Literistid

L I T E R I S T L I K L I I K U M I N E , M I L L E KO H TA E E S T I E K S P R E S S I P E AT O I M E -

taja Heiki võimalikult kiiresti artiklit ootas, oli üks jaburamaid new age’i ilminguid, millest Patrik iialgi kuulnud oli. Ta ei suutnud uskuda, et need inimesed võisid tõsiselt võtta kõike seda, mida nad väitsid end uskuvat. Õppinud Helsingi Ülikoolis kultuuriantropoloogiat, oli Patrikul tekkinud enda arvates küllalt hea ettekujutus inimhinge mehaanikast ning ta arvas end tundvat seda inimloomuses peituvat igatsust, mis varjas end enamiku ususüsteemide taga. Kõigest seninähtust erinedes seisis aga literism uhkes üksinduses kusagil Patriku arusaamisvõimele kättesaamatus kauguses.

Patriku isiklik kokkupuude usuga pärines juba varajasest lapsepõlvest. Ta oli kõigest kolmene, kui sügavalt usklikud vanavanemad ta esimest korda jumalateenistusele kaasa võtsid. Kesksuvine Pärnu Issandamuutmise kiriku hoov hõõgus rohekas hämaruses vanade vahtrapuude lopsakate lehtede varjus. Patrik mäletas inglite ja kannatava Jeesuse piltidega kaunistatud altaritagust seina ja kullatud uksi, millest preester teenistuse ajal sisse-välja käis. Patrik ei teadnud siiani, kuidas nimetati nende uste taha jäävat ruumi, aga mäletas oma üllatust ja nördimust, kui vanaema teda koos preestri heast sõbrast ja kiriku koorijuhist vanaisaga sinna saates ise maha jäi, selgitades, et sellesse ruumi ei tohtivat naised tulla. Patrik arvas end mäletavat, et teda tabas juba sellel esimesel kirikukülastusel

10

mingi ähmane lapse mõistusele haaramatu tunne, mida ta söandas tagantjärele ateistlikuks skeptitsismiks nimetada.

Möödus aastaid ja lugematuid vanavanemate seltsis Pärnu Issandamuutmise kirikus veedetud pärastlõunaid, enne kui Patrik oma ketserlikud kõhklused sõnadesse suutis panna. See sai võimalikuks tänu võimsale ja värskendavale puhangule, mis tabas Patrikut kuueaastasena, kui isa talle kord hommikusöögilaua ääres põgusalt evolutsiooniteooriat tutvustas. Veel praegugi oli Patriku jaoks mõistetamatu, kuidas lasteaiaealine laps, kellele on loetud nagu kord ja kohus piiblilugusid ja muinasjutte, räägitud jõuluvanast ja lihavõttejänestest ning kes sellele lisaks aastaid koos kahe lähedase ja armsa inimesega pidevalt kirikus on käinud, võib korrapealt, ilma vähimagi kõhkluseta ja täis põletavat vaimustust, vanduda jäägitut truudust rangelt teaduslikule ja materialistlikule maailmapildile.

Rõõmsas elevuses ja lapselikus taktitundetuses oli Patrik ka kohe oma vanavanemaid harima tõtanud. „Tänapäeval ei usu enam mitte ükski tark inimene, et Jumal on olemas,” oli ta neile ütelnud. Ta ei suutnud mõista, miks vanaisa ei jaganud tema vaimustust Darwini loodusliku valiku teooria üle, vaid jäi jonnaka kangekaelsusega truuks oma usule, mis ei olnud Patriku lapsesilmis toona muud kui ajast ja arust tobe väljamõeldis.

