London

Peter Ackroyd

LOndon luhibiograafia

Inglise keelest t천lkinud Kalev Lattik

3

6

Sisukord Illustratsioonid 10 Kronoloogia 12 Kaardid 15 Linn kui keha Muinasajast 1066. aastani 1. Meri 2. Kivid 3. Püha! Püha! Püha!

Varakeskaeg 4. Kaitsku teid kõiki seadus Londoni kontrastid 5. Lärmakas ja lakkamatu 6. Vaikus on kuldne Hiliskeskaegne linn 7. Sessinatses seltsis Pimedusse mähitud 8. Üsna hämar ja kitsas Londoni naabrus 9. Ristteed London kui teater 10. Mängu! Mängu! Mängu!

11. Ta’i äiri me kanti ei ialeski enam 12. Jõhkrad rõõmud 13. Muusikat, palun 14. Aja märgid 15. Kõiksugu linnakodanikud Taud ja tuli 16. Katk te üle 17. Punaseks võõbatud linn 7

21 25 34 46 51 69 77 82 87 103 115 126 136 142 147 153 157 170

Kuritöö ja karistus 18. Newgate’i vangla ballaad 19. Karistamise ajalugu 20. Londoni ooper 21. Punarinnad, sinikuued ja teised 22. Ja ongi kogu pull Ablas London 23. Kokandustund 24. Sööge siin või võtke kaasa 25. Turuaeg 26. Väljaheited 27. Väike naps, või kaks 28. Klubielu 29. Paha lõhn 30. Seksivärk 31. Kull või kiri?

London kui rahvahulk 32. Hulkade võim Londoni looduslugu 33. Andke provval’ üks lill 34. Udune päev Linnaöö 35. Saagu valgus Vägivaldne London 36. Rahutuse läte 37. Võitlust! Võitlust!

Must ja valge maagia 38. Nägin meest, keda polnud Londoni jõed 39. Tume Thames 40. Kaduma läinud Maa all 41. Pinna all peidus Victoria-aegne megalopol 42. Impeeriumilinnade võrdkuju

8

178 188 200 206 211 224 234 244 250 259 271 276 280 289 294 307 317 325 334 347 366 377 386 389 396

Londoni heidikud 43. Nad on alati meiega 44. Neil oli rohkem hääli Naised ja lapsed 45. Naisalge 46. Õue mängima kõik lapsed!

Ida ja lõuna 47. Haisev kuhjatis 48. Lõunapoolne jäätmaa Impeeriumi keskus 49. Asi on vist selles, et ma olen londonlane Pärast Esimest maailmasõda 50. Äärelinna unistused Blitz 51. Sõjateated Linn saab uue kuue 52. Jõukust, mitte ilu

409 424 428 437 452 462 467 479 484 493

Allikaülevaade 502 Nimeregister 516

9

Londoni City ja selle ümbruskond aastal 2000

Näitusekeskus Barbicani jaam

Farringtoni jaam

Smithfieldi turg

Barbicani keskus Londoni Muuseum Püha Bartolomeuse haigla

KeskkriminaalPüha kohus Pauluse katedraal

Raekoda

City Thameslinki jaam

Blackfriarsi sild

Blackfriarsi jaam

16

Millenniumi jalakäijate sild

Southwarki sild

Kaart

Moorgate’i jaam

Liverpool Streeti jaam

Tower 42 Inglise Pank

Lloyd’si hoone Fenchchurch Streeti jaam

Cannon Streeti jaam

Londoni Tower

Londoni sild Southwarki katedraal

Toweri sild London Bridge’i jaam

17

St Katharine’i sadam

20

Linn kui keha Eessõna 2000. aasta väljaandele Kujutlus Londonist kui inimkehast on tabav ja eripärane. Selle jäljed ulatuvad Jumala linna pildilise väljenduseni, müstilise kehani, kus Jeesus Kristus kujutab pead ja kodanikud muid kehaosi. Londonit on nähtud ka noore mehena, kelle käed on vabadust kuulutavas žestis välja sirutatud – eeskuju on võetud Rooma pronksskulptuuridelt, kuid iseenesest kehastab see pidevas edenemis- ja eneseusutuhinas laieneva linna tarmu ja juubeldamist. Siin võib aduda „Londoni sooja tuksuvat südant”.

