lihtsaltonnelik

Originaali tiitel: Stefan Klein Einfach glücklich Die Glücksformel für jeden Tag 2004 Toimetanud Terje Kuusik Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © 2004 by Rowohlt Verlag GmbH, Reinbek bei Hamburg © Tõlge eesti keelde. Krista Räni, 2012 ISBN 978-9985-3-2622-0 Kirjastus Varrak Tallinn 2012 www.varrak.ee Trükikoda AS Printon

4

S IS UKOR D Sissejuhatus

7

1. peatükk: Mis on õnn?

2. peatükk: Õppida õnne 3. peatükk: Õnne ilmed 4. peatükk: Mis teeb meid õnnelikuks 5. peatükk: Mis teeb meid õnnetuks – ja kuidas sellest üle saada 6. peatükk: Elukeskkonna roll 7. peatükk: Kuus eksiarvamust õnne kohta

116 149 157

Seletussõnastik

171

5

11 37 47 73

6

S IS S E JUHAT US

Õnneliku elu nimel oleme kõigeks valmis – ja satume sealjuures ühest õnnetusest teise. Kui paluda Saksamaal inimestel nimetada mõisteid, mis neid kõige enam paeluvad, siis on „õnn” koos armastuse ja sõprusega päris tipus – kaugel seksist, sõltumatusest või kutsealasest edust. Kuid kõigest kolm kümnest sakslasest peavad end õnnelikuks.

Nii otsivad paljud meist õnne „nagu joodik oma kodu”, või nagu väljendus prantsuse filosoof Voltaire: „Nad ei suuda seda leida, kuid nad teavad, et see on olemas.”

Viimastel aastatel oleme leidnud sellele probleemile uue lähenemise. Aju uurimine on asunud heade tunnete otsingule. Esimest korda on võimalik mõõta tundmusi.

Katsed annavad teada, kuidas tekib meie peades fenomen „õnn” – ja avavad samal ajal uusi võimalusi õppida õnnelik olemist. Sest nagu selgus, on õnn treenitav. Ainult et enamik inimesi teeb senini valesid harjutusi.

Neist arusaamadest ja sellest, mida need tähendavad meie elule, rääkisin oma raamatus „Õnne saladus”. Püüdsin seal üksikasjalikult edasi anda teadustöö uusimat seisu õnne kohta. Me kõik tahame õnnelikud olla, kuid sugugi 7

mitte igaüks ei huvitu ühevõrra uurimistulemustest ja üksikasjadest, kuidas täpselt head tunded peas ning kehas tekivad. Seepärast on paljud lugejad palunud mul kirjutada veel üks raamat õnnest: kas ma ei saaks koostada kokkuvõtet, milles esiplaanil on teaduslike tulemuste praktiline rakendamine – õnne valemit igaks päevaks?

Täidan selle soovi meelsasti. Käesolev raamat kirjeldab, mida te saate teha, et tunda õnne sagedamini ja intensiivsemalt. Tagamaad võib siit leida tugevasti kokku surutud kujul. Päris ilma teaduseta ikka ka ei saa, sest kes tahab tunda rohkem õnnetunnet, peaks selle tundeliigutuse olemust vähemalt põhimõtteliselt mõistma. Kes tahab rohkem teada, saab kastide sees lähemat teavet üksikute neurobioloogiliste probleemide kohta. Katsete kirjeldamisest ja allikate nimetamisest, nagu neid võib leida „Õnne saladuses”, olen niisama hästi kui loobunud. Sellegipoolest põhineb iga üksik impulss teie eluks teaduslikul käsitusel; enamik soovitusi tuleneb väga paljude inimestega läbi viidud uurimustest. See eristab seda raamatut suuremast osast nõuandekirjandusest, mis põhineb autori inimpildil ja tema isiklikul elukogemusel.

