Valdur Mikita
ehk metsa see lingvistika
V채lgi metsad 2015
SISU Lõpp ja algus / 7 Tuhandeaastane eestlane / 19 Korilase keeletundest / 56 Elusülemid / 71 Maagiline ökoloogia / 83 Metsa see lingvistika! / 120 Mitmiktajuri käsiraamatut käristamas / 134 Pärimuse punane raamat / 143 Animisti usutunnistus / 152 Õnnistatud eesti ruum / 167 Keha mõistatus / 196 Tsibihärblase paradigma / 214 Tulevikuennustus / 229
Tulevikuennustus
Arvatavasti võiks iga rahva kohta kirjutada raamatu, miks just nemad on maailma parimad – või siis hoopis maailma halvimad. Alati võib hea otsimise peale leida tunnusjooni, mille poolest üks rahvas on esimene või siis viimane. Kuna eestlase virisemisvõimekus on üks maailma suurimaid, see on täiesti astronoomiline (näe, jälle tuli ära!), siis koosneb meie vaimuruum peamiselt tekstidest, mis ennustavad eestlastele peatset kadu, hävingut, mandumist, allakäiku ja otsatut vaimset enesepilastust, kõnelevad meie mustast minevikust, hallist olevikust ja tumedast tulevikust. Tasakaalustamaks seda käsitamatut negatiivsust meeldib mulle rohkem kirjutada asju, mis tõstavad esile eesti rahva positiivseid külgi. Mul pole elus kuigi palju põhimõtteid, aga üks on: elus pole suurt mõtet tegeleda oma nõrkade külgede lappimisega, mõtet on tegeleda enda tugevate külgede arendamisega. Seetõttu pole mind kunagi eriti huvitanud Eesti nõrkused, mind on huvitanud, milles seisneb Eesti tugevus. Eesti „tugevuse” ja Eesti „unikaalsuse” vahel valitseb selge aritmeetiline seos, kuigi täpse valemi üle võib pikalt vaielda. Ma arvan, et eesti mõtteruumi iseloomustab praegu see, et oleme erakordselt tundlikud oma nõrkuste suhtes ja haruldaselt ükskõiksed oma tugevuste suhtes. Seetõttu on Eestis palju muserdatud inimesi, aga õnnetu inimene ei loo tulevikku. Hingehädas inimene
229
Vastupidi levinud arvamusele on tuleviku ennustamine väga mõnus. Tänamatu on hoopis minevikus sorimine. Mustlastel on palju parem põli kui ajaloolastel: esiteks saavad nad raha kohe kätte ja teiseks kaob iga enesest lugupidav selgeltnägija pärast tõekuulutust nagu vits vette, sellal kui ajaloolased istuvad terve elu oma rustikaalsete laudade taga ning peavad taluma otsatuid ähvardusi ja mõnitusi kogu selle jama pärast, mis nad ajakaevust välja on õngitsenud.
sorgib rohkem minevikus ja maadleb olevikuga, tuleviku jaoks ei ole temas kuigi palju ruumi.