Kummalisel kombel möödusid aga Patriku teismeliseaastad täis religioosset ekstaasi ja igatsust. Oma usulist teekonda alustas ta kaheteistkümeaastaselt budistina, mediteerides mitu korda päevas ja tundes paanilist hirmu võimaluse ees, et ta ei jõua valgustumiseni piisavalt kiiresti aitamaks ka oma vanemaid nende eluajal nirvaanasse. Budism oli tema ellu tulnud karatee harrastuse kaudu, täpsemalt ühe treeningukaaslase käest laenatud Timo Klemola raamatust „Karate-do”. Lahkus aga budism Patriku elust mõni aasta hiljem „Tiibeti surnuteraamatu” tõttu, milles kujutati inimese pealuudega ehitud kolmepäiseid kuuekäelisi ja neljajalgseid vihaseid Buddhasid, verdjoovaid jumalusi ja hirmuäratavaid loomapeadega jumalannasid, kelle kõigiga inimene oma eluajal omandatud halbade harju11

muste tõttu pärast surma kohtuma oli mõistetud. Ennast selleks ajaks juba poolenisti hulluks mediteerinud noorele Patrikule tundus säärane väljavaade niivõrd õudne, et ta raamatu tükkideks rebis ja südantlõhestavas palves Jumalalt armu ja andestust palus. Nõnda sai Patrikust mõneks ajaks kristlane, kuni Carlos Castaneda elujõulised ja pöörased raamatud ta endasse neelasid. Tollelt ennast nõiaks nimetavalt geniaalselt šarlatanilt saadud impulss oli uskumatult tugev, viies Patriku muuhulgas keskkooli lõpetamise järel aastaks Mehhikosse elama ning suunates ta lõpuks Helsingi Ülikooli antropoloogiat õppima.

Antropoloogiast leidis Patrik ka lõpuks mingisuguse religioosse rahu: vaatenurga, millest nähtuna usundid olid küll rangelt võttes inimese väljamõeldud, aga eluks vajalikud ning seega tõepoolest pühad. Patrik oli õppinud nägema usundite ühiskondlikke funktsioone ning rolle erinevates kultuurides ja subkultuurides. Usunditel oli teatud loogika, mida oli küll ülimalt raske, kui mitte lausa võimatu täpselt formuleerida, aga mida oli siiski võimalik tundma õppida. Ja literistide eriskummalised tõekspidamised olid selle loogikaga karjuvas vastuolus.

Literistid nägid inimese olukorda täiesti lootusetuna, mis ei olnud ühe usundi juures muidugi kuigi haruldane. Haruldaseks muutis literistliku maailmanägemuse asjaolu, et selle kohaselt ei jäänud inimesele mitte kõige väiksematki võimalust oma olukorra parandamiseks ega ka vähimatki lootust, et olukord võiks paraneda mingi jumaliku sekkumise või kasvõi õnneliku juhuse läbi.

Seega ei olnud literistidel mingisugust vajadust usuliste riituste või rituaalide järele ega ka ainsatki teoloogilist põhjust oma uskumuste levitamiseks. Nende groteskselt jabura maailmapildi vaatevinklist ei omanud mitte üksi tegu, sõna ega mõte vähimatki tähtsust.

Seda, miks literistlik liikumine oli saavutanud siiski küllaltki laia kõlapinna, arvas Patrik olevat võimaliku seletada asjaoludega, millel ei olnud literistlike ideedega kõige vähematki pistmist. Esiteks: kõik ennast literistideks nimetavad inimesed olid haritud, 12

ilusad, edukad ja veetlevad. See oli iseenesest seik, mida Patrik ei osanud (veel) mitte millegagi seletada. Teiseks oli teatud salapära, mille allikaks oli literistliku liikumise müstiline suletus. Mitte et literistid oleksid kellegi eest oma uskumusi varjanud, vastupidi, selle suhtes olid nad vägagi avatud, valmis alati oma seisukohti tutvustama ja selgitama. Suletus puudutas ainuüksi liikmeks saamist. Nimelt mitte kellelgi, välja arvatud ilmselt literistidel endil, ei olnud vähimatki aimu, milliste kriteeriumide alusel uusi liikmeid vastu võeti. Juba liikumise algusaegadel sai kõigile selgeks, et lihtsalt soovist liituda, isegi kui juhtusid olema noor, ilus ja edukas, ei piisanud kaugeltki mitte. Sellest tulenevalt oli literiste küllaltki vähe ja nende liikumise üldise populaarsuse kasvuga ei kaasnenud sugugi liikmete arvu kasvu: järjekordne tunnusjoon, mis ei sobinud mitte kuidagi kokku usuliste rühmituste tavapärase loogika ja arengudünaamikaga.

