Maailma ajalugu I
Täname abi eest vanaaja osa valmimisel: Märt Tänava Vladimir Sazonov Sergei Stadnikov Peeter Espak Jaan Lahe Urmas Nõmmik Priit Raudkivi
Kujundanud Mare Kõrtsini Küljendanud Kaire Vakar Toimetanud Kärt Jänes-Kapp Korrektorid Ülle Kiivet ja Mall Põldmäe Tallinn, 2015 ISBN 978-9985-0-2271-9 © Aivar Kriiska, Mait Kõiv ja kirjastus Koolibri, 2015 Kõik õigused on kaitstud. Ilma autoriõiguse omanike eelneva kirjaliku nõusolekuta pole lubatud ühtki selle raamatu osa paljundada ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil. AS Koolibri Hiiu 38 Tallinn www.koolibri.ee
Aivar Kriiska
Mait K천iv
Maailma ajalugu I
ESIAEG VANAAEG
Sisukord Esiaeg ____ 9 Kronoloogia ____ 10 Kiviaeg ____ 12 Paleoliitikum ____ 12 Mesoliitikum ____ 18 Neoliitikum ____ 20 Vase- ja pronksiaeg ____ 25 Rauaaeg ____ 28
Vanaaeg ____ 31 Lähis-Ida pronksiaegsed tsivilisatsioonid III–II aastatuhandel e.m.a ____ 32 Mesopotaamia tsivilisatsiooni tõus: Sumer, Akad ja Vana-Babüloonia ____ 32 Egiptuse tsivilisatsiooni tõus: Vana ja Keskmine riik ____ 44 Ees-Aasia suurriigid umbes 1700–1050 e.m.a ____ 52 Egiptuse suurvõim Uue riigi ajal ____ 61 Egeuse tsivilisatsioon ____ 69 Lähis-Ida maad 12.–4. sajandil e.m.a ____ 79 Kaanan ____ 79 Mesopotaamia suurriigid: Assüüria ja Uus-Babüloonia ____ 88 Egiptus ____ 95 Anatoolia ja Iraan ____ 97 Pärsia impeerium ____ 102 Kreeka tsivilisatsioon 11. sajandist e.m.a hellenismiperioodi alguseni ____ 108 Varane rauaaeg ehk tume ajajärk ____ 108 Arhailine periood ____ 110 Pärsia sõjad ____ 127 Klassikaline hiilgeaeg. Ateena demokraatia ____ 131 Peloponnesose sõda ja oligarhilised riigipöörded Ateenas ____ 138 Hegemooniate vaheldumine 4. sajandi esimesel poolel e.m.a ____ 142 Makedoonia hegemoonia algus ____ 150 Aleksander Suure maailmariigi sünd ____ 155 Vahemere lääneosa maad 10. sajandist 3. sajandi alguseni e.m.a ____ 163 Kartaago ____ 163 Kreeklased Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias, sõjad Kartaagoga ____ 166 Itaalia rahvad ____ 176 Etruskid ____ 177 Rooma kuningate ajal ____ 181 Varane vabariik. Rooma tõus Itaalia valitsejaks ____ 185
Hellenistlikud riigid ja Rooma vabariik 4. sajandi l천pust 1. sajandini e.m.a ____ 194 Hellenistlik maailm ____ 194 Rooma riik ja 체hiskond keskmise vabariigi perioodil ____ 210 Vallutuss천jad ____ 218 Hiline Rooma vabariik ____ 231 Rooma keisririik ____ 246 Varane keisririik (printsipaat) ____ 246 Impeeriumi kriis 3. sajandil ____ 269 Hiline keisririik (dominaat) ____ 271 Register ____ 284
6
Maailma ajalugu I
Saateks „Maailma ajaloo” pealkirja all on ilmunud tuhandeid üllitisi. Ka Eestis on ainuüksi käesoleval sajandil välja antud vähemalt kümmekond raamatut, mille pealkiri sisaldab seda sõnapaari. Kõik need on tõlketeosed. Eesti ajaloolaste eesti keeles kirjutatud ja Eesti lugejale mõeldud maailma ajaloo üldkäsitlusi nende hulgas senini polnud. Seda tühimikku nüüd täidamegi. „Maailma ajaloo” esimene osa, mida käes hoiate, käsitleb ajajärku inimkonna ajaloo algusest kuni vanaaja lõpuni. Mõistagi on kõige enam käsitlemist