Linna kõrvaltänavad meenutavad ahtaid sooni ja selle pargid on nagu kopsud. Linnasügise udus ja vihmas näivad läikiv sillutis ja vanade kujade munakivid otsekui veritsevat. Kui Bartolomeuse hospiitsi kirurg William Harvey jalutas mööda tänavaid, märkas ta, et tuletõrjepumpade voolikud purskavad vett nagu läbilõigatud arterid verd. Cockneyt kehana kirjeldavad kujundid on ringelnud sadu aastaid: „molu” on esimest korda mainitud 1550. aastal, „käbaraid” 1590. aastal, „larhvi” 1708. ja „musi” 18. sajandi keskel.

Harvey 17. sajandi hospiits asus Smithfieldi tapalavade lähistel – ja siit sünnib veel üks kujutluspilt. See linn on lihalik ja ablas, ennast inimestest ja toidust, kaupadest ja joogist paksuks õginud, ta manustab ja väljutab, teda hoiab liikvel igikestev ahnus ja himu.

Daniel Defoe silmis oli London üks suur keha, mis „ajab kõike ringi, laseb kõik välja ja lõpuks tasub kõige eest”. Sestap portreteeritaksegi teda tavaliselt peletisena, pundunud ja tursunud hiiglasena, kes tapab rohkem, kui sigitab. Ta pea on liiga suur, ülejäänud keha-

21

osadega võrreldes mõõdust väljas, ka tema nägu ja käed on kasvanud koletislikeks, korrapäratuteks ja „täiesti vormist välja”. Ta on „tusk” ja suur kasvaja. Palavikus vappuv ja põrmu läkastav keha, mis kandub katkust tulekahjuni. Ükskõik kas me näeme Londonis värsket ja äsja ärganud noormeest või moondunud hiiglast, igal juhul peame suhtuma temasse kui inimkujusse, mis järgib omi elu- ja kasvamise seadusi.

Ja siin on tema elulugu.

Võib vastu vaielda, et säärane elulugu ei saa olla mingiski mõttes päris ajalugu. Tunnistan süüd ja õigustan end sellega, et olen tuletanud oma uurimuse stiili ainevalla loomusest. London on labürint, poolenisti kivist, poolenisti lihast. Teda ei saa tervikuna haarata, teda saab üksnes aduda käikude ja kangide, hoovide ja tänavate kõrvena, kus isegi kõige kogenum linlane võib tee kaotada. Kummaline on seegi, et labürint muutub ja laieneb lakkamatult.

Londoni elulugu trotsib ka kronoloogiat. Tänapäeva teoreetikud on arvanud, et sirgjooneliselt kulgev aeg on kõigest inimliku kujutlusvõime sünnitis, London aga on jõudnud sellise järelduseni juba varem. Linnas võib näha korraga paljusid ajavorme ja minust oleks rumal muuta tema loomust lihtsalt selle nimel, et luua tavapärane narratiiv. Just seepärast liigub see raamat läbi aja isepidi, moodustades omaenda labürindi. Kui Londoni vaesuse ajalugu käib kõrvu Londoni hullumeelsuse ajalooga, siis võivad nende seosed pakkuda märksa tähenduslikumat infot kui ükski ortodoksne historiograafiline uurimus.

Ajaloo peatükid meenutavad John Bunyani väikseid väravauksi, mille ümber laiuvad masendusemülkad ja alanduseväljad. Niisiis hälbin mõnikord kitsalt rajalt, et otsida noid linliku elukogemuse orge ja kõrgendikke, mis ei hooli ajaloost vähimatki ja painduvad haruharva mõistuse analüüsi ees. Ma tunnen pisut asja ning usun, et see pakub küllaldast tõestusmaterjali. Ma pole Vergilius, kes on valmis juhtima usinaid Dantesid mööda kindlapiirilist ja ringjalt kulgevat teed. Ma olen kõigest üks kobav londonlane ja tahan juhtida teisi neile teedele, mida olen kogu elu püüdnud tundma õppida.

Selle raamatu lugejatel tuleb uidelda ja hämmastuda. Nad võivad

22

teekonnal eksida, nad võivad kogeda ebakindluse hetki ning puhuti võivad neid imestama panna kummalised fantaasiad ja teooriad.

