Sisukord Eessõna 7
Kes on linnud? 8 Evolutsioon ja mitmekesisus 10 Kehaehitus 12 Meeled 16 Lendamine 18 Ränne 20 Toitumine 22 Paariheitmine 24 Pesitsemine 26 Poegade kasvatamine 28
Vaatlustega alustamine 30 Binokliga vaatlemine 32 Vaatlustorud ja kolmjalad 34 Pildistamine 36 Märkmed ja visandid 40 Lindude ligimeelitamine 44 Linnu-elupaikade kujundamine 48
Lindude elupaigad 50 Kivi-, liiva- ja kliburannad 52 Avameri ja pankrannik 54 Rannaniidud, pagurannad ja padurad 56 Jõed ja sood 58 Järved, veehoidlad ja kruusaaugud 60 Nõmmed ja rabad 62 Vahemerelised võserikud 64 Põllumajandusmaastik 66 Mäestikud 68 Metsad 70 Pargid ja aiad 72
Lindude määramine 74 Kehakuju ja suurus 76 Lennupilt ja lennuviis 80 Värvus ja muster 82 Käitumine 84 Häällävimine 88 Elupaik 90 Levik ja arvukus 92 Aastaaeg 94
Linnuliigid 96 Sugukonnad ja liigid 98 Kaurid ja pütid 100 Tormipääsud, tormilinnud, suulad ja kormoranid 101 Haigrud 102 Toonekured, flamingod ja iibised 103 Veelinnud (hanelised) 104 Röövlinnud 109 Kanalised 114 Kured ja ruiklased 115 Kahlajad 116 Ännid, kajakad, tiirud ja alklased 122 Tuvid 126 Kakud ja öösorrid 127 Jäälinnud, piiritajad ja käod 129 Rähnid 130 Lõokesed 131 Pääsukesed 132 Kiurud ja västrikud 133 Käblikud, vesipapid, siidisabad ja raadid 135 Ööbikud, täksid ja rästad 136 Põõsalindlased 139 Kärbsenäpid 143 Tihased, puukoristajad ja porrid 144 Õgijad 146 Vareslased ja peoleod 147 Kuldnokad 149 Varblased 149 Vintlased 150 Tsiitsitajad 152
Euroopa linnupaiku 154 Inglismaa 156 Šotimaa 161 Wales 164 Iirimaa ja Põhja-Iirimaa 166 Taani 168 Rootsi 171 Norra 174 Soome 176 Island 177 Madalmaad 178 Belgia 182 Prantsusmaa 184 Šveits 189 Saksamaa 190 Austria 195 Ungari 197 Poola 198 Rumeenia 200 Hispaania ja Portugal 201 Itaalia 206 Sloveenia, Horvaatia, Serbia ja Montenegro 209 Kreeka 211 Türgi 213
Oskussõnu / Kontakte 214 Register 217 Tänusõnad 224
KES ON LINNUD?
Evolutsioon ja mitmekesisus Oma sulestiku, hammasteta noka, kahel jalal kulgemise ja tähelepanuväärse lennuvõime poolest on linnud kõigist teistest elusolenditest üsnagi erinevad. Enamik teadlasi on seisukohal, et esimesed linnulaadsed olesed põlvnesid arhosaursetest roomajatest Alternatiivne evolutsioon – rühmast, kuhu kuuluvad dinosaurused ja krokodil- Mõnikord peetakse kiivit algeliseks linnuks, ent tegelikult on ta lid. Alates tekkimisest umbes 230 miljoni aasta eest kujunenud teistest erinevas arenguliinis. on linnuriik järjest mitmekesistunud, koosnedes tänapäeval ligikaudu 10 000 liigist.