leidnud Euroopa ajalugu – meie uksealune, mille minevik on kõige tihedamalt seotud Eesti ajaloo ja olevikuga. Aasia, Aafrika ja Ameerika ajaloole on jäänud paratamatult vähem ruumi, kuid seda enam oleme püüdnud neid meist kaugemale jäävaid maid vaadelda võimalikult kohaliku kultuuri kontekstis, vältimaks ajalookirjanduses sageli kohatud Euroopakeskset lähenemisviisi. Esikohal on raamatus poliitiline ajalugu. Sellisena esindab käesolev kogumik vaid ühte võimalust minevikus toimunut esitleda ja selle üks põhilisi ülesandeid on olla kasutatav teatmeteosena isikute ja sündmuste osas. Sündmusajaloo kõrval oleme püüdnud anda lühikese ülevaate ka kõige olulisematest sotsiaalajaloo ning kultuuriloo arengujoontest. Kõik kogumiku autorid on või on olnud Tartu Ülikooli õppejõud ning siin sisalduvad tekstidki toetuvad osaliselt ülikoolis peetud loengukursustele. Kuigi me seadsime eesmärgiks võimalikult süstemaatilise esituse, jätsime endile vaba voli määratleda ise käsitletava ajalooperioodi või regiooni olulisemad rõhuasetused ning vältida tekstide ülemäärast ühtlustamist. Loodame, et sel viisil on õnnestunud paremini esile tuua iga ajastu või regiooni ainulaadsust ja eripära. Ajalool on palju nägusid, vaatleja iga positsiooninihe muudab selles midagi, tuues esile mõne nüansi, mis on teisele vähetähtis või isegi jäänud märkamatuks.
Maailma ajalugu I
Meie arusaamine möödunust on paratamatult katkendlik. Mingis mõttes on mineviku uurimine nagu killumäng. Meil pole kunagi pildi kõiki tükke, kaugema mineviku puhul puudub neist aga sootuks enamik. Nii ei saagi me kunagi kindlad olla, et meie teadmised ajaloost, isegi ajast, mille kohta leidub küllaga allikaid, vastavad täielikult toonasele asjade käigule, kõnelemata asjaolust, et juba kaasaegsed on sündmusi mõistnud ja tajunud erinevalt. Kuid raamistikku sündmustele oleme me suutelised visandama. Juba moodsa ajalookirjutuse isa Leopold von Ranke hoiatas ajaloolasi mineviku üle kohut mõistmast. Ajalugu oma pidevas muutumises ja uuenemises ei anna meile kunagi võimalust väita kindlalt, mis on läinud hästi või mis halvasti. Küll aga õpetab ajalugu meile, et igas olukorras on alati mitmeid lahendusteid, ütlemata ometi kunagi, milline neist on õige. Selle valiku tegemine jääb ikka ja ainult meie endi ülesandeks. Aivar Kriiska, Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Mati Laur, Tartu Ülikooli uusaja professor Anti Selart, Tartu Ülikooli keskaja professor
Esimese osa autoritest AIVAR KRIISKA peamiseks uurimisteemaks on Euroopa metsavöötme kivi- ja pronksiaeg. Ta on ligi 300 Eesti ja naabermaade minevikku käsitleva publikatsiooni autor või kaasautor, koguteose „Eesti ajalugu” üks korraldajatest ja esimese köite autoritest. Alates 2007. aastast Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor. MAIT KÕIVU peamiseks uurimisteemaks on Vana-Kreeka ajalugu Mükeene tsivilisatsiooni langusest klassikalise perioodini, mida on vaadelnud võrdluses ning seostes Lähis-Ida tsivilisatsioonidega. 2004. aastast Tartu Ülikooli vanaaja ajaloo dotsent.
