Litmanen issuu

Jari Litmanen

Jari Litmanen

Litmanen10 Soome keelest t천lkinud Anne-Mari Orntlich

Originaali tiitel: Jari Litmanen Litmanen 10 Tammi/Bonnier Books Finland 2015 Toimetanud Siiri Soidro Kujundanud Villu Koskaru First published by Tammi Publishers / Bonnier Books Finland Ltd in 2015 with the Finnish title LITMANEN 10.

Published by arrangement with Bonnier Rights Finland, Helsinki. © Jari Litmanen and Tammi Publishers Tõlge eesti keelde © Anne-Mari Orntlich ja Tänapäev, 2016 Kaanefoto © Jaanis Kerkis ISBN 978-9949-27-898-5 www.tnp.ee Trükitud AS Printon trükikojas

SISUKORD Eessõna 7 Kõik sai alguse Lahtist ja Hollolast 9 Meesteklassis 35 Kaitsevägi ja muud muutused 69 Lõpuks ometi välismaale 98 Uued tuuled Amsterdamis 136 Seiklus Barcelonas 158 Lapsepõlve lemmikklubisse 183 Tagasi Ajaxisse 205 Profijalgpalluri argipäev 219 Number kümme 247 Uued liigad 257 Soome koondis südames 285 Lahti – Helsingi – Tallinn 317

5

JARI LITMANEN

EESSÕNA „Millal sa kavatsed jalgpalli mängimise lõpetada?” Seda on minult uuritud regulaarselt alates ajast, kui tulin Amsterdami Ajaxist tagasi FC Lahtisse suvel 2004. Minu arvates on see pisut kummaline küsimus.

Mulle ei meenu, et oleksin kunagi lapsena kaalunud, et nüüd hakkan jalgpalli mängima. See on olnud osa minu elust nii kaua kui mäletan. Ma ei ole kunagi otsustanud hakata käima, jooksma ja nii edasi. Selliseid asju ei otsustata, need tulevad loomulikult.

Miks peab siis lõpetamist otsustama?

Mind on alati võlunud brasiilialik suhtumine jalgpalli.

Brasiilias sünnitakse, kasvatakse ja elatakse koos palliga ning mõned siirduvad sealt välismaale, et mängida elukutselistena.

Koju naastes jätkavad nad mängimist endale sobival tasemel.

Nii mängitakse esialgu kohalikes sarjades, pärast sõpradega parkides ja liivarandadel.

Näiteid on küllaga. Minust aasta noorem, Euroopa ja 1999. aastal maailma parimaks mängijaks valitud Rivaldo mängib oma pojaga samas meeskonnas Brasiilia tugevuselt teises liigas. Detsembris 2014 lõin palli mängu samal näidismängul Cafu, Brasiilia kahekordse maailmameistriga. Tookord 44-aastasena mängis või harjutas ta kolm-neli korda nädalas sellise koormusega, mida pidas enese jaoks sobivaks.

Cafu karjäär elukutselise mängijana on juba lõppenud, kuid jalgpalli naudib ta endiselt. Võistlussport pole ainuke viis elada.

7

JARI LITMANEN

Minul on jalgpalli samasugune suhtumine. Ma ei taha lõpetada mängimist, vaid jätkata seda omal viisil. Treenin ja mängin siiani, kuigi elukutselise sportlase tee on minu jaoks juba möödanik. Tahan enese eest füüsiliselt hoolt kanda, siis tunnen end ka vaimselt paremini. Jalgpall on minu eluviis, see on osake minust. See pakub mulle rõõmu ja head enesetunnet.

Olen jalgpalliga kokku kasvanud ja jalgpall on minuga kokku kasvanud. See on ilmselge, kui heita pilk tagasi mu senisele elule.

1.

KÕIK SAI ALGUSE LAHTIST JA HOLLOLAST Olen sündinud Lahtis, ja sport – õigupoolest kõikvõimalikud suve- ja talialad individuaal- ja meeskondlikus spordis – olid linnas käepärast. Lahti oli tollal ja on praegugi spordilinn. Seal on tegeletud kergejõustikuga, mängitud jalgpalli, jäähokit, korvpalli, võrkpalli ja pesapalli. Linn on kuulus muidugi ka tänu suusatamisele ja Salpausselä võistlused on kujunenud Soome klassikaks.

Sellises keskkonnas on sporditegemisest raske kõrvale jääda.

Meie peres kuulus sport igapäevaelu juurde. Minu isa Olavi ehk Mane mängis jalgpalli, samuti mingil ajal mu ema Liisa.

Minust neli aastat noorem väikeõde Sini valis oma alaks korvpalli. Kodus ei sunnitud mind kunagi sporti tegema, kuigi nii mõnedki on kahtlustanud isa mõju minu karjäärivalikul. Oli ta ju Soome meistrisarja tasemel mängija, kelle kontol on ka A-koondise maavõistlusi.

