Põrutav õhtupoolik oravate juures Ville käpad värisesid erutusest. Ta kuulas Pierre’i kirjeldusi Prantsuse metsast ehk Prantsusmaast, nagu orav seda kutsus, ja jättis kõik täpselt meelde. Pierre jutustas sumedatest suveöödest jõekallastel ja krõbedatest sarvesaiadest pagariärides. Polnud midagi oivalisemat kui ronida semudega Eiffeli torni otsa päikesetõusu vaatama, kaasas kohv ja röstitud pistaatsiapähklid. Pierre oli avastanud Prantsusmaale kolides kire maalimise vastu ja liikus sageli Montmartre’i käänulistel tänavatel. Ta oli väga kõhn ja kandis musta baretti. Nii peeni peakatteid nagu barette ei kandnud metsas loomulikult keegi, ja Pierre jättis Villele esimesest silmapilgust kustumatu mulje. Köitev oli ka eksootilise orava jutt. Ta kuulas lummatult lugusid Pariisist ega märganud hoopiski, kuidas väljas oli juba pime. Ville silmade rohekas kuma valgustas koopa äärest ääreni. Ülemeelikud oravapojad nautisid olukorda täiel rinnal ja tegid heledasti ulgudes seinale õudseid varjutonte. Vanad oravad kuulasid Pierre’i juttu huviga, kuid pikk pähklikogumispäev oli oma töö teinud. Nii mõnigi haigutas
14
15
magusalt. Õ ues kumas ammu kuu, kui R obert lõpuks Villele sõbralikult turjale patsutas. „A eg on hiline, mu sõber,” lausus ta õrnalt, „ja pähklid nahka pistetud. Pere hakkab magama sättima.” Ville ärkas lummusest ning pilgutas ehmunult silmi. „A ga loomulikult, ka mul on aeg kodu poole liikuda,” kogeles ta ja siunas end tasakesi taktitu käitumise pärast. Polnud ju salalugu see, et oravad armastasid iga öö kaheksa tundi magada. A inult Pierre näis kellaajast hoolimata hommikuselt värske ja keerutas hooletult vurru ü mber käpa. „Kas ma võin homme tagasi tulla?” vilksas Ville pilgu R obertile. Orav noogutas muheledes. Ville väike nägu läks nalja täis. Igaks juhuks pigistas ta silmad korraks tugevasti kinni – ja avas uuesti. B aretiga Pierre polnud haihtunud, vaid triikis ta ees endiselt hooletult vurru. Ville otsustas hommikul otsekohe jälle oravatele kü lla minna. Ta lehvitas sõpradele hü vastijätuks ja astus koopast välja sabiseva vihma kätte. Elu metsas polnudki ehk hädaorg. L ustlikku laulujoru ü misedes tatsas Ville kodu poole ega polnud sugugi tusane, et tal tuleb järjekordne öö napakate leemurite keskel mööda saata.
Pakid ja piibud Ville unenäod olid ü le pika aja iseäralikult värvilised. Ta tembutas kogu öö Pariisi pargipuudel ja oli ärgates hirmus ärevil. H ommikusest sitikamü slist mööda viilinud, asus ta kiiresti oravate poole teele. Juulius vireles vihma tõttu kondivalu käes ega pannud tähelegi, kuidas leidlik leemur pesast välja lipsas. Oravate juures oli ammu lõunaaeg. R ahulik öö seljataga, pakatas kogu pesakond energiast ja vibeles pähklijahi ootuses koopaserval. A inult Pierre lesis poollamaskil kamina ees, saba lehepadjal, ja suitsetas laisalt piipu. Ilmselt olid temal selleks aastaks pähklid juba kogutud. „H ü va hommikut, Ville!” hõikas R obert. „Tule võta istet, väljas on ü sna vastik sadu.” „Tilgub nagu H y de Parkis Inglismaal,” nentis Pierre äraolevalt ja puhus oivaliselt ü mmarguse suitsurõnga Villele otse näkku. „L ondoni oravad on igapäevase vihmaga muidugi kohastunud. Vettivad läbi – käivad katedraalides end soojendamas. Kirikutes on palju kenasid kullast pilte ja vahel pakutakse isegi hõbetaldrikul leiba. Inglismaal on muidugi rõskem kliima kui Par-rrriisis” (selle koha peal kuristas Pierre hirmus eksootiliselt
17