Terve inimmõistus on väärtuslik. Ent kes usaldab õnneotsinguil üksnes seda, satub pigem segadusse. Sest peaaegu kõik, mida on võimalik öelda aruka elukorralduse ja tunnetega ümberkäimise kohta, on mõni tark inimene kunagi juba ära öelnud. Kahjuks on enamasti leidunud ka mõni teine, kes varsti pärast seda ja näiliselt niisama headel põhjustel on väitnud täpselt vastupidist. Nii jääme 8

siis nõutuks: kas armastuses tuleks otsida seiklusi? Või toob harjunud koosolemine elukaaslasega pikema aja jooksul siiski rohkem õnne? Kas vajame tööd, et olla eluga rahul?

Või on see jõudeolek, mis teeb elu elamisväärseks? Kas raha teeb õnnelikuks? Kas õnn on enamat kui ainult õnnetuse vastand? On see päritav? Ja mis asi on ülim õnn?

Vahepeal on teaduse spiraal aga edasi kerinud. Aju uurimise tulemusi saame tänapäeval kasutada elutarkuste „sõelana”, et eristada paremaid nõuandeid vähem headest. Palju traditsioonilist tarkust peab paika ka uusimate uurimuste valguses. „Loidus teeb kurvaks,” väitis näiteks teoloog Aquino Thomas rohkem kui seitsesada aastat tagasi. Tänapäeval teame, et loodus tasub meile tegutsemise eest õnnetundega, ja teame ka, kuidas ta seda teeb. Teised populaarsed ettekujutused seevastu on osutunud alusetuks või koguni kahjulikuks – näiteks laialt levinud usk, et negatiivsed tunded nagu viha ja kurbus haihtuvad, kui me neid jõuliselt väljendame.

Uuemad arusaamad õnnest põhinevad eeskätt kahel üllataval avastusel, mis aju uurijatel on õnnestunud viimastel aastatel teha: esiteks on meie peades sisse seatud eraldi lülitused rõõmule, naudingule ja eufooriale – meil on õnne süsteem. Nii nagu sünnime ilma rääkimisvõimega, oleme programmeeritud ka headeks tunneteks.

Teiseks võib täiskasvanud inimese aju veel muutuda.

Kuni viimase ajani arvasid teadlased, et aju on samamoodi kui luud hiljemalt murdeea lõpuks täiskasvanud. Tegelikult on asi täpselt vastupidi: ükskõik millal me midagi 9

õpime, muutuvad meie aju lülitusskeemid, närvirakkude punutisse sõlmitakse uusi silmuseid. Selliseid ümberehitusi käivitavad eriti just emotsioonid. Seepärast saame õigete harjutustega õnnelik olemise võimet suurendada. Õnne on võimalik õppida!

Soovitused, mida see raamat jagab, peaksid teil aitama neid impulsse paremini ära kasutada. Sealjuures keerleb paljugi oma tunnete ja mõtete tähelepanemise ümber.

Emotsioonid on looduse signaalid ja oleks hea, kui neid tõsiselt võetaks. Seepärast erinevad selles raamatus toodud ettepanekud põhjalikult niinimetatud positiivse mõtlemise retseptidest. Viimased on suunatud sellele, et veenda iseend heas meeleolus. Õnnel on aga vähe pistmist kaunite illusioonidega. Hoopis rohkem on see seotud tegelikkuse täpse tajumisega. Niisama vähe on siin tegemist elus edu saavutamise strateegiatega: käesoleva raamatu teemaks ei ole see, kuidas olla õnnelikum. See raamat püüab teil aidata õnne paremini tajuda.

Siin leiduvad impulsid peavad eeskätt vabastama jõu, mis kuulub inimese tugevaimate hulka – teie fantaasia. Sest see, kuidas me häid tundeid tajume, on meile kaasa sündinud.

Ent iga inimene täidab selle raami erinevalt, tal on oma vajadused ja eelistused. Vastavalt kasvatusele, päritud algetele ja eluloole meeldib ühele ooper, teisele rokkmuusika. Oma õnne leidmine tähendab seepärast ka iseenda tundmaõppimist ja mõningast eksperimenteerimist argieluga. Maailmas on kuus miljardit inimest ja kuus miljardit teed õnnele. See raamat püüab olla teile toeks teie õnne leidmisel.

10

1 . PE AT ÜK K : M IS ON ÕNN?