Kolmandaks ja ehk isegi kõige olulisemaks põhjuseks literistliku liikumise põhjustatud suure elevuse taga olid lugematud kuulujutud hedonistlikest prassimistest ja meeletutest orgiatest, mis literistide koosviibimistel kuuldavasti aset leidsid.

Igatahes oli literism nähtus, mis oleks Patrikule päris kindlasti vägagi huvi pakkunud, kui ta enese elu vähegi rahulikumas faasis oleks olnud. Praegu aga lebas ta selili öiselt jahedaks tõmbunud rohuvaibal ja nägi vaimusilmas Rebeka ühtlaselt päevitunud nägu ning tundis tema tumedate juuste erutavat lõhna. Vein ja jutt olid otsa saanud ning Karl oli kuhugi kadunud. Aeg, mille voolu tärkav joove oli peaaegu peatanud, sööstis nüüd kaotatut kinni püüda üritades hommiku poole. Uni rebis Patriku endasse, tõugates Esplanaadi üha kaugemale olematusesse. Üksikud hämarad aistingud ja vormitud mõtted ekslesid põhjatus alkoholimeres. Ka väljaspool Patriku kustuvat teadvust oli õhtune elevus juba mõnda aega tagasi läheneva hommikuse väsimusega asendunud ja viimased Esplanaadile jäänud noored norutasid kes iivelduses, kes ahastuses,

13

kes häbis tehtud lolluste pärast, mida nad isegi ei mäletanud, aga uskusid end korda saatnud olevat.

Kenake õlgadeni ulatuvate heledate juustega tüdruk ajas ennast püsti, aga tema tuikuva oleku põhjal võis arvata, et kaugele ta ei kõnni. Jõudnud magava Patrikuni, asetas ta helerohelises retuusis ning valges tennises jala tolle rinnale – just alkoholimürgituses vaevleva südame kohale. Tüdruku pilk oli ähmane ja liigutused ebakindlad. Oli võimatu ütelda, kumb neist rohkem purjus oli.

Nähes, et Patrik ei ärka, heitis tüdruk raskelt mehe kõrvale, toetas pea tolle õlale ja asetas oma vasaku käe üle mehe rinna. Üksteist olid leidnud vend ja õde alkoholis.

Patrik surus läbi une endast kümme aastat noorema saleda keha tugevasti kaissu ja otsis Rebeka huuli sealt, kus olid tegelikult võõrad.

Küsimusel, kas ta suudles lõppude lõpuks Rebekat või tundmatut heledate juustega tüdrukut, polnud pärast kolme pudelit veini enam tegelikku tähendust. Heledate juustega tüdruku nimi oli Sanna ja tema huvi Patriku vastu oli tärganud neli siidripurki tagasi, kui ta kuulis toda mainivat literiste – inimesi, kelle hulka ka Sanna kuulus.

Karl, joonud Patrikust kolm korda vähem, oli peaaegu kaine.

Mõistes, et sõber on selleks korraks alkoholile kaotatud, oli ta mitme tunni eest laisalt tõusnud ja hämara Esplanaadiga hüvasti jätnud. Öö oli endiselt nõnda soe, et ta oli julgenud Patriku rahuliku südamega lageda taeva alla peatäit välja magama jätta. Kuigi koiduni oli veel aega, võis õhus tunda läheneva päeva rõhuvat argisust, mille eest Karl ühte armsasse pimedasse toakesse varjule oli tõmbunud. Talle oli täna piisanud kõigest ühest veinipudelist.

