Teine lugu Keegi Eikellegitütre isast Kõik see juhtus mu õega. Siinkandis ei tule seda just sageli ette, aga see oligi ammu. Hunte pole siin saarel juba mitukümmend aastat nähtud. Olime tollal alles noored, pea et lapseohtu, ja armastasime ikka õhtuti teiste noortega seltsida, juttu rääkida, laulda, tantsida. Noored on noored. Ühel laupäevaõhtul oli õde äkki kuidagi imelik, iseäranis elav, salapärane, naljatlev. Panin tähele, et meie kandi kõige jõukama talupoja Gunnsteini poiss, nime enam ei mäleta, ikka kiikas ja vaatas ta poole, õde aga ei teinud poissi nägemagi ja lõõritas omasoodu edasi. Kui me koiduveerul kodu
57
poole läksime, ei suutnud õde end enam tagasi pidada: „Ma nägin hunti!”
„Seda ma enam ei tea. Hunt seisis seal ja vaatas mulle otsa
„Misasja? Millal? Kus?”
ja mina seisin seal ja vaata-
„Siinsamas. Tähendab – sealsamas, seal lõkkekoha lähedal,
sin talle otsa ja me vaatasime
jõe ääres.” „Issand kui õudne. Ma ei teadnudki, et siin hunte võib olla.”
ja äkki oli mul selline tunne, nagu seisaksin mina seal madalal maas ja vaataksin endale otsa ja
„Ei olnud üldse õudne. Hoopis… selline isevärki asi oli.”
ühtegi häält enam ei olnud, muud kui
„Mis asi?”
hing sisse, hing välja, hing sisse, hing välja, ja süda lööb, ja
„Ma ei tea.”
süda lööb.”
„Räägi ikka, ma pole ju kunagi hunti näinud.”
„Kui õudne.”
„Ma ei tea.”
„Ei olnud õudne, üldse ei olnud õudne. Hoopis hea ja kin-
„No palun, räägi ikka. Palun.” „Ma läksin sinna käsi pesema ja tahtsin natuke vett palgele panna.”
del tunne oli.” „Ja siis?” „Siis jooksis hunt ära ja mina tulin tagasi.”
„Jah, ja edasi?”
„Ja oligi kõik?”
„Ja siis, kui ma vee äärest püsti tõusin ja ringi pöörasin, et
„Ja oligi kõik.”
lõkke äärde tagasi tulla, siis… Siis seisis seal hunt. Otse tee peal.” „Ja mis siis sai?”
Mina jäin koju jõudes kohe magama, aga läbi unegi tundsin, kuidas õde sõba silmale ei saanud. Ei vähernud ta ega midagi, lihtsalt lamas vaikselt ja vaatas lakke või kuskile. Õed tunnevad selliseid asju teadmatagi.
58
59
See oli muutuse algus. Õde proovis oma käimisi küll teiste eest varjata, ent kõigepealt mina, ajapikku aga kõik teisedki said aru, et midagi on viltu. Õele peale vaadates oli kõik
ikka kohtumas käib. Hakkas külarahvaski rääkima. Kes näinud teda hundiga
justkui korras – ta oli kogu aeg heas tujus, tegi kõik, mis teha
koos mööda heinamaad jooksmas, kes hundi kaisus maga-
kästi, ei vaielnud kunagi vastu, aga niipea kui õhtu kätte
mas, kes juba teda ennast hundikasukat selga proovimas.
jõudma hakkas ja hämaraks kippus, kadus õde kui tina tuh-
Poisikeste jaoks sai sest omamoodi hundi-inimesejaht, aga
ka. Esiti katsusin
kuidagi pääsesid mu õde ja hunt nende eest ikka alati pakku.
ees mingeid
ma talle vanemate vabandusi väl-
Et ööd sügise poole aina pikemaks kasusid, oli õdegi aina
ja mõelda,
aga kaua
kauem ja kauem kadunud. Isa ei kannatanud seda enam välja
üks inime-
ne ikka
ja saatis Eikeegi järele. Eikeegi tuli, kuulas loo ära ja läks väl-
jaksab,
ja varsti
ja. Ilma püssita. Kui ta kolme päeva pärast tagasi tuli, jutustas
hakkasid
nemadki
ta, et see hall ebatavaliselt siniste silmadega hunt ei olnudki
seitset pat-
tu kaht-
kellegi päris hunt, vaid see oli hoopis mees, kes magas päe-
lustama. see õde, kes kui särav päeva
Õde aga, oli alati olnud päikene, hakkas
kuhtuma, kokku kuivama, ei maitsenud talle enam ei söök, ei jook, muud kui vett jõi ja liha sõi natuke. Temast sai kuu vär-
60
midagi jutustada. Nii palju ma aru sain, et selle hundiga ta
vasel ajal metsas koopas ning tõmbas vastu õhtut hundinaha selga, käis jahil nagu tavaline metsakiskja ja ülejäänud aja veetis koos minu õega. Jahisaaki sõid nad koos, toorest tukslevat liha. Isa ja Eikeegi panid pead kokku ja mõtlesid välja plaani.
vuke. Ei olnud mu õde ennegi suur inimene, aga selle paari
Õhtul pandi õde sahvrisse luku taha, akent seal polnud, nii
kuuga oli ta muutunud peaaegu läbipaistvaks nagu paber.
et välja ta kuskilt ei saanud, ja mind ukse ette valvama. Õde
Õhtustest käimistest aga ei tahtnud ta mulle enam
nuttis ja nuuksus, palus ja anus, jooksis vastu ust nagu mee-
61
letu, küünistas, kriimustas, tahtis seintest läbi tungida, nagu
viskas, hakkas ta huntmehega inimkeeli rääkima. Too ehma-
oleks ta elavalt maetud. Mina nutsin ja nuuksusin, aga ei jul-
tas kangesti ära ja tahtis minema joosta, aga Eikeegi ütles:
genud teda välja lasta. Vastu hommikut õde taltus ja sahvrist
„Ära page kuskile, sest ma toon teateid sinu pruudi käest.”
kostis vaid tasast niuksumist, nagu oleksid seal koerakutsikad.
Huntmees jäi seisma. Ei öelnud midagi, kuulas, kõrv kikkis.
Hunt oli terve öö truuilt õde oodanud, küll metsaservas, küll oja ääres, kus nad esimest korda kohtusid, jooksis
Kaua pole tal enam jäänud ja kui sa tahad teda veel näha,
rahutult ringi, läks ära, tuli jälle tagasi, ootas, ootas, ootas.
pead majasse tulema. Aga sa ei saa tulla hundina, vaid pead
Eikeegi ootas aga hundi koopa juures ning kui hunt vastu
seda tegema inimesena.”
hommikut väsinuna sinna tagasi jõudis ja hundinaha seljast
62
„Sinu mõrsja on raskesti haige ega saa sinu juurde tulla.
„Seda ma teha ei saa,” ütles huntmees.
63