Linda mõrva juhtum

1

Växjö, 4. juuli, reede hommik LINDA LEIDIS NAABRINAINE, ja asjaolusid arvestades oli see ikkagi

parem kui võimalus, et leidjaks oleks olnud tüdruku ema. Pealegi võitis politsei seetõttu hulga lisaaega. Emal polnud plaanis maalt koju tulla enne pühapäeva õhtut ning korteris elasid nad tütrega kahekesi.

Mida varem, seda parem nii politsei seisukohalt kui ka arvestades tõsiasja, et tegemist oli mõrvaga.

Väljakutse oli laekunud Växjö politsei häirekeskusesse juba viis minutit pärast kella kaheksat hommikul ja üks läheduses viibinud patrullauto oli selle vastu võtnud. Vaid kolm minutit hiljem olid nad endast uuesti teada andnud. Esimene patrull oli kohal, politseisse helistanud naine istus patrullauto tagaistmel kindlas kohas ja ise plaanisid nad majja sisse minna, et olukorrast ülevaade saada. Tegu oli Växjö politsei patrullautoga, mis oleks tegelikult pidanud sellel ajahetkel seisma politseimaja garaažis, sest parajasti oli vahetuse üleandmise aeg ning sama hästi kui kõik teenistuses olnud politseinikud olid kas duši all või istusid hommikupalvuse ja koosoleku ootel kohvitoas.

Häirekõne oli vastu võtnud korrapidaja ise. Kaks nooremat politseinikku, kes väljakutsele reageerisid, olid kohalikus kollektiivis juba märkimisväärse kuulsuse omandanud. Kahjuks polnud see jäägitult positiivne, ja kuna korrapidaja ise oli kaks korda vanem, kolmekümneaastase politseitöö kogemusega ning leidis, et on pidanud käima selle aja jooksul korduvalt nii läbi tule, vee kui ka vasktorude, mõtles ta alguses saata kohapeale lisajõude, kui sel hetkel üldse kedagi saata oleks olnud, aga keset neid mõtisklusi olidki kolleegid taas endast 5

märku andnud. Ainult kaheksa minutit hiljem ja pealekauba tema mobiilile, et juhuslikud kõrvapaarid nende vestlusest osa ei saaks.

Nüüd oli kell veerand üheksa ja esimene aruanne kolleegidelt kuriteopaigalt oli kestnud ainult pisut üle minuti.

Ja mis veel eriti kummaline. Lõpuks ometi, hoolimata east, napist kogemusest ja kuulsusest olid nad kõik õigesti teinud. Nad olid teinud kõik, mida neilt oodati, ning üks neist oli möödaminnes teinud veel rohkemgi. Hankinud endale teenistusraamatusse väikese kuldse tähekese, pealegi moel, mis oli Växjö politsei senises praktikas tundmata.

Korteri magamistoast olid nad leidnud surnud naise. Kõik rääkis selle poolt, et naine oli tapetud ja et see oli juhtunud – kuidas iganes nad seda teada võisid – kõigest mõne tunni eest. Seevastu kurjategijast ei olnud rohkem jälgi kui lahtine magamistoaaken maja tagaküljel, mis andis vähemasti vihje selle kohta, kuidas too oli mõrvapaigast lahkunud.

Kahjuks oli juhtumiga seotud veel üks komplikatsioon. Too noorem kolleeg, kellega korrapidaja rääkis, oli veendunud, et tundis ohvri ära, ja kui tegu oli naisega, keda tema silmas pidas, tähendas see muu hulgas seda, et korrapidaja ise oli teda selsamal suvel korduvalt kohanud, viimati alles eelmisel päeval töölt lahkudes. „Sant lugu, sant lugu,” pomises korrapidaja ja enamjaolt otsekui iseendale. Siis võttis ta välja oma väikese juhise selle kohta, mida peale hakata, kui tööl peaks tekkima kõikidest võimalikest olukordadest see kõige hullem. Poolik kiletatud A4-paberileht kümmekonna punkti ja mõtlemapaneva pealkirjaga „Kui tööl lendab khm-khm ventilaatorisse”. Tal oli kombeks see oma kirjutusaluse alla pista, niipea kui vahetus algas, ja nüüd oli varsti juba neli aastat möödas korrast, mil tal oli viimati põhjust see välja otsida. „Hea küll, poisid,” ütles korrapidaja. „Teeme siis nii …”

Seejärel oli ka tema teinud kõik, mida oli õigus temalt nõuda.

Kuid mitte kriipsugi rohkem, sest nii seikluslikku elu tema vanuses enam ei elatud.

6

* Patrullautos, mis esimesena sündmuspaigale jõudis, istusid kaks nooremat korrakaitsepolitseinikku Växjöst. Inspektori kohusetäitja Gustaf von Essen, kolmkümmend aastat vana ja kolleegide seas tuntud Krahvi nime all, kuigi ta ei jätnud kunagi täpsustamata, et on siiski üksnes „täiesti tavaline parun”. Lisaks temast neli aastat noorem kolleeg, konstaabel Patrik Adolfsson, keda kutsuti Adolfiks põhjustel, mis kahetsusväärsel kombel ei tulenenud ainuüksi tema perekonnanimest.

Häirele vastates olid nad väidetavast kuriteopaigast paari kilomeetri kaugusel teel politseimajast koju ja kuna liiklus seal piirkonnas on varajasel hommikutunnil sama hea kui olematu, oli Adolf teinud saja kaheksakümne kraadise pöörde, vajutanud gaasi põhja ja valinud kõige kiirema tee ilma vilkurite ja sireenideta, samal ajal kui Krahv hoidis teravdatud tähelepanu all iga vähegi kahtlast liikumist vastupidises suunas. Üheskoos andsid nad välja ligi kakssada kilo priimat rootsi maatõugu korrakaitsepolitseinikku. Praktiliselt ainult lihas ja kont, meeled ja motoorika trimmis, tõeline taeva kingitus igale kabuhirmus kodanikule, kes on politseile teatanud koridoris seisvast kolmest tundmatust pätist, kes võivad iga kell ukse vaibaks lüüa.

