Ursula Andersson seisis metsas väikse järve kaldal, kootud kampsun otsapidi tumeroheliste kummipükste sees. Kuna need ulatusid talle rinnuni, meenutas ta pigem kalameest või rannajoone õlireostusest puhastajat kui riigi üht taibukamat politseinikku. „Tere tulemast Västeråsi.“ Ursula pööras end ringi ning puges järve eraldava lindi alt läbi. Torkel noogutas Haraldssonile. „Ilusad püksid.“ Ursula naeratas. „Aitäh.“ „Kas sa oled seal sees käinud?“ küsis Torkel, viibates järve poole. „Mõõtsin sügavuse ja võtsin paar veeproovi. Kus teised on?“ „Billy sätib jaoskonnas koosolekuruumi valmis ja Vanja pidi poisi tüdruksõbraga rääkima. Meie teada oli tema viimane, kes poissi elusana nägi.“ Torkel tuli lähemale ja jäi järvekaldale seisma. „Kuidas sul läheb?“ „Jalajälgi identifitseerida on lootusetu. Siin on hulk inimesi käinud. Surnukeha leidnud noorukid, politsei, kiirabitöötajad, metsas jalutanud inimesed.” Ursula kükitas ja osutas vormitule lohule soises pinnases. Torkel kükitas samuti. 50
„Jäljed on pealegi sügavad ja sissevajunud. Siin on liiga soine ja mudane.“ Ursula viipas käega. „Nädal tagasi oli ilmselt veelgi märjem. Enamik orust oli vee all.” Ursula tõusis püsti ja vaatas Haraldssoni poole, kallutades end Torkelile lähemale. „Kes see mees seal on?“ küsis Ursula Haraldssoni poole noogutades ning Torkel vaatas üle õla, kuigi ta teadis väga hästi, keda Ursula silmas peab. „Haraldsson. Meie tulekuni juhtis tema juurdlust.“ „Ma tean. Ta ütles seda teel siia vähemalt kolm korda. Missugune ta on?“ „Ta peab oma esmamulje kallal töötama, aga ta on ... okei.“ Ursula pöördus Haraldssoni poole: „Saad sa korraks siia tulla?“ Haraldsson ronis eralduslindi alt läbi ja liipas Torkeli ja Ursula juurde. „Olete te järvepõhja läbi otsinud?“ uuris Ursula. Haraldsson noogutas. „Kaks korda. Mitte midagi.“ Ursula noogutas endamisi. Mõrvarelva ei olnud ta oodanud. Mitte siin. Ursula pöördus Haraldssonist eemale ning lasi pilgul taas üle ümbruskonna libiseda. Kõik pidas paika. „Räägi,“ lausus Torkel, teades juba varasemast kogemusest, et Ursula pilgule avaneb alati märkimisväärselt rohkem kui nende ees laiuv metsajärv. „Ta ei surnud siin. Esialgse lahanguprotokolli järgi olid noahoobid nii sügavad, et noa käepideme jäljed olid nahal näha. See tähendab, et kannatanu lebas kõval alusel. Kui lüüa kedagi, kes lamab vees, vajub ta põhja.“ Ursula viipas jalge ette. „Kui oletada, et nädalavahetusel oli siin veelgi märjem ja mudasem, on võimatu täiesti käepidemeni lüüa. Vähemasti pehmete kehaosade puhul.“ Torkel silmitses naist imetlusega. Kuigi nad olid mitu aastat koos töötanud, avaldasid naise teadmised ja võime järeldusi teha talle endiselt muljet. Torkel oli sisimas õnnelik, et Ursula oli pöördunud tema poole paar päeva pärast seda, kui Torkel määrati keskkrimi51
