Lühikesed unejutud väsinud lapsevanematele by Rahva Raamat

Michal Viewegh

Lühikesed muinasjutud väsinud lapsevanematele © Michal Viewegh, 2007 Illustrations © Radka Folprechtová, 2007 © Druhé město, 2007 Tšehhi keelest tõlkinud Kadri Kiviste

Eestikeelne väljaanne © Egmont Estonia 2012

Armsad lapsevanemad! Maailmas on lugematul hulgal lasteraamatuid, aga julgen väita, et selle raamatu kirjutas keegi, kes mõtles eelkõige teile. Paljud muinasjuttude autorid eeldavad egoistlikult, et üks väsinud lapsevanem loeb oma lastele pärast pikka tööpäeva veel meelsasti ette kuueteistkümne lehekülje pikkuse muinasloo – säärases mõtlemises ei väljendu mitte ainult napp empaatiavõime, vaid sulaselge hoolimatus. Mul on kolm last. Uskuge, ma mõistan teid. Mulle on hästi tuttav lootusetuse tunne, mis tekib igal isal, kelle laps otsib välja Anderseni „Lumekuninganna“ – vaid kümme minutit enne Meistrite Liiga finaalmängu algust. Mõistan täielikult selle unise ema tundeid, kes terve õhtu jooksul üritab end läbi puurida „Kuldkihara“ lõputuina näivatest lausetest, samas kui ta üllatavalt ärgas laps kontrollib rangelt, et ta midagi välja ei jätaks. (Milleks üldse nõuavad me võsukesed ettelugemist, kui neil on nagunii kogu lugu peas?!) Samuti olen läinud korduvalt endast välja ja suisa tigedaks muinasjuttude peale, millest laps tuhkagi aru ei saa ja mille niigi pikalevenivat lugemist nad pidevalt katkestavad uurivate küsimustega. Mõnikord tekib mul hingepõhja kahtlus, et seda teksti ei mõistaks ka autor ise... Sest kuidas selgitada nelja-aastasele lapsele, et muinasjutukangelane lõikas oma hobusel kõri läbi, et paarile kaarnale süüa anda? (Minu arvates pidi kirjanikuhärra Erben olema kas sadist, või siis kippus tal aeg-ajalt katus sõitma.) Ning kas soovite tõepoolest, et teie tütardel juurduks lapsepõlves arusaam, et tütarlapse elu ongi üksnes printsi ootamine? Ja nii edasi. Selliseid vigu üritasin siinses raamatus vältida. Kõigi selles raamatus leiduvate lugude lugemiseks kuulub maksimaalselt kümme minutit (proovisin ise järele). Eelkõige aga üritasin neid lugusid kirjutada nii, et ka teil igav ei hakkaks; kõik sinises kursiivis tekstid (nagu näiteks see eessõna) on seepärast mõeldud ainult teile, lastele ettelugemisel jätke need lihtsalt vahele. Michal Viewegh 7

Kellest see raamat on? See raamat on nelja-aastasest tüdrukutirtsust Sarast ja kaheaastasest Barast, aga peamiselt nende emast ja isast. Nende ema nimi on Helena ja ta on apteeker – see tähendab, et ta müüb apteegis ravimeid. Ema ise ei kasuta küll peaaegu mingeid rohtusid, ainult ravimtaimi, nagu näiteks kummelit või melissi. Emale meeldib väga loodus ja ka mõned kauged maad, eriti Itaalia. Seal aitas ema kunagi lapsi hoida ühel itaalia emal, kellel oli palju tööd ja vähe aega. Emale meeldivad ka Brasiilia, Hiina, Norra, Uus-Meremaa ja veel umbes kolmküm-