Lõõgastuge hetkeks ja laske oma fantaasial vabalt lennata.

Mis lööb teile esimesena pähe, kui kuulete sõna „õnn”?

Romantiline nädalalõpp kallimaga, kõrtsiõhtu sõpradega? Äkki jalutuskäik mere ääres tormise ilmaga, kui õhus lendab veepritsmeid?

Või siis pigem täistabamus lotos, mis võimaldab teil täita kõik ammused soovid: aiaga maja, kärtspunane auto, puhkus Tahitil?

Kõigi nende ettekujutuste kohta sobib kasutada mõistet õnn, ja ometi on tegemist kahe põhimõtteliselt erineva asjaga: sõprade või perega harmoonilist õhtut veetes oleme me (loodetavasti) õnnelikud, lotos peavõitu saades aga on meil õnne. Ja nagu iga kõmuveergude lugeja teab, võib inimesel olla kõvasti õnne, ilma et ta end sealjuures vähimalgi määral õnnelikuna tunneks. Lotovõitja, kelle elu võit pea peale pöörab, on juba legendiks saanud.

Rahvatarkus tunneb seda erinevust väga hästi, seda näitlikustab muinasjutt õnnelikust Hansust*: Hansul on kõvasti õnne, sest tema peremees tasub talle rikkalikult. * „Õnnelik Hans” on vendade Grimmide muinasjutt (tlk).

11

Ent kullakamakas, mida mees nüüd endaga kaasas kannab, tundub ka tema hinge koormavat. Alles siis, kui ta on teinud mitu korda kehva vahetuskaupa, mis tegelikult tähendab tervet äparduste jada, saab ta oma hea tuju tagasi.

Saada õnne osaliseks ja olla õnnelik Ikka ja jälle tekib meil kiusatus õnne osaliseks saamine ning õnnelik olemine omavahel ära vahetada: me igatseme rõõmsaid tundeid ja usume, et soodsad olud viivad meid neile lähemale. Niimoodi võtame endalt küllalt tihti võimaluse tunda tõelist õnne. Sest me ei saavuta mitte häid tundeid, vaid enamasti kõigest pettumust, kui ootame, et õnnelikud juhused sajaksid meile kaela nagu kuldmündid tähetaalrite tüdrukule*. See, mida me igatseme, ei pea olema lotovõit; niisama hästi võime salakesi oodata, et meie teele satub lõpuks ometi õige partner või et keegi pakub meile fantastilist töökohta.

Saksa keel aitab omalt poolt sellele mõtlemisveale kaasa, sest ei erista sisetunnet ja väliseid olusid. Enamik teisi Euroopa keeli teeb siin selget vahet, näiteks inglise keeles on happiness ja luck. See ei ole aga midagi võrreldes sanskritiga, selle vanaindia kirjakeelega – seal esineb tubli tosina jagu sõnu erinevate viiside kohta õnne tajuda.

Sest ka seesmise õnnetunde puhul, millest kõneleb * „Tähetaalrid” on vendade Grimmide lühimuinasjutt, mis räägib vaeslapsest, kes kingib abivajajaile ära oma viimase vara ja kellele tasuks selle eest kukuvad öötaevast hõbetaalritena sülle taevatähed (tlk).

12

käesolev raamat, ei peeta sugugi mitte alati silmas ühte ja sedasama tunnet. Südamevärin, kui oleme armunud, ja mõnus lõõgastus massaaži ajal; orgasmini jõudmise joovastus seksides ning nauding jaheda õlle joomisest pärast tunniajalist spordisaalis higistamist mitte ainult ei tundu erinevad. Need ongi tõepoolest eri tunded, mis tekivad meie kehas ja ajus vastavalt olukorrale.

Neid õnne ilmeid on meil vaja tundma õppida. Ainult siis suudame end neile tunnetele teadlikult avada ja elada oma elu nii, et need ilmutavad end võimalikult sageli. Kui see meil õnnestub, muutub õnnetunne juhuslikust külalisest, kes vahel sisse astub või ka astumata jätab, heaks tuttavaks, keda saame endale ise külla kutsuda.