7
Esiaeg Aivar Kriiska
10
Esiaeg
Kronoloogia
Traditsiooniliselt käsitletakse esiajana kirjalike allikate eelset ajajärku. Kuna kirja ei võetud kasutusele kõikjal üheaegselt, on tegemist metakroonse perioodiga, mille lõpp võib piirkonniti erineda tuhandeid aastaid. Esiaeg jagatakse klassikaliselt peamise tööriistade valmistamiseks kasutatud materjali alusel kivi-, pronksi- ja rauaajaks. Mõnel pool eristatakse kivi- ja pronksiaja vahel veel vaseaega. Ka need alaperioodid on kohati eriaegsed, sest metallide töötlemise oskus on leiutatud või omandatud eri ajal. Arengu omapära tõttu võib aga mõni alaperiood paiguti kogunisti puududa. Nii leidub näiteks piirkondi, mis on asustatud alles pärast paleoliitikumi, mõnel pool Aafrikas aga on astutud rauaaega otse kiviajast, ja lõppeks on maailmas veel alles hiljuti elanud või elab praegugi inimesi, keda kasutatavate tööriistade materjali järgi võib liigitada kiviaegseiks. Esiaja täpsemaks jaotamiseks kasutatakse mitmesuguseid periodiseeringuid, mille aluseks on enamasti murrangulised muutused tehnoloogias, majanduses, ühiskonnas või kultuuris. Euroopa arheoloogiateaduse traditsioonis jagatakse kiviaeg kolmeks alaperioodiks: paleoliitikum, mesoliitikum ja neoliitikum. Paleoliitikumi sees kasutatakse enamasti samuti kolmikjaotust: varapaleoliitikum (4,2/2,6 miljonit aastat kuni umbes 300 000 aastat e.m.a), keskmine paleoliitikum (umbes 300 000 kuni 40 000 aastat e.m.a) ning hilispaleoliitikum (umbes 40 000 kuni 9700 aastat e.m.a). Paleoliitikumi ja mesoliitikumi kokkuleppeline piir on viimase jääaja lõpp, aga mesoliitikumi ja neoliitikumi piir varieerub piirkonniti. Üleminekut markeerib maaviljeluse või idapoolses Euroopas ka savinõude kasutuselevõtu algus. Mõlemad muutused maailmas toimusid eri aegadel. Lähis-Idas algas majandusviisi muutus 10 000–8000 aastat e.m.a, Euroopas vahemikus 7000–2000 aastat e.m.a ning mõnel pool Ameerikas alates umbes
Esiaeg
Kiviaegne kivikirves, pronksiaegne pronkskirves ja rauaaegne raudkirves Tatarimaalt. Tatarstani rahvusmuuseum
3500 aastat e.m.a, samas kui Austraalias ning suuremas osas Ameerikas ja Aafrikas jätkus mesoliitiline eluviis kuni kolonistide saabumiseni Uude Maailma ning leidub inimrühmi, kes elatavad end püügimajandusest tänini. Osas maailma piirkondades eristatakse omaette alaperioodina vase- või ka vasekiviaega. Sellegi ajajärgu piirdaatumid varieeruvad. Kohati dateeritakse perioodi algus juba IV aastatuhandesse e.m.a, kuid näiteks Skandinaavias paigutatakse vaseaeg vahemikku 2300–1700 aastat e.m.a. Järgneva perioodi, pronksiaja algus on samuti piirkondlike erijoontega, Lähis-Idas ja Euroopas varieerub see vahemikus 3000–1500 aastat e.m.a. Vase- ja pronksiajal lõppes mitmetes maailma piirkondades esiaeg. Mesopotaamias ja Egiptuses leidis see aset umbes 3100 aastat e.m.a, Induse orus umbes 2500 aastat e.m.a, Kreetal umbes 1750 aastat e.m.a ja Hiinas umbes 1200 aastat e.m.a, mil leiutati kiri ja kujunesid kõrgtsivilisatsioonid, riigid. Suurem osa maailma rahvastikust oli aga jätkuvalt kirjaoskamatu ja ühiskonnad korraldatud teisiti. Samas on riikide mõju ulatunud kas siis otse või üksnes kauge kajana, ent üha intensiivistudes, neist isegi tuhandete kilomeetrite kaugusele. Rauaaeg algas suuremas osas Euraasias I aastatuhandel e.m.a, kuigi selle metalli sulatamine leiutati veidi varem ning Väike-Aasias võib rauaaja alguse dateerida isegi juba umbes 1400. aastasse e.m.a.