50 aasta pärast
230
Ühe-kahe inimpõlve perspektiivis võib ennustada, et eesti kultuuri olukord läheb veidi paremaks, eesti keele olukord jääb umbes samaks ja eesti looduse olukord päris kindlasti halveneb. Meile jõuavad vähehaaval samad probleemid, mis mujal maailmas on juba sisuliselt epideemilised: liigirikkuse vähenemine, muldade kurnamine, vetevõrgu saastumine, 50-aastase raieringiga majandusmetsade pealetung, teedevõrgu areng, mis lõikab läbi rohevõrgustiku, piirikoosluste massiline hävimine ja maastike kiire vaesumine. Eesti loodusliku mitmekesisuse tipp oli ilmselt nõukogude aja lõpul. Väga tõenäoliselt nii metsikut Eestit, kui on praegu, ei ole enam viiekümne aasta pärast olemas. Suur osa sellest, mis täna on veel tavaline, on siis juba peaaegu muinasjutuline. Lisaks käib kiiresti alla inimeste loodusetundmine: kui juba praegu on meie seas terve hulk täiskasvanud inimesi, kel on raskusi lepalehe ja kaselehe eristamisega, siis milline on olukord poole sajandi pärast? Kui üritada hinnata kultuuri tervist, siis siin ohustab meid kõige rohkem nähtus, mida tuleks nimetada kultuurikolonisatsiooniks. Globaalkultuur surub meile üha jõulisemalt peale suurte keel- ja meelkondade paradigmat ning eesti kultuuril on oht asuda libedale enesekolonisatsiooni teele. Me tahame ikka veel kõike teha „nii nagu teised”, „nagu on kombeks tsiviliseeritud maailmas” ja ei oska seejuures õieti ise nimetada ühtegi eesti kultuuri unikaalset nähtust või omadust. Selle raamatu üheks põikpäiseks ajendiks on kavatsus vastu hakata salakavalale enesekolonisatsioonile, osutada nähtustele ja võimalustele, kust võiksime otsida Eesti unikaalseid külgi. Minu meelest on maamaja, hõre asustus ja metsas hulkumise traditsioon väga võimas kultuuriline ressurss, mis on säilitanud palju niisugust, millest võib tänapäeva maailmas ka päriselt kasu olla. Õigupoolest on Eesti nagu hargnevate teede aed, kus pole võimalik ette ennustada, kuhu üks või teine rada viib. Olen veendunud, et liigne ebakindlus, pessimism ja kiuslik vaim on hakanud selgelt piirama Eesti arengut. Mida rohkem inimest, riiki või rahvast laita, seda rohkem tuleb neid ka kiita, muidu kõigest sellest head nahka ei saa. Meil oleks tarvis üles leida
oma potentsiaal ja tugevused, mis suudaks meid taas koondada rahvana. Kultuur hakkab minu meelest alla käima hetkest, mil etnos ei inspireeri enam inimest. Selles mõttes olen üpris vanamoodne mõtleja. Usun, et üheks käesoleva sajandi võtmeküsimuseks eesti rahvusliku kultuuri kontekstis on see, kuidas ja mil määral suudame alles hoida linnakultuuri kõrval ka maakultuuri. On peaaegu imelik tunnistada, et pärast nii pikka vaimset rännakut olen jõudnud sedavõrd primitiivse tõdemuseni, et eesti vaimuilma kõige võimsam allikas asub maal, mere ääres ja metsa servas. Kuid suured asjad ongi lihtsad. Mind on alati huvitanud küsimus, kuidas „metsast” saab „vaim”, mida kogeb inimene, kes selle piiri ületab. Seal, puude varjus, asub eesti inimese äng ja lunastus. Üks vana maja, väike õunapuuaed ja üle nõmme kätte paistev metsatukk, kus maagilist ringi mööda vantsivad seen, põder ja teder – vahel unistan, et selline võiks olla Eesti tulevik.
Eesti-Soome on ühinenud föderatsiooniks. Üha paisuv Gini indeks, viljakate alade kadu ja kliimapagulased asetavad tohutu surve föderatsiooni piiridele. Eesti-Soome liitriigis elab 20 miljonit inimest, jäädes sellele vaatamata kõige väiksema asustustihedusega piirkonnaks Euroopas. Jätkub islami võidukäik, kuid see ei too kaasa rahvusriikide kadumist. Sissetulnud assimileeruvad, eesti keel ja kultuur muutuvad suurel määral, kuid säilitavad siiski oma näo. Islam sulab kokku soome-ugri loodususuga, tekib midagi põhjamaise sufismi taolist. Eestist on saanud Põhja-Euroopa loodusliku toidu viljaait. Kosmose vallutamine pole õnnestunud, inimesed lepivad, et neil pole Maa pealt kuhugi minna. Sellesse ajajärku jääb üks suurem katastroof, kuid see ei paiska inimesi tagasi kiviaega ega isegi mitte keskaega, vaid kõige rohkem paar inimpõlve tagasi. Maailm toibub kiiresti, katastroofist väljatuleku käigus luuakse uus maailmaorganisatsioon senise ÜRO asemele. Riigid hakkavad omavahel rohkem koostööd tegema, suureneb juriidilise isiku vastutus, inimestelt kogutakse maailmamaksu suurte probleemide lahendamiseks. Kuigi senine maailmakord variseb kokku, tekib kapitalism uuesti. Lootus, et ebavõrdsus kaob, haihtub taas. Rooma klubi ennustab ka 23. sajandiks raskeid
231
150 aasta pärast
aegu, kuid siiski mitte täielikku lootusetust. Põhja-Euroopa on jätkuvalt üks elamisväärsemaid paiku maailmas. Eestlane korjab ikka veel seeni ja marju ning peab lugu loodusest.