Sellest oli küllalt, et vaigistada tüütut südametunnistust, mis oleks võinud rikkuda Rebeka sülelusest saadud keelatud naudingu. Mehe sõrmed silitasid siidpehme reie sisekülge. Karl tundis tahtmatut erutust mõtte juures, et reis kuulus naisele, kes kuulus ta sõbrale.

Rebeka aga ei pööranud mehe sõrmedele õieti mingisugust tähelepanu, valmistades ennast juba mõttes ette vastikuks ahastuseks, mis saabus vääramatu kindlusega alati pärast seda, kui ta Patrikut pettis.

14

VA R A H O M M I K U S E S VA L G U S E S O L I M I D A G I PA S T E L S E T, J A S E E V Õ I S K I

olla põhjuseks, miks Rebeka pastelseid värvitoone ei armastanud.

Sellesse pleekinud hommikuhämarusse oli sadestunud liiga palju voodiserval särki selga panevaid ja lahkuma valmistuvaid mehi, liiga palju sulguvaid uksi ja jõuetult üksinda voodisse vajumisi. Oleks Rebeka olnud selline nagu Patrik, oleks ta ehk neid varahommikusi hetki, mil ümbritsevad tuttavad esemed äkitselt võõrasteks muutusid, väärtustada osanud. Patrik oleks näinud säärastes müstilistes metamorfoosides, mille käigus maailmas muutus midagi väga suurt ja olulist, samas aga mõistusega haaramatut, teatud heideggerlikkust või carloscastanedalikkust. Rebeka aga ei tundnud muud kui hirmu, mille eest ta sügavale teki alla üritas pageda, aga mis talle ka sinna järele tungis, kuna teki all oli võõra mehe lõhn, mis ei lasknud toimunut unustada ega uinuda.

Rebeka toa aken oli suletud, kuna halastamatud argisusest pakatavad hommikuhääled oleksid teinud kõik veel palju hullemaks.

Nüüd aga oli tuba vaikne ja hirm püsis kontrolli all. Karli lahkumisest oli möödunud umbes tund, kui tüdruku maailm tasapisi toibuma hakkas. Rebeka kuulas oma rahulikuks sunnitud hingamist ja võttis voodi kõrvalt antiikse öölauakese pealt mobiiltelefoni.

Mitte kunagi ei olnud ta neil ahastushetkedel Patrikule helistanud, kuigi oli sageli otsinud telefoni mälust mehe numbri, et seda siis

15

roheliselt helendaval ekraanil suudelda ning seejärel telefon oma patuste rindade vahele südame vastu suruda.

Rebeka oli elanud kuusteist oma kahekümne neljast eluaastast Soomes ja oli kohaliku eluga üsnagi hästi kohanenud. Olulisim põhjus, miks Rebekast ei olnud saanud päriselt soomlast, oli tema isa Jaan, kes oli Soome tulles täpselt niisama vana nagu Patrik praegu: kahekümne üheksa aastane. Võõra maa osavõtmatus ja üksildus ei olnud Rebekale tuttavad mitte tema enese, vaid just nimelt isa kogemuste kaudu. Pärast ootamatut leseks jäämist oli see noorusliku välimusega keskealine mees mõneks ajaks pinna sootuks jalge alt kaotanud ning tütre kasvatamise tolle enese hooleks jätnud.

Enne Soome kolimist oli Jaan olnud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Pauluse koguduse preester. Kui tema naisele, Rebeka emale, keda peeti üheks Eesti silmapaistvaimaks südamekirurgiks, avanes ootamatult võimalus asuda tööle Helsingi Meilahti haiglasse, ei kõhelnud Jaan hetkekski. Ta teadis, mida see haruldane võimalus abikaasale tähendas. Jaan armastas oma naist ja elas kaasa tolle erialastele ambitsioonidele. Jaanil endal, võib ilma igasuguse liialdamiseta ütelda, ambitsioone ei olnud. Temal oli kutsumus.