Eelajaloolised linnud
10
Bioloogidel pole erimeelsusi linde iseloomustavate tunnuste loetlemisel. Lind on ülimalt teisenenud, lendamist võimaldava luustikuga selgroogne, kelle kandepinnaks on eesjäsemetel ja sabal pikenenud suled; tema sõrmedel pole küüniseid ja eesjäsemete luud on väga erilisel moel kokku kasvanud. Linde eristab teistest loomadest hulk teisigi anatoomilisi ilminguid, kuid päriselt vastuse saamiseks küsimusele „Kes on linnud?” tuleb süüvida arengulukku. Esimesi tiibade ja sulgedega linnulaadseid loomi leidub umbes Ürglindude täielikke kivistisi 150 miljoni aasta on avastatud vaid kuus. Need vanuste juura on leitud juura ladestu lubjakiviajastu kivististe kihtidest Saksamaal. hulgas. Need varesesuurused ürglinnud (Archaeopteryx) olid oma põhiolemuselt sulgedega kaetud dinosaurused. Teadlased oletavad, et nad põlvnesid väikestest kahel jalal sibavatest eellastest, kel oli pikk saba ja pikk painduv kael. Küllap olid need dinosaurustest kõugud väga aktiivsed olesed, kes pidid oma kehatemperatuuri kõrgel hoidma, ja on võimalik, et soomustest arenesid suled eelkõige selleks, et aidata soojust hoida. Mõned nende loomade järglased võisid omaks võtta arboriaalse eluviisi, asudes elama puude otsa, ja sel juhul osutus oluliseks liuglemisvõime. Mõnevõrra soodustasid seda pikenenud eesjäsemetel olevad soomusejädemed-suled ja ka eesjäsemetega lehvitami-
ne võis loomade õhukulgu pikendada. Edaspidine tiiva- ja sabasulgede suurenemine kujundaski Archaeopteryx’i-laadse looma, kes suutis lauelda ja võib-olla hädiselt lennatagi. Ürglind võis olla või ka mitte olla tänapäeva lindude otsene esivanem, kuid kindlasti polnud ta kaugel lindude evolutsiooni peajoonest ja seega võimaldab olulist pilguheitu selle rühma varajasele arengule.
on lindude kõige iseloomulikum tunnus: isegi lennuvõimetud linnud on arenenud eellastest, kes suutsid lennata. Nüüdisaegsed linnud esindavad vaid osakest kogu mitmekesisusest; teadlaste hinnangul on elanud ja hääbunud üle 150 000 linnuliigi. Lendamine
Linnud on kohastunud
hõlvama peaaegu igat elupaika. Näiteks flamingodel on nokaservadel liistakud, mille abil nad sõeluvad veest toitu.
Pütid näivad vähearenenud ega ole võimelised maapinnal kõndima, kuid nad on suurepäraselt kohastunud eluks veepinnal ja vee all.
Ohakalind
Leevike
osutab tema toidueelistustele. Metsvindid on kõigetarbijad, süües putukaid ja seemneid; ohakalinnud pistavad pika teravatipulise noka õiesüdamikku; leevikestel on tüse lõikeservaga nokk pehmete pungade haukamiseks; suurnokk-vindid purustavad kõvu viljakive; männileevikesed söövad pehmemaid pungi, võsusid ja putukaid; siisikesed kougivad seemneid lehisekäbidest ja lepaurbadest.
Iga vintlase noka kuju
Varane mitmekesistumine Lindude luustik on habras ja kipub fossiilistumisel lagunema. Sel põhjusel tuntakse lindude varasemat arengulugu lünklikult. Kummatigi on selge, et linnuriigi oluline mitmekesistumine toimus varasel triiase ajastul umbes 65 miljonit aastat tagasi; 15 miljoni aasta eest eksisteeris juba suurem osa nüüdisaegseid rühmi. Pole veel täit kindlust 28 praegu elava või hävinud linnuseltsi suguslusastmes, ent enamik asjatundjaid jaotab nad suu ehituse erinevuste põhjal kahte suurde rühma – iidislõugsed (Palaeognathae) ja uuduslõugsed (Neognathae); mõlemad kuuluvad nüüdislindude (Neornithes) alamklassi. Iidislõugsed linnud on enamjaolt lennuvõimetud ja neid kutsutakse silerindseteks; nüüdisajal elavatest lindudest kuuluvad nende hulka näiteks kiivid, kaasuarid, jaanalinnud ja emud. Uuduslõugsed moodustavad enamiku meile tuntud maismaa- ja veelindudest. Uuduslõugsete hulgas moodustavad algelisema rühma hanelised ja kurelised, kes on teistest lahknenud tõenäoselt arenguloo varasemal astmel. Maismaalindude seas peetakse piiritajalisi, siniraalisi, kakulisi, rähnilisi ja värvulisi arenenumateks kui tuvilisi, kanalisi, papagoilisi ja haukalisi, kuna viimastel on säilinud üks reielihas (ambiens), mis esineb ka roomajatel ja algelistel linVintlased on kohastunud dudel. Kõige arenenumateks laia toidu- ja elupaigavalikuga. Käbilindude nokk loetakse laululinde, keda nüüon kujunenud okaspuuseem- disajal leidub enam kui 5000 nete lüdimiseks. liiki.