naalpolitsei juurdlusrühma ülemaks. Naine oli lihtsalt ühel hommikul seal olnud, seitseteist aastat tagasi, oodates Torkelit tema kabineti juures. Ta polnud kohtumist kokku leppinud, kuid väitis, et see võtab kõige rohkem viis minutit. Torkel lubas ta sisse. Ursula töötas SKL-is, Rootsi Kriminaaltehnika Laboris. Ta alustas oma karjääri politseinikuna, kuid spetsialiseerus siis mõrvapaikade uurimisele ning ajapikku tehnilise tõendusmaterjali kogumisele ja kohtuekspertiisile. Nii sattus ta Linköpingusse. SKLi. Talle lubatud viie minuti jooksul rääkis ta, et tunneb puudust jahist. Nii ta seda väljendas. Jaht. Üks asi on olla laboris, seljas valge kittel, ja määrata kindlaks DNA ning mõrvarelv, kuid hoopis teine asi on kohapeal tõendusmaterjali analüüsida ja siis koos teistega kahtlusalune sisse piirata. See pakkus rahuldust ja adrenaliini, mida sobiv DNA-proov iialgi ei võimaldaks. Kas Torkel suudab seda mõista? Torkel suutis. Ursula noogutas. Niisiis. Ta vaatas kella. 4 minutit ja 48 sekundit. Viimase 12 sekundi ajal jättis ta oma telefoninumbri. Kõigil oli Ursula kohta vaid häid sõnu, kuid viimaks otsustas Torkel tema kasuks seetõttu, et SKL-i juhataja oli teda ähvardanud füüsilise kättemaksuga, kui Torkel peaks Ursula poole kasvõi vaatamagi. Torkel tegi aga enam – ta palkas naise samal pärastlõunal. „Nii et surnukeha lihtsalt sokutati siia?“ „Ilmselt. Kui lähtuda faktist, et mõrvar valis selle koha, sest järv on talle tuttav, siis tunneb ta ümbruskonda. Ta parkis auto ilmselt võimalikult lähedale. Siia üles.“ Ursula viipas kolmkümmend meetrit eemal asuva kahemeetrise langusega kallaku poole. Nad asusid sinnapoole teele. Haraldsson komberdas nende järel. „Kuidas Mikaelil läheb?“ Ursula aeglustas sammu ja vaatas Torkelile otsa. „Hästi, miks sa küsid?“ „Sa läksid alles paar päeva tagasi koju. Sa ei olnud just kaua seal.“ „Mu töö on selline. Ta mõistab. Ta on sellega harjunud.“ „Hästi.“ „Pealegi pidi ta minema Malmösse mingile messile.“ 52
Nad olid nüüd kallaku juurde jõudnud. Ursula vaatas tagasi järve poole. Kuskilt siit pidi mõrvar alla tulema. Nad asusid kolmekesi kallakut uurima. Paari minuti pärast tõstis Ursula pilgu ja astus sammu tagasi. Ta silmitses kaldaääri võrdlevalt ja üritas istudes paremini näha. Kuid ta oli kindel. Taimestik oli kuidagi mahatallatud. Siin on ju jälgi, nagu oleks midagi lohistatud? Ursula kükitas. Ühest kidurast põõsast oli paar oksa murdunud ja nende valkjaskollasel pinnal paistis miski, mis meenutas verd. Ursula võttis välja läbipaistva kotikese ja pani oksa ettevaatlikult sinna sisse. „Ma leidsin ilmselt koha, kust ta on alla tulnud. Kas tulete siia?“ Torkel viipas Haraldssonile, et nad kallaku otsa roniksid. Kui nad olid väiksele kruusateele jõudnud, vaatas Torkel ringi. Natuke maad eemal olid pargitud nende autod. „Kuhu see tee viib?“ „Linna, tulime ju seda kaudu.“ „Ja teisele poole?“ „Tee lookleb natuke, aga peagi viib see maanteele välja.