11
12
Esiaeg
Kiviaeg
Paleoliitikum Arheoloogid alustavad esiajaloo käsitlust johtuvalt oma uurimisallikatest sageli küll tööriistade kasutuselevõtust, ent inimajaloo algus on siiski hoomatavalt sügavamas minevikus – nüüdisinimesele eelnenud hominiidide juures. Alates 19. sajandi keskpaigast on üle maailma otsitud ja leitud fossiilseid luid, mis kuuluvad nüüdisinimese eel või isegi veel samal ajal elanud teistele hominiidide liikidele. Fossiilide dateeringud osutavad, et primaadid, kelle hulka kuulub ka tänapäevane inimene, kujunesid enam kui 50 miljonit aastat e.m.a ning vanimad inimahvid pärinevad ajast umbes 20 miljonit aastat e.m.a. Jättes kõrvale mõned ajajärgust umbes 7–6 miljonit aastat e.m.a pärinevad luuleiud, mille kohta pole veel kogunenud piisavalt andmeid, on vanimad kindlad hominiidide luud dateeritud 4,2 miljoni aasta taha e.m.a. Praeguseks eristatakse nende australopiteekideks (Australopithecus) koondnimetatud inimlaste hulgas mitut liiki, kellest ainult ühte peetakse suurema või vähema tõenäosusega seotuks antropogeneesiga. Australopiteegid olid bipedaalsed, st kahel jalal kõndivad väikest kasvu hominiidid, tõenäoliselt peamiselt taimtoidulised. Teadaolevalt piirdus nende asustus üksnes Aafrika mandriga. Kuigi nad elasid ka ajajärgul, mil tööriistu valmistati juba lõhestustehnikas, ei ole õnnestunud neid selle liigiga kindlalt siduda. Välistada, et australopiteegid tööriistu, ennekõike just töötlemata abivahendeid kasutasid, siiski ei saa. Kindlasti kasutasid tööriistu ligi 2,3 miljonit aastat e.m.a kujunenud Homo habilis ja veidi noorem Homo rudolfensis. Need varasemast rohkem loomset toitu tarbinud hominiidid olid juba suurema ajuga, kuid
Esiaeg
siiski nüüdisinimesest sedavõrd erineva kehaehitusega, et nende vahetu osa inimevolutsioonis on viimasel ajal kahtluse alla seatud. Kahtluseta on inimeellane olnud umbes 2 miljonit aastat e.m.a oletatavasti Aafrikas kujunenud Homo erectus (või Homo ergaster). Homo erectus, kui temaga ühendada ka Gruusiast Damanisist leitud mitmete erijoontega hominiidide luud, oli esimene inimlaseliik, kes levis Aafrikast väljapoole. Vanimad nii Aasiast kui ka Euroopast leitud fossiilsed luud on vanusega 1,8 miljonit aastat, kuid Homo erectus on vähemalt Jaava saarel elanud veel ka ajal, mil oli juba välja kujunenud nüüdisinimene. Arvatavasti umbes 600 000 aastat e.m.a kujunes Homo erectus’est välja uus liik – Homo heidelbergensis, kes elas nii Aafrikas, Euroopas kui ka Aasias. Homo heidelbergensis oli tõenäoliselt nii Homo neanderthalensis’e kui ka nüüdisinimese Homo sapiens’i ühine esivanem. Umbes 360 000 aastat e.m.a kujunes arvatavasti Euroopas välja Homo neanderthalensis, üks hominiidide viimaseid liik, kellega nüüdisinimene jagas ulatuslikumalt oma asuala. Varasemate inimlastega võrreldes on neandertallaste kohta hoomatavalt rohkem teavet. See jässaka kehaehitusega inimlane oli kohastunud elama karmides loodusoludes. Oletatavasti valmistas neandertallane juba loomanahkadest rõivaid. Peaaegu samal ajal kujunes aga Aafrikas välja teine liik – Homo sapiens. Seni vanimad luuleiud, mis on saadud Ida-Aafrikast, dateeritakse umbes 195 000 aastat e.m.a. Desoksüribonukleiinhappe (DNA) uuringute järgi võis nüüdisinimene välja kujuneda aga isegi enam kui 200 000 aastat e.m.a. Uus liik osutus ääretult kohanemisvõimeliseks. 100 000 või isegi rohkem aastat tagasi rändas nüüdisinimene Aafrikast välja, jõudes esmalt Aasiasse, umbes 60 000 aastat e.m.a isegi Austraaliasse ja asustas alles seejärel, umbes 40 000 aastat e.m.a, Euroopa. Järgneva paarikümne tuhande aasta jooksul tõrjus nüüdisinimene oma asualalt välja neandertallase, kuni see liik hävis. DNA-uuringud osutavad aga, et need kaks liiki on omavahel ka segunenud ning mõne protsendi ulatuses on neandertallase geneetilist pärandit säilinud tänapäevastes eurooplastes ja aasialastes. Ameerika mandrile jõudis nüüdisinimene veidi vähem kui 20 000 aastat e.m.a. Oluline evolutsiooni liikuma panev jõud on tõenäoliselt olnud kliimamuutused. Need sundisid primaate uute oludega kohastuma, mis omakorda tõi kaasa bioloogilisi teisenemisi. Üks niisugune suurem ilmastikumuutus, mille tagajärjel kahanesid metsad ja laienesid savannilaadsed rohtlad, toimus umbes 5 miljonit aastat e.m.a ja teine umbes 2,5 miljonit aastat e.m.a.