Suurnokk-vint
Männileevike
Siisike
Radiatsioon ja konvergents Kasutamaks väga erinevat toitu ja erisuguseid elupaiku, on linnud hämmastavalt mitmekesistunud. Lindude kehaehitus on osutunud piisavalt kohastumisvõimeliseks, et asustada õhku, maismaad ja meresid, ning loodusliku valiku tulemusena on kujunenud nii erinevad loomad nagu jaanalind ja pingviin. Looduslik valik on evolutsiooni mootor. See on protsess, mille kaudu edukaks osutuvad muudatused või kasulikud kohastumused antakse ühelt põlvkonnalt üle järgmisele, ent asurkonnale kahjulikud tunnused elimineeritakse. Looduslik valik käivitab radiatsiooni ehk lahknemise – näiteks noka kuju väikesed muutused lasevad lähisugulastest linnuliikidel erinevat toitu tarbides elutseda samas paikkonnas (vt ülal). Looduslikul valikul võib olla ka vastupidine, konvergentsi- ehk lähenemisefekt, mille puhul täiesti erisugused linnurühmad hakkavad teineteisega sarnanema – seda iseloomustab näiteks piiritajate ja pääsukeste sarnasus. Mõnikord tekitab looduslik valik muutusi põhjustel, mida on raske mõista – näiteks porr ja aedporr on eri liigid, kuigi neid on äärmiselt raske eristada, neil on ühesugune eluviis ja nad koguni asustavad samu elupaiku.
EVOLUTSIOON JA MITMEKESISUS
Metsvint
LIIKIDE KUJUNEMINE Liik on mistahes rühm loomi, kes võivad sigides anda eluvõimelisi järglasi. Tavaliselt tekib uus liik, kui mingi osarühm jääb näiteks geograafilise sattumuse tõttu põhiasurkonnast eraldi. Selle rühma areng jätkub teistest sõltumatult ja ajapikku kujuneb sellest uus liik. Hallvares põlvneb mustvaresest, kuid teda loetakse nüüd omaette liigiks.
Mustvares
Hallvares
11
KES ON LINNUD?
Kehaehitus Õhueluga toimetulekuks peavad linnud olema kaalult kerged. Iga kehaosa, mis pole vajalik, kuid lisaks kaalu, on taandarenenud. Nende luud on kärgjad, et kergusega kaasneksid tugevus ja jäikus. Kolju on õhuke ja hammasteta, puuduvad toidu peeneksnärimiseks kohased rasked lihased. Et õhus ja vees hõlpsamini kulgeLihasööjad Röövlindudel, nende da, on lindude kehakuju voolujooneline; jalad võivad nad madukotkal, lennul sulgede varju tõmmata, vähendamaks õhutakistust. hulgas on konksus nokk liha rebestamiseks.
otsmikuluu
kiiruluu
Luustik
silmakoobas
soomusluu
kaelalülid ülalõualuu
kodarluu käsivarreluu
harkluu
reieluu puusa- ja süleluud
rinnakuluu
Linnud on selgroogsed loomad pika lülisambaga, mis ühendab koljut, jäsemeid ja keret. Laululindude selgroog koosneb kõigest 39 selgroolülist, luikedel on neid koguni 63. Selgroog on jäigem kui enamikul imetajatel, välja alaarvatud kaelaosa, mis on painduv, kuna koosneb 11-st kuni lõualuu 25 luust. Seetõttu saab lind oma pead pöörata laias kaares, korvates silmakoopasse fikseeritud silma liikumatuse. Rinnakuluu, millele kinnituvad põhilised lennulihased, on võimsate tiivalöökidega lindudel kõrge ja liuglendajatel madala mälveharjaga. Eesjäsemed on meie omadega sarnased (vt kõrvalpilti), kuid õlavars jääb sageli sulgede varju. Tiiva kehapoolse osa moodustab vikerkest ja küünarvars, välimise osa aga „labakäsi”. silmatera kukal
valjasriba kämblaluu
kõrv ja põsesuled
sääre- ja pindluu kannaliiges
nokk
selg
haberiba jooksmeluu varbaluud
on lendamiseks ülimalt kohastunud. Reieluu on tavaliselt väheliikuv ja peidus linnu kerekontuuris. Pikajalgseil lindudel näha olev jala ülaosa on tegelikult ühtekasvanud sääre- ja pindluuga säär. Põhiline liiges on ülalpool jooksmeluud (see on inimese pöia analoog) asuv „kand”. Linnu „labajala” moodustavad varbad. Linnu luustik
12
õlasulestik
kurgualune küünarsuled küünra-hoosuled
puguala ja rind
laba-hoosuled
küünra-kattesuled laba-kattesuled kõhualune
nagu ka imetajad, roomajad ja kahepaiksed, kellega neil on sarnane kehaehitus. Kehaosade täpne tundmine tuleb kasuks lindude vaatlemisel ja määramisel. Linnud on selgroogsed
jookse
sabaalune
saba alapoole kattesuled saba
tagavarvas
osa õlavarreluust
küünarvarreluud
pöial
randmeluud
nimetissõrm
Pöidla külge kinnitub kimbuke sulgi – nukktiib.