1000 aasta pärast Superintelligentsete reheahjude tsivilisatsioon avastab planeedi Maa, kuid kahjuks on selleks ajaks kogu inimkond degradeerunud käsnadeks. Hea uudis on see, et käsnad räägivad eesti keelt.5
Entsüklopeediarahvas ja tema muusikalis-ökoloogiline suurvõim
232
Mulle meeldib nähtus, mille nimi on bibliomeetria. Raamatumõõtmine, eks ole! Eesti läbi aegade kõige kaalukamaks kirjavaraks tuleb ilmselt pidada „Eesti nõukogude entsüklopeediat“, mis ilmus aastatel 1968–76 ja mida trükiti ühtekokku 65 000 eksemplari. Ühe ENE komplekti kogukaal oli ligemale 15 kg, peatoimetajaks Gustav Naan. Niisiis trükiti seda pruunide kaantega entsüklopeediat kokku umbes tuhande (!) tonni jagu. Seda võib pidada raskekaalu absoluutseks rekordiks kogu eestikeelse kirjasõna ajaloo vältel. „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ ilmumine langes ajajärku, mil omakeelsete raamatute trükiarv elaniku kohta oli tõenäoliselt maailma suurimaid. Nõukaajal oli kodudes tohutul hulgal raamatuid, see oli passiivse vastupanuliikumise üks omanäolisemaid vorme – inimesed lugesid kõike, mis kätte sattus. Iga raamatu ilmumine oli üleriigilise tähtsusega sündmus. On arvatud, et ka koduraamatukogude mahult võisid eestlased olla rekordile väga lähedal. Sellest tuleneb asjaolu, et paljud Eesti kodud ägavad siiani raamatute käes, kirjasõna on tuubil täis kõik kohad keldrist pööninguni. Raamat on nagu pereliige, seda antakse ära viimases hädas ja raske südamega. 5
Kontaminatsioon leheküljega 164.
Vaatame lõpetuseks kolme suurt vaimuvaldkonda: haridust, teadust ja kultuuri ning otsime sealt üles eestlased. 2015. aastal avaldatud OECD hariduse kvaliteedi üleilmses edetabelis leiame Eesti maailma riikide hulgast 7. kohalt. Esimesed viis on kõik Aasia tiigrid: Singapur, Hong Kong, Lõuna-Korea, Jaapan ja Taiwan, seejärel tulevad kaks soome-ugri päkapikku – Soome ja Eesti. Ka 3 aastat varem 2012. aastal avaldatud PISA testi tulemuste poolest on Eesti kõrgel kohal. Toona said 15-aastased eesti lapsed maailma riikide võrdluses matemaatikas ja lugemises 11. koha, loodusteadustes koguni 6. koha. Kui võtame kultuurivaldkonna, siis siin on reitinguid hoopis keerulisem koostada, seetõttu on ka võrdlevaid uurimusi raske leida. Üheks viimaseks katseks selles vallas võib lugeda Simon Anholti ja Robert Goversi koostatud Hea Riigi Indeksit, kust leiame ka kultuurivaldkonna. Nagu eespool juttu oli, näitab Hea Riigi Indeks, kui palju üks või teine riik panustab üleüldisesse maailma heaolusse ehk siis globaalsete probleemide lahendamisse. Panustamises maailmakultuuri sai Eesti üllatavalt kõrge 6. koha, seda just tänu heliloomingule. Kui üritame hinnata Eesti kohta maailmateaduses, siis siin on meil kasutada professor Jüri Alliku põhjalik uurimus. Jüri Allik on koostanud eri parameetreid arvesse võtva tippteaduse indeksi, kus kõige olulisem faktor on teadusartiklite tsiteeritavus. Maailma teadlaste võidujooksus on Eesti 16. kohal, kusjuures ebaproportsionaalselt kõrgel positsioonil näivad olevat meie loodusteadlased ja viimaste hulgas omakorda moodustavad absoluutse tipu ökoloogid. Seos Eesti tippteaduse ja heal järjel oleva loodusteadusliku haridusega on siin ilmne. Tõenäoliselt ilmneks samasugune seos ka heliloomingu ja muusikahariduse vahel, kui keegi vaid tavatseks seda globaalsel tasemel mõõta.