Enne kui asume aga täpsemalt vaatlema õnne üksikuid nüansse, uurigem esmalt lähemalt küsimust, mis on kõigi nende tunnete ühine tuum – ja miks need üldse olemas on. Õnn algab kehast Teile tehti kompliment, keegi kinkis teile lilli või naudite parasjagu lihtsalt hõrku rooga? Ükskõik, mis teile heameelt teeb – teie kehas on tekkinud elevil seisund.

Seda tasub tähele panna, sest paljusid sellega kaasnevaid muutusi on võimalik tajuda.

Kui olete õnnelik, pulseerib veri teie soontes pisut kiiremini. Enamikul inimestel lahutab õnne normaalsei-

13

sundist kolm kuni viis südamelööki minutis. Teie naha temperatuur tõuseb umbes kümnendiku kraadi võrra, sest verevarustus paraneb. Kui tunnete end hästi, lõdvestuvad lihased ning muutuvad nõtkemaks. Isegi teie sõrmed värisevad nüüd teisiti, mitte nii kramplikult, pisut pehmemalt kui muidu. Seda erinevust märkate siiski parimal juhul alles siis, kui püüate niiti nõelasilma ajada. Lisanduvad olulised protsessid, mida me otseselt ei tajugi: rõõm nihutab paigast ka hormonaalse tasakaalu.

Ja veel enne, kui teie ise või inimesed teie ümber naeratusvirvet tajuvad, on üht-teist toimunud ka näos. Sarnalihas, mis veab ülespoole suunurki, on pisut pingutunud.

Silmasõõrlihas, mis toob esile naerukurrud, on samuti kergelt kokku tõmbunud. See-eest ei leia nüüd rakendust kulmukortsutajalihas, mis kõverdab nägu vastikuse, kurbuse ja hirmu korral.

Selline näeb välja õnn. Nagu kõik tunded, saab see alguse ühtviisi nii kehast kui ka ajust. Sest heaolutunne tekib alles siis, kui aju võtab südamelt, nahalt ja lihastelt vastu õigeid signaale ning neid tõlgendab. Ilma oma kehata ei oleks me võimelised õnne tundma.

See mõte võib esiotsa olla ärritav. Pole kahtlustki, et mõne õnneaistingu eest, näiteks söömisel või armastuses, võlgneme peaaegu puhtal kujul tänu ihulikele naudingutele.

Mis aga toimub siis, kui meenutame lustakat õhtut sõprade seltsis või rõõmustame puhkusereisi üle? Esmapilgul tundub, et sellistel õnnehetkedel ei ole meie keha üldse osaline. Pigemini näib põhilist rolli etendavat meie fantaasia, 14

seega meie vaim. Ent see on petlik – mõtted, mälestused, lootused üksi ei võimalda meil veel emotsioone kogeda.

Alles siis, kui need seostuvad õigete kehasignaalidega, võime rõõmu tunda. Sest neist signaalidest konstrueerib aju füüsilise heaolutunde tajumise. Eks katsuge õnnelik olla, kui lihased on pinges ja laupa katab hirmuhigi! Õnn tuleneb seega vähemalt samavõrra meie kehast, kätest ja jalgadest, südamest ja nahast kui meie kujutlustest ning mõtetest. Seepärast talitaksime targasti, kui võtaksime oma keha märksa tõsisemalt, kui oleme harjunud seda tegema.

Tundeid ei saa sundida Ent miks ei saa me siis käskida oma kehal õnne tunda, nii nagu tõstame käe kindla kavatsusega pead sügada? See ärritav asjaolu on seotud meie aju arhitektuuriga. Lihtsate kehafunktsioonide juhtimise ja seega ka tunnete eest vastutavad nimelt närvikulglad, millele teadvusel ei ole peaaegu mingisugust mõju.

Inimese närvisüsteem koosneb kahest osast, mis töötavad suures osas teineteisest lahus: eristatakse somaatilist ja vegetatiivset närvisüsteemi. Somaatiline närvisüsteem juhib enamikku lihaseid, mis liigutavad meie luid. Tema juhteteede kaudu liiguvad korraldused, kui tahan kõverdada nimetissõrme, et jätkata selle teksti arvutisse toksimist.