Kui nad pöörasid Pär Lagerkvisti teel asuva maja ette, kus sündmus olevat aset leidnud, jooksis keset tänavat nende poole keskealine erutatud naisterahvas. Ta vehkis kätega ja kokutas ning Adolf, kes esimesena autost välja sai, võttis tal õrnalt käsivarrest kinni, paigutas ta tagaistmele ja kinnitas, et „nüüd on kõik korras”. Ning samal ajal kui Krahv asus laskevalmis teenistusrelvaga valvepostile maja tagaküljel, juhuks kui kurikael on veel kohal ja otsustab sealtkaudu põgeneda, kontrollis Adolf kärmesti hoone ust ja sisenes seejärel korterisse. Mis oli lihtne, sest välisuks oli pärani.

Just siis teenis ta ära ka eraldi kiituse ja kuldse tähekese, enne kui tegi esimest korda elus kõike seda muud, mis talle omal ajal Stockholmis politseikoolis oli õpetatud. Teenistusrelv laskevalmis, otsis ta korteri läbi. Kõndis vargsi mööda seinaääri, et mitte kriminalistide elu 7

liiga raskeks teha ega kurjategijale hõbekandikul võimalusi pakkuda, juhuks kui too peaks olema endiselt seal ja piisavalt ogar, et juhust kasutada. Aga ainsana oli korteris ohver. Ta lebas magamistoas voodi peal, liikumatult, mässituna vereplekilisse linasse, mis kattis tema pea, keha ja poolenisti ka reied.

Adolf hõikas Krahvile läbi lahtise magamistoaakna, et nüüd võib hakata trepikoda kontrollima, pani oma relva kabuuri ja võttis väikese digikaamera, mida ta vasaku kaenla all hoidis. Siis tegi ta liikumatust ja kaetud kehast kiiresti kolm eri rakursi all pilti, enne kui lina ettevaatlikult pea pealt eemale tõmbas, et kontrollida, ega ohvril hing sees ei juhtu olema.

Parema käe nimetissõrmega otsis ta ohvri unearterit, mis oli tegelikult tarbetu, arvestades silmust naise kaela ümber ja pilku tema silmis.

Siis katsus ta ettevaatlikult naise põski ja meelekohti, aga erinevalt elus naistest, keda ta oli samamoodi puudutanud, tundus nahk tema sõrmeotste all tuim ja jäik.

Surnud on ta küll, ent mitte eriti kaua, mõtles ta.

Lisaks tundis ta naise äkitselt ära. Mitte nagu naise, kelle ta lihtsalt ära tundis, vaid naise, kellega ta oli tõepoolest tuttav, kellega ta oli rääkinud ja kellest pärast isegi fantaseerinud. Mis kõige kummalisem … kuigi seda ei kavatsenud ta kellelegi rääkida. Ta ei olnud kunagi tundnud end nii vahetult osalisena. Otse sündmuste keskmes, seistes samal ajal justkui kõrval ja vaadeldes iseennast. Nagu ei oleks siin tegemist üldse temaga ja veel vähem selle naisega, kes lebas surnult oma voodis, kuigi veel mõne tunni eest pidi ta olema olnud täpselt sama elus kui tema.

8

2

TUNNISTAJA, KES OLI ohvri leidnud ja politseisse helistanud, kuulasid

kaks lääni kriminaalbüroo valveosakonna inspektorit esimest korda üle juba hommikul kella kümne paiku. Ülekuulamine salvestati lindile ja kirjutati samal päeval puhtaks. Üle kahekümne lehekülje prinditud materjali: Margareta Eriksson, 55 aastat vana, lesk, lapsi pole, elab kõige ülemisel korrusel samas majas kus ohver ja tema ema. Ülekuulamise viimase punktina oli märgitud, et tunnistajat on teavitatud niinimetatud vaikimiskohustusest kohtuseadustiku 23. peatüki kümnenda paragrahvi järgi. Seevastu ei olnud kirjas midagi selle kohta, mida ta oli lausunud teada saades, et ta – „karistuse ähvardusel” – ei tohi kellelegi avaldada, millest ülekuulamisel räägiti. Iseenesest polnudki see võib-olla imelik. Seda ei olnudki üldiselt tavaks ülekuulamisprotokolli märkida ja pealegi oli ta reageerinud täpselt samamoodi nagu enamik teisi, kellele sama asja teatati. Et tema ei ole küll inimene, kes jookseks sellest kohe kõigile kuulutama.

Maja, mis koosnes keldriruumidest, neljast korrusest ja pööningust, kuulus korteriühistule, mille esimees oligi tunnistaja. Kolmel alumisel korrusel kaks korterit ja kõige kõrgemal üks, mis oli kaks korda suurem ja kus elas tunnistaja. Kokku seitse korteriomanikku, kõik keskealised või vanemad, üksikud ning paarid, kellel täiskasvanud ja välja kolinud lapsed. Enamik kuriteo sooritamise hetkel puhkusele sõitnud.

Mõrvakorteri omanik oli ohvri ema ja tunnistaja sõnul elas ohver seal aeg-ajalt. Viimasel ajal oli tunnistaja näinud teda päris sageli, kui ema oli ise puhkusel, viibides suurema osa ajast oma suvekodus Sirköni saarel paarikümne kilomeetri kaugusel Växjöst lõunas.

9

Korter, neli tuba ja köök, asus esimesel korrusel tänava- ja välisuksepoolses küljes, aga kuna maja oli ehitatud kallakule, siis aiapoolses küljes oli trepp ning aiapoolne külg ise piirnes väiksema haljasalaga, mida ümbritsesid eramajad ja üksikud kortermajad.

Tunnistaja oli koeraomanik ja nagu ta ülekuulamisel teatas, olid koerad juba aastaid tema suur kirg. Viimastel aastatel oli tal olnud neid kaks, labrador ja spanjel, kellega ta käis neli korda päevas jalutamas. Juba hommikul kella seitsme paiku läks ta nendega pikemale, vähemalt tunniajalisele jalutuskäigule. „Ma olen hommikuinimene ja mul pole kunagi olnud raske vara ärgata. Ma ei salli hommikuti vedelemist.”

Kui nad koju jõudsid, sõi ta tavaliselt hommikust ja luges lehte, samal ajal kui koerad said oma hommikuse eine. Kaheteistkümne ajal oli jälle minek. Uus umbes tunnine tiir koertega ja kui ta tagasi tuli, sõi ta lõunat ja tema kaht neljajalgset sõpra premeeriti „kuivatatud seakõrva või mõne muu maiustusega”.

Viie paiku oli taas aeg välja minna, aga siis oli ring enamasti lühem.

