Sissejuhatus Inimene annab juttu ajades informatsiooni edasi mitte ainult verbaalselt, sõnade abil, vaid ka žestide, miimika, pooside, silmavaate, välimuse, distantsi, ilustuste abil, mida ta kannab, see tähendab, mitteverbaalsete signaalidega. On tõestatud, et enamuse informatsioonist (ligi 80%) saame just mitteverbaalsetest allikatest, sõnad aga annavad meile ainult 20% kogu teabest. Kuid väga sageli jääb mitteverbaalselt edasiantav teave meile vastuvõtuvõime puudulikkuse tõttu kätte saamata, sest me ei oska seda lugeda ja muu teabega ühendada. Me ei pane sageli tähele silmanähtavat: usume formaalselt öeldud sõnu nõusoleku kohta samal ajal, kui inimene raputab eitavalt pead, püüdes meid hoiatada, et ta ei ole meie poolt öelduga nõus. Me ei pööra tähelepanu sellele, et inimene, kes kohtab meid naeratades, pani käed rinnal risti. See on märk, et ta võttis kaitseasendi: „mul on ebamugav“. Raamat on määratud neile, kes soovivad õppida lugema žestide, miimika, pooside ja muude märkide keelt, samuti neile, kes püüavad saada vestluskaaslasest rohkem teada kui see enesest räägib, kes tahavad teada saada inimese käitumise tegelikke motiive, kindlaks teha vestluskaaslase hetkemeeleolu jne. Kui te õpite oma keha valitsema, kasutades ainult neid mitteverbaalseid märke, mis aitavad luua enesest positiivse mulje, meelestada vestluskaaslast positiivselt, on see raamat teile. Selleks, et teha oma kehast liitlane, mitte reetur, peate hästi ära õppima žestide aabitsa, aru saama, mida tähendab iga mitteverbaalne signaal. Pakume teile seda raamatut, et saaksite edaspidi kasutada hinnalisi kogemusi, mida saate, kui olete selle läbi lugenud.
Esimene peatükk:
Reegel nr. 1:
Millest räägivad inimese žestid?
Kuidas välja uurida žestide „ma jäin mõtlema“ sisu?
Inimene, kes jääb mõttesse, ei ole enam reaalses tegelikkuses. Ta ei kuule ega näe seda, mis toimub tema ümber,
sest viibib oma mõtete ja fantaasiate maailmas. Tuleb arvestada, et kui näete, et inimene mõtleb või fantaseerib, pole mõtet temaga vesteldes esitada talle jutu sees tõsiseid argumente. Ta ei võta neid arvesse, sest ta isegi ei kuule neid. Tuleb meeles pidada, et inimesel, kes mõtleb, on kõige aktiivsem aju, seepärast püüab ta suunata sellele meie tähelepanu, nagu hoiatades: „Ärge segage, ma mõtlen!“ Inimesele, kes jäi mõttesse ja kaldus jutuajamise teemast kõrvale, on iseloomulikud järgmised žestid: ta tõstab käed mingis asendis lauba juurde, ta võib pühkida otsmikku või sügada kukalt. Sellistel žestidel on veel üks eesmärk: inimene üritab nendega suurendada oma aju töö efektiivsust, häälestab oma „mõtlemisaparaati“ raske ülesande lahendamise peale. Seetõttu ta silitab ja sügabki ennast. Peale sügamise annab mõttesse jäänud inimese välja ka tema poos. Meenutage Auguste Rodini „Mõtlejat“: ta istub ja toetub põsega käele. Kui teie vestluskaaslane on samasuguses poosis, siis on ta tähelepanu tõenäoliselt teie jutult kõrvale pöördunud ja ta mõtleb millestki muust. Et veenduda oma oletuses, pöörake tähelepanu tema pilgule. Inimesele, kes viibib mõtteis kusagil kaugel, oma unistustes ja fantaasiates, on iseloomulik niinimetatud „vaade eikuhugi“: pilk pole fokuseeritud mitte millelegi. Mõtleva inimese poosi järgi võib ligilähedaselt aru saada, millest ta mõtleb. Kui inimene toetub paremale käele või hõõrub paremat kulmu, tähendab see, et tema mõtisklustes tegutseb vasak ajupoolkera (ristuvate aju mõjutsoonide reegli järgi), mis vastutab inimese loogiliste, analüütiliste võimete eest. Järelikult on sel hetkel inimene ametis millegi analüüsimisega, tema huvi objektiks on küsimused, mis nõuavad detailset läbimõtlemist. Inimese pilk võib olla keskendunud, fokuseeritud ühte kohta. Kui inimene toetub vasakule käele, tähendab see, et toimib parem ajupoolkera, mis vastutab inimese tunnete eest. Kõige tõenäolisemalt ta filosofeerib, fantaseerib, tema mõtted ei ole konkreetsed ja ei vaja analüüsimist. Pilk pole keskendunud ühte punkti, vaid vastupidi, on sihitu, pole kuhugi suunatud. Kui märkate vestluskaaslase juures selliseid märke, on võimalik, et ta ei kuula teid, vaid on sukeldunud enda mõtetesse. Et teada saada, kas ta teid üldse kuuleb, võite tema käest midagi küsida. Kui vastust ei järgne, siis on ta süvenenud sügavatesse mõtetesse. Teil tuleb kas oodata, kuni ta oma mõtisklustest ärkab või teda mõjutada: öelge talle midagi valjusti või puudutage teda.
Kuidas ära tunda žeste, mis ütlevad: „olen huvitatud“
Reegel nr. 2:
On tähtis aru saada, kas teie jutt vestluskaaslast huvitab. Sageli on huvi verbaalsed tunnusmärgid petlikud ja ainult sõnadeta suhtlemise abiga võib aru saada, kui palju teie jutt vestluskaaslast huvitab. Sõnadega võib vestluskaaslane näidata huvi, esitada küsimusi, täpsustada detaile, paluda neid korrata, kuid see pole kahjuks sajaprotsendiline huvitatuse tunnistaja. Küsimused võivad tähendada ainult soovimatust teid solvata, formaalset viisakust, mitte huvitatust. Inimene, kes tunneb tõesti teie jutu vastu huvi, tarvitab reeglina üsna vähe žeste. Ta võib olla nii keskendunud vestluskaaslase jutu kuulamisele või saadavale huvitavale informatsioonile, et püüab vältida igasugust segamist, et mitte lasta käest jutu tuuma. Mitte asjata pole klassis või auditooriumis, kus lektori või õpetaja jutt õpilasi või üliõpilasi huvitab, ideaalselt vaikne. Kuid on ka muid mitteverbaalseid näitajaid, mis aitavad kindlaks teha, kas vestluskaaslast teie jutt huvitab. Inimene, kes tunneb toimuva vastu huvi, püüab kogu oma olemusega informatsiooniallikale lähemale tulla. Võib märgata, kuidas kuulaja kallutab ülakeha rääkija poole: kuulaja püüab olla talle lähemal. Juhtub, et inimene huvitub toimuvast nii, et lihtsalt ei kontrolli enam oma keha. Ta võib unustada suu lahti või silmad pärani. Need on miimilised märgid, mis räägivad sellest, et inimene on imestunud, hämmastunud, on maksimaalselt huvitatud. Kui teil aga ei õnnestunud avastada vestluskaaslasel mitte ainustki loetletud huvitatuse sümptomit, tuleb kohe kiiresti taktikat muuta; vahetage jututeemat, suurendage räägitava emotsionaalsust. Muidu on teie poolt räägitav vestluskaaslase jaoks tähtsusetu ja ei anna vajalikku tulemust.