233
Ka praegu kestab aeg, kus aasta jooksul eesti keeles ilmuvate raamatute nimistu on rahvaarvu silmas pidades väga suur. Juba 30ndatel aastatel loendati keskmises eesti peres ligikaudu 300 raamatut, raamatute ilmumisega inimese kohta oli Eesti Euroopas toona 3. kohal. Sel inspireerival faktil, et eestlaste vaimujõud on tänapäeva maailmas tähelepanuväärselt suur, on kindlasti oma osa ka rahva lugemisharjumusel ja suurepärastel koduraamatukogudel. Lugemisest kujunes Eestis 19. sajandi lõpuks tõeline rahvatraditsioon. See „süsteemiväline haridussüsteem” on kujundanud meid rahvana ilmselt rohkem, kui arvata oskame.
Võttes kõik need kolm valdkonda kokku, võime tõdeda, et vaimse tegevuse sfääris valitseb Eestis täiesti hämmastav anomaalia. Liites kolme valdkonna reitingud riikide kaupa kokku, näeme, et Eesti kuulub suhtelise vaimse kapitali poolest praegu maailma riikide absoluutsesse esikümnesse. Näib, et targad inimesed on tõepoolest meie kõige väärtuslikum loodusvara ja intellektuaalse kapitali poolest oleme märgatavalt paremal järjel, kui meie väike rahvaarv tegelikult lubaks. Riikidel, kel pole naftat, on ainult üks võimalus maailmas silma paista – see on kultuur, laiemalt öeldes intellektuaalne kapital. Enamik nendest riikidest, mis tänapäeval on edukad, on kas vanad koloniaalmaad või siis uued naftariigid. SKP on lausa häbematult tugevas korrelatsioonis musta kulla või kunagise orjapidamisega. Sellest reeglist on vaid üksikud erandid, näiteks Soome. Ka Eesti võiks potentsiaalselt kuuluda nende väheste edumeelsete riikide hulka, mille käekäik on ajaloolisel ajal sõltunud peamiselt vaimsest kapitalist. Näib, et vaimuvalgus on imetabasel kombel pea ainus, mis suudab konkureerida nafta ja kolonialismiga.
234
Kokkuvõttes võib nentida, et vähemasti nendele andmetele tuginedes on Eesti maailmas kehtestanud omalaadse muusikalis-ökoloogilise suurvõimu. Kuna meil teisi andmeid pole, siis tuleb selle veidra anomaaliaga leppida. Teaduses ja hariduses paistame silma loodusteaduste, kultuuris aga heliloomingu poolest. Ilmselt sobiks siia juurde liita ka e-riigi kuvand, mis mõnes mõttes näitab seda, et seal, kus majanduse käekäik sõltub eelkõige intellektuaalsest kapitalist, näitab Eesti samuti väga häid tulemusi. Eesti maagiline algoritm näib olevat varjul kusagil kultuuri, looduse ja infotehnoloogia piiril, ehkki keegi pole seda „piiri” oma silmaga näinud ja loogiliselt sõnastanud. Kuid ega seda peagi tegema, maailmas eksisteerib hulgaliselt nähtusi, kus intuitsioon ja aimdused on olulisemad kui teadmised. Eesti peamine ekspordiartikkel näib seega olevat midagi ussisõnalaadset – väga hea intuitsioon. Meie jaoks on praegu kõige olulisem küsimus selles, kuidas talitada nõnda, et ka 100 aasta pärast elaks siin võimalikult palju tarku inimesi. Vaimuteravus on liliputi ainus salarelv brontosauruste maal. Kui see nürineb, pügmee lömastatakse.