Umbes pool tundi, et ta jõuaks õhtust süüa ning rahulikult „Peppele ja Piggele nosimist pakkuda”, enne kui teleuudised algavad. Siis jäi üle veel viimane „õhtune pissitamine” kümne ja kaheteistkümne vahel, sõltuvalt telekanalite poolt pakutavast valikust.

Kindlad harjumused, mida enamjaolt suunasid tema koerad. Sinna vahele jäävaid vabu tunde kasutas ta kas linnas mitmesugusteks asjaajamisteks, tuttavatega kohtumiseks – „enamasti küll sõbrannad ja teised koerainimesed” – või kodus töötamiseks.

Tema mees, kes oli surnud kümne aasta eest, oli olnud eraettevõtjast audiitor ja ka naine oli osalise tööajaga tema firmas töötanud. Pärast mehe surma oli ta jätkanud mõnele vanale kliendile raamatupidamise tegemist. Tema põhiline sissetulekuallikas oli siiski mehest jäänud pension. „Ragnar oli selliste asjadega alati hoolikas, nii et minul pole küll häda midagi.” Ülekuulamine oli toimunud naise korteris. Politseinikel, kes temaga vestlesid, olid ka omal silmad peas ja nad said aru, et selles punktis 10

ei olnud põhjust naise aususes kahelda. Kõik, mida nad nägid, andis tunnistust sellest, et Ragnar oli oma mahajäänud naise eest hästi hoolitsenud.

Eelmisel õhtul kella üheteistkümne paiku, seoses niinimetatud õhtuse pissitamisega, oli naine näinud ohvrit välisuksest välja tulemas ja keskuse poole suundumas. „Pealtnäha paistis, et ta läheb peole, kuigi minu meelest näeb suurem osa nüüdse aja noori olenemata kellaajast niimoodi välja.”

Ise seisis ta tänaval umbes kolmekümne meetri kaugusel ja nad ei olnud küll tervitanud, aga ta oli täiesti veendunud, et oli näinud ohvrit. „Ma ei usu, et ta mind märkas, eks tal oli kiire. Muidu oleks ta kindlasti teretanud.”

Viis minutit hiljem oli ta üleval oma korteris, ja pärast rutiinseid toiminguid oli ta magama heitnud ja üsna kohe uinunud, ning suurt muud ta eelmisest õhtust ei mäletanudki.

See uskumatu suvi oli alanud juba maikuus ja lõppu ei paistnud tulevat. Päevast päeva ei tuulehingustki, päike kõrvetavalt kuum, taevas kahvatusinine, halastamatult pilvitu ja varjutu, üks kuumarekord purunes teise järel, ning järgmisel hommikul oli ta koertega juba poole seitsme paiku välja läinud.

Kellaaeg oli küll tavapärasest varajasem, aga arvestades seda „täiesti uskumatut suve … kusjuures seda ei arva sugugi ainult mina … tahtsin vältida kõige hullemat”. Ning iga vastutustundlik koeraomanik oli kahtlemata teadlik sellest, et füüsiline pingutus liiga palava ilmaga ei mõju koertele hästi.

Ta oli liikunud mööda sama trajektoori nagu tavaliselt. Pööranud kohe pärast uksest väljumist vasakule, lähimatest majadest mööda ja siis jalgteed mööda paremale suure metsa poole, mis laius üksnes paarisaja meetri kaugusel tema kodumaja taga. Pool tundi hiljem, kui valitses juba talumatu kuumus, mis siis, et kell oli alles natuke seitse läbi, oli ta otsustanud koju tagasi pöörduda. Peppe ja Pigge 11

hingeldasid kahtlaselt ning ka nende perenaine igatses varjulise korteri ja jahutava joogi järele.

Umbes samal ajal, kui ta otsustas ümber pöörata ja koju minna, oli taevas äkki pilve läinud ja tumedaks tõmbunud, tuul oli hakanud põõsaid ja puid rebima ning otse sealsamas oli kõmisenud ka kõu. Kui esimesed rasked piisad langesid, jäi tal koduni veel ainult paarsada meetrit, ning ta liikus edasi pooljoostes, mis oli iseenesest tarbetu, kuna esialgne sadu oli juba üle kasvanud tõeliseks paduvihmaks, ning kui ta muruplatsi poolt tagaukse juurde jõudis, oli ta läbimärg. Siis ta nägigi, et naabri magamistoaaken oli lahti ja kolksus tuules, ning et kardinad toas sees olid juba läbi ligunenud.

Niipea kui ta oli trepikotta astunud – „ja siis pidi kell olema umbes pool kaheksa, kui ma ikka õigesti arvutasin” –, oli ta andnud naabri ukse taga korduvalt kella, ent avama ei tulnud keegi. „Ma mõtlesin, et ta tegi akna lahti, kui öösel koju tuli. Erilist mõtet sel muidugi ei olnud … sest väljas on ju märksa soojem kui sees. Kui meie õhtusel pissiringil käisime, oli aken igatahes kinni, selliseid asju ma küll märkan.”

Aga kuna avama ei tulnud keegi, oli ta sõitnud liftiga üles oma korterisse. Kuivatanud koertelt suurema vee ära ja pannud endale kuivad riided selga. Tuju ei olnud kiita. „Meil on ometi korteriühistu ja ega veekahjustused pole naljaasi.

Rääkimata sissemurdmisohust. Aknalauani on küll paar meetrit, aga minu meelest ei kulu päevagi, kui lehes ei kirjutata sellistest mööda majaseina üles ronijatest, kes varastavad kõik paljaks, ja kui nad on lisaks veel pilves, siis ei oleks ju mingi ime, kui nad tuleksid mõne sõbra käest laenatud redeliga.”

Aga mida ta teha saaks? Rääkida tütrega järgmine kord, kui teda näeb? Helistada ta emale ja kaevata? Kaks nädalat varem oli olnud samasugune paduvihm, aga see oli kestnud ainult kümme minutit, enne kui lõppes sama äkitselt, kui oli alanud, päike oli hakanud uuesti sinisest ja pilvitust taevast sirama, ning tegelikult kulus see murule ja muudele taimedele väga ära. Ent seekord oli teisiti, ning veerand tunni 12

pärast, kui ta toimetas koerte toidukausside ja enda kohvikannuga ning sadu ei olnud ikka veel järele andnud, jõudis ta äkki otsusele. „Nagu ma ütlesin, olen ma ühistu esimees, ja meil töötab ka naabrivalve. Eriti nüüd, suvel, kui paljudel on puhkus. Nii et mul on enamiku meie maja korterite võtmed.”