keskmine sõrm
Väikesed tiiva eesserva ääris- ja kesk-kattesuled.
KEHAEHITUS
kinnituvad suled ülekattega nagu katusekivid. Sulgede kuju ja suhteline suurus erineb sugukonniti. Linnu tiivaluudele
Suured tiiva-kattesuled paiknevad hoosulgede tüvikute peal. Suurte kattesulgede heledad tipud võivad moodustada tiivavöödi.
Õlavarrele kinnitunud suled talitlevad kõige seespoolsemate hoosulgedena. Küünarvarrele kinnituvad küünra-hoosuled – suured suled, mis asetsevad piki tiiva tagaserva keskosa.
Tiivaotsa moodustavad sõrmedele kinnitunud jäigad laba-hoosuled.
HINGAMINE JA VERERINGE
on lindudel õõnsad, eelkõige kerguse saavutamiseks, kuid lisatugevuse ja -jäikuse tagamiseks seesmise tugistruktuuriga. Suuremad luud
Lendamiseks sobiv kehakuju Linnud lendavad oma muundunud eesjäsemeid kasutades ja tõusevad õhku lühikese plahvatusliku energiapahvaku varal. Paljud linnud lendavad kiiresti, tehes oma lennul äkilisi kiirendusi ja pidurdusi; teised kasutavad tuulehooge ja sooje tõusvaid õhuvoole, püsimaks õhus tundide kaupa. Väikesed laululinnud, kes lendavad kiire tiivavurina või tiibade pideva lehvitamisega, läbivad rännete ajal ka inimese vaatevinklist tohutuid vahemaid. Mõned merelinnud ja piiritajad võivad jääda õhuvalda koguni kaheks või kolmeks aastaks, kordagi maandumata. Sellist kõrge jõudlusega elulaadi võimaldab nende vereringe-, hingamis- ja seedeelundite ülimalt tõhus talitlus.
Lindude elutempo on kiire ja neil on intensiivne ainevahetus. Nad muudavad toidu energiaks väga kiiresti ning läkitavad toitaineid ja hapnikku oma lihastesse ülitõhusalt. Süda lööb suurtel lindudel 100 ja väiksematel kuni 1000 korda minutis. Lindude kopsud on palju tegusamad kui imetajatel. Neil on kopsude küljes õhukotid, mis võimaldavad maksimaalset hapniku hingetoru omastamist. Neid õhukotte on tavaliselt üheksa ja nad laulukõri ulatuvad kõigi kehaosakops deni, isegi mõnedesse luudesse. õhukott Linnu hingamiselundkond
13
LINNULIIGID
Järvekaur
Kaurid ja pütid
Gavia arctica a Sugukond: kaurlased
Need linnud on niivõrd kohastunud eluks vees (ja vee all, kuna nad sukelduvad kalu püüdma), et nad pole võimelised maapinnal kõndima ega õieti püstigi seisma. Nad on vee-eluga seotud palju rohkem kui enamik parte. Kaurid on Põhjala linnud, ent talveks siirduvad rannavete kaudu lõuna poole: pütid on laiema levikuga, kuid lahkuvad talveks järvedelt, mis jäätuvad.