Grande Finale ehk siira-viira soome-ugri soperdis Raamatut kirjutades veendusin üha enam, et elu siin Liivimaal on kokku üks paras siira-viira soome-ugri soperdis. See pole aga sugugi pahasti öeldud: too määratlematu „sii-vii” ja „so-so” kannavad endas nii meie vaimujõudu kui identiteeti.
Niisiis on biofiilia ja topofiilia kutse dialoogile. Armastus Elu vastu on see õnneveerandik, mis toob inimese juurde maagilise sõna. Püüdsin selles raamatus näidata, et nähtus, mis seda arhailist vaistu meis on talletanud, on animism. Animism on nagu kloordioksiid kultuuris: see puhastab ja konserveerib midagi, kuid sellega ei maksa üle pingutada. Maagilise dialoogi eeldused on varjul meie elusülemites, mis on ühelt poolt väga vanad ja teiselt poolt väga keerukad hübriidsed nähted. Eespool nägime, et võime välja tuua terve hulga hüpoteetilisi parameetrid, mille järgi eesti keel, loodus ja kultuur kuuluvad kõige keerukamate (rikkamate) ilmingute hulka tänase maailma kontekstis. Nende hämmastavate elusülemite puudutusest kirgastub inimese teadvus. Sood ja rabad, üks vana ja rikas soome-ugri keel ning inimese süles suikuv animismus on osa sellest kirgastavast dialoogist. Olen üpris veendunud, et meie õnn kuuluda kümmekonna kõige vägevama vaimuruumi hulka ei ole juhuslik. See on ühe pikaajalise ja ebahariliku arengutee tulemus, mis on loonud meile rikkad elusülemid ehk siis harukordse mitmekesisuse nii keeles, looduses kui kultuuris. Kui küsida, kas vaimse kapitali ja soome-ugri vahel valitseb miskisugune seos, siis mina
235
Õnne, mida elu jooksul kogeda, ei ole inimesele ülemäära palju antud: see on ema armastus, armastus naise vastu, armastus lapse vastu ja viimaks armastus Elu vastu. Neli neid on. Püüdsin oma raamatus näidata, et eesti kultuuri üks põhimõiste – kodu – on läbinisti animistlik termin. See on paik, kus tärkab õnn, kus rullub lahti dialoog taeva, maa ja lindude-loomadega nagu ühes vanas müüdis. Võimet astuda dialoogi maiste ja taevaste jõududega julgeksin pidada üheks eesti kultuuri kõige ilusamaks jooneks. Olen seda nimetanud maagiliseks ökoloogiaks. Selleks, et kõnelda oma jumalatega, peab eestlane minema lagedale väljale, leidma ühe erilise paiga. See on paik, kus muutub inimese dialoog, nõnda, et kõneleja sulab viimaks kokku sellega, kellega ta kõneleb. Seos pühapaiga ja maagilise sõna vahel on ilmne.
olen eelnevatel lehekülgedel oma arvamuse juba öelnud. Miks soome-ugri ja ida-aasia kultuurid on laste õpetamises edukad? Need iseenesest väga erinevad maailmad hindavad kõrgelt vaimseid väärtusi, oskavad väärtustada pikaajalist ja rutiinset tööd ja on lisaks üpris introvertse loomuga. See on hea maratonijooksja kirjeldus, kellel ei puudu paraku oma Achilleuse kand. Soome-ugri kultuur on väga paigatundlik: õiges keskkonnas võib ugrilane teha imesid, vales keskkonnas närbub tema vaim kiiresti. See on tugevasti paigavaimust sõltuv ilmaruum. Eestlase ja soomlase elu peab olema „paigas”, siis sirutab ka vaim tiibu. Püüdsin selles raamatus näidata, et nii laulu- kui loodusvägede mõtestamisega seotud andekuse esiletõus eesti kultuuris ei ole lihtsalt saatuse vingerpuss, vaid sellel on väga vana juur. See taandub suuresti meie vanapärasele animistliku mõttelaadi poolt tembitud keele- ja kultuurikogemusele. Soomeugrilase edu virtuaalse reaalsuse ehk reaalse viirastuse kuningriigis tuleneb aga tema loomuomasest introvertsusest, mis soodustab hulkurlust nägemuslikes maailmades.
236
Tiivustagu meid teadmine, et kõige parem pesapaik ühele vägevale elusülemile on tark inimene.