokteili mekkides tundus avanev vaatepilt mulle kuidagi tuttav… Justkui oleksin siin varem olnud. Hetk hiljem saabus mõistmine, et siinsamas baaris võttis ühe stseeni üles Woody Allen oma filmi „Vicky, Christina, Barcelona“ tarbeks.
Järgmisel õhtul, ikka enda eest põgenedes, sattusin keldriklubisse, kus esines suurepärane kohalik bänd Levitants. Märkamatult olin osa publikust ja üürgasin koos teistega bändile kaasa, sõnu ja keelt oskamata. Kui kontsert lõppes ja klubi mind koos publikuga tänavale sülitas, lasin öisel linnal end taas neelata.
Eksisin ja ekslesin, uitasin ja hulkusin tänavalaternate valguses ja tuule nähtamatus varjus. Ühel hetkel mõistsin, et elus pole selliseid asju nagu teised võimalused. Mitte kunagi.
On ainult uued algused.
Mis korra käest libisenud, on jäädavalt läinud.
Ometi ei tähenda see, et kõik on kadunud.
Võib juhtuda, et saad mõne olukorra või inimesega uuesti alata.
See ei ole teine võimalus, vaid uus algus.
Ole puhas leht.
Tabula rasa.
Niiviisi sihitult uidates jõudsin pooljuhuslikult Poblenou surnuaiale, kus otsisin üles skulptuuri „Surma suudlus“.
See meistriteos on vapustav näide sellest, kuidas mõnel kunstnikul õnnestub tabada tabamatut. Kuju lausa saatanlikku ilu täiustab müsteerium selle looja ümber. Ühed väidavad, et see on Jaume Barba, teised, et Joan Fontbernati töö.
Kuju vaadates mõtlesin, et elu tuleb elada nii, et oleks vähem seda, mida soovime unustada, ja rohkem seda, mida meenutada. Seesuguse elu elamise võti peitub väärtustes, mida ei saa arvudega väljendada.
Aususes. Usalduses.
Empaatias. Armastuses.
Neid mõtteid mõlgutades ja tabamatut tabada lootes tundsin hetkeks ihuüksinduse rusuvat raskust. See saabus mõistmisega, et iseenda eest saab põgeneda ainult teise inimese juurde. Tema juurde, kes on ühes teises linnas ja teistel tänavatel.
Lootus on kõige magusam siis, kui seda on kellegagi jagada. Minna ja püüda tuule varju, et seda kasvõi hetkeks puudutada. Koos. Kahekesi.
Surma suudlus. Millise imeilusa kõlaga, judinaid tekitav sõnapaar. Ma pean selle juurde tagasi pöörduma. Sest kujuga seoses juhtus minuga üks kummaline lugu.
Poblenou kalmistu, rohkem nagu skulptuuriaed, on üks Barcelona varjatud pärlitest. Turistid sinna eriti ei satu, mind tõmbavad seesuguseid kohad aga otsekui kuu merevett.
Kummalisel kombel oli kivisse raiutud surmade keskel palju valgust. Isegi hallidest kividest hauamüürid helendasid keskpäevase päikese käes. Samas oli kõik kuidagi sürreaalne. Paar tundi betoonlabürindis ekseldes ja uidates ei kohanud ma ühtki inimhinge. Ühtpidi oli see oodatud vaikus pärast pool päeva suurlinna anonüümses rahvamassis kulgemist, teiselt poolt oli järsk vaikus ootamatult ja valusalt vali.
Hispaanlastel on kombeks panna klaasiga kaetud hauakivide vahele kadunukestest tehtud fotosid. Üks asi on lugeda mõnd tundmatut nime, aga hoopis teine tunne on, kui nimi omandab näo. See justkui ärataks surnud ellu, luues mõtteis uusi, ehkki kadunud maailmu.
Jäin pilte silmitsema ja vajusin mõttesse.
Kui palju on meie seas neid, kes on lõpetanud elamise juba siis, kui nad on elus. Mõni elab terve pika elu ilma seda elamata. Ta lihtsalt eksisteerib. On.
Jalutasin edasi ja lugesin hauakividele graveeritud võõrapäraseid nimesid. Mõtlesin, kuidas üks tavaline nimi võib ühel märkamatul hetkel kõlada nii, et see tõstab su südame lendu. Sa aina kordad selle armsaks saanud inimese nime ja muudkui lendad ja lendad ja lendad…
Ja kui raskeks võib seesama nimi osutuda siis, kui ta läheb ära.
Aga nimi ju jääb.
Nagu ka mälestused… Häälest, hetkedest ja jagatud vaikusest.
Mingil põhjusel jäi mulle Poblenou surnuaia tuhandete hauakivide pealt tol korral meelde üks nimi, mis koosnes kolmest sõnast: Maria Ramirez Hernon. Nime all vana, kergelt koltunud foto, millel soojade silmadega võhivõõras naine, kel näol kuidagi tuttavlik naeratus. Seesugune, mis mõnel inimesel lihtsalt on.
Äkki kostus mu kõrvu kostis hispaaniakeelne helisev jutuvada, mis meenutas laululindu. Kuna kalmistu oli seni olnud haudvaikne ja inimtühi, tekitas hääl minus huvi ja jalad viisid justkui iseenesest selle poole.
Kesk silmipimestavalt valget betoonrinnatist istus üleni musta riietatud vana naine, pilk ainiti hauakivil. Naine
pigem laulis kui rääkis, katkematult ja ihuüksinda. Kas tegid mu sammud häält või oli mu kohalolu muul viisil tajutav, aga ta katkestas ootamatult jutu, tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa.
Naise näos peegeldusid ühekorraga üllatus ja ehmatus.
Tundsin end ebamugavalt, justkui oleksin millegi keelatu peale sattunud.
Naeratasin kohmakalt, lõin pilgu maha ja läksin siis juhuslikult valitud suunas kaks trepiastet üles ning pöörasin vasakule. Veidi maad eemal tabas mind üllatus. Minu ees seisis hauatähis, kunstiteos, mida olin siia otsima tulnud. „Surma suudlus“.
„El Petó de la Mort“.
Külmavärinaid tekitav, valus ja valge ilu.
Kui ma kümmekond minutit hiljem sama teed tagasi läksin, ei olnud vana naist enam seal. Betoonist ja surnute nimedest ehitatud müüril istus suur ja valge lind. Vist merikajakas. Kui heitsin pilgu sinna, kuhu naine oli ennist vaadanud, tabasid mind külmavärinad. Hauakivile oli kirjutatud: Maria Ramirez Hernon. Aga fotol oli seesama naine, kes istus äsja äärekivil…
Mul pole seletust, miks sellised asjad juhtuvad. Või kuidas ma selliste juhuste otsa komistan. Ometi on ka kõige müstilisematele asjadele enamasti selgitus.
Kui ma uuesti hauakivi vaatasin, nägin Maria all teist nime.
Julya.
Arvatavasti kaksikõed või siis lihtsalt õed, kes teineteisega hästi sarnased.
Või kas see ikka oli nii?
Mõnikord pole asjad üldsegi nii, kui näivad.
Mõnikord aga just on.
Ent on kindel, et hoida tuleb neid, kelle nimed su südame lendu tõstavad.
Nii kerge või raske kui süda mõnel hetkel parasjagu on.