Punakurk-kaur Gavia stellata a Sugukond: kaurlased Pikkus: 55–67 cm Siruulatus: 91–110 cm Levik: pesitseb Islandil, Šotimaal ja Fennoskandias rabalaugastel; talvel enamasti madalatel liivastel merelahtedel lõuna suunas kuni Vahemereni. Eestis läbirändaja.
See on kõige väiksem kaur, kuid paistab veepinnal oma madala laia selja ja püstise kaelaga ikkagi suurem kui sinikael-part. Ta ahenev nokk hoidub ülespoole Suvel on ta üleni pruun, ülespoole. pruun halli pea ja tumepunase kurgualusega (mis sageli paistab mustjas), talvel aga on ülapool helehallikaspruun peente valgete tähnidega ning nägu ja kurgualune lausa valged. Valge ulatub silmast kõrgemale, mitte nagu teistel kauridel talvel. Suvel laseb kuulda kaeblikku ja rütmilist hakitud hüüdu ninng lennul madalahäälset kaaggatust. Pesitseb väikestel lauga gaasstel ja lendab toitu-ma merele.
Väikepütt
100
Pikkus: 63–75 cm Siruulatus: 110–120 cm Levik: pesitseb Fennoskandias, väga lokaalselt ka Põhja-Šotimaal ja Eestis; talvel merel, lõunas kuni Vahemereni.
Sirge odaja, rõhtsalt hoitava noka ja üsna sibulakujulise peaga põnev ja kena kaur. Suvel on tal kummalgi pool turja lai ovaalne, valgete katkeliste triipudega laik, hall pea (nägu mustjas), must kurgualune ja valgetriibuline külgkael. Talvel paistab ta ülapoolelt tume tume, ainult pea on pisut heledam, nägu ja lõuaalune valged; kerekülje tagaosas valge laik – hea määramistunnus! Ta pesitseb järvedel, talvitab merel.
Hallpõsk-pütt
Tuttpütt
Tachybaptus ruficolliss Sugukond: pütlased
Podiceps grisegena a Sugukond: pütlased
Podiceps cristatuss Sugukond: pütlased
Pikkus: 23–29 cm
Pikkus: 40–46 cm
Pikkus: 46–51 cm
Siruulatus: 40–45 cm
Siruulatus: 77–85 cm
Siruulatus: 85–90 cm
Levik: pesitseb Kesk- ja Lõuna-Euroopas (lokaalselt ka Eestis); idapoolsed haudelinnud on rändsed.
Levik: pesitseb lokaalselt ja hõredalt Põhjaja Ida-Euroopa järvedel, rändab sügisel lõuna ja lääne poole.
Levik: pesitseb kogu Euroopas, v.a kaugel põhjas ja lõunas; idapoolsed haudelinnud rändavad talveks lõuna ja lääne poole.
Väike ümar veelind, näib sabatu; tömbi noka tüvikul hele laik; suvel on ta väga tume, kael ruske, talvel heledam pruun, nägu kreemikaspruun. Suvel kuuldub pikka heledat hirnuvat trillerit. Pesitseb jõgedel ja väikestel veesilmadel, muul ajal hoidub suurematele järvedele ja varjulistele merelõugastele. lõ t l
Sel üsna suurel pütil on lai tume kere, jäme kael ning ümmarguse kiiru ja tugeva nokaga suurevõitu pea. Suvel paistavad silma ta halli ja valgega nägu, must pealagi, roostjas kael ja tume puguala. Talvel pange tähele musta pealage (küünib silmast allapoole), valget nägu ja tuhmi eeskaela, mis ei valenda l d nagu temast sihvakamal h k l tuttpütil. l Ta pesitseb järvedel ja veedab talve merel.
Laia levilaga suur pütt: helepruun, küljed roostjad, rind säravvalge. Suvel on talle ainuomased must pealagi ning mustad ja kastanpruunid sulgkrooked peas. Talveks need krooked kaovad ning pea on valge, kitsalt musta kiiru ja silmatriibuga; kulmutriip t iib k l t ii valge. l Lennul L l on näha suured valged tiivalaigud. Pesitseb järvedel ja merelahtedel ning rändab talvitama ka avamerele.