Niisiis oli ta võtnud ohvri ema käest saadud võtme. Sõitnud liftiga alla, andnud veel paar korda ukse taga kella, „kindluse mõttes, kui ta ikkagi juhtub kodus olema”, luku lahti keeranud ja korterisse sisenenud. „See nägi välja umbes samamoodi nagu tavaliselt, kui noored üksi koju jäävad, nii et ma selle peale eriti ei mõelnud, ma vist hõikasin, kas keegi on kodus, aga keegi ei vastanud ja ma läksin … magamistuppa … ja … ja siis ma ju nägin, mis juhtunud oli. Ma sain sellest kohe aru.

Nii et ma … pöörasin ringi ja jooksin otse välja tänavale … mul käis korra peast läbi, et äkki on kurjategija ikka veel seal sees, nii et ma olin tõesti väga hirmul. Õnneks oli mul mobiil kaasas ja ma helistasin … teie häirekeskusse … sinna üks üks kahte. Ja tuldi peaaegu kohe, kuigi lehes kirjutatakse, et politseinikke pole kunagi võtta, kui neid tarvis on.”

Lahtist magamistoaakent ta ei jõudnudki sulgeda, millest polnud tegelikult väga lugu, kuna sadu oli juba järele jäänud, kui esimene patrull kohale jõudis, ning võimalikud veekahjustused olidki selleks hetkeks teisejärgulised. Konstaabel Adolfssonil ei tulnud muidugi mõttessegi seda teha. Küll aga oli ta täheldanud, et väljas aknalaual oli rohkesti verise vee jälgi, aga kuna enam ei sadanud, jättis ta ka selle detaili oma kogenumate kriminalistidest kolleegide hooleks.

Läbi aegade kõige kuumem suvi, naaber, kes tegi igal hommikul oma koertega sama tiiru ja kellel pealegi olid ohvri korteri võtmed, ootamatu paduvihm, lahtine aken. Asjaolude kokkusattumine, juhuse tahe, kui seda väljendit eelistada, aga nii ehk naa avastas politsei juhtunu just sellisel ja mitte muul moel. Ning teisi mõeldavaid alternatiive arvestades oleks võinud veel märksa hullemini minna.

13

3 KORRAPIDAJA OLI MUIDUGI teinud kõik endast oleneva. Vähem

kui kahe tunni jooksul olid kuriteopaigal kõik, kes seal pidid olema. Õnnetul kombel ka hulk teisi, kes võinuks eelistatult viibida kusagil mujal, aga sinna ei saanud tema midagi parata, ning maja ümbrus oli lintidega piiratud, samuti majaesine tänav ja veel mõlemas sõidusuunas.

Korrakaitsepolitsei oli hakanud süstemaatiliselt läbi otsima naabermaju ja lähiümbrust, samal ajal kui koerapatrull oli proovinud saada mingitki sotti jälgedest, mida oleks võinud jätta kurjategija, kui ta maja tagaküljel aknast välja oleks hüpanud. Siiski edutult, ning arvestades paar tundi varem üle käinud paduvihma ei olnud see kuigi üllatav.

Kriminalistid olid hakanud korterit läbi otsima, kohtuarstiga oli ühendust võetud ja ta oli autoga suvilast teele asunud. Lääni kriminaalpolitsei vastutavad uurijad olid juba korraldanud ohvri leidnud tunnistaja esimese ülekuulamise, nii ohvri isale kui emale oli juhtunust teatatud ja nad olid sõidutatud politseimajja. Peagi hakati ümbruskonnas naabreid küsitlema, ning korrapidaja nimekirja punktid – välja arvatud viimane – olid lahendatud ja linnukesega märgitud.

Kui ta oli veendunud, et kõik vajalikud lülid on oma kohtadel või vähemalt sinnapoole teel, asus ta nimekirja viimase punkti juurde ja helistas lääni politseiülemale. Temaga aga oli selline veider lugu, et kuigi oli parajasti selle lõppematu suve reedene päev ja kuigi ta oli ametlikult puhkusel, ei olnudki ta saja kilomeetri kaugusel Växjöst Oskarshamnis oma mereäärses suvekodus, vaid oma kabinetis kirjutuslaua taga, sellessamas hoones korrapidajast paar korrust kõrgemal.

Nad vestlesid telefoni teel hommikul poole kümne paiku veerand 14

tundi. Peamiselt rääkisid nad ohvrist ning kui kõne lõppes, oli korrapidaja tundnud hoolimata oma pikaajalisest kogemusest ja karastusest äkitselt seletamatut masendust.

Iseenesest kummaline, sest mõeldes eelmisele korrale, kui ta oli pidanud oma käsitsi kirjutatud nimekirja välja võtma – seoses pikema asendajatööga naaberpolitseipiirkonnas Kalmaris –, läks ta iga kord peaaegu et elevile. Paar linna kõige hullemat pätti, kes hakkasid huupi enda ümber tulistama, päise päeva ajal, keset linna, pahaaimamatute linnakodanike keskel, kokku paarkümmend lasku igas võimalikus suunas. Aga otsekui issanda ime läbi oli neil õnnestunud pihta saada ainult teineteisele, ja sääraseid asju juhtub ainult Smålandis, oli korrapidaja tol korral mõelnud.

Lääni politseiülem ei olnud samuti rõõmus. Ta ei olnud küll mõrvauurija, ning üks tema elujuhis oli mitte tegeleda leina ja masendusega, kui see just hädavajalik ei ole, aga see juhtum ei tõotanud head. Sellel olid kõik klassikalise mõrvajuurdluse varased tundemärgid ning halvimal juhul, ja arvestades ohvri isikut, varitses liigagi suur oht, et ta hakkab ennast õige pea tundma nii, nagu ta end alati tundis, kui tööelu oma kõige ebaõiglasemat palet ilmutas.

Nädal varem ühel õhtusöögil peetud kõnes oli ta pikemalt peatunud politsei ressursinappusel ja lõpetuseks võrrelnud oma jõude „liiga hõreda ja pehkinud lippidest aiaga, mis pakub kehva kaitset üha räigema kuritegevuse vastu”.