Loomu omaduste poolest oleks võinud Jaan olla edukas nii mõnelgi tugeva konkurentsiga ilmalikul alal, olles kiire ning sügavuti tungiva mõtlemisega, lisaks veel meeldiva välimuse ja hea suhtlemisoskusega. Samas olid just need omadused peamine põhjus, miks Jaani pilk juba noorena (just nagu tema abikaasalgi, kuigi pisut teises tähenduses) inimeste südamete poole pöördus.

Inimestel on kalduvus asuda tegelema asjadega, mis neil kergesti õnnestuvad. Jaani jaoks oli see õnnetute ja eksinute aitamine, nende suurematest või väiksematest murekoormatest rusutud südamete kergendamine. Nii nagu mõni suveniiripoe müüja oskab ütelda pea kõikides maailma keeltes „Tere tulemast!”, oskas Jaan ütelda igale inimesele just tollele arusaadavate sõnadega (olenevalt vajadusest kas keerulisemate või lihtsamatega), et kõik on hästi ja et küll kõik saab korda. Ja inimesed uskusid teda. Rebeka oli pärinud isalt 16

erakordse inimeste tundmise võime, aga too haruldaselt ilus noor neiu oli leidnud sellele sootuks teist laadi rakenduse: kuna inimestel on, nagu öeldud, kalduvus tegeleda asjadega, mis neil kergesti õnnestuvad, sai Rebekast halastamatu meestega mängija.

Patrik oli tutvunud Rebekaga kolme ja poole aasta eest Helsingi Eesti Üliõpilaste Ühenduse sügispeol. Rebeka istus ühe oma sõbrannaga vesteldes saali servas pika laua ääres, näoga akna poole.

Tänavalaternad valgustasid tüdrukute nägusid, aga see kaunis vaatepilt jäi enamiku ruumisolijate eest varjatuks. Kui pidu lähenes lõpule, tegi Patrik ühele oma toonasele heale sõbrale ja ustavale joomakaaslasele ettepaneku tüdrukutega tutvust teha ja need endiga edasi pidutsema kutsuda. Pisutki väiksem alkoholikogus Patriku veres ei oleks olnud piisav vaigistamaks mehe teravat mõistust, mis püüdis kusagilt sügavustest jõetult selle ettevõtmise lootusetusele tähelepanu pöörata. Mulje, mille Rebeka Patrikule jättis, on edasiantav lihtsa ja ühemõttelise, ehk küll pisut fantaasiavaese fraasina: kõige ilusam naine keda noormees iial näinud oli. Kui Patrik oleks olnud pisut kainem, oleks ta arvatavasti märganud juba tollel õhtul, et Rebekas on lisaks silmapaistvale ilule veel midagi väga erilist: halastamatu ainsagi armita ning armastuse torgetest puutumatuks jäänud süda. Patrik oleks kindlasti mõistnud, et selline süda sellise tüdruku rinnus on ohtlik nii südame omanikule endale kui ka kõikidele ümbritsevatele.

Vaatamata oma keskmisest raskemale joobele sai Patrik aru, et Rebeka-sugune tüdruk peaks kõikide maapealsete loogikareeglite järgi talle täiesti kättesaamatu olema. Tänu aga tollele samale keskmisest raskemale joobele ei lasknud Patrik sellel arusaamisel ennast häirida. Ta ei suutnud mitte kunagi meenutada, mida ta tookord Rebekale rääkis, aga ta mäletas tüdruku sooje ja sõbralikke silmi ning naeratust, mille ta sõnad lummavalt täiuslikele huultele tõid.