13
Esiaeg
Tänapäev
14
Homo sapiens
Homo neanderthalensis
Homo rhodesiensis
HOMO
Australopithecus robustus Australopithecus boisei
AUSTRALOPITHECUS
4 miljonit aastat tagasi
3 miljonit aastat tagasi
Vanimad märgid tule kasutamisest Vanimad teadaolevad luust tööriistad
Homo rudolfensis Australopithecus sediba
Australopithecus garhi Australopithecus africanus
Australopithecus afarensis
Australopithecus anamensis Ardipithecus ramidus
Homo habilis
Australopithecus aetiopicus Vanimad leitud kivist tööriistad
Vanimad teadaolevad tööriistade lõikejäljed loomaluudel
HOMO Levinud kogu maailmas Kahejalgsus Suur aju Väikesed hambad ja alalõualuu Tööriistade valmistamine ja kasutamine AUSTRALOPITHECUS Levinud Aafrikas Neljajalgsus puudel, kahejalgsus maapinnal Väike aju Metsaalade kõigetoidulised
ARDIPITHECUS
5 miljonit aastat tagasi
Vanimad teadaolevad hauad
Homo gautengensis
Homo erectus
2 miljonit aastat tagasi
1 miljon aastat tagasi
Homo heidelbergensis
6 miljonit aastat tagasi
Homo denisova
Homo floresiensis
Ardipithecus kadabba Homo sapiens ja tema eellased.
ARDIPITHECUS Levinud Aafrikas Kahejalgsus Väike aju Suured purihambad Lai ökoloogiline nišš
Esiaeg
Kohanemine eluks avamaastikul võis muu hulgas tingida ka rühmalise eluviisi kujunemise ja muidki käitumuslikke muutusi. Ehkki tänapäevaste inimahvide uurimine osutab võimalusele, et bipedaalsus ehk kahel jalal kõndimine võis kujuneda mingis algelises vormis isegi juba mitmekümne miljoni aasta eest veel puudel elanud ahvilistel, on vanimad kahejalgsed isendid, otsustades fossiilileidude järgi, elanud umbes 7 miljonit aastat e.m.a. Igal juhul hakati kahel jalal kõndima enne, kui suurenes ajumaht ja õpiti valmistama tööriistu. Bipedaalsuse teket on proovitud seletada mitmeti. Selles protsessis on rõhutatud käte vabastamist tööks ja päikesekiirte kuumutava mõju kahanemist läbi päikesele eksponeeritud kehapinna vähendamise. Tähtsustatud on ka võimalust, et püsti seistes oli parem märgata lähenevat vaenlast. Kuigi on selge, et see bioloogiline muutus ei ole seotud tööriistadega, oli käte vabanemine tõenäoliselt üks eeldus tööriistade kasutuselevõtmiseks. Aju suurenemine on jälgitav alates umbes 2 miljonit aastat e.m.a ja ajapikku on aju kasvanud umbes kolm korda. Esimene hüppeline areng on näha Homo habilis’el: kasvult šimpansi mõõtu hominiidi ajumaht oli šimpansi omast kaks korda suurem. Väga tähtis on inimese evolutsioonis olnud artikuleeritud kõne teke ja areng. Tõenäoliselt oli see pikaajaline protsess ning kõne alged ulatuvad ehk juba varaste hominiidide juurde, kuid väljakujunenud vormis on kõne omane tõenäoliselt üksnes nüüdisinimesele. Inimese sotsialiseerunud elulaad nõudis kommunikatsiooni. Artikuleeritud kõnet on sageli seostatud tööriistade kasutuselevõtuga. Tööriistade tegemine eeldab nii materjalide tundmist, koordineeritud töövõtteid kui ka võimet neid oskusi edasi anda. Seni vanimad tööriistad on leitud Etioopiast, nende vanus on ligikaudu 2,6 miljonit aastat. Fossiilsetelt loomaluudelt leitud lõikejäljed osutavad aga tööriistade kasutamisele juba ligi miljon aastat varem. Abivahendite kasutamist vaenlaste peletamisel ja toidu hankimisel esineb loomariigis laiemaltki, eriti primaatide seas, kuid hominiidid hakkasid abivahendeid soovitud suunas kujundama – töötlema. Varapaleoliitikumis sai alguse pea kogu kiviaega läbiv kivimite ja mineraalide valik tööriistade toorainena. Kõige sagedamini kasutatud materjal oli tulekivi, kuid sõltuvalt piirkonnast ka obsidiaan, kvartsiit, kvarts ja liivakivi ning peeneteralised vulkaanilised kivimid. Materjale koguti algul maapinnalt ja looduslikelt paljanditelt, keskpaleoliitikumis hakati juba kivimeid kaevandama.
