Leelo Tungal
Maimetsa laste lood Pildid joonistanud Asta Vender
Originaali tiitlid: Leelo Tungal Pool koera Esmatrükk: Eesti Raamat, 1983 Kirju liblika suvi Esmatrükk: Eesti Raamat, 1986 Pille, Madis ja teised Esmatrükk: Eesti Raamat, 1989 Illustreerinud Asta Vender Kujundanud Virge Ilves © Leelo Tungal ja Tänapäev, 2015 Illustratsioonid © Asta Vender ISBN 978-9949-27-824-4 www.tnp.ee Trükitud AS Printon trükikojas
Sisukord
Pool
5
Kirju libli a suvi
93
Näärivana tütar
167
Mõtle midagi välja, Madis!
225
Pool oera
Pool koera
1. Üle spordiväljaku joostes pidime kiirust lisama; kui keegi meid jälitas, siis olime lagedal platsil üsna silmatorkavad mõlemad – mina oma erepunase pluusiga ja Leedi oma hallikirju kasukaga. Treenitud koerale võis kogu see põgenemine paista üksnes lõbusa jooksumänguna: oli ta ju marjul- ja seenelkäikudel lasknud alati ringiratast ümber minu, nuusutanud põhjalikult läbi kõik enda meelest põnevad põõsad ja ajanud ajaviiteks mõnd jänest taga, nii et sellal, kui mina kõndisin kilomeetri, lippas Leedi vabalt maha vähemasti viis. Metsas tuli ta ikka iga natukese aja tagant, keel vestil, minu juurde, endal alandlik nägu peas: „Sõber, ära pahanda, mul oli oma asjaajamisi...” Nüüd aga näis ta arvavat, et olen jälle mõne mängu välja mõelnud: milleks muidu teda nööri otsas jooksutatakse – teda, intelligentset ja truud koera! Kuid mina oskan mõelda üksnes: kiiremini, kiiremini kodust eemale! „Rutem, Leedi!” oleksin tahtnud koera tagant kiirustada, kuid tegelikult oli just Leedi see, kes mind nööripidi järel vedas. Taipab ta praegu, saab ta üleüldse kunagi taipama, et nüüd on iga hetk otsustav, et meie põgenemine pole mingi mäng, vaid meeleheitlik enesepäästmine? Aga võib-olla saab ta 7
kõigest mingi oma sõnulseletamatu koerameelega aru – tänini on Leedi mind alati poolelt sõnalt mõistnud. Isegi ema sõnade mõtet on ta ikka taibanud – kui ema pahandab: „Koer jälle toas!”, tõuseb Leedi ohates püsti ja läheb, saba nukralt sorgus, esikusse. Emal on seepeale alati koerast hale hakanud – ta otsib köögist mõne küpsise või vorstitüki ja viib lepituseks Leedile. Leedi vaatab emale kurbade silmadega otsa, võtab maiuspala hellade hammastega vastu ja liputab lepitusnaeratuse märgiks saba... Võib-olla tegingi valesti: ehk pidanuksin jooksma hoopis ema juurde abi ja kaitset paluma? Ema armastab Leedit, kuigi nuriseb korterisse toodud liiva ja määritud tugitoolikatete pärast. Ema astuks vahest meie kaitseks välja? Jäin hingeldades lumimarjapõõsa juurde seisma ja mõtisklesin selle võimaluse üle. Leedi istus maha ja koputas tasakesi sabaga vastu teeliiva. Ei, ema töö juurde minna olnuks liiga riskantne. Esiteks: ma poleks jaksanud ühe hooga ära joosta kahtteistkümmend kilomeetrit sovhoosi kontorini. Ja isegi kui suudaksin, jõuaks isa kallis kasuvend Kaupo mulle oma Moskvitšiga järele. Pidurid teeksid „kriiks”, autouks mu selja taga avaneks, ja väikese vaevaga võtaks see turjakas mees nööri enda pihku, teeks Leedile paar ükskõikset paikest – ja koer, arvates, et minnakse jahile, hüppaks erutusest võbisevate jalgadega autosse sisse... Ning siis – hüvasti igaveseks! Ükski juhuslik auto meid ju peale ei võtaks – kes tahab isiklikku masinasse võtta suurt koera, kelle karvased käpad on nagu korralikul koeral ikka natuke mullased või liivased, kelle laiu lõugu ei ahista suukorv – ehkki neid inimesi, keda on hammustanud mõni Inglise setter, on maa peal kindlasti vähem kui näiteks kosmonaute... Ja teiseks: kes ütleb, et ema olnuks kõigiti minu poolt? Iga ema on kindlalt oma üheteistkümneaastase poja poolt ainult ühel juhul – kui poeg teatab, et mannapuder on äärmiselt maitsev ja toitev roog. Muudel juhtudel ei või iial täpselt teada. Näiteks võib ema sulle öelda, kui tuled koolist, sinikas silma all: „Tubli poiss! Iga mees peab ise enda eest 8