Kõnet hinnati kõrgelt ning ise oli ta olnud eriti rahul lippaia-võrdlusega, mis oli tema meelest leidlik ja hästi sõnastatud. Ja muuseas mitte ainult tema, vaid ka suure kohaliku lehe peatoimetaja meelest, kes viibis samal õhtusöögil ning tegi talle kohvi ja konjaki juures komplimendi. Aga see oli möödanik ja seda, mis suunas hakkavad sama peatoimetaja mõtted liikuma lähitundide jooksul, ei tahtnud lääni politseiülem mõeldagi.

Kõige hullemad olid siiski tema isiklikud, kõige privaatsemad tunded.

Ta oli ohvri isaga tuttav ja tütart – mõrvaohvrit – oli ta korduvalt 15

kohanud. Ta mäletas ohvrit kui väga võluvat noort naist, ja kui tal endal oleks tütar olnud, võinuks too nii väljanägemiselt kui olemiselt olla tema moodi. Mis ometi toimub, mõtles ta, ja miks taeva pärast kõikidest võimalikest kohtadest just Växjös, kus ei ole toimunud kõikide tema seal töötatud aastate jooksul ühtki sellise kaliibriga mõrva. Siin, minu juures? Südasuvel pealekauba.

Just siis jõudiski ta otsusele. Hoolimata sellest, kui hõre tema lippaed parajasti oli, ning hoolimata suvepuhkustest ja muudest politsei hädadest, mis seda aeda sugugi ei tugevdanud, oli viimane aeg valmistuda kõige hullemaks. Seetõttu tõstis ta ise toru ja helistas oma vanale sõbrale ja kursusekaaslasele kaapeeüüle, et abi paluda.

Sest kelle poole siis veel säärases olukorras pöörduda, mõtles lääni politseiülem.

Pärast kõnet, mis kestis alla kümne minuti, tundis lääni politseiülem märgatavat kergendust, peaaegu et vabanemistki. Abi on teel, parim mõeldav abi keskkriminaalpolitsei oma mõrvarühmast, legendaarsest „keskmõrvast”, ning nende kõrgeim ülemus oli lubanud, et nad saabuvad veel sama päeva jooksul.

Siis kuulutas ka tema oma ülesande sissejuhatuse auga lõpetatuks.

Kuldtähekest selle eest ei antud, hõbetähte samuti mitte, aga väike pronkstäht vähemasti, sest ta oli mõelnud ühele mitte väheolulisele praktilisele detailile. Nimelt oli ta otsekohe lasknud oma sekretäril helistada linnahotelli ja panna määramata ajaks kinni kuus üheinimesetuba ning eraldi rõhutanud, et toad peaksid paiknema kõrvuti ja võimalusel muudest eraldatult.

Linnahotellis rõõmustati, sest valitses suvine vaikelu ja vabu tube oli palju, ent juba paar tundi hiljem ei olnud terves Växjö südalinnas enam ühtegi vaba hotellituba.

16

4

Stockholm, reede, 4. juuli ennelõuna KUIGI KELL OLI alles kümme hommikul – sellel kummalisel suvel,

mis oli alanud juba mais ega paistnud iialgi otsa saavat –, viibis üks keskkriminaalpolitsei mõrvarühma legendaarsemaid töötajaid juba tööpostil. See oli kriminaalkomissar Evert Bäckström, kes erinevalt enamikust töökaaslastest ei olnud puhkust võtnud ning maale sääskede, torssis naise ja vinguvate laste juurde piinlema sõitnud. Rääkimata hulludest naabritest, haisvatest välipeldikutest, bensiinihaisustest grillvarrastest ja liiga soojast õllest.

Bäckström oli väike, paks ja primitiivne, aga vajadusel võis ta olla ka kaval ja kättemaksuhimuline. Iseenda meelest oli ta tark mees oma parimates aastates. Vaba ja sõltumatu mees, kes eelistas rahulikku elu linnas, ning kuna piisavalt palju ahvatlevaid ja kergeis rõivais naisi tundus sama arvavat, ei olnud kurtmiseks vähimatki põhjust.

Suvepuhkust nautisid need, kes ei osanud midagi targemat peale hakata, ning see, et seda tarvitasid mõõdutundetult peaaegu kõik tema kolleegid, andis hea põhjuse tööle jääda, sest nüüd lõpuks oli tal aega olla omaenda peremees. Viimasena tööle ja esimesena minema ning kellelgi ei olnud midagi kobiseda. See oligi asja uba.

Rohkesti aega asjatoimetusteks väljaspool politseimaja, ning kui mõni juhuslik ülemus juhtuski tema kabinetti pilku heitma, oli ta selleks hästi valmistunud.

Juba päev enne seda, kui tema otsene ülemus puhkusele kadus, oli Bäckström teada andnud, et lisaks sellele, et ta on olemas praktilisteks asjatoimetusteks, kui tõesti peaks välk sisse lööma, kavatses 17

ta oma võimalikku vaba aega täita vanade ja kahetsusväärselt juba jahtunud juhtumite läbivaatamisega. Ülemusel ei olnud vastuväiteid olnud, kõige rohkem soovis ta Kungsholmeni politseimajast välja pääseda ja kõige vähem Bäckströmiga vestelda, nii et Bäckströmi kirjutuslaual oli nüüd terve kuhi vanu lahendamata mõrvajuhtumeid, mis tema kesisemate vaimuannetega kolleegid olid täiesti mõttetult keeruliseks ajanud.

Esimese meetmena pärast tööle jõudmist tõstis ta tavaliselt oma paberikuhjasid, juhuks kui keegi satub seal ringi nuuskima. Pärast ülejäänud päeva kavandamist oma ülekuhjatud kirjutuslaua taga sugugi mitte ebamugavas toolis toksis ta ametitelefoni sisse mingi sobiva töölt puudumise põhjuse. Valikuid oli jalaga segada ning vältimaks kahtlust äratavat süsteemsust, viskas ta täringut ja lasi juhusel otsustada, kas ta on ülejäänud päeva „koosolekul”, „ametiasjus majast väljas”, „ajutiselt väljas”, „majavälisel kohtumisel” või lausa „töölähetusel”.

Kui need igahommikused toimetused ühele poole said, oli viimane aeg rügamist jätkata „lõuna” söömisega. Inimese põhivajadus, tööseadusesse kirjutatud õigus, ning politsei telefonikataloogis oli selle jaoks loomulikult oma kood. Isegi täringut ei pidanud viskama.