Põhja-tormilind Puffinus puffinuss Sugukond: tormilindlased Pikkus: 30–38 cm Siruulatus: 76–82 cm
Puht merelinnud; arvestamata laia levikuga kormorane, on nad kõik kohastunud pesitsema rannakaljude eenditel või saartel urgudes. Kormoranid pesitsevad ka puude otsas. Neid on kõige parem vaadata kaldalt, tormilinde eeskätt kevadise või sügisese meretuulega neemetippudelt.
Jää-tormilind Fulmarus glacialiss Sugukond: tormilindlased Pikkus: 45–50 cm Siruulatus: 100–112 cm Levik: pesitseb kaljurandadel ja -saarekestel Islandil, Briti saartel, PõhjaPrantsusmaaal ja Norras; talvel enamasti merel, sageli aga naaseb kaljudele.
Üsna kajakalaadsel jää-tormilinnul on üleni hallid tumedamaotsalised tiivad ja hele laik seesmistel laba-hoosulgedel, päranipuala ja saba on hallid ning jäme nokk hele-sinihall. Ei suuda seista oma nõrkadel jalgadel, ent lendab jäikadel tiibadel osaavalt mere kohal. Vaikse ilmaaga lendab madalall, ent tuules liugleb võrratultt. Häälitseb kaljueendil olevaa pesa juuress valjusti kaagataades. des..
Levik: pesitseb Suurbritannia, Iirimaa, Põhja-Prantsusmaa, Islandi ja Norra lähistel saartel; sügisel merel laialt levinud.
Välja arvatud öösiti haudeasundustes või juhul, kui tormist kurnatud isendid on kandunud sisemaale, on põhjatormilinde näha üksnes madalal mere kohal jäikadel tiibadel lendamas. Vaikse ilmaga g vehivad nad lühikeste liuglem miste vahel tihedallt tiibadega, ent tuuulega nad aina liuglevvad, teevad vaid harva mõned kiired tiivalööögid, kerkides järsult üles ja tehes mõned lennuppoognad üle lainneharjade. Nad on musta või tum mepruuni ülapoole ja siidvalgge alapoolega ning väiksemad ja saleddamad kui enamik kajakaid.
Suula
Kormoran
Karikormoran
Morus bassanuss Sugukond: tormilindlased
Phalacrocorax carbo
Phalacrocorax aristoteliss
Pikkus: 85–89 cm
Sugukond: kormoranlased
Sugukond: kormoranlased
Siruulatus: 165–180 cm
Pikkus: 80–100 cm
Pikkus: 65–80 cm
Levik: pesitseb väheste kolooniatena peamiselt saartel; muul ajal laialt levinud Atlandil, Põhjaja Vahemerel.
Siruulatus: 130–160 cm
Siruulatus: 90–105 cm
Levik: pesitseb ebaühtlaselt üle Euroopa, nii rannikul kui ka sisemaal.
Levik: pesitseb paiguti Euroopa rannikul, sisemaal kohatakse väga harva.
Hanesuurune väga tume veelind, kel on ujudes kere väga sügavalt g vees,, seelg veepinnaga peaaegu tasa, pea püüsti ja konksus nokk ülespoole suunatud. Tavatseb istuda poolavali tiibadega kivil või puu otsas. Kevaddel on tunnuslikud valge nägu, valge reielaik ja helee peasulestik. Talvel nägu valkjas. Noored on tumepruunid, valgee kurgualuse ja rinnagga.
Nagu väike õlimust harilik kormoran, aga maduja kaela, ümarama pea, püstisema lauba ja saledama l d nokaga. k Vanalind üleni muust, v.a kollane nokalahulaiik; kevadel peas kohev tutt. Noorlind on tumeprruun, v.a valge lõualaik, ja on kormoranist hästi eristatav tumeda alapooole ja märksa salledama noka pooolest.
Täiskasvanud suula on puhasvalge, v.a kolmnurksed mustad tiivaotsad ja ruuge pea. Noored on valge valgetähniliselt mustjaspruunid ja mittesuguküpsed läbivad mitu pugalikku siirdevormi. Lendab mere kohal ja sööstsukeldub kala järele.
LINNULIIGID
Tormipääsud, tormilinnud, suulad ja kormoranid
101
LINNULIIGID
Purpurhaigur
Haigrud
Ardea purpurea Sugukond: haigurlased
Pikkade jalgade ja pika kaelaga veeäärsed linnud; nokk odajas. Hüübid ja mõned haigrud elutsevad peiduliselt tihedas roostikus, kuna aga teisi võib näha varjamatult tegutsemas. Enamik pesitseb puu või põõsa otsas, sageli seltsinguliselt suurte, mõnikord segakolooniatena. Hõbehaigrud ööbivad koos, lennates korratute salkadena igal õhtul kindlasse paika puude otsas.