Vegetatiivne (ehk autonoomne) närvisüsteem seevastu re-

15

guleerib organismi põhifunktsioone. See juhib ärkvelolekut ja und, kontrollib pulssi ning paneb meid häbi pärast punastama. Ja et meie võimuses ei ole vegetatiivset närvisüsteemi eriti mõjutada, nagu selle nimigi ütleb*, ei saa me lihtsalt otsustada õnnelik olla. Sellest närvisüsteemi osast sõltuvad kõik need alateadlikud kehaliigutused, mille tajumisest aju tekitab häid tundeid. Seepärast ei saa me oma emotsioone otsesel teel eriti muuta. Meil tuleb toimida kavalamalt.

Kas naeratamine teeb meele rõõmsaks?

Rahvasuu on veendunud: naeratusest piisab, et torisejal tuju heaks läheks. See kõlab usutavalt. Kui tunded on taandatavad keha seisunditele, võib teha ka vastupidisest tuleneva järelduse, et tunde äratamiseks pruugib vaid mõjutada keha. Kas suudame end siis tõepoolest viia näolihaste abiga õnnelikku meeleollu? Vastus kõlab nii: teoreetiliselt jah, tegelikult pigem mitte.

Sest see, kas naeratamine teeb meele rõõmsaks, sõltub viisist, kuidas me nägu vääname. Ameerika teadlane Paul Ekman uuris arvukaid rõõmsaid nägusid ja märkis üles, millised näolihased millisel puhul aktiivsed olid. Nii avastas ta üheksateist naeratuse liiki.

Kaheksateist neist ei ole ehtsad, ent on kasulikud.

Neid saame kasutada maskina. On naeratus, millega näitame kehva nalja kuuldes piinlikult puudutatuna üles viisakust; naeratus, mille taha varjame hirmu; hea nägu, mille teeme halva mängu juurde. Ilma nende sig* Saksa k das unwillkürliche Nervensystem – tahtmatu, tahtele mitte alluv närvisüsteem (tlk).

16

naalideta ei saaks inimeste kooselu kuigi hästi toimida.

Rõõmuga on neil siiski vähe pistmist.

Ainult üks naeratamise viis on ehtne. Kui üles ei kerki mitte ainult suunurgad, vaid me kissitame ka natuke silmi ja silmanurkadesse tekivad naerukortsud, väljendab meie nägu õnne. Siis on silmasõõrlihas kokku tõmbunud. Ekman nimetas sellist näoilmet „Duchenne’i naeratuseks”, prantsuse teadlase auks, kes esimesena seda lihaskiudu uuris.

Edasised uurimused näitasid, et tõelist heaolu väljendab ainult Duchenne’i naeratus. Kui Ekman näitas oma katseisikutele lõbusaid filme, libises üle nende nägude sageli spontaanselt just see ja peaaegu mitte kunagi mõni muu naeratus. Ja mida sagedamini ilmusid tema katseisikute silmanurkadesse naerukurrud, seda üksmeelsemalt kiitsid nood pärast filmi.

Kahjuks ei saa me aga silmasõõrlihast tahtejõuga suunata. Seepärast jääb enamik inimesi päris hätta, kui neil tuleb „rõõmus nägu teha” ja kaamerasse vaadata. Kõigest napilt kümme protsenti kõigist inimestest suudab käsu peale Duchenne’i naeratuse sisse lülitada. Ilmselt on see võime kaasa sündinud. Teised jõuavad tõelise naeratuseni ainult kaudsel teel, näiteks endale mõttes mõnda head nalja rääkides.

Paul Ekman õpetas oma katseisikuid siiski silmasõõrlihast treenima. Ja tõepoolest: mida paremini osalejad seda isepäist lihaskiudu valitsesid, seda rõõmsamana tundsid nad end harjutamise ajal, ilma et oleksid ise osanud oma head tuju õieti ära seletada. Niisiis teeb naeratamine õnnelikuks – kuid ainult see õige naeratamine. Aju ei lase end niisama lihtsalt haneks tõmmata.

17