Pool koera
seisma!”, aga niisama tõenäoline on ka, et ta vaatab sulle otsa, silmad pisaraid täis, ja ahastab: „Taevas – see poiss ajab mind halliks! Kellesse sina, huligaan ja kakleja, küll läinud oled! Silmapilk tuppa õppima, ja enne hommikut välja ei saa!” Nojah, võib-olla ütleks ema, kui talle Leediloo ära räägiksin, isale otse telefonitorusse: „See koer viiakse majast välja ainult üle minu laiba, selge!”, aga sama hästi võiks ta ka lausuda: „Taevale tänu, saaks ometi kord selle risti kaelast ära! Loomulikult võib Kaupo Leesiga teha, mis tahab – pool koera on ikkagi tema oma, ja pealegi oskab s e e mees elada, mitte nii nagu mõni teine...” Ei, kõige õigem oli teha ikka nii, nagu kodus otsustasin: põgeneda koos koeraga kodunt senikauaks, kuni Kaupo on linna tagasi sõitnud. Kirugu ja sõimaku pealegi, et sõidab tühjade kätega koju – see ei puutu siis enam minusse, Leedisse või emasse. Isa on siis muidugi tulivihane, et tema „topeltsõpra” ja kasuvenda on solvatud, tema autoriteeti kõigutatud, aga mulle see enam ei loe! Kuidas nad kõik korrutavad: „Last ei tohi petta” – seda räägitakse raadios, telekas ja ajalehtedes; aga näe, sealsamas võtab üks aus ja haritud lapsevanem kätte ning annab heast peast ära oma poja parima sõbra, iseenda semu ja jahikaaslase! Tundsin, kuidas pisarad kurku tükkisid: ainult seepärast, et klanitud linnamees, džiinid jalas ja konjakipudel diplomaadikohvris, astub sisse ja teatab, et on otsustanud endale Žiguli Luxi osta ja peab seetõttu kalli setteri maha müüma, kuna iga vilets k o l m s a d a rubla on talle parajasti oluline! Just nii see Kaupo ütles: „Iga vilets kolmsada rubla on mulle praegusel momendil oluline! Ja see mutt, kellele me Leedi maha ärime, lubas vähemalt nelisada kulli puhtalt peo peale panna! Aamenkonks!” Aamenkonks siis aamenkonks, aga kui isa Leedi tõepoolest Kaupo pururikkale ostjale ära annab, siis põgenen mina kodunt i g a v e s e k s ära. Saagu mis saab – kuskile lastekodusse mind ikkagi võetakse, vähemalt sinna ikka, kus on need raskestikasvatatavad. Igatahes mina olen raskesti kasvatatav, kui mu koer maha müüakse! Sõitku siis isa oma unistuste Mercedesega mind otsima ning paluma – eluilmaski ei tule ma siia tagasi! Jah, kuidas see mulle küll enne pähe ei turgatanud: loomulikult annaks Kaupo osa koera müügist saadud rublasid isale – 9
ja olekski isal see raha koos, mida vana Mercedese müüja tahtis. Pole mingit kahtlust: isa annaks Leedi kohemaid ära... Setter sai ilmselt aru, et mulle nutt vägisi peale tükkis: ta tuli ja limpsis sooja kareda keelega mu nägu, ning ta hingeõhk lõhnas nagu kutsikal... Polnud meil mõtet aega raisata, nüüd oli tarvis tegutseda! „Kas laps võib oma isa petta?” küsisin Leedilt raadiotädi häälega. Leedi liputas saba. „Äärmises hädas ikka!” vastasin setteri eest. Koer võttis mu hääletooni kuuldes müramispoosi sisse: toetus esikäppadega tugevasti maha, koolutas pea alla, liputas saba