M천 r v sidr unibesee koog ig a Jo anne F l uke
J OAN N E F LUK E In gl ise keel est t천 l kinud Krist a E e k
Hannah Swenseni m천rvam체steerium
Originaali tiitel: Joanne Fluke Lemon Meringue Pie Murder Kensington Books, 2004 Toimetanud Armand Torm Kujundanud Liis Karu Copyright © 2003 by Joanne Fluke Tõlge eesti keelde © Krista Eek ja Tänapäev, 2016 ISBN 978-9949-27-895-4 www.tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas
See r aamat o n p端he n da t ud Suur el e Nic ky B arsoile . Igatseme sind , v ana poiss.
Tänusõ nad
Suur tänu Ruelile, kes ei lase veoautodel meie juurest läbi sõita. Suur tänu meie lastele, kes teavad, et küpsisepurk on põhjatu. Suur tänu meie sõpradele ja naabritele: Melile ja Kurtile (meie aiainglitele), Lynile ja Billile, Ginale, Jayle, Bob M-ile, Amandale, John B-le ja Waltile, dr Bobile ja Suele ning kõigile teistele, kes palusid viiendat küpsist. Ja suur-suur tänu minu toimetajale John Scognamigliole tema andekuse, alatise toetuse ja julgustuse eest. Ja suur tänu ka kogu Kensingtoni kirjastuse toredale meeskonnale, kes aitavad Hannah Swensenil kokata. Suur tänu Hiro Kimurale võrratu kaanekujunduse eest. Sidrunibeseekook ei ole veel kunagi näinud välja nii hea … ega ähvardav. Suur kallistus Terry Sommersile ja tema Wisconsinis elavale perele minu retseptide kriitilise pilguga ülevaatamise eest. (Pean teile võib-olla andestama, et olete kõik Packersite fännid.) Suur tänu Nicole’ile, kes katsetab Illinois’s mu küpsiseretsepte, ja mu emale ja Betty Jacobsonile kõigi sidrunikoogi kohta käivate soovituste eest. Suur täna veel ka Jamie Wallace’ile, kes muutis Murder SheBaked.com-i võrratuks veebileheks. Ja suur-suur tänu kõigile minu e-kirjasõpradele, kes jagavad minuga oma mõtteid, küpsetusnippe ning armastust Hannah Swenseni ja Lake Edeni vastu. Lisasin teie jaoks ühe ekstra küpsiseretsepti.
Esimene peatükk
Hannah Swensen ärkas kell 4.47 ehmatusega. Teda jõllitasid kaks kiskjasilma. Ta äigas käega ja need kadusid, jättes maha süüdistava kräunatuse kaja. “See on minu padi, mitte sinu oma!” pomises Hannah patja lähemale tõmmates ja tagasi pea alla sättides. Ent enne, kui ta jõudis silmad sulgeda, et äratuseni jäänud väärtuslikke uneminuteid maksimaalselt ära kasutada, oli temas ärganud süütunne. Ta ei olnud kunagi varem Moishele laksu andnud. Hannah’ oranži-valgekirju kõuts oli tänaval elades kogenud küllalt julmust. Kass oli pidanud ellujäämise nimel võitlema – tema vasak kõrv oli lõhki ja ta oli ühest silmast pime. Kui Hannah oli võtnud kassi enda juurde elama, siis olid neist saanud sõbrad. Nüüd oli see sõprus aga ohus. Halvimal juhul ei pruukinud Moishe Hannah’t enam kunagi usaldada. “Anna andeks, Moishe. Tule siia ja ma sügan su kõrvataguseid.” Hannah patsutas voodit, lootes kassi andestusele. “Ma 9
ei teeks sulle kunagi päriselt haiget. Peaksid seda nüüd juba teadma. Sa ehmatasid mind, muud midagi.” Hannah’ voodi äärest kostis järgmine kräunatus, mis ei olnud aga enam nii ärritunud. Hannah patsutas veel kord voodit ja tundis mütsatust, kui Moishe madratsil maandus. Talle oli andeks antud ja see tegi Hannah’l tuju heaks, ent kuna ta oli nüüd täiesti ärkvel, siis tundis ta, kuidas kael mõnuga valust tuikama hakkas. Ilmselt oli Moishe ta padja kohe pärast uinumist enda valdusesse haaranud ja nüüd pidi Hannah kassi mugavuse eest maksma. Kangeks jäänud kaela võis ravida enne tööleminekut ainult pikk ja kuum dušš. “Olgu. Olen üleval,” porises Hannah ja sirutas käe, et äratus välja lülitada. “Annan sulle hommikusöögi. Siis käin duši all.” Kui Hannah oli sussid üles leidnud, läks ta kööki. Ta klõpsas tule põlema ja avas akna, lootes, et sealt puhub sisse mõni korterelamute vahel ringi hiiliv varahommikune tuuleiil, kuid teda tervitas ainult soe ja lämbe õhk. Minnesota osariigis Lake Edeni linnakeses valitses juuni lõpu kohta ebatavaline kuumalaine ja ööd olid peaaegu sama kuumad kui päevad. Moishe sättis end oma toidukausi kõrvale ja silmitses Hannah’t ootusrikkalt. Kassi saba liikus edasi-tagasi nagu metronoomi pendel ja Hannah juurdles pikaldaselt, kas selle saaks ehk ventilaatoriga ühendada ja kogu sabaenergiat ära kasutada. “Kes kannatab, see kaua elab,” pomises Hannah oma ema tsiteerides. Siis meenus talle, et see tarkusetera ei olnud ka teda ennast enamasti eriti innustanud. “Annan sulle kohe süüa, veel enne oma esimest kohvitassi. Kui see ei ole vabandus, siis ma ei tea, mis see olema peaks!” Moishe jätkas sabaga vehkimist, Hannah astus seinakapi juurde ja avas ukse ette pandud tabaluku. Mõne inimese meelest 10