mend erinevat maad, kus ta kunagi pole käinud, aga kuhu ta muidugi väga hea meelega sõidaks. Ükskord, kui ema oli veidi napsine, ütles ta isale, et reisimine võib olla isegi parem kui seks. Hiljem kinnitas ta küll, et tegi nalja, aga isa oli ikkagi kurb ja tuletas talle seda läbimõtlematut avaldust aeg-ajalt sarkastiliselt meelde. „Noh,“ ütles ta pärast armatsemist, „lend üle Atlandi see vast ei olnud – pigem selline lühem tšarter, või mis?“ Ema sõidab ka meelsasti lennuki, auto või rongiga. Kunagi ammu, kui ta veel isa ei tundnud,

sõitis ta isegi elevandiga! Ka Sara ja Bara on neid fotosid näinud. „Küll on ikka härg!“ kommenteeris isa eksootilisi pilte, „või vähemalt midagi sinnapoole.“ „See on elevant!“ naeris Sara, aga isa ütles, et mõtles hoopis seda meest, kes elevandi seljas ema taga istub. Sara ja Bara isa on üpris tuntud näitleja. Ta mängib teatris. Isa pilte näeb sageli ajalehtedes ja ajakirjades, sest lisaks teatrile mängib ta veel kahes teleseriaalis. „Vaata, meie issi!“ hõikab Bara alati, kui leiab ajalehest või ajakirjast isa foto.

Kui Bara, Sara, ema ja isa lähevad jalutama, peatavad inimesed, peamiselt just noored neiud, isa kinni ja tahavad koos temaga pilti teha. Ema teeb neist alati viisakalt naeratades pildi ära, aga pomiseb seejuures alati midagi omaette ega taha Sarale avaldada, mida täpselt. („Tõmba uttu, mõrd!“) Sara, Bara, ema ja isa elavad Prahas Smíchovi linnaosas uues ärklikorteris. Selle korteri said isa ja ema nn ümbrikumeetodil – kui isa sellest kellelegi räägib, naeratab ta alati saladuslikult. Ema väidab siiski, et nad said korteri ka tänu sellele, et mainitud linnaametnik vaatab mõlemat teleseriaali, milles isa mängib. Emale hakkas uus korter kohe

meeldima: kõige rohkem armastab ta katuseaknaid, kust võib näha lennukeid, taevast, pilvi, kuud, päikest ja tähti. Katuseaknaid on viis, aga ema jaoks on seda ikka vähe. Ta ütleb, et kui vähegi võimalik, siis võtaks ta katuse üldse ära ja paneks selle asemele üheainsa suure katuseakna. See raamat on ka vanaemast, aga ainult natuke. Saral ja Baral on vaid üks vanaema, seega peavad nad teda – nagu ütleb ema – tingimusteta armastama. Vanaema on isa ema. Suvel elab ta maal Berounka jõe ääres, kus ta grillib kogu aeg liha, mida ostab

lihunik Šimekilt. Septembris kolib ta aga alati tagasi Prahasse, sest septembris hakkavad tööle teatrid, eriti see, kus mängib isa, ja suvilat ei saa soojaks kütta. Vanaema armastab Sarat ja Barat väga, aga ta on juba veidi hajameelne ja unustab mõnikord Sara lasteaiast ära tuua, nii et siis peab Sara koju tulema koos õpetajaga. Õpetaja on ema sõbranna ja ema hangib talle ravimeid, nii et ta ei pahanda kunagi. Ema pakub talle alati veini nimega „Pálava“. Teine vanaema ja vanaisa Emil said autoavariis surma. Ema polnud sel ajal veel kahekümneaastanegi ja ta nuttis tollal ööd kui päevad. Isa isa, vanaisa Petr, suri eelmisel aastal, kuna tal oli kõhus kasvaja, just nagu sellel Praha loomaaia tiigril, kellest ema Sarale rääkis. Isa nuttis samuti ja ema selgitas Sarale, et ka mehed võivad nutta, kui nad kedagi väga armastavad, et see pole häbiasi. Teisest vanaemast ja vanaisadest see raamat aga ei räägi, sest muidu läheks lugu liiga kurvaks, aga kurbi raamatuid on juba niigi küllalt.