Ainus praktiline probleem oli see, et ületunde ja muid väikesi lisatasusid tuli kasinalt, sest nagu palju kordi varemgi, oli rahaline seis nigel, kuigi palgapäevast oli möödas alles nädal. Küll kuidagi saab, mõtles Bäckström. Tuleb rõõmu tunda ilmast ja poolpaljastest naistest tänaval. Niipea kui mingi ohmakas kellegi õnnetukese kusagil kolmetärnikohas maha juhtub lööma, saab ette võtta tööreisi ja siis laekub tagasihoidlikule konstaablile juba nii ületunde, lähetustasusid kui kõiki mõeldavaid maksuvabasid soodustusi. Ja selle lohutava mõtiskluse katkestas äkki telefonihelin.

Ka keskkriminaalpolitsei ülem Sten Nylander – või kaapeeüü, nagu tema kaheksasada alluvat teda igapäevaselt nimetasid – oli parajasti oma mõtetes, kui Växjö politseiülem talle helistas. Lennukad mõttekäigud käsitlesid keerukat operatiivprobleemi, mille ta oli lasknud omaenda juhtimiskeskuse ehk op-keskuse – nagu ta ise eelistas seda 18

nimetada – lauale tuua, ning konkreetsemalt oli küsimus selles, kuidas võimalikult tõhusalt viia lahinguvalmidusse omaenda erikomandot, kui rahvusvahelistele terroristidele turgataks pähe õnnetu mõte püüda Arlanda lennuväljal lennukit kaaperdada.

Växjö kolleegil ei olnud ilmselt samasugust oskust suurte ja väikeste probleemide vahel vahet teha, ning et pool tema päevast untsu ei läheks, lubas ta otsekohe omaenda riiklikust mõrvarühmast mehed kohale saata. Halvimal juhul, kui neil nüüd ongi parajasti midagi muud ees, seavad nad prioriteedid ümber, mõtles ta kõnet lõpetades, kutsus sekretäri ja palus tal saada kätte „see väike paks tüüp mõrvaosakonnast, kelle nimi mul kunagi meelde ei tule”. Seejärel pöördus ta tagasi olulisemate asjade juurde. „Kaapeeüül tundub olevat tegemist küllaga, kuigi on puhkuste aeg,” nentis Bäckström, naeratades samal ajal lipitsevalt kõige kõrgema ülemuse sekretärile ja noogutades suletud ukse poole tolle selja taga.

Op-keskus, kaapeeüü, kõlab veenvalt, mõtles ta. „Jah, tegemist on tal tõesti,” vastas sekretär jahedalt ja pilku paberitelt tõstmata. „Olenemata aastaajast,” lisas ta.

Muidugi, mõtles Bäckström. Või on ta käinud kursusel ja õppinud, et temasugused peavad alati laskma minusugustel istuda ja veerand tundi oodata, kuni ta Svenska Dagbladeti juhtkirja loeb. „Eks jah, rasked ajad,” silmakirjatses Bäckström. „Jah,” vastas sekretär ja heitis talle uuriva pilgu.

Muidugi kui sa kaapeeüü ei ole, mõtles Bäckström. Kena tiitel oli sellel tüübil pealekauba. Kaapeeüü kõlas militaarselt ja mehelikult.

Kindlasti paremini kui riigi politseijuht, kõige kirevam kukk sõnnikuhunniku otsas, keda nimetati ainult erpeeüüks. Kes kurat tahaks olla erpeeüü, mõtles Bäckström. Kõlab peaaegu sedamoodi, nagu oleks valede naistega ulakusi teinud ja mingi jama külge saanud. „Kaapeeüü on nüüd vaba,” ütles sekretär ja noogutas kinnise ukse poole. „Tänan alandlikult,” vastas Bäckström ja kummardas istudes.

Täpselt veerand tundi, seda oleks isegi laps suutnud ennustada. Isegi 19

sina, väike valvelesbik, mõtles ta ja naeratas sekretärile südamlikult.

Too ei öelnud midagi. Vahtis talle ainult kahtlustavalt järele.

Bäckströmi kõige kõrgem ülemus näis ikka veel oma mõtteis viibivat.

Vähemalt hõõrus ta mõtlikult parema käe pöidla ja nimetissõrmega oma mehist ja silmatorkavat lõuga, ning kui Bäckström sisse astus, ei lausunud ta sõnagi, noogutas üksnes põgusalt.

Imelik tüüp, mõtles Bäckström. Ja mis kuramuse riided tal seljas on, väljas on ju oma kolmkümmend kraadi kõrbekuumust.

Keskkriminaalpolitsei juht kandis tavapäraselt laitmatut mundrit ja just sellel päeval musti ratsasaapaid, ratsapolitsei siniseid pükse ja kiiskavvalget särki, mille õlakutel oli neli kuldset triipu tammelehtede ja kuningakrooniga, vasakul rinnal neljarealine ordenilint, paremal kaks kuldset ristatud mõõka, mis olid mingil hämaral põhjusel saanud keskkriminaalpolitsei sümboliks. Lips muidugi ka, fikseeritud täpselt õige nurga all politseiameti juhtivtöötajatele mõeldud lipsunõela abil, selg sirge kui ahjuroop, kõht sees ja rind ees, nagu prooviks see asuda võitlusse tema kõige etteulatuvama kehaosaga.

On ikka kuradi lõug. Nägu nagu naftatanker, mõtles Bäckström. „Kui sa imestad mu riietuse üle,” sõnas kaapeeüü talle ainsatki pilku kinkimata ja eemaldamata sõrmi kehaosalt, mis oli hõivanud Bäckströmi mõtteid, „siis kavatsen ma täna hiljem Brandklippareni kordetada.”

Tähelepanelik on ta ka, nii et tasub ettevaatlik olla, mõtles Bäckström. „Kuninglik nimi nooblil ratsul,” lisas kaapeeüü. „Jah, nagu vist ka Kalle Kaheteistkümnenda suksul,” ütles Bäckström lipitsevalt ja kuigi ta oli sellel ajal koolist enamasti poppi teinud. „Karl Üheteistkümnenda ja Karl Kaheteistkümnenda,” kinnitas boss. „Sama nimi, kuigi muidugi mitte sama hobune. Kas sa tead, mis see on?” küsis ta ja noogutas peenelt viimistletud maketi poole, mis oli tohutule töölauale üles pandud.