Hallhaigur Ardea cinerea Sugukond: haigurlased Pikkus: 90–98 cm Siruulatus: 175–195 cm m Levik: Lääne-Euroopas paigalind järvede ja jõgede ääres, mererannas ja märgaladel; Põhja- ja Ida-Euroopas suvillind, Vahemere rannikul talvel.
Hallhaigur on suur silmapaistev lind, eriti lennul – laiad kaarddus ümaraotsalised tiivad ja aeglane lend köidavvad tähelepanu juba kaugelt. Vanalinnul on mustt kiird ja pikk kuklatutt; mittesuguküpse isendi peea ja kael on tuhmhallid. Vanalinnu nokavärvus muutub talvisest tuhmrohelisest kevadel oranžiks või kollaseks. Lennull on pikk kael õlgade vahele kõverasse tõmmatud; kalu varitsedes sirutab kaela pikaks, nagu aeglasel kõnnilgi, või siis on pea osalt tagasi tõmmatud. Ta suudab ajja purilennul tõusta üllatavalt kõrgele ja on üsna osav manööverdaj haudeseltsingute ligiduses; need on mõnel pool segakolooniadd koos künnivareste või teiste haigrutegga.
102
Pikkus: 70–90 cm Siruulatus: 110–145 cm Levik: suvilind Lõuna- ja Lääne-Euroopas, põhja suunas levinud Madalmaadeni. Elutseb roostikes ja roogsoodel.
Hallhaigrust pisut väiksem ja saledam purpurhaigur on tumed dam, pruunim i jja ttall on mustatriibuline oranž kael. Noored on tuhmimad ja heledamalt kreemikaspruunid. Nokk on pikk ja sale, kael madujas ning jookse ja varbad pikemad kui hallhaigrul; lennul on kaelakõverdus sügavam, tiivad kitsamad ja väljasirutatud varbad pikemad.
Hüüp
Väikehüüp
Ööhaigur
Botaurus stellaris Sugukond: haigurlased
Ixobrychus minutus Sugukond: haigurlased
Nycticorax nycticoraxx Sugukond: haigurlased
Pikkus: 69–81 cm
Pikkus: 33–38 cm
Pikkus: 58–65 cm
Siruulatus: 125–135 cm
Siruulatus: 49–58 cm
Siruulatus: 90–100 cm
Levik: väikesearvuline haudelind Ida- ja osa Loode-Euroopa vesistes roostikes, talvel lõuna ja lääne pool.
Levik: suvel levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopa märgaladel, kevadel harva ka põhja pool; enamik lahkub sügisel Euroopast.
Levik: märtsist oktoobrini Lõuna- ja KeskEuroopa roostikes, jõgede ja järvede ääres; kevadel võib kohata ka põhja pool.
Hüübid on tihedate roostike peidulised linnud; kevadel saab nende kohalolekust teada madala kumedalt kõmiseva häälitsuse järgi. Lennul paistab hüüp suure veidra kakuna, ent tal on kaardus tiivad ja pikalt sirutunud jalad; tiiva-kattesulgedel on heledam laik. Tähniline sulestik ja jässakas k haigrukuju h i k j on ttunnuslikud. lik d
Suure heleda ovaalse tiivalaiguga taidasuurune haigur; isaslinnul on must tanu ja rohekasmust selg, emane on pruunim ja triibulisema alapoolega. Mõnikord võib teda näha pilliroovarrel kõõlumas, enne kui teeb kiire lühilennu üle märgala, jalad välja sirutatud.
Rongasuurune ööhaigur on jässakas ja jämeda kaela, tüseda noka ning üsna lühikeste jalgadega, ent lennul haigrule iseloomuliku kujuga. Enamasti on ta tegus videvikus, päeval aga puhkab puude otsas ja põõsastikes. Vanalinnul on helehallid tiivad ja must selg; mittesuguküps on pruuun u , tihedate heledate tähnidega tiibadel ja ke k rel.