Kuidas ema ja isa tuttavaks said Ema ja isa tutvusid seitsme aasta eest ja see juhtus niimoodi: Ema parim sõbranna kutsus ema teatrisse vaatama etendust, kus isa mängis rüütlit nimega musketär. Tal oli peas suur kaabu ja tal oli ka üks imelik mõõk ja valge särk ärarebitud nööpidega, mida ei saanud eest kinni panna, ja just see meeldiski ema sõbrannale. Ta ütles emale, et isa on nunnu, mis tähendab seda, et ta on ilus ja armas. Ema parimale sõbrannale meeldis ka see, kuidas isa jooksis, kuidas ta vehkles, kuidas kulmu kortsutas ja kuidas naeratas. Emale aga isa alguses eriti ei meeldinud, ta ütles koguni oma parimale sõbrannale, et isa tundub olevat libe sell, mis tähendab seda, et ta on küll ilus, aga mitte eriti usaldusväärne.

Kui teatrietendus lõppes, läks suurem osa publikust koju, aga ema parim sõbranna ja ema jäid veel teatrikohvikusse istuma, kuna ema parimal sõbrannal oli hirmus janu ja ta pidi otsekohe saama vett ja veini. Hetke pärast möödus neist isa, kes kandis juba oma tavalisi riideid, ja ema parim sõbranna naeratas talle ja küsis, ega ta kõige selle vehklemise ja jooksmise peale juhuslikult juua ei soovi. Isa naeratas vastu ja ütles, et tal juhuslikult ongi kohe tohutu janu. Seepärast istuski ta ema ja ta parima sõbranna kõrvale, jõi korraga ära terve klaasi veini ja tellis otsemaid uue. Isale meeldis ema kohe algusest peale. Talle meeldisid ema silmad, juuksed, naer ja üldse kõik. Ta rääkis emaga igasugustest asjadest, nagu näiteks filmidest ja raamatutest ja koertest ja peavalu-

tablettidest, sest ta oli juba teada saanud, et ema on apteeker. Ta jutustas ka, et tal on vannitoas võlurätik: iga kord, kui ta end pärast duši all käimist kuivatab, on rätik täiesti kuiv ja tema, isa, täiesti märg. Ema naeris ega arvanud enam, et isa on libe sell, vaid mõistis hoopis, et ta on üpris armas – aga kui ta seda oma parimale sõbrannale ütles, sai sõbranna vihaseks, sest tema nägi isa esimesena. Hiljem läks ema veel kord teatrisse, aga nüüd juba ilma oma parima sõbrannata, sest etendus olevat olnud täielikult välja müüdud ja isal ei õnnestunud teist piletit saada. Ema istus esimeses reas ja isa vaatas talle etenduse jooksul ühtelugu otsa, ükskord pilgutas koguni silma ja ema punas-

tas, aga seda polnud õnneks näha, kuna saalis oli peaaegu pime. Pärast etendust rääkisid nad jälle emaga pikalt kohvikus juttu ja siis saatis isa ema öise trammi peale ja kui tramm tuli, ütles isa emale, et on temasse armunud. Ta tahtis teda suudelda, aga ema polnud nõus, sest just selles etenduses oli isa mitu korda ühe näitlejannaga kallistanud. Ema teadis küll, et see oli ainult mängult, aga talle see ikkagi eriti ei meeldinud, ja nii ta isale ka ütles. Isa oli õnnetu, et ema ei taha talle musi anda, ja tuli järgmisel päeval apteeki kohe päris retseptiga, mille talle oli kirjutanud üks tuttav arst (Preili Doušova suukaudne 3x päevas. Diagnoos: südamenõrkus), ja ema punastas ja naeris, aga musi ei andnud ikka, sest ta oli tööl.