koos püstakil tagumikuga ja ajas lõuad lõbusasti laiali. „Oh sa vana loru! Täna ei tule meil möllamisest midagi välja! Võta teatavaks, et täna on meie elus otsustav päev, Leedi Teesalu!” „Auh!” vastas Leedi Teesalu. „Nüüd läheme kahekesi koolimajja,” seletasin koerale. „Kirjuta endale kõrva taha, et see pole mingi koerte kool, kus tegeldakse koerustükkidega, khm, khm, see on inimeste kool, ja seal peab käituma inimlikult. Sabaliputamine, jah, on ainus koeralik asi, mis sulle inimeste koolis on lubatud. Muud koerateod, nagu näiteks haukumine ja jalatõstmine, on rangelt keelatud!” Leedi naeris. Nagu näidates, et ta mu juttu mõistis, läks ta üle floksi peenra elupuu juurde, uuris natuke selle lõhna ja toimetas siis asjalikult oma toimetamist. Tagasi tulles murdis ta kogemata floksivarre pooleks – oi seda pahandust, kui bioloogiaõpetaja seda pealt näeks... Lubasin mõttes, et istutan selle floksi asemele mõne teise sügislille – astri näiteks... Korraga torkas mulle pähe, et sügislilled sügislilledeks, aga praegu on ometi augustikuu ning koolimaja võib ju väga hästi lukus ja riivis olla. Oh sa sinder, kuhu me sel juhul läheme? Olin surmkindlaks peidupaigaks pidanud just koolisaali taga asetsevat kolikambrit – sealt ei oskaks ei isa ega onu Kaupo meid eluilmaski otsida... Mis teha, mis küll teha, kui koolimaja uks on lukus? Mäletan, et esimese klassi poisina oli kooliuks mu suurim elu mure. Nimelt asub meie kool vanas mõisamajas, ja kuigi hoonesse 10
Pool koera
pole mõisnikest lõhnagi jäänud, on seal siiski säilinud üks mõisaaegne riistapuu – nimelt välisukse käepide. Ilmatu suur, ilusa lehemustriga vasest asjandus on see link. Esimese klassi põngerjana arvasin, et seda vabalt alla vajutada suudavad üksnes Jaan Talts ja meie kooli direktor. Just direktor oli mind ühel meeldejääval korral ukse avamise juures aidanud, ülejäänud päevadel pidin lootma, et ehk on keegi välisukse paokile unustanud või et satun sisenema koos suuremate poistega. Ent juba esimese kooliaasta lõppedes jagasin ära, et ukselingi nipp polnud niivõrd toores jõus, kuivõrd kavalas jõnksus, mis tuli teha, et uks lahkelt kääksudes avaneks. Ent nüüd oli küsimus märksa tõsisem: mingi muukraua-mees pole ma ilmaski olnud, ammu siis trügiksin mustal viisil koolimajja... „Uks peab, p e a b lahti olema!” sisendasin endale ja uksele. Ja – oh sa põrgukrants – ta oligi lahti!
2. „Ning nõnda sisenesidki Maimetsa kaheksaklassilise kooli ruumidesse Leedi Teesalu, üllate inglaste järeltulija, ja Olav Teesalu, Maimetsa sovhoosi raamatupidaja ainumas poeglaps,” laususin iseendale. Tundsin, et pean midagi sihukest veidrat ütlema, sest – nii imelik kui see ka polnud – tühi augustikuine koolimaja tundus kõle ja isegi natuke õudne. Eks ma ole sellest ruudulise kivipõrandaga koridorist sadu kordi läbi tuisanud ja sama palju kordi trepikäsipuid pidi priisõitu alla teinud – ennäe, koguni minunimeline kaugushüpperekord on spordistendil alles! Tuletõrjeplakati seal akna kõrval olen oma kätega üles pannud... Aga ikkagi oli sihuke imelik tunne üksipäini – ei, vabandust, koos Leedi Teesaluga – tühjas koolimajas kõndida. Leedi küüned klõbisesid vastu kivipõrandat, ja ümberringi hõljus mingi salapärane vaikus, nagu olnuks see siin ikka veel mõisahäärber, kus kohe mõne kõhna härra vaim kavatseb kummitama hakata. Pruun puutrepp tundus kuidagi liiga puhas ja pikk. 11