Mõnel tänaval peatuvad nende kõrval veidrad ja haprad inimesed, kes anuvad tähelepanu. Tuleb ette hälbimisi ja vastuoksusi – London on nii suur ja nii metsik, et see hõlmab korraga kõike –, aga ka otsustamatust ja mitmetähenduslikkust. Ent üksiti ootab ees ilmutuslikke hetki, kui linn pakub inimmaailma saladustele pelgupaika. Nendel puhkudel on tark mõõtmatuse ees kummarduda. Niisiis seame end ootusärevalt valmis, silme ees teeviit „London”.

Peter Ackroyd London

23

24

Muinasajast 1066.

a a s ta n i

1.

Meri Kui te katsuksite Charing Crossil kuningas Charles I ratsamonumendi alusplaati, tunneksid te sõrmed plaadipinnalt eenduvaid meriliiliate, meritähtede ja merisiilikute kivistisi. Sellest mälestusmärgist on olemas üks 1839. aasta foto, mis mõjub oma troskade ja silinderkübaras poisikestega väga ammusena, ja ometi jääb veel kujuteldamatult kaugemale aeg, kui elasid nood tillukesed mereolevused. Alguses oli meri. Kunagi oli üks vodevillilaul pealkirjaga „Miks ei võiks Londonis merd olla?”, aga see on liiane küsimus: viiskümmend miljonit aastat tagasi oli praeguse pealinna asukoht sügaval veel all.

Merevesi pole lahkunud jäljetult, selle kohalolust annab tunnistust Londoni päevinäinud kivimaterjal. Portlandi kivil, millest on ehitatud Tollihoone ja vana Pancrase kirik, on näha diagonaalset tekstuuri, mis viitab ookeanihoovustele; Briti Muuseumi ja ülemlinnapea residentsi Mansion House’i seintel on iidsete austrikarpide mustrijäljed. Waterloo jaama hallikas marmoris on siiani näha meretaimi ning jalakäijate tunnelite kurrulistes seintes on aimata orkaanide jõudu. Ka Waterloo silla materjalis võime avastada hilise juura ajastu merepõhja. Nii on looded ja tormid ikka veel kõikjal me ümber ning nagu kirjutas Shelley Londoni kohta, „meri otsatu … ahnelt saaki nõudes”.

London on alati olnud ääretu ookean, kus ellujäämine pole kindel.

Püha Pauluse katedraali kuplit on nähtud vappumas udu „häguse muremere” kohal, sellal kui tume rahvamurd tungleb üle Londoni või Waterloo silla, kuni paiskub jugadena Londoni kitsastele tänavatele.

19. sajandi keskpaiga sotsiaaltöötajad rääkisid Whitechapeli ja Shoreditchi „uppuvate” inimeste päästmisest ning sama ajastu romaanikirjanik Arthur Morrison ahastab, kuidas „inimriismete ulguv meri” halab pääsemise järele.

Kaugemalt vaadates võite näha katusemerd, ilma et teil oleks tume-

25

M U I N A S A J A S T 1 0 6 6 . A A S TA N I

dast rahvamurrust rohkem aimu kui mõne tundmatu ookeani sügavikuasukatest. Kuid linn oma valingute ja voogudega, oma vahu ja kobrutamisega on alati lõõtsutav ja rahutu koht. Tema tänavate hääl on nagu merikarbi kohin, ja mineviku suures sombus uskusid inimesed, et nad lamavad ookeani põhjas. Isegi keset linnavalgustust võib kõik näida nagu George Orwelli kirjelduses: „ookeani põhjas, helendavate, liuglevate kalade seas”. Selline on Londonist loodud püsikujutelm, eriti 20. sajandi romaanides, mille lootusetuse- ja rusutusetundes muutub linn vaikseks, salapäraste sügavikega paigaks.

Ja ometi, nagu meri ja võllas, nii ei ütle ka London kellelegi ära.

1877. aastal kaevati Victoria ajastule omase insenerikunsti suurejoonelise näitena Tottenham Court Roadi lõunapoolses otsas tohutu 360-meetrine šaht. See viis rännakule sadade miljonite aastate taha, jõudes paiga ürgaegse maastikuni; selle tõendusmaterjali najal saame loetleda meie jalge alla jäävaid kihte devonist kuni juura ja kriidi ajastuni. Nende kihtide kohal lasub kakssada meetrit kriiti, mida võib Downsi ja Chilternsi kandis näha paljanditena, mis ääristavad Londoni nõgu, mille taldrikusarnaste nõlvade vahel linn asubki. Selle kriidi kohal paikneb tihke Londoni savi, mis omakorda on kaetud kruusa- ja liivsavilademetega. Nii saab linna rajamine mitmeski mõttes alguse just siin: peagu kaks tuhat aastat on Londoni majade ja ühiskondlike hoonete ehitamiseks kasutatud sedasama savi, kriitkivi ja liivsavi. Otsekui oleks linn võrsunud oma eelajaloolisest algupärast ja loonud möödaniku mateeriast inimasustuse.