Siidhaigur
Koldhaigur Ardeola ralloidess Sugukond: haigurlased
Bubulcus ibiss Sugukond: haigurlased
Egretta garzettaa Sugukond: haigurlased
Pikkus: 45–50 cm
Pikkus: 55–65 cm
Pikkus: 40–49 cm
Siruulatus: 82–95 cm
Siruulatus: 88–106 cm
Siruulatus: 71–86 cm
Levik: pesitseb paiguti Hispaanias, Portugalis, Prantsusmaa lõunaservas ja mõnes paigas Ida-Euroopas; põhja pool haruldane.
Levik: pesitseb Vahemere ümbruse märgaladel (paiguti ka Lõuna-Inglismaal), kus talvel esineb laiemaltki.
Levik: pesitseb paiguti Vahemere ümbruse märgaladel ja jõgede ääres; talvel haruldane. Mõned hälbivad kevadel põhja poole.
Väike kärme seltsinguline valge haigur kuivematel aladel, eriti veisekarjamaadel. Ta on tuntav jämeda kollase noka, püstise lauba, „jässaka” kurgualuse ja heledatte (tihti punakate) jalgade järgi. Kevadel on pea ja pugualaa ereruuged. Lennul on matavalt valge. Tihti ta jahm koguneevad salgad karilooomade juurde, ent küllastavad ka soiseid veekogusid ja ööbivad puude otsas veee kohal või äärees. s.
See väike kärme erevalge haigur elutseb vee ääres – pagurandadest ja kaldakaljudest kuni luhtade, järvede ja jõgedeni. Tal on sale must odajas nokk ja mustad helekollaste (ajuti küll mudaste) varvastega jalad. Peas on kaks pikka ehissulge ja kevadel sulepuhmas seljal. Pesitseb ja ööbib puude otsas, sageli koos teisste haigrutega..
Väike ja ettepoole kaldus kehahoiakuga koldhaigur jääb maas tähelepandamatuks; lendu tõustes vastanduvad aga tumedale seljale puhasvalged tiivad. Tunnuslikud on sinise tüvikuga pikk odajas nokk, triibuline ruuge pea, ruuge kuni roosakas puguala ja liiv- kuni oliivpruun selg. Tegutseb eraklikult või hajusate väikeste, raskesti märgatavate seltsingutena märgmärg aladel ja veetaimestikul.
Toonekured, flamingod ja iibised Need on loomult veelinnud, ehkki toonekured pesitsevad veest eemal ning toituvad heinamaadel jm kuivemates paikades, aga ka soistel aladel. Kõik nad on suured ja silmatorkavad; Euroopas on tavaline üksnes valgetoonekurg, flamingosid leidub väheste hiigelkolooniatena.
Heleflamingo Phoenicopterus roseuss Sugukond: flamingolased Pikkus: 120–145 cm Siruulaatus: 140–170 cm Levik: pesitseb õige vähestes kohtades Hispaanias ja Prantsusmaal; võib kohata ka Itaalias, Balkanil ja Türgis.
On hõõlpsalt äratuntav pika maduja kaela, väga pikkade jalgade ja alaspidi käänduunud noka järgi. Vangistusest pagenud flamingosid võib näha ka väljaspool Vahemereäärset tavalevilat (mõni nendest võib olla hallide o). jalgade ja roosade „põlveddega” lõunaflamiinggo) Lennul paistab tiibadel laaialt karmiinpu puna pu naast st ja musta, kael ja jalad on välja sirutattuudd, nii et üldkuju on pikk ja sihvakas. Noored on värvunud hooopis ilmetumaalltt.
LINNULIIGID
Veisehaigur
Luitsnokk-iibis Platalea leucorodia a Sugukond: iibislased Pikkus: 80–93 cm Siruulatus: 120–135 cm Levik: pesitseb väheste kolooniatena Madalmaadel, Andaluusias ja Kagu-Euroopas.
Suur valge haigrulaadne veelind pikkade jämedate mustade jalgade ja aeglase pikasammulise kõnnakuga ning lusikja tipuga lameda nokaga. Kevadel on tal peas kähar tutt ja kreemikas laik pugualal; nokatipp ja paljas kurgualune on vanalinnul kollased. Mittesuguküpsel isendil on tiivaots väikeste tumedate laikudega ja nokk roosakas, s,, ajapikku muutuub see mustakss ja ja omandab ko k llas ase ase tipu. 103