Eessõna südamehaiguste käsitlemisele Südamehaigustesse sureb tänapäeva tehnoloogilises ja industriaalses ühiskonnas kõige rohkem inimesi. Surmade arv on tõesti olnud väga suur. Kui vaatleme statistikat, siis 1905 aastal olid südame-veresoonkonna haigused USA-s 25% surmajuhtumite põhjustajaks, 1955 aastal oli see tõusnud 55%-ni ja tänapäeval (1980-datel aastatel) põhjustasid USA-s 70% kõigist surmajuhtumitest südame-veresoonkonna haigused. 1969 aastal kirjeldas Executive Board of the World Health Organization (WHO) südamehaigusi kui „suurimat epideemiat, millega inimkond on kokku puutunud.“ Isegi Indias on linnaelanike hulgas, kes on omaks võtnud tänapäeva elustiili, südamehaigused raskete tapvate haiguste hulgas kolmandal kohal. Kuid õnneks on see jäänud haruldaseks külades, kus elab 85% rahvastikust ja kus elatakse lihtsat, loomulikku ja stressivaba elu. Julgustavamaid statistilisi andmeid näeme, kui uurime University 1 of Texas Healt Science Centre poolt kogutud andmeid, mis näitavad, et südamehaigustesse surnute arv vähenes Ameerikas 1968 ja 1976 vahel dramaatiliselt. Veresoonkonna haigustesse suremine vähenes selle perioodi jooksul 20,7% ja olen kindel, et sama toimus ka teistes riikides. Uurijad järeldasid, et selle paljulubava trendi põhjuseks on kaks peamist faktorit: 1.) Elustiili muutumine, kaasa arvatud loomulikum dieet, mis sisaldab vähem loomseid rasvu ja kolesterooli, suitsetamise vähenemine ja nii edasi. 2.) Paranenud ja täiustatud meditsiiniline hoolekanne, eriti akuutsete veresoonkonna haiguste osas. Neile kahele faktorile julgen lisada veel kolmanda. Sellega on kindlasti seotud ka viimasel kümnel aastal toimunud vaimse teadlikkuse ärkamine meie planeedil ja selles osas on jooga olnud eesliinil. Jooga mõju kultuurile on nii delikaatne ja õrn kui ka sügav ja põhjalik. Toimub teadvuse järkjärguline muutumine. Igal pool on inimesed muutunud teadlikumaks, nad teavad rohkem nii dieedist kui 1
Stern, M. P. 1979, Annals of Internal Medicine, Nov. 1979.
ka joogast. Kas nad seda praktiseerivad või mitte, on nende asi, kuid väga suur osa inimestest on tänapäeval teadlikud jooga asanatest, lõdvestumisest, dieedist ja eluviisist ning harjumustest ja ka teistest füüsiliselt ja mentaalselt kasulikest asjadest, mida nad on õppinud ja peavad meeles. Peaaegu igaüks teeb mingeid jõupingutusi, et täiustuda nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Isegi kui nad seda praegu ei tee, tahavad nad seda lõpuks siiski tegema hakata. Jooga on ka haigusi ära hoidev meditsiin. Sellel on tulevikus ennetavas meditsiinis suur roll. Ennetava meditsiini all mõistan ma seda, mida me võime teha isiklikult ja ühiskondlike tegevustena, et vältida oma pereliikmete ja sõprade haigestumist ning enneaegset surma. Tänapäeval, kui seisame isegi neljakümne- või viiekümneaastaselt silmitsi südameatakkidega, on selles osas vaja veel palju teha. Tuleb tunnustada kaasaegse meditsiini tähelepanuväärseid saavutusi akuutsete südamehaiguste ravimisel. Hoolimata sellest, kas arstid või teie olete sellele mõelnud, mõistate, et kaasaegse meditsiini vahendite hulka tuleb inkorporeerida ka jooga. Enamus küsimusi peegeldab just seda arvamust. Inimesed muretsevad selle pärast, kuidas käsitleda ja ravida tähtsamaid südamehaigusi, kasutades selleks joogat. Joogal on selles kahtlemata oma osa ja ma teen oma parima, et rääkida joogatehnikatest, mis on teile kasulikud, kui te nende vastu huvi tunnete. Sellest hoolimata ärge unustage, et jooga hoolitseb ikkagi tervise eest ja ei ole mõeldud haiguste ravimiseks. See on eelkõige vaimne, mitte materiaalne teadus. Vaim jääb alati terveks, kuid materiaalne keha on kõdunemisele ja surmale määratud. Keha on siia ilma sündinud ja peab ka surema. See on vältimatu. Tänapäeva arstiteadus keskendub materiaalse loomingu individuaalsetele ilmingutele, s.t inimestele; see on inimeste patoloogia uurimine. Nii et joogal on meditsiinile palju anda ja arstiteadusel on sellelt palju saada.