See savi pressiti ja põletati Londoni telliskiviks, eriliseks kollakaspruuniks või punaseks telliseks, millest on ehitatud Londoni hooned.

See on kõige ehedam genius loci väljendus ja Christopher Wren arvas, et „Londoni ümbruse maapõu varustab meid õige asjakorralduse juures sama hea tellisega, kui olid Rooma tellised … ja need püsivad meie kliimas kauem kui ükski kivi, mida me saar pakub”. William Blake nimetas Londoni tellist „hästi sepistatud kiindumuseks”, pidades silmas seda, et savi ja kriidi muutmine tänavate koostematerjaliks kujutab endast tsiviliseerivat tegevust, mis koob linna ja tema eelajaloolise mineviku samasse lõime. 17. sajandi majad on tehtud tolmust, mis ajus jääajal 25 000 aastat tagasi üle Londoni piirkonna.

26

MERI

Londoni savi pakub ka käegakatsutavamat tõestusmaterjali: Trafalgari väljaku all lamavad jõehobud ja elevandid, Charing Crossil lõvid ja St Martin-in-the-Fieldsi kõrval pühvlid. Woolwichi põhjaosas on leitud pruunkaru, Holloway vanadel kiviväljadel kalade ja Brentfordis hai jälgi. Londoni metsloomade hulka kuuluvad veel põhjapõdrad, hiidkoprad, hüäänid ja ninasarvikud, kes kunagi sõid Thamesi luhtadel ja loogete ääres rohtu.

Londoni esiajalugu kutsub esile lõputuid mõttemänge ning väljavaade pärineda sellest inimkogukonnast, kelle asualadele laoti palju tuhandeid aastaid hiljem tänavad ja püstitati majad, on kindlasti nauditav. Pole kahtlust, et see kant on olnud katkematult asustatud vähemalt viisteist tuhat aastat. Southwarkis välja kaevatud rohked kivitööriistad on oletatavasti mesoliitilise töönduse jäänused, Hampstead Heathil on avastatud sama ajajärgu jahileer, Claphamis on välja kaevatud neoliitikumist pärit savikauss. Neis muistsetes asupaikades on leitud süvendeid ja auke koos inim- ja söögijäänustega. Nood ammused inimesed jõid mõdu- või õllesarnast jooki. Nagu nende londonlastest järeltulijad jätsid nemadki kõikjale kohutavas koguses rämpsu.

Nagu järeltulijad kogunesid nemadki ühisteks teenistusteks. Paljude tuhandete aastate jooksul kohtlesid muistsed inimesed suurt jõge nagu jumalikku olevust, keda tuleb lepitada, ja loovutasid selle sügavustele oma suurte lahkunute surnukehad.

Hilisneoliitikumi ajal tekkis Thamesi enamasti soisevõitu põhjakaldale kaks kruusa ja liivsaviga kaetud paarisküngast, mida ümbritsesid tarn ja pajud. Künkad olid kaksteist kuni viisteist meetrit kõrged ja neid lahutas org, milles voolas jõgi. Meie tunneme neid Cornhilli ja Ludgate Hillina, mille vahel jooksis nüüdseks kinni kaetud Walbrooki jõgi. Nii sündis London.

Nimi arvatakse olevat keldi algupära – see tekitab täbarust neis, kes usuvad, et enne, kui siia ehitasid oma linna roomlased, polnud siin mingit inimasustust. Nime tähendus on siiski vaieldav. Aluseks võib olla Llyn-don – järve või jõe (don) ääres asuv linn või kindlus (Llyn) –, ent see toob meelde pigem keskaegse kõmri kui muistse keldi keele.