Järgmistel päevadel jäi isa üha kurvemaks, aga ema ei uskunud teda, sest ta arvas, et isa ainult mängib armunut, et võiks temaga kallistada ja musitada. Isa oli selle üle tõesti õnnetu ja küsis kõigilt teatri näitlejatelt, miks ema teda meheks ei taha, aga keegi ei osanud vastata. Ja ükskord pärast ühe näidendi esietendust (esietendus tähendab, et seda näidendit mängitakse sel õhtul täiesti esimest korda) korjas isa kokku kõik lilled ja lillekimbud, mis näitlejad olid publikult saanud, ja läks ema juurde apteeki, kus ema oli valves. Paaril näitlejal ja näitlejannal hakkas isast juba kahju ja nad läksid temaga kaasa, et ema veenda, et isa teda tõepoolest armastab – aga ema tõmbas nende nina ees selle väikese akna, mille kaudu öösiti ravimeid müüakse, pauguga kinni ja varjus apteeki, sest ta arvas, et nad teevad tema kulul nalja. Aga siis koputas aknale teatri kõige vanem ja kuulsam näitleja, keda ema teadis hästi nii teatrist kui televiisorist, ja kui aken avanes, viipas see kuulus näitleja isa poole, kes istus õnnetult oma hiiglasuure lillekimbu taga, ja ütles madala häälega:

„Armuline neiu, ma võin muidugi eksida, aga jälgin juba pikemat aega teie austajat ja minu arvates ta ei teeskle. Nii hea näitleja ta nüüd ka ei ole. Ma arvan, et tegemist on armastusega ja patt oleks see tagasi lükata.“ Ema avas apteegi ukse, vaatas ringi ja noogutas isale, et võib edasi tulla, isa tormas koos oma hiiglasuure lillekimbuga sisse ning näitlejad hõikasid: „Hurraa, elagu armastus!“ ja laulsid isale ja emale tuntud lembelaulu „Meeldigu see teile või mitte, noormees armastas neidu ja neiu noormeest“. Siis läks apteegi kohal üks aken lahti ja mingi tädi hõikas, et öösel magatakse – aga see kuulus vana näitleja müristas kõuehäälel vastu: „Pane aken kinni, vanamutt, siin algab kahe inimese armastus!“

Kuidas isale ja emale sündisid Sara ja Bara

Kuulsal vanal näitlejal oli õigus: isa ja ema tõesti armastasid teineteist – mis tähendab, et nad meeldisid teineteisele väga-väga. Käisid koos kinos, näitusel, pitsat söömas ja pikkadel jalutuskäikudel ja sõitsid paadiga Vltava jõel ja helistasid üksteisele ja sosistasid omavahel ja natuke tülitsesid ja leppisid ära ja tegid üldse kõike, mida armunud ikka teevad. Põhiliselt aga suudlesid, paitasid, kallistasid ja kudrutasid pidevalt. Siis aga hakkas ema kõht kasvama ja ta oksendas igal hommikul, nii et ta küsis töölt ära ja läks arstionu juurde läbivaatusele. Arstionu vaatas ta tussut (meil kodus öeldakse nii, aga võite muidugi kasutada oma väljendit), naeratas ja ütles pidulikult: „Palju õnne, ema, te ootate last!“ Ema oli kangesti rõõmus ja tahtis rõõmusõnumit muidugi ka isaga jagada. Ta sõitis kohe trammiga isa juurde teatrisse ja ütles, et neile sünnib

laps...

(Enne seda pidi ta paluma valvurit, et too isale helistaks, ja kui valvur kuhugi helistas, kuulis ema, kuidas ta ütles: „Siin on sul mingi blond tibi, sa vana täkk!“ Ja kui isa, kes aimas, mida ema öelda tahab, õnnelikult naeratades kohale jooksis, ei naeratanud ema enam sugugi, vaid teatas: „No jah, eks ta ole. Saidki blondi tibi käima peale, sa vana täkk.“ Ja isa vaatas etteheitvalt valvuri poole, kes peitis end oma klaasi taga nii sügavale kui võimalik.) ... ja isa kallistas ja suudles ema ning ütles, et see on kõige ilusam asi, mida ta elus kuulnud on. Ema kõht kasvas iga nädalaga veidi suuremaks ja nägi mõne kuu pärast välja nagu hiiglasuur õhupall. Isale tundus, et ema võib juba iga hetk sünnitama hakata, aga ema ainult naeris ja kordas, et sünnitus on alles kolme nädala pärast.