Arvestades neid terminale, angaare ja lennukeid ei saa Poltaava lahinguga küll tegemist olla, mõtles Bäckström.

20

„Arlanda,” pakkus ta. „Kuidas Arlanda ülaltvaates välja näeb?” „Õige,” ütles kaapeeüü. „Kuigi ma ei tahtnud sinuga rääkida üldse sellest.” „Ma kuulan,” ütles Bäckström ja proovis manada ette klassi priimuse näo. „Växjö,” ütles kaapeeüü rõhuga. „Mõrv, kurjategija teadmata, ohver noor naine, leiti täna hommikul kägistatult oma elukohast.

Tõenäoliselt ka vägistatud. Ma olen lubanud, et me aitame. Nii et korja kolleegid kokku ja sõida kohe sinna. Lähem info Växjöst. Kui kellelgi siin majas on vastuväiteid, siis saada nad minu juurde.”

Suurepärane, mõtles Bäckström. Raisk, see on ju veel parem kui kolme musketäri aegadel. Seda raamatut oli ta nimelt lugenud. Kui ta väike poiss oli ja koolist poppi tegi. „Kõik ongi juba korraldatud,” ütles Bäckström. Växjö, mõtles ta.

Kas see ei ole mitte mere ääres, kusagil Smålandi lõunaosas? Sellisel aastaajal peaks seal eitedest lausa kubisema. „Jah,” sõnas keskkriminaalpolitsei ülem. „Üks asi veel. Enne kui ma unustan. Juhtumiga on seotud väike komplikatsioon. See puudutab ohvri isikut.”

Vaatame siis nüüd, ütles pime Saara, mõtles Bäckström, kui istus pool tundi hiljem oma kirjutuslaua taga ja tegeles hoogsalt praktiliste küsimustega. Kõigepealt mehine hulk likviidseid vahendeid rahakaardi kujul, mille ta oli jõudnud kassast välja ajada, kuigi oli reede ja puhkuste aeg. Siis oli ta täiendanud seda paari tuhandekroonisega vägivallakuritegude osakonna oma vihjekassast. See oli kiireteks ja ootamatuteks puhkudeks alati käepärast võtta ja Bäckströmil eriti hästi meeles, sest kuidas iganes tema enda kõhetu palgakonto edaspidi välja näeb, ei peaks ta lähiajal küll käppa imema hakkama.

Seejärel oli tal õnnestunud kokku kraapida tervelt viis kolleegi, kellest neli olid päris politseinikud ja ainult üks naisterahvas. Teisalt oli too naine tavaline tsiviilametnik ja tegeleks enamjaolt paberite korrashoidmisega, nii et mis seal siis ikka. Pealegi oskaks vähemalt üks kolleegidest säärast asjakorraldust hinnata, sest tal oli kombeks 21

sellele naisele selga hüpata niipea, kui oli oma torisevast abikaasast piisavalt ohutus kauguses. Võib-olla pole see just kõrgliiga, mõtles Bäckström oma meeskonna nimekirja vaadates, aga käib küll, arvestades puhkuste aega. Pealegi on ta ju ise ka olemas.

Jäänud oli veel korraldada sõit Växjösse ja kohapealne eluolu.

Autosid oli mingil põhjusel palju ja Bäckström oli kolm kõige paremat kinni pannud. Enda jaoks kõige suurema nelikveoga Volvo, millel oli kõige suurem mootor ja nii palju lisavarustust, et tehnikaosakonna kutid pidid küll pilves olema, kui selle tellisid.

Nüüd vist ongi kõik, mõtles Bäckström ja tegi oma väikesesse nimekirja linnukesed. Tuli veel isiklikud asjad kokku pakkida, aga kui ta selle peale mõtlema hakkas, läks tuju äkitselt ära. Alkoholipood ei olnud iseenesest mingi mure. Viina oli tal kodus kõvasti. Üks noorematest kolleegidest oli käinud nädalavahetusel Tallinnas suuremat sorti ostureisil ning ka Bäckström oli oma osa saanud: viski, viin ja kaks kasti kanget õlut, mis on ikka tõeline püssirohi.

Aga mida kuradit ma selga panen, mõtles Bäckström, nähes vaimusilmas oma katkist pesumasinat, üleajavat pesukorvi ja mustade riiete kuhjasid, mis olid seisnud magamistoas ja vannitoas juba peaaegu kuu aega. Alles samal hommikul enne tööletulekut oli sellega paras jama olnud. Värske ja duši alt tulnuna oli ta seal seisnud, vahelduseks täiesti pohmellitu, ja läbinud seejärel põrgu kõik seitse ringi, enne kui suutis lõpuks välja nuhkida särgi ja aluspüksid, mis ei pruukinudki otsekohe tema vestluskaaslaste mõtteisse tuua Taani juustukaupmeest.

Sellele leiame lahenduse, mõtles Bäckström, kellel oli äkitselt tulnud oivaline mõte. Kõigepealt kiire põige Sankt Eriksgatani kaubanduskeskusse, et uued moekad riided osta. Sularahakriisi tal ei olnud ja kodus vedeleva musta pesu võis ta – kui järele mõelda – vabalt Växjö hotelli kaasa võtta ja seal pessu anda. Suurepärane, mõtles Bäckström.

Aga kõigepealt sööma, sest seesuguse mõrva uurimine tühja kõhuga oleks teenistuskohustuste rikkumine.

Bäckström sõi korraliku lõunasöögi läheduses asuvas Hispaania restoranis, mis pakkus suupisteid ja muid suviseks ajaks sobivaid hõrke 22

roogi. Kuna ta oli otsustanud, et tööandja võiks vabalt oma sajalisi luhvtitada, oli ta arvele lisanud ka ühe olematu allika. Allikas oli pealegi olnud piisavalt arukas, et juua kaks suurt kanget õlut. Bäckström ise, kellel oli tööaeg, oli rahuldunud tavalise mineraalveega, ning kui ta tänavale astus, kõht täis ja meel hea, tundis ta end üle tüki aja väga hästi. Päike paistab ja elu on ilus, mõtles Bäckström ning võttis kursi kodu poole. Ta ei pidanud isegi taksot võtma, sest juba mitu aastat elas ta õdusas väikeses korteris Inedalsgatanil, Kronobergsparkeni servas asuvast politseimajast üksnes paariminutilise jalutuskäigu kaugusel.