Algupära võib olla ka Laindon ’pikk küngas’ või gaeli lunnd ’lodu’. Ühe kõige intrigeerivama oletuse järgi, mis põhineb londonlaste

27

M U I N A S A J A S T 1 0 6 6 . A A S TA N I

hiljem omandatud vägivaldsel mainel, tuleneb nimi keldi omadussõnast londos ’metsik, raevukas’.

Spekulatiivsema etümoloogia kohaselt kuulub nimeandmise au kuningale nimega Lud, kes olevat valitsenud roomlaste sissetungi sajandil. Ta pannud paika linna tänavavõrgu ja ehitanud selle müürid.

Pärast surma maeti ta värava kõrvale, mis kandis tema nime, ja nii saigi linn tuntuks kui Kaerlud või Kaerlundein – Ludi linn. Skeptilise meelelaadiga inimesed kipuvad sedasorti lugusid tõrjuma, ent tuhat aastat vanad legendid võivad kätkeda sügavat ja üksikasjalikku tõde.

Ometi on nime algupära jäänud saladuseks. (On pisut kummaline, et ka linnaga kõige rohkem seostatud kivimi – kivisöe – nimel ei ole kindlat päritolu.) Selle süllaabiline tarm, mis toob mõtteisse väe ja tormi, on kaikunud läbi ajaloo: Caer Ludd, Lundunes, Lindonion, Lundene, Lundone, Ludenberk, Longidinium ja veel paarkümmend teisendit. On isegi arvatud, et see nimi on keltidest endistki muistsem ja pärineb nooremast kiviajast.

Londonit ümbritseva piirkonna kirjeldus, mille maalis Julius Caesar esimesel Kristuse-eelsel sajandil, annab tunnistust, et siin valitses keerukas, rikas ja arenenud hõimukultuur. Selle rahvaarv oli „ebatavaliselt suur” ja „maapind eluasemetega tihedalt üle külvatud”. Pole päris kindel, mis rolli täitsid sel ajal paariskünkad – võib-olla oli tegu pühapaikadega, kuid nende sobiva asendi tõttu võidi neid kasutada ka kindlustustena, mille abil kaitsti jõge mööda kulgevat kaubavedu. On küllaga põhjust arvata, et see Thamesi kant oli raud- ja viimistletud pronksesemete tootmise poolest tuntud kaubandus- ja töönduskeskus, kuhu Gallia, Rooma ja Hispaania kaupmehed tõid keraamikat, veini ja vürtse ning viisid kaasa vilja, metalli ja orje.

Monmouthi Geoffrey 1136. aastal valminud ajalooteose järgi oli London sel ajajärgul kahtlemata Britannia tähtsaim linn. Kuid tänapäeva uurijate kinnitusel põhineb ta töö kadunud tekstidel, on täis segast ilukõnet ja teadmatusest sündinud oletusi. Näiteks seal, kus Geoffrey räägib kuningatest, eelistavad nemad loetleda hõimunimetusi; kus tema dateerib sündmusi piibli toel, pakuvad nemad sellist mõistet nagu noorem rauaaeg; kus tema selgitab vastasseise ja ühiskondlikke muutusi üksikisikute inimlike kirgedega, seal rajanevad uuemad esiajaloo ülevaated abstraktsetel kaubanduse ja tehnika

28

MERI

mõjudel. Vaatenurgad võivad olla vasturääkivad, aga need ei ole tingimata ühildamatud. Näiteks usuvad varase Britannia ajaloo uurijad, et Londoni piirkonnast põhjas elas trinovantide hõim. Kummaline küll, aga Geoffrey väidab, et linna esimene nimi oli Trinovantum. Samuti märgib ta Londonis asunud pühamuid, ent isegi kui need tõesti olemas olid, on nende palissaadid ja puitpiirded kadunud Rooma-aegse linna kivide ning hilisemate põlvede tellise ja tsemendi alla.

Kuid miski pole jäädavalt kadunud. 20. sajandi esimesel neljal aastakümnel pingutasid ajaloolased märkimisväärselt, et avastada midagi Londoni oletatavasti varjatud minevikust. Sellistes raamatutes nagu „Londoni kadunud keel”, „Legendide London”, „Eelajalooline London” ja „Londoni esimesed asukad” uuriti põhjalikult keltide ja druiidide aja Londoni märke ja jälgi ning neid peeti tähendusrikasteks.