15
16
Esiaeg
Keskpaleoliitiline pihukirves Inglismaalt Kentist
Algelised tööriistad valmistati veeristelt kilde ära lüües. Kilde eemaldati teise kiviga enamasti vaid ühelt küljelt, saades nii kitsa hambulise teraosa. Mõnede uurijate arvates nõudis sellise tööriista tegemine keskmiselt kakskümmend viis sihipärast lööki. Oletatakse, et taolisi tööriistu kasutati nii löömiseks, lõikamiseks kui ka kaevamiseks. See tehnoloogia püsis muutumatuna väga pikka aega, kuni umbes 1,8 miljonit aastat e.m.a lisandusid nn pihukirved. Need on valmistatud, eemaldades sarvest või luust vasara või kiviga killud kahelt poolt veerist. Tulemuseks oli terav tööpind, samas kui teine ots jäeti looduslikku vormi või siis tasandati seda ainult natuke. Tavaliselt 10–20 sentimeetri pikkuse mandlikujulise pihukirve valmistamine nõudis olenevalt töötlusastmest kolmkümmend kuni kuuskümmend lööki. Kuigi tänini pruugitakse ekslikust tõlgendusest lähtunud nimetust, kasutati pihukirveid kunagi mitmesugustel töödel, sealhulgas raiumiseks, kaapimiseks ja lõikamiseks. Paleoliitikumi keskosas mitmekesistusid tööriistad veelgi. Valmistati teravikke torke- ja lõikeriistadeks, kaape naha puhastamiseks ning puu ja luu töötlemiseks, kuid jätkuvalt tehti ka südamekujulisi ja kolmnurkseid pihukirveid. Keskpaleoliitikumis tunti üle kuuekümne eri tüüpi eseme. Ühest kilogrammist tulekivist olid neandertallased võimelised saama kuni 2,2 meetrit lõiketera, umbes viis korda rohkem kui varem. Nüüdisinimene on aga saanud kilogrammist tulekivist hinnanguliselt kuni 26 meetrit lõiketera. Tööriistade sortimenti lisasid inimesed paleoliitikumi lõpus kaapidest väiksemad kõõvitsad ning uuritsad, mida kasutati luu ja sarve töötlemisel. Igal juhul osutavad tööriistad nii tehnoloogilise arengu kiirenemisele kui ka kultuurilise mitmekesisuse kujunemisele. Jääaja lõpul kasutati üle saja esemetüübi. Hilispaleoliitikumis õpiti kivi ka lihvima ja lõikama. Kivist ja puust tööriistade kõrval hakati üha enam kasutama luust ja sarvest valmistatud esemeid. Uue leiutisena võeti kasutusele vibu ja nooled. Lihatoidu osakaal on ajas üha kasvanud. Algul saadi loomseid valke raibetest, hiljem aga juba kütitud väikeloomadest ja alates hiljemalt 0,5 miljonit aastat e.m.a ka suurtest jahiloomadest. Suurloomade puhul on võimalik, et neid kütiti ajujahiga. Selline tegevus oli jõukohane ainult rühmas elavatele isenditele ja oli kindlasti tähtsal kohal inimeellaste sotsialiseerumisprotsessis. Neandertallasel ja Euroopa paleoliitilisel nüüdisinimesel oli suurte ulukite jaht tõenäoliselt isegi peamine elatusallikas. Kütitud on muidugi ka väikeloomi ja linde, tegeletud korilusega ning hilispaleoliitikumis kohati ka kalapüügiga. Homo erectus ja Homo heidelbergensis küpsetasid toitu tulel.