Korteri oli ta saanud ühelt vanalt kolleegilt, kes oli aastaid tagasi pensionile läinud ja kellega ta oli tuttavaks saanud juba Stockholmi politsei vägivallakuritegude osakonnas töötamise ajal. Kolleeg oli kolinud saarestikku oma suvekoju, et saaks end rahulikult surnuks juua ja sekka natuke kala püüda. Seetõttu ei olnud tal ka vajadust linnakorteri järele, nii et ta oli selle Bäckströmi nimele kirjutanud.

Bäckström oli oma korteri müünud ühele nooremale lääni kriminaalpolitsei kolleegile, kes löödi kodunt välja, sest tal oli olnud suhe ühe korrakaitse kolleegiga, aga kuna too naine oli juba abielus kolmanda kolleegiga, kes töötas märulipolitseis ja võis äärmuslikus olukorras üpris tigedaks saada, ei tulnud naise juurde kolimine kõne alla.

Selle asemel oli ta ostnud ära Bäckströmi uberiku. Sularahas, mustalt ja mõistliku hinnaga selle eest, et aitas Bäckströmil tema asjad Kungsholmenile kolida. Kaks tuba, köök ja vannituba teisel korrusel, vaatega hoovi poole. Mõistlik üür, enamikus vanemas eas naabrid, kes ei lärmanud iialgi ja kellel polnud aimugi, et ta on politseinik, nii et selles mõttes ei oleks võinud asjad paremini ollagi.

Ainus probleem oli see, et ta peaks leidma mõne naisterahva, kes võiks ta juures koristada ja pesu pesta, tasuks paar tubli tonksu Bäckströmi massiivses männipuust IKEA voodis.

Sest praegu näeb see ikka jube välja, mõtles Bäckström, kui ta oma pesemata riideid piisavalt suurde spordikotti toppis, et need Växjö hotelli ja sealt edasi lähimasse pesumajja transportida.

23

Kõige parem oleks muidugi terve korter kaasa võtta ja hotelli vastuvõttu anda, mõtles ta. Ah, vahet pole, küll kõik laabub, otsustas Bäckström ja tõi külmkapist külma õlle. Siis pakkis ta teise kotti kõik vajamineva ning seejärel turgataski talle pähe õudne mõte. Nagu keegi oleks tal selja tagant kraest kinni võtnud, viimasel ajal oli hakanud seda liiga sagedasti juhtuma. Mida paganat ma Egoniga teen, mõtles Bäckström.

Egon oli oma nime saanud sellelt erru läinud kolleegilt, kes oli talle korteri andnud, aga muidu nad eriti sarnased ei olnud, sest Bäckströmi Egon oli kõige tavalisem kuldkala, samal ajal kui talle nime andnud isik oli üle seitsmekümne aasta vana endine politseinik.

Bäckström oli saanud Egoni koos ümbritseva akvaariumiga kingiks ühelt naisterahvalt, kellega ta oli kohtunud pool aastat varem.

Ta oli vastanud netist leitud tutvumiskuulutusele. Reageerima pani teda osalt kuulutaja enesekirjeldus, aga eelkõige tema märgusõna „Eelistan mundrit”. Bäckström oli muidugi enesekaitseks hoolikalt mundrikandmisest hoidunud, niipea kui temast sai piisavalt tähtis politseinik, aga kas see polnud mitte tühine detail?

Algul oli kõik väga hästi sujunud. Naise kirjeldus endast kui „vabameelsest ja uuele avatud naisest” ei olnudki väga eksitav. Algul mitte, küll aga mõne aja pärast, sest siis oli ta juba täpselt kõikide teiste õiendavate naiste moodi, kes Bäckströmi elust läbi olid vilksatanud. Ühesõnaga, kõik läks nii nagu alati, erandiks Egon, sest tema elas endiselt Bäckströmi juures, ja asi oli lausa nii hull, et peremees oli hakanud temasse kiinduma.

Murrang Egoni ja Bäckströmi vahelistes tunnetes oli toimunud paari kuu eest, kui Bäckström oli olnud sunnitud nädalaks maale mõrva uurima sõitma, nii et tal ei olnud võimalik kuldkala iga päev toita.

Kõigepealt oli ta helistanud naisele, kes oli talle selle ujuva murelapse pähe määrinud, aga too oli ainult karjunud ja toru hargile visanud. Läheb, kuidas läheb, oli Bäckström mõelnud ja valanud hoiatustekstile vaatamata akvaariumisse pool purki kalatoitu, enne kui ära sõitis. Kuldkalaga on oma eelis, mõtles ta autos teel mõrva24

juurdlust sooritama. Penisid ei kannata kempsust alla lasta, kui need otsad annavad, ja akvaariumi eest saaks kindlasti paarsada kulli, kui netti kuulutuse paneks.

Kui ta kümne päeva pärast naasis, siis selgus, et Egon on ikka veel hinges. Enne Bäckströmi lahkumist oli ta tundunud küll muidugi erksam, ning esimestel päevadel oli ta ujunud pisut veidralt, aga seejärel oli ta jälle endine.

Bäckströmile avaldas see muljet, ta rääkis Egonist isegi tööl kohvinurgas – „hullult vintske väike tegelane” – ja umbes siis ta temasse kiinduma hakkaski. Juhtus isegi, et ta võis õhtuti istuda ja kala vahtida, samal ajal kui pärast pikka ja kurnavat tööpäeva oma välja teenitud õhtust viskikokteili rüüpas. Kuidas Egon ujus edasi ja tagasi ja üles ja alla ega paistnud üldse hoolivat sellest, et läheduses polnud ühtegi väikest preilit. Sul on hea elu, poiss, mõtles Bäckström ikka, ja kõikidele telekast tulevatele nõmedatele loodussaadetele tegi Egon pika puuga ära.

Pean vaatama, kas saaks juurdlust kiirendada, mõtles Bäckström, kes tundis end pisut süüdi, kui ta, pöial purgi alumise serva vastas, suure koguse kalatoitu välja mõõtis ja selle oma vaiksele väiksele sõbrale valas. Ja kui juurdlus peakski venima, tuleb lihtsalt tööle helistada ja paluda mõnel kolleegil kala eest hoolitsemine üle võtta. „Ole siis tubli,” ütles Bäckström. „Papa peab tööle sõitma. Aga varsti näeme.”

Ja veerand tundi hiljem istus ta autos ja oli koos kahe keskkriminaalpolitsei mõrvarühma kolleegiga teel Växjösse.

25