Näiteks tõsiasi, et praegused tänavanimed Colin Deep Lane, Pancras Lane, Maiden Lane, Ingal Road võivad osutada keldi algupärale, on sama õpetlik kui iga materiaalne leid, mis on muistsest linnast säilinud.

Kõigest hoolimata on druidism selle ajajärgu kontekstis kõige kahtlustäratavam või keerukam ainevald. Pole kahtlust, et sel oli keldi asulates kindel koht. Julius Caesar, kelle seisund tagab talle kõnealusel teemal mõningase autoriteedi, kinnitas, et druiidide usund oli leiutatud (inventa) Britannias ja keltidest järgijad olid saabunud saarele eesmärgiga pühenduda selle saladustesse. See esindas väga edenenud ja saare eripärast religioosset kultuuri.

On arvatud, et Londoni piirkonda kontrolliti kolmelt pühalt kääpalt, mille nimed olid Penton Hill, Tothill ja White Mound, mida teatakse ka Tower Hillina. On hõlbus kuulutada niisugused teooriad mõttetuseks, ent kummaliste paralleelide ja kokkusattumuste tõttu on need huvitavamad kui meie päevade psühhogeograafide tavapärased fantaasiad.

On teada, et muistse jumalakummardamise püha paika tähistas allikas, hiis, kaev või rituaalne sammas.

Pentonville’i kõrgendikul asuvas White Conduit House’i parkaias on leitud viiteid „puhmaslabürindile”, mis olevat tähistanud püha mäge või hiit. Kohe selle lähedal on kuulus Sadler’s Wellsi allikas.

Hiljem on selle allika vesi voolanud nüüdse Sadler’s Wellsi teatri

29

M U I N A S A J A S T 1 0 6 6 . A A S TA N I

orkestriaugu all, kuid keskajal peeti seda pühaks ja seda kasutasid oma talitustel Clerkenwelli preestrid. Ka Pentonville’i kõrgendiku riitusepaik on olnud hiljem veevõtukoht ja päris viimase ajani asus seal Londoni Veevärgi kontor.

Veel üks labürint avastati Westminsteris, kunagi Tothill Fieldsina tuntud kohas, mida on kujutanud Hollar 17. sajandi keskpaigast pärit gravüüril. Siingi on püha allikas, mis saab alguse Westminsteri Dean’s Yardis. Juba varakult rajati siia White Conduit Fieldsi parkaia sarnane laadaplats, nagu kinnitab vanim säilinud viide aastast 1257.

Niisiis on need kohad võrreldavad. Ja on teisigi ahvatlevaid kokku­ sattumusi. Vanadel kaartidel äratab Tothill Fieldsi naabruskonnas tähelepanu nimi St Hermit’s Hill. Pentonville Roadi kandis on tänapäevalgi tänav nimega Hermes. Huvitav on ehk seegi, et ühes selle paiga majas elunes arst, kes levitas „elu palsamina” tuntud ravimit; hiljem asutati majja observatoorium.

Tower Hillil oli kunagi allikas, mille selgel kihiseval veel väideti olevat tervistav toime. Seal asub siiani keskaegne kaev ja seal on välja kaevatud noorema rauaaja matusekoht. Pole küll labürinti, aga omad keldi legendid on selgi paigal: keskaegse kõmri ürikukogu „Walesi triaadid” andmeil on müütilise hiiglase ja kuninga Brân Õndsa (Brân Fendigaidd) kaitsmisväega pea maetud White Hillile, et hoida vaenlasi kuningriigist eemal. Müütiline Londoni asutaja Brutus olevat maetud Tower Hillile pühale maale, mida kasutati kuni 17. sajandini taevavaatlusteks.

Penton Hilli ja Tothilli etümoloogia on üsna kindel. Pen on pead või küngast tähistav keldi sõna, ton aga sõna tor/tot/twt/too teisend ja tähendab allikat või tõusvat maapinda. (Wycliffe kasutab sõna tot või tote näiteks Siioni mäe kohta.) Romantiliselt meelestatud inimesed on arvanud, et tot tuleneb Egiptuse jumalast Thotist, kes on teadagi reinkarneerunud Hermes, Kreeka lüüramuusika kehastus.

Hüpotees on selline: Londoni künkad, millel on väga palju sarnaseid jooni, on tegelikult druiidi rituaalide pühapaigad. Labürint on tamme­ hiie püha vaste, sellal kui allikad ja kaevud tähistavad vetejumala kummardamist. Niisiis oli Londoni Veevärgi kontor sobivas asukohas.