Ent Sara ei tahtnud ema kõhus nii pikalt oodata ja otsustas seetõttu sündida emale ja isale juba nädal aega varem. Isa mängis sel õhtul vetevana näidendis nimega „Latern“ ja kui ta tuli teatri riietusruumi, nägi ta oma hämmelduseks telefonil ema teadet, et ta on juba sünnitusmajas. „Issand jumal!“ hüüdis isa. Ta ei hakanud ümberriietumisega aega raiskama, vaid jooksis oma vetevanakostüümis teatri ette ja proovis leida taksot, mis viiks ta sünnitusmajja ema juurde. Teatri ees oli muidugi palju rahvast ja turiste ja kõik naersid ja tegid isast pilti, kuna neile tegi kangesti nalja, kuidas vetevana üritab taksot hankida. Kui isal lõpuks õnnestus üks kollane takso kinni pidada, naeris ka taksojuht.

„Podoli haiglasse!“ nõudis isa, aga taksojuht ei liikunud paigalt, vaid ainult naeratas ja vaatas uurivalt ringi, kuna ta arvas, et isal on vetevana kostüümis mingi vemp mõttes. „See on varjatud kaamera, eks ju?“ „Jumala eest, hakake sõitma!“ karjus isa, aga taksojuht lülitas naerdes mootori välja. „See on tõesti hea nali! Kaamera on teil nööpaugus, eks?“ Lõpuks õnnestus isal taksojuhti veenda, et ta ei tee nalja ja et ema tõepoolest sünnitab – aga kui ta jõudis hingeldades ema juurde haiglapalatisse, avastas ta, et ema polnudki veel sünnitama hakanud. „Mulle näib, et teie abikaasa on valmistunud vettesünnituseks,“ ütles emale peaarst, kes teda parajasti läbi vaatas. Ema naeris nii südamest, et hakkaski juba peaaegu päriselt sünnitama. „Aga ta ei ole üldse mu abikaasa,“ ütles ema peaarstile, kui ta jälle rääkida suutis. „Me pole 18

abielus. Sellele isale ei meeldi nimelt pulmad. Talle ei meeldi slepiga kleidid, pruutneitsid, pulmaliste voorid, tuututavad autod, riisiterade viskamine ja muu seesugune.“ „Ah nii,“ ütles peaarst. „Ma vihkan seda. Milleks teha nii palju kära, kui kaks inimest teineteist armastavad?“ teatas isa vetevana kostüümis ja andis kahe noorukese õe peakattele autogrammi. „Noh, ma arvan, et ka ilma pulmadeta ootab teid isaga põnev elu,“ kinnitas peaarst emale ja ütles kahele õele, et nad kihistamise lõpetaksid ja selle vee ära pühiksid, mis isa roheliselt kostüümilt endiselt põrandale tilkus. Aga kui Sara oli juba natuke üle aasta vana, ütles ema isale, et ta sooviks kahte last – kuid teist korda tahaks ta sünnitada siis, kui teatris on suvevaheaeg. „Miks siis nii?“ küsis isa. Ema vaikis tähendusrikkalt.

„Olgu,“ ütles isa. „Miks ka mitte?“ Ema naeratas ja sosistas veidi hiljem isale, et kas ta siis ei tea, et täiesti juhuslikult algab teatris suvevaheaeg täpselt üheksa kuu pärast. Isa võttis emal ümbert kinni ja nad hakkasid kallistama – ja täpselt üheksa kuu pärast sündis neil Podoli haiglas teine tütreke nimega Bara.