r’i), „aga kirikutes vettinud oravatega lobiseda oli erakordselt õdus,” meenutas ta heldimusega ja kõlgutas jalga ü le põlve. Ville kuulas oravat, suu ammuli, ja puuris pilguga popsuvat piipu. S uitsetavaid loomi polnud tema ausad leemurisilmad varem nägema juhtunud. „Parimad mälestused on mul muidugi R oomast,” keris Pierre mälestuselõnga edasi. „Vaat seal on ausal oraval elu, tõeline la bella vita, nagu kohalikud ü tlevad. Punguvad pähklipuud, maitsvad toidujäänused tänaval... Kogumishooaega pole ollagi, tasuta toit visatakse otse suhu. Ole ainult orav ja näri!” Ville köhatas. „A -ga kus need Inglismaa ja R oomamaa siis on?” piiksatas ta häbelikult kukalt sü gades. „A ah, ettevõtlikule oravale käbiga visata,” praalis Pierre ja tõstis õpetlikult käpa. „Minusugusele vilunud rändurile paari päeva kü simus. Pakid kohvri, veered veoautos, astud jala, hü ppad trammile – käkitegu!” Villel käis pea ringi. Pierre’i jutt oli hullumoodi põnev. Ka R obert, kes nende juttu pungis silmil pealt kuulas, oli keeletu. Pierre tundus sellest ainult hoogu juurde saavat. Ta tõstis mõlemad käpad pea kohale, pööritas silmi ja lausus venitaval kõuehäälel: „A aaaamen! A aaaaaamen!” Nii Ville kui ka R obert vaatasid pü stiste käppadega Pierre’i nagu halvaendelist ilmutist. Vana orav tõstis kulmu peaaegu kõrva taha ja kratsis kukalt. Ka Ville oli tumm. Pierre langetas käpad ja viskas piibu nurka. „Vaat see, metsaloomad, on R oomas võlusõna! Nii kui valges rü ü s mees räägib,
18
langevad kõik alandlikult põrandale. Ja siis saab leiba. U skuge mind – olen näinud, olen maitsnud.” Ville kõhus kõdistas hullupööra. Pierre’i seiklused, tasuta hõrgutised, valges rü ü s mehed hõbetaldrikul leiba jagamas – rändurielu tundus imeline. Ja siis tekkis Villel S uur Plaan. Temas voolas siiski põikpäise leemuri veri. Mis mõttes, see teoks! „Ma tulen ka!” paiskas ta Pierre’ile näkku ja limpsas erutunult keelega ü le nina. „Palun, Pierre, võta mind kaasa. Ma olen väga truu loom ja aitan sul pähkleid korrutada!” Ville käpad higistasid ja põrandat trummeldava saba kohale tekkis tihke mullapilv. Pierre silmitses pilku tõstmata käppi ja naksas ü helt konarlikult kü ü nelt tü ki. „Ma ei tea,” lausus ta kuivalt. „Ma pole Euroopas ü htki leemurit näinud. Tänavad on triiki lompe täis. S eal pole sul kuiva pesa nagu siin.” „Vesirott õpetas mind krooli ujuma!” hü ü dis Ville võimalust haistes. „Ma võin elada salaja kirikus! Kogu leib saab sulle, ma söön tõuke! A aaaaamen!” Tea, kas just R ooma võlusõna tõttu, kuid Pierre jäi mõttesse. Ta kissitas silmi ja vaatles hingeldavat leemurit kaalutleval pilgul. „Mitte igal oraval pole jü ngrit,” juurdles Pierre, „ja andunud imetlejaid pole minu vanuses lihtne leida. Kannupoisist haruldane ahv tekitaks Prantsuse kuluaarides kiiret kõmu, eriti kui ta enne mõnes Pariisi butiigis viisakalt riidesse panna. Minust saaks aga Euroopa esimese leemuri
19
maaletooja.” Pierre ristas unistavalt käpad ja naeratas. Mõttel oli jumet. „Võime asja kaaluda,” lausus ta ettevaatlikult. „Ma jään veel mõneks ajaks metsa puhkama, ent paari päeva pärast paneme plaani paika. S uurte vihmade aegu on reisimine ohtlik, oodata tuleb kuivemat ilma. Tule homme hommikul asjadega siia, siis vaatame, kas on lootust Pariisi saada. Madrused rääkisid, et uus laev väljub nädala lõpus.” Ta silmitses Villet tähelepanelikult. „Ja veel – sa mõistad loomulikult, et ma eeldan sinult täielikku kuuletumist. Vaidlused on äärmiselt ebameeldivad. Mul on nagunii alati õigus.” Ta naeratas meelalt. „S ina oled muidugi nutikas leemur, nii et mu meel on muretu. Meid ootavad peadpööritavad seiklused.” Pierre silitas äraolevalt oma kohevat saba. Ville oli õnnest tumm. H inge pugenud kartus, et Pierre’iga reisimine võib kaasa tuua ebameeldivaid ü llatusi, haihtus niiskesse metsaõhku. Ville kujutles, kuidas ta välismaa metsades vempe viskab ja õhtuti uute sõpradega pesas pikutab. Tõeline meelakkumine! L eemur ja orav surusid käppa ja Ville ohkas õnnelikult. „Noh, mehed, kes tahab törtsu mandlilikööri? Tähistame!” tõstis R obert kiiskava pudeli. „H urraa!” plaksutas Ville käppi. Pierre sü ü tas äraolevalt piibutobi ja puhus uue suitsurõnga. S ee oli täiuslikult ü mmargune ja päris piraka õhupalli suurune.