Parkaiad ja laadaplatsid peegeldavad sealsamas toimunud eelajaloolisi pidustusi ja kokkusaamisi. Sestap on ajaloohuvilised nimetanud Tothilli, Penton Hilli ja Tower Hilli Londoni pühadeks paikadeks.

30

MERI

Muidugi on laialt levinud usk, et Pentonville on saanud nime 18. sajandi hangeldajalt Henry Pentonilt, kes seda piirkonda arendas. Kas ühel kohal võib olla mitu identiteeti, mis ilmnevad eri aegadel ja erisugustes tegelikkusepiltides? Ons võimalik, et mõlemad Pentonville’i selgitused on ühel ja samal ajal tõesed? Kas Billingsgate võib olla saanud nime keldi kuningalt Belinuselt või Belinilt, nagu pakkus 16. sajandi suur minevikutalletaja John Stow, või pärineb see kunagiselt maaomanikult isand Belingilt? Kas Ludgate kannab tõesti keldi vetejumala Ludi nime? Siin on kahtlemata mõtlemisainet.

Sama tähtis on otsida tõendeid jätkuvuse kohta. Tõenäoliselt olid vanadel brittidel oma muistsed usutavad ammu enne seda, kui druiididest kujunesid nende kultuuri usujuhid, ja keldi rituaalid omakorda näikse olevat üle elanud roomlaste valitsemisaja ning hilisemad saksi hõimude sissetungid.

Sel keldi ajajärgul, mis hiilib otsekui mõni kimäär teadaoleva maailma varjus, saavad alguse Londoni suured legendid. Ajalooürikud tunnevad üksnes sõdivaid hõime, kelle juba mõnevõrra arenenud ühiskond oli vägagi selgelt liigendunud. Teisisõnu tähendab see, et nad ei olnud tingimata metsikud, ja Vana-Kreeka geograaf Strabon kirjeldab üht saadikust britti kui hästi rõivastuvat, arukat ja meeldivat. Tema ladusa kreeka keele järgi „oleks võinud arvata, et ta on üles kasvatatud lütseumis”. Just säärasel taustal arenevad ka need lood, milles London saavutas tähtsaima linna staatuse. Brutus – legendi kohaselt linna asutaja – maeti Londoni müüri äärde. Kuningas Locrinus hoidis oma armastatut Estrildist salajases maa-aluses kambris.

Bladud, kes tegeles võlukunstiga, ehitas tiivapaari, millega lennata üle Londoni, kuid kukkus linnasüdamesse, võib-olla otse Ludgate Hillile rajatud Apollo templi katusele. Dunvallo, kuningas, kes koostas vana seaduste­kogu, maeti Londoni pühamu kõrvale. Sellest ajajärgust pärinevad ka Leari ja Cymbeline’i lood. Veelgi vägevam on legend hiiglasest nimega Gremagot, kes on veidra alkeemia läbi muundunud kaksikuteks Googiks ja Maagoogiks, kellest said Londoni kaitse­ vaimud. Tihti on arvatud, et need iseloomulikult metsikud tegelased, kelle raidkujud on seisnud aastasadu raekojas, kaitsevad kumbki üht Londoni paarisküngast.

Selliseid lugusid on talletanud John Milton üle kolmesaja aasta

31

M U I N A S A J A S T 1 0 6 6 . A A S TA N I

tagasi avaldatud „Britannia ajaloos”. „Pärast seda ehitab Brutus välja­ valitud paika Troia nova, mis muutus aja jooksul Trinovantumiks ja nüüd on London, ja hakkab kehtestama seadusi; Eeli oli sel ajal Juudamaa ülempreester; ja kui ta oli valitsenud koguni 24 aastat, ta suri ja ta maeti tema uues Troojas.” Brutuse vaarisa oli Aineias, kelle juhtimisel rändasid troojalased mõni aasta pärast Trooja langemist Kreekast välja. Nendel pagulasrännakutel saadeti talle unenägu, kus jumalanna Diana ütleb prohvetlikud sõnad: kaugel läänes, teisel pool gallide valdusi, ootab sind rahvas; sinu asi on sinna sõita ja ehitada linn, millest saab uus Trooja. „Ja sulle sünnivad seal kuningad, kes pälvivad kogu maailma austuse ja vallutavad vapralt maid.” Londonist peab saama maailmariigi keskus, kuid nagu muistne Trooja peab seegi taluma paari ohtlikku tulekahju. On huvitav, et 1666. aasta suurt tulekahju kujutavatel maalidel vihjatakse eripäraselt Trooja langemisele. See ongi keskne Londoni tekkemüüt, mida võib kohata 6. sajandist pärit „Talliseni” värssides, kus britte ülistatakse kui Trooja järeltulijaid, aga ka hiljem Edmund Spenseri ja Alexander Pope’i luules. Lombard Streeti kõrvaltänaval Plough Courtil sündinud Pope käsitles seda teemat küll nägemusliku urbaanse ühiskonna võtmes, kuid see sobibki suurepäraselt linnaga, mis andis endast esimest korda armulikult teada Brutuse unenäos.