“ Torkel vaatas kallakust alla, kus Ursula neljakäpukil iga viimset kui puulehte uuris. Ilmselt lohistati surnukeha seal auto pagasiruumist või tagauksest välja. Mõrvaril polnud põhjust valida pikemat teed. Kuna kruusatee on tugev, ei jäänud rehvijälgi näha. Torkel silmitses nende endi autosid, mis olid pargitud teepervele, et need liiga palju ruumi ei võtaks. Kas võis olla nii, et ...? Torkel seisis kitsa ala kohale, mida Ursula parasjagu läbi otsis. Kui pagasiruumi uks oli siin ... Torkel kujutles, et auto on tema ette pargitud. Sel juhul peaksid rehvijäljed asuma temast paar meetrit eemal. Ta liikus ettevaatlikult allapoole. Tema õnneks koosnes see palju pehmemast pinnasest kui tee, aga seal ei olnud nii mudane nagu all orus. Torkel asus ettevaatlikult muda ja taimestikku eest kraapima ning märkas peaaegu kohe. Sügavad rehvijäljed. Torkeli näole ilmus naeratus. See tõotab küll head. 53
„Te ei ole meelt muutnud?“ Küsimuse esitanud naine pani lauale teetassi ja võttis istet Vanja vastas, kes vastuseks pead raputas. „Ei, kõik on hästi.” Naine hakkas teed lusikaga segama. Köögilauale oli kaetud hommikusöök. Piim ja hapupiim koos müsli ja kaerahelvestega. Kasetohtu meenutavast materjalist leivakorvis pehmed saiaviilud ja kaht sorti näkileib. Või, juust, sink, viilutatud kurk ja eelnevale lisaks ka karp maksapasteeti. Kaetud laud moodustas kontrasti üldise köögiga, mis oleks pärit justkui mööblikataloogist. Mitte just kõige uuem, aga suurepärases korras. Mitte ainsatki pesemata taldrikut, mitte mingit saiapuru, tühi ja puhas tööpind. Pliidi must plaat oli täiesti plekitu nagu ka kõik kapiuksed. Vanja oli kindel, et ei leiaks isegi maitseaineriiulilt kõige pisemat rasvaplekki. Nulltolerants mustuse suhtes kehtis arvatavasti ka ülejäänud majale. Siiski oli üks ese, mis silma hakkas. Vanja ei suutnud sellelt pilku lahti rebida. Helmepõhjal raamitud pilt, mis ehtis seina teed joova naise selja taga. Pilt kujutas valges rüüs Jeesust, käed välja sirutatud. Jeesuse pea kohal säras kuldne aupaiste ning tema habetunud näo intensiivsed sinised silmad vaatasid üles. Kõige üleval ilutses punastest pärlitest kiri: „Mina olen tee ja tõde ja elu“. Vanja vastas istuv naine jälgis tema pilku. „Lisa tegi selle siis, kui tal olid tuulerõuged. Ta oli siis üksteist. Eks teda natuke aidati ka.“ „See on ilus,“ lausus Vanja. Ja pisut hirmus, mõtles ta endamisi. Tema vastas istuv naine, kes oli tutvustanud end Ann-Charlotte’ina, noogutas rahulolevalt ja võttis lonksu sooja jooki. Siis pani ta tassi lauale. „Jaa, Lisa on tohutult andekas. Seal on enam kui viis tuhat pärlit! Kas pole imeline?!“ Ann-Charlotte kummardus ettepoole, võttis korvist viilu näkileiba ja asus sellele võid määrima. Vanja ei mõistnud, kuidas ta teadis, kui mitu pärlit seal on. Kas ta oli kõik kokku lugenud? Ta oligi valmis seda küsima, kui Ann-Charlotte võinoa tagasi korvi pani ja jäi Vanjat silmitsema, laubal murelik korts. 54