Too naeratus avaldas Patrikule nii sügavat ja erutavat muljet, et ta otsustas teha kõik endast oleneva, et see ei kaoks. Nii ta siis rääkis ja rääkis ning naeratus püsis. Mõnikord ütles ka Rebeka midagi jutu 17

sekka, endiselt naeratades, mispeale Patrik suutis mitmelgi korral vastata sedavõrd terava vaimukusega, et naeratus pahvatas avatud naeruks, paljastades pärlikeesarnase täiusliku hammasterivi. Rebeka muudkui naeratas ja naeris võlutuna ise enda maagilisest mõjust, mida ta tollele purupurjus pisut koomilise olekuga noorukile avaldas. Siiski arvas tüdruk end ka noormehe lõbusate silmade sügavuses mingit meeleheidet aimavat, mis oleks enamikule märkamatuks jäänud. See meeleheide meenutas Rebekale miskipärast isa.

Kes teab, kui palju ühe inimese silmadesse tegelikult mahub, igatahes juurdus Rebeka põgus mõte Patriku ja isa sarnasusest sügavale tüdruku alateadvusesse. Seal see kasvas, viies tüdruku märkamatult ja salakavalalt täiesti tundmatule territooriumile, kus ta ei suutnud toime tulla ja lõpuks oma õnnetu otsa leidis. Ometigi ei saa väita, nagu oleksid sündmused tollest esimese lumega kaunistatud talveõhtust kuni päevani, mil Rebeka end elusalt pisikesse Kruununhaka kahetoalisesse korterisse mattis, kulgenud vääramatu ettemääratusega. Kui ei oleks olnud literiste ja eelkõige, kui ei oleks olnud üht õhukest raamatut, oleks võinud kõik hoopis teisiti minna.

Igatahes, tollel kolme ja poole aasta tagusel õhtul sadas lund ka veel siis, kui nelja reisijat sõidutav takso Etelä-Haagasse jõudis.

Patrikul oli õnnestunud ennast tagaistmele Rebeka ja tolle sõbranna vahele pressida ning Patriku sõber pidi leppima eesistmel taksojuhi seltskonnaga. Korter, kus Patrik toona elas, oli hubane ja sobis täiuslikult intiimseteks jätkupidudeks. Vaikne muusika ja Campari apelsinimahlaga aitasid Patrikul luua mängulise õhkkonna, milles ei olnud vaja mitte midagi tõsiselt võtta ja kus puudus vastutus homse päeva ees. Kõik oli mäng, kaasaarvatud suudlused, mida saatsid sõrmeotste silitused juustes ja kaelal. Mäng jätkus ka siis, kui kaks ülearust külalist taksodega hääletult öhe kadusid ja kui Rebekale ei leidunud ööbimiseks muud kohta kui Patriku voodis tolle kõrval.

Rütm suudlemise ja vaikse käheda häälega öeldud fraaside vahel oli rahulik ja ühtlane, justkui magava inimese hingamine. Rebeka oli küll veel kaugel sellest, et tollesse õblukesse tüüpi armuda, aga 18

ta tundis ennast mehe kaisus mugavalt ja oskas tolle meisterlikkust ning pingutusi hinnata.

Sedamööda, kuidas rammestus kitsas üheinimesevoodis teineteise embusesse põimunud kehade üle võimust võttis, muutusid suudlused harvemaks, ja kui Rebeka lõpuks oma pea Patriku lõua alla rinnale surus, uinusid mõlemad kohe. Ärkamine toimus ilma vähimagi piinlikkuseta ja lausa kummalise loomulikkusega tehti ka seda, mis öösel enne uinumist tegemata jäi. Ja pärast seda, kui mõlemad olid duši all käinud ja hambad pesnud, tehti seda veel, ning seejärel üha uuesti ja uuesti ilma vahepeal duši all käimata – ja kumbagi ei paistnud häirivat, et lõpuks juba üsnagi niiskete ja kleepuvate linade vahel. Kui Rebeka pärastlõunal lahkus, ei läinud Patrik teda saatma. Telefoninumbreid ei vahetatud ja tulevikule ei viidatud rohkem kui ukse peal poetatud üksiku sõnaga „Näeme!”.

19