I küsimus.
Jooga ja patoloogia
Kas olete selgeks teinud, mis on patoloogia? See on tõsine filosoofiline küsimus, kuna elu olemus, mis haarab füsioloogiat (keha normaalset funktsioneerimist) ja patoloogiat (haigusi), on tegelikult see, mille põhjal inimene kogeb maailma. Just nagu kõik elu duaalsused – mõnu ja valu, armastus ja vihkamine, rõõm ja nukrus, kiindumus ja tülgastus, elu ja surm on tegelikult ühe mündi kaks külge, nii on ka füsioloogia ja patoloogia ainult kaks erinevat vaatepunkti elu kui nähtusega seotud fenomenidele inimkehas. Pole füsioloogiat ilma patoloogiata, aga ei saa ka olla patoloogiat ilma füsioloogiata. Usun, et inimese elu on patoloogiliste ja füsioloogiliste jõudude omavaheline suhtlemine. Neid koostoimivaid ja vastandlikke jõude nimetati mineviku religioossetes süsteemides heaks ja kurjaks. Religioonis ja ka meditsiinis kujutatakse neid duaalseid jõude kui üksteisele vastandlikke. Üks neist on hea, terve ja seda soovitakse; teine on halb, haigusi tekitav ja seda tõrjutakse eemale. See mõtete duaalsus, teadvuse kahestumine on ainus reaalne patoloogia. Ilma sellise skisofreenilise seisukohata on kogu elu üks ja jätkuv. Tantras tuntakse samuti kahte sellist jõudu. Need on shiva ja shakti, ida ja pingala, purusha ja prakriti. Kuid me ei ütle, et üks neist on hea ja teine halb. Indias on tantristlikud kultused pühendatud mõlemale põhimõttele. Mõned austavad igavest teadvust (shiva, tervis), teised austavad igavesti muutuvat mateeriat (shakti, haigus). Inimeluks on vajalikud mõlemad ja mõlemad on ka tegutsemismoodused, mis aitavad ületada nende visioonide duaalsuse piiri, mis on meie ainus tegelik patoloogia. Lõpuks, kuidas saab olla mõnu ilma valuta, kuidas saab olla elu ilma surmata, kuidas saab olla tervist ilma haiguseta? See pole tõene, nii ei saa olla. Seepärast saame me tantras aru, et shiva ja shakti toimivad koos; nad töötavad koos, et kogu aeg lakkamatult täiustada meelt, aidates sellel areneda mateeria haardest lahtisaamise suunas. Vastavalt tantrale ja joogale pole elu ega surma, pole mõnu ega valu. Pigem on elamise ja suremise eesmärk kogeda ja arendada teadvust. Seda kogemust ja selle arengut ning teadvuse piiri ületamist üle duaalsuse piiri nimetatakse joogaks. Jooga on füsioloogia ja patoloogia, elu ja surma, mõnu ja valu ühinemise visioon; see viib üleva meelerahu, hiilguse ja igavese elu juurde. Et aru saada, et olen elanud, peab mul olema kindlapiiriliselt avastatud patoloogiline väli, kuid samal ajal pean suutma jääda
teadlikuks elu astmikust kui füsioloogilisest ilmingust. Kas inimene sünnib füsioloogiliselt või on see hoopis patoloogia? Mõnede vaimsete filosoofiate põhjal on inimese sündimine patoloogia; keha ja luud, veri ja sapp on ainult haigused ja elu nende sees on valu ja kannatuste asupaik. Teiste jaoks on see jõudmine läbi surma igavikku, taevasse, vabanemine. Materialisti jaoks on surm aga hoopis valu ja igaviku lõhkumine. Kuid ma ei aktsepteeri ühtegi neist ideaalidest ega filosoofiatest. Minu jaoks on elu ise kogu täiuslikkus ja ükskõik, mida see mulle toob, on see rahuldav ja piisav. Ma ei vali, vaid võtan kõik vastu. Ja mida öelda surma kohta? See on lihtsalt üks elamise osa ja see on kõik.