„See on nii kohutav, mis juhtus. Rogeriga. Palvetasime tema eest kogu nädala, kui ta kadunud oli.“ Sellest nüüd küll suurt abi polnud, mõtles Vanja, kuid ümises vaid nõustuvalt, heites samal ajal ehk liialt varjamatu pilgu kellale. Žest, mida Ann-Charlotte näis mõistvat. „Lisa peaks kindlasti iga hetk tulema. Kui oleksime teadnud, et te tulete, siis ...“ Ann-Charlotte viipas vabandavalt. „Sellest pole midagi. Mul on hea meel, et mul on võimalik temaga rääkida.“ „Selge see. Kui saaksime vaid kuidagi aidata. Kuidas Rogeri ema end tunneb? Lena on vist ta nimi? Ta on kindlasti täitsa endast väljas.“ „Ma ei ole temaga kohtunud,“ vastas Vanja, „kuid arvata võib. Kas Roger oli ainus laps?“ Ann-Charlotte noogutas ning näis veelgi murelikum. Nagu oleks kogu maailma raskus tema õlule langenud. „Neil pole just kerge olnud. Kuulu järgi oli neil juba mõnda aega majanduslikult raske ja lisaks veel kõik need sekeldused Rogeri eelmises koolis. Kuigi lõpuks tundus ju kõik tema jaoks laabuvat. Ja nüüd siis selline asi.“ „Mis sekeldused tal eelmises koolis olid?“ uuris Vanja. „Teda kiusati,“ kõlas hääl ukse juurest. Vanja ja Ann-Charlotte pöörasid pilgu hääle poole. Ukse juures seisis Lisa. Tema sirged juuksed ulatusid õlgadeni ja olid korralikult kammitud. Tukk lõksuga kinni. Tüdrukul oli seljas valge pluus, mis oli peaaegu kurguni kinni nööbitud, ning selle peal kootud ühevärviline vest. Kaelas oli tal kuldristiga kee, mis särgikrae juurest osaliselt välja paistis. Jalas paksud sukad ja täpselt põlvedeni ulatuv seelik. Vanja mõtles automaatselt 70ndate teleseriaalis nähtud tüdrukule. Tõsine, peaaegu tusane näoilme. Vanja tõusis püsti ja ulatas talle käe, samal ajal kui tüdruk kööki tuli ja laua alt tooli välja tõmbas. „Tere, Lisa. Mina olen Vanja Lithner. Olen politseinik.“ „Ma olen juba ühe politseinikuga rääkinud,“ vastas Lisa, pigis55
tades lühidalt naise kätt ja tehes põlvedega niksu. Siis võttis ta istet. Ann-Charlotte tõusis püsti ning otsis kapist teetassi. „Ma tean jah,“ rääkis Vanja edasi, „aga kuna mina töötan teises osakonnas, oleksin väga tänulik, kui sa ka minuga räägiksid. Kuigi ilmselt tahan ma teada samu asju.“ Lisa kehitas õlgu ning sirutas käe müslipaki järele, raputades enda ette kaussi hulga helbeid. „Sa ütlesid, et Rogerit kiusati eelmises koolis,“ jätkas Vanja, „aga kas sa tead, kes teda kiusas?“ Lisa kehitas taas õlgu. „Ma arvan, et kõik. Igatahes ei olnud tal seal ühtki sõpra. Ta ei tahtnud sellest eriti rääkida. Tal oli hea meel, et ei pidanud enam seal käima, vaid sai olla meie juures.“ Lisa sirutas käe hapupiimapaki järele ja valas müslile paksu piimakihi. Ann-Charlotte pani tütre ette lauale teetassi. „Roger oli hästi tore poiss. Rahulik. Tundlik. Oma ea kohta küps. See on täiesti mõistetamatu, et keegi ...