Brutuse lugu on tühise väljamõeldise ja lennuka legendina kõrvale heidetud, ent nagu kirjutas Milton oma ajalooraamatu mõtteergas sissejuhatuses, on „juhtumised, mida on kaua aega peetud uskumatuteks, leitud hilisemal ülevaatamisel tihtilugu sisaldavat endas millegi päriselt olnu jalajälgi ja säilmeid”. Mõned uurijad usuvad, et legendaarse Brutuse rännakud võib dateerida umbkaudu aastasse 1100 eKr. Tänapäeva historiograafias nimetatakse seda ajastut nooremaks pronksiajaks, kui uued sisserändajate hõimuliidud hõivasid Londoni ümbruskonna, ehitasid suuri kaitserajatisi ning harrastasid kangelaslikku elu oma mõdusaalide, sõrmuste jagamise ja raevukate taplustega, mis leidsid väljenduse hilisemates legendides. Inglismaal on leitud samasuguseid klaashelmekeesid nagu Troojaski. Thamesi vetest on välja tulnud must kahe sangaga tass, mis on pärit umbes aastast 900 eKr Väike-Aasiast. Niisiis on olemas vihjeid Lääne-Euroopa ja Vahemere idaosa kaubavahetuse kohta ning on kõigiti põhjust arvata,

32

MERI

et Früügia ja hilisemad Foiniikia kaupmehed jõudsid Albioni rannikule ja purjetasid Londoni turule.

Iga kultuuri algust tähistavad väljamõeldised ja legendid – ning alles lõpus tunnistatakse need õigeks. Üks mälestusmärk, mis võib pärineda Brutuselt ja tema Trooja laevastikult, on siiani alles. Kui te jalutate mööda Cannon Streeti ida poole, võite näha raudteejaama vastas asuva maja küljes raudvõret.

Võre kaitseb orva, kuhu on paigutatud ligikaudu kuuekümne sentimeetri kõrgune kivi, mille ülaosas on ähmased vaod. See on Londoni kivi. Palju sajandeid on laialt usutud, et Brutus tõi selle pühaesemena kaasa. „Kuni Brutuse kiviga on kõik korras, õitseb ka London,” kõlab vana ütlus. Kivi on kahtlemata iidset päritolu: esimese viite sellele leidis John Stow 10. sajandi alguse läänesaksi kuningale Ethelstone’ile kuulunud „kaunilt üles tähendatud käsikirjast”, mille kirjelduse kohaselt asus osa tema maid Londoni kivi ümbruses. „Victoria krahvkonna ajaloo” järgi tähistas kivi algul vana linna keskpunkti, ent 1742. aastal võeti see Cannon Streeti keskelt ära ja paigutati teisel pool tänavat asuva Püha Swithini kiriku seina. Seal püsis see Teise maailmasõjani, ja ehkki Saksa pommid purustasid 1941. aastal kiriku täielikult, jäi Londoni kivi puutumata. Tegu on kergesti hävineva helmeskivimiga, mis ei peaks säilima eelajaloolisest ajast meie päevini. Ometi on ta nagu nõiaväel kõik üle elanud.

Nüüd lebab see mustununa ja tähelepandamatuna tiheda liiklusega tee ääres, selle üle ja ümber on tuisanud vankrid, troskad, tõllad ja kaarikud, taksod ja bussid, jalgrattad, trammid ja autod. Omal ajal oli see Londoni kaitsevaim, ja võib-olla on veel praegugi.

33