Minu arvates on sporditegemine või liikumine suur osa Lahti elaniku identiteedist. Väikesest saati käisin isa ja emaga kaasas mängudel ning treeningutel, riietusruumides ja meeskondade bussides, nii et minu kasvukeskkond oli tervikuna spordilembene.

9

JARI LITMANEN

Mu lapsepõlv ja noorusaeg oli tavaline Lahti töölisperekonna oma. Kodus ei olnud meil mingeid peeneid asju, kuid millestki polnud päriselt ka puudust. Mu esimeste eluaastate ajal elasime Liipolas. See oli 1970-ndate alguses kiiresti ehitatud korrusmajadega linnaosa, kus oli palju lastega peresid. Aastate jooksul on Liipolast tulnud palju jalgpallureid ja jäähokimängijaid, nagu näiteks jäähokimängijad Janne Laukkanen ja Pasi Nurminen, mõlemad on mänginud NHL-is. Jalgpalli poolelt on sealt peale minu pärit vähemalt veel Ismo Lius, Jari Rinne ja Petri Pasanen.

Kui ma oli kuueaastane, kolisime Hollola valda eramajja, kust oli Lahti keskusesse kümmekond kilomeetrit. Korrusmajas elades olin harjunud sellega, et kõikjal on samaealisi ja ka vanemaid lapsi. Õues hullati ja mängiti.

Kui läksime esimest korda uudistama meie tulevase kodu krunti, tundus sõit sinna lõputuna. Algul sõitsime mööda asfaltteed, millelt pöörasime kruusateele. Sealt suundusime veel väiksemale liivasele teele, kuhu parkisime auto. Väikese poisi silmade läbi olime jõudnud tühermaale. Siis kõndisime veel jupikese, kuniks isa ja ema ütlesid, et siia see meie uus maja ehitatakse.

Esimese reaktsioonina tõotasin, et siia metsa mina ei koli.

Mina jään vanasse kodusse. Kui aga hakati maja ehitama ja kõrvale kerkis veel teisigi hooneid, kujunes Hollola Tiilikangase elurajoonist eriti meeldiv koht elamiseks. Seal oli palju lapsi ja lastel samad mängud kui Liipola lähiümbruseski.

Liipolasse jäi siiski aga lähedane sõber, ülemise korruse Nina, kellega olime koos palju mänginud. Millalgi teatas Nina, et tahab minuga abielluda, aga mõne aja pärast võttis sõnad tagasi, sest kui mina peaksin hakkama jalgpalli mängima nagu mu isagi, siis olen palju kodust eemal. Oli Nina alles ettenägelik.

Me olime siis vaid kuueaastased …

Tiilikangasel kujunes mu teiseks koduks Kautonenide kodu meist kolme- ja pooleminutilise jalgrattasõidu kaugusel.

Nendega olime head peretuttavad. Minu isa oli Timo Kautoneni ehk Tilli lapsepõlvesõber. Nad olid lastena elanud samas piirkonnas ja üheskoos igasuguseid asju ette võtnud. Mõlemad mängisid jalgpalli Lahti Reipase klubis ja ka jäähokis olid nad

10

JARI LITMANEN

samas kaitsepaaris. Kui mõlemad ühel ajal veel ka isaks said, siis oli tihe läbikäimine iseenesestmõistetav.

Mina olin perepoegadest Tommiga ühel aastal sündinud ja kooli läksime samasse klassi. Tommi suurem vend Turo oli paar aastat vanem. Temaga mängisin alati samas juunioride meeskonnas, kus mu isa oli treener. Puutusin vennastega palju kokku, nii kõikidega koos kui ka eraldi. Neist said samuti jalgpallurid.

Kuna meie isad mängisid meistrisarjas, oli jalgpall meile väikesest saati tuttav. Mängupäevadel tiirlesime Lahti Reipase garderoobi ümbruses. Lahti Kisapuisto kant sai meile tuttavaks, sest Mane ja Tilli olid tavaliselt mängijatest viimased, kes riietusruumist lahkusid. Harjusime kojuminekut ootama. Lihapirukad, vorstid ja jäätised olid ammu söödud ning limonaadid joodud enne peremeeste saabumist.

Hiljem märkasime Tommi ja Turoga, et mingil kummalisel põhjusel olime ka ise need mängijad, kes jäid viimastena riietusruumi.

Võtsime rahulikult ega kiirustanud minema. Me pole kunagi seda rohkem arutanud, miks me riietusruumis nii kaua viibisime. Ise olen mõelnud, et mäng on nii intensiivne sündmus, et pärast seda on hea taastuda rahulikult, vestelda mängukaaslastega ja käia duši all. Võimalik, et ka meie isad tundsid samamoodi.

Riietusruumis on mõnus võtta rahulikult, aga mul on olnud ka mängukaaslasi, kes kiirustavad kohe pärast mängu lõppu duši alla või jõuavad koju minna enne, kui ma pole saanud mänguvarustustki seljast võetud.

Kui mängisin 1980-ndate lõpus esimest hooaega meistrisarjas ja mul polnud veel juhiluba, sõidutas isa mind tihti võistlustelt koju. Mõnikord tegi ta märkuse, et võiksin garderoobist pisut kiiremini välja tulla. Selle peale oli hea konstateerida, et mäletan küll, kuidas mul eneselgi tuli sageli garderoobi juures oodata. Tema enda eeskuju oli nakatanud.

Liikumisrõõm Kool, kodune taust ja jalgpall ühendasid Kautonenide poisse ja mind, aga samamoodi liitsid meid ka teised spordialad.

Näiteks korraldasime mängult oma Kesk-Euroopa suusahüppeturnee. Jälgisime osavõistlusi kõigepealt televiisorist ja

11

JARI LITMANEN

pärast läksime suuskadel Kautonenide kodu lähedal olevale väikesele mäele. Tipphüppajad, nii soomlased (Törmänen, Ylianttila, Kokkonen jne) kui ka välismaalased (Innauer, Weißflog jt), olid kõvad tegijad ka meie mäe otsas. Mul on meeles, kuidas ma ise olin mitmel korral Lahti maailmameister Jari Puikkonen. Õigupoolest just nime pärast mind eeldatigi olevat Jari Puikkonen. Isa oli noorena harrastanud suusahüppeid, nii et seegi harrastus pidi mul kuidagi veres olema. Ma ise ei ole kunagi tegelikult õigel hüppemäel käinud. Ka olümpiamängude või MM-võistluste ajal olid meil omad võistlused. Seal me ka suusatasime.

Wimbledoni tenniseturniir kuulus kindlalt jälgitavate saadete hulka. Vaatasime mänge televiisorist ja seejärel muutus Kautonenide asfalteeritud kodutänav meie mänguväljakuks.

Kriidiga tõmmati äärejooned ja paar sõpra hoidsid nööri võrguks. Seal mängisid björnborgid, johnmcenroed ja jimmyconnorsid alati vastavalt sellele, kes finaali pääses. Ka Ivan Lendl osales meie turniiridel, sest üks Kautoste puureketitest sattus olema sama mudeliga kui temal.

Jälgisime nii ühte kui ka teist ala ning proovisime järele teha.

Meelde tulevad odaviskevõistlused, mille jaoks raiuti peened puud ja laasiti sellelt oksad. Siis veel vaid joon liivale ja oda viskama!

Koolis oli mu lemmikaine kahtlemata kehaline kasvatus.

Nendes tundides tehti läbi kõik spordialad ja õhtuti pärast kooli harrastati eri spordiliike. Mitmekülgne liikumine oli äärmiselt loomulik. Ka mu isa mängis jalgpalli kõrvalt jäähokit umbes 18-aastaseni. Suusahüppeid harrastas ta 14−15 aasta vanuseni.

Emal oli aga uisutanud, tegelenud kergejõustikuga ja mänginud jalgpalli. Üleüldine sportlikkus ja liikumine olid tõenäoliselt tüüpilised kogu 1970-ndate aastate Soomele, kuid Lahtis oli minu arvates suhe spordiga eriline, seda nii suve- kui ka talialadel.

Suvealadest oli 1950-ndate Soome lemmik pesapall, alates 1960-ndatest on jalgpallil kõigutamatu roll Lahti spordikultuuris. Võrkpallis oli 1960.−1970. aastatel edukas Lahti Kimmo.

Korvpall tõusis tugevalt esile, algul 1980-ndatel naiste, hiljem

12

JARI LITMANEN

1990-ndatel meeste seas. Talviti on jäähoki olnud kõva sõna.

Lahtit tuntakse loomulikult tänu suusahüpetele ja hüppemäed on kindlasti linna silmtorkavaim tunnus. Kuid on üllatav, et hoolimata suurepärasest suusamaastikust pole Lahtist peale Siiri Rantase ehk Äitee ja Aino-Kaisa Saarise (Hollola) palju rohkem tuntud suusatajaid tulnud.

Meenutades 1970-ndate liikumisharrastusi, tasub meeles pidada, et tol ajal polnud kodus suurt midagi teha. Ei olnud arvuteid ja televiisoriski oli täpselt vaid kaks kanalit. Ja sealt ei tulnud laste jaoks midagi põnevat, välja arvatud mingil ajal „Pikku kakkose” saade.

Kodus vaadati televiisorist laias laastus ainult Eurovisiooni, laulusaadet „Syksyn sävel”, suusatamise, kergejõustiku, jäähoki ja jalgpalli MM-i, olümpiamänge, Izvestija jäähokiturniiri, KeskEuroopa mäginädalat, Wimbledoni tenniseturniiri ja laupäeviti Inglismaa liigat. Tol ajal teadsime täpselt, mis päeval ja mis kellaajal mingi saade telekast tuli. Muul ajal oldi sõpradega õues, kus ei tulnud tegevusest puudust. Meie lapsepõlv möödus sporti tehes ja mängides.

Jalgpall kujunes minu spordialaks mingil määral geenide kaudu, kuid sama tugevalt figureeris selle kõrval jäähoki.

Mängisin jalgpalli Lahti Reipas ja jäähokit Kiekkoreipases.

Jõudsin kahe alaga tegeleda 14-aastaseni, kuid siis mõtlesin, et pean valiku tegema. Jäähoki tõeliselt meeldis mulle ja kui minust ei oleks saanud jalgpallur, siis kindlasti jäähokimängija.

Siiski on jalgpall mulle alati südamelähedasem olnud. Kui pidin valiku tegema, olin veendunud, et loobun jäähokist. Kui teatasin loobumisest telefoni teel oma jäähokitreenerile, ründepartner Toni Koivuse isa Markkule, kerkisid mulle pisarad silma.

Nüüd uisutan liiga harva, eelkõige poegade Caro ja Brunoga ning mõned korrad talvel võistlustel, kuhu mind on kutsutud.

Kuigi praegu mängin jäähokit ja vaatan mänge vähem, sobisid lapsena jäähoki ja jalgpall hästi kokku – üks kindel suve-, teine taliala.

Mõnikord oli siiski päris keeruline ajaplaani kokku sobitada.

Meenuvad nii mõnedki koolihommikud, kui tuli nii jäähoki- kui ka vutikott valmis panna. Kõigepealt kooli, koolist koju ning

13

JARI LITMANEN

kodust bussiga linna, jäähokikott ühe ja vutikott teise õla peal.

Mõlemad trennid teineteise otsa, ja siis hüppasin taas bussile või tuli isa mulle järele. See oli meeletult tore aeg. Usun, et tol ajal mu seotus spordi ning liikumisega tugevnes ja kirg nende vastu kasvas.

Ma ei mäleta, et oleksin kordagi puudunud trennist põhjusel, et mul poleks olnud huvi minna. Pigem oli vastupidi. Näiteks talviti oli jäähokitreeningute külmapiiriks −20 kraadi. Mäletan, kuidas mõnikord puhusin termomeetri peale, et saaksin mõnele treeningukaaslasele helistada ja teatada, et meil on temperatuur ainult −19,5 kraadi. Sellisel kombel tõestasin, et oli piisavalt soe välijääl trenni teha.

Meie elurajooni keskel asetses väljak, mis oli laste jaoks toredaks kohtumispaigaks. Seal korraldati alati ägedaid mänge nii suvel kui ka talvel ja seal sain kokku ka paljude kohalikega.

Meie piirkonnas elas huvitavaid inimesi, teiste hulgas hiljem näitlejatena ja koomikutena tuntud õde-venda Salminenid, näitleja Oskari Katajisto ja vormelimeestena tuntud Koiraneni vennaksed.

Lahti Reipas ja teised lemmikud Võib öelda, et sündisin ja kasvasin kokku spordiga ning eelkõige jalgpalliga. Samal kombel sulandusin ka klubisse Lahti Reipas.

Minu isa mängis Reipases aastakümneid, mille jooksul sai ta ühel korral võidu Soome meistrivõistlustel ja viiel korral Soome karikavõistlustel. Päris väiksena olin Lahti Reipase esimese naiskonna ehk mimmitiimi maskotiks. Ema oli liitunud naiskonnaga kohe, kui see 1970-ndate alguses moodustati.

Kui olin väike, oli Reipase meeskonna oranži ja musta värvi näha kõikjal mu ümber. Kui läksin Kautoste juurde külla, tuli Reipas ka seal vastu, sest Tilli oli mu isa meeskonnakaaslane.

Minu õe ristiisa oli Matti Sandberg, samuti Reipase mängija.

Alles siis, kui hakkasin ise meeskonnas mängima, mõistsin, et Lahtis on ka teisi meeskondi.

1970. aastatel vaadati televiisorist Inglismaa liigat ja minu lemmikmeeskond oli Liverpool. Mäletan vähemalt juba aastaist 1976−1977 Liverpooli meeskonda, kus mu lemmikuks oli alguses

14

JARI LITMANEN