“ Ann-Charlotte ei lõpetanud lauset, vaid võttis taas istet. Vanja avas oma märkmiku ja pani sinna kirja: „Vana kool – kiusamine“. Siis pöördus ta Lisa poole, kes pistis parasjagu suhu lusikatäie hapupiima ja müslit. „Lähme nüüd tagasi selle reede juurde, kui ta kadus. Räägi palun, mida te tegite. Kas juhtus midagi erilist, kui Roger siin oli? Räägi kõigest, mis iganes sulle meenub, kui tahes tavapärane ja tähtsusetu see ka ei tunduks.“ Lisa mälus suutäie lõpuni ja neelas selle alla. Ta ei kiirustanud politseinikule vastama. „Ma olen seda juba rääkinud. Teisele politseinikule.“ „Jah, aga nagu ma juba ütlesin, siis on ka minul vaja seda kuulda. Millal ta siia tuli?“ „Millalgi pärast viit. Võib-olla pool kuus.“ Lisa otsis pilguga emalt abi. „Umbes pool kuus,“ vastas Ann-Charlotte. „Minul ja Ulfil olid kella kuueks plaanid ja hakkasime just ära minema, kui Roger tuli.“ Vanja noogutas ja märkis selle üles. 56
„Ja mida te tegite, kui ta siin oli?“ „Olime minu toas. Tegime natuke kodutöid. Siis jõime teed ja vaatasime saadet „Let’s Dance“3. Ta läks siit ära natuke enne kümmet.“ „Kas ta ütles, kuhu ta läheb?“ Lisa kehitas taas õlgu. „Ta ütles, et koju. Ta tahtis teada, kes saatest välja langeb, aga see selgus alles pärast uudiseid ja reklaami.“ „Ja kes siis välja langes?“ Vanja märkas, et lusikas müsli ja hapupiimaga, mis oli teel Lisa suhu, jäi pidama. Mitte küll kauaks. Vaevu märgatav, kuid siiski. Kõhklus. Vanja küsis niisama. Kuigi ta ei tahtnud jätta ülekuulamise muljet, oli see küsimus Lisat üllatanud, selles oli Vanja kindel. Lisa jätkas söömist. „Mhmm mhmea.“ „Ära räägi täis suuga,“ segas Ann-Charlotte vahele. Lisa jäi vait. Ta mälus suutäit hoolega, pilk jätkuvalt Vanjal. Kas ta üritas aega võita? Miks ta enne uut suutäit ei vastanud? Vanja ootas. Lisa mälus. Ja neelas. „Ma ei tea. Ma ei jälginud seda pärast uudiseid.“ „Mis tantse seal tantsiti? Tuleb sulle meelde?“ Vanja oli kindel. Lisa pilgus oli märgata muutust. Need küsimused ärritasid teda mingil põhjusel. „Ma ei tea, kuidas neid nimetatakse. Me ei jälginud nii hoolikalt. Ajasime juttu, õppisime, kuulasime muusikat ja olime niisama. Klõpsisime kanaleid.“ „Ma ei mõista, kuidas puutub telesaate sisu Rogerile kurja teinud inimese leidmisse,“ segas Ann-Charlotte vahele ning pani tassi kerge ärritusega lauale. Vanja pöördus naise poole, näol naeratus. „Ei puutugi. Ma ajasin niisama juttu.“ Siis pöördus ta tagasi Lisa poole, nägu endiselt naerul. Lisa ei vastanud samaga, vaid vaatas vastumeelselt politseinikule otsa. 3
Briti teleformaadil „Strictly Come Dancing” põhinev Rootsi tantsusaade, kus osalevad tuntud rootslased.
57
„Kas Roger ei rääkinud, et miski teeb talle muret?“ „Ei.“ „Keegi ei helistanud talle? Ei mingeid ärritavaid sõnumeid, millest ta rääkida ei tahtnud?“ „Ei.“ „Ta ei käitunud kuidagi teisiti, nagu oleks tal raske keskenduda?“ „Ei.“ „Ja ta ei rääkinud midagi sellest, et läheb veel kellegi juurde, kui ta sinu juurest ära läks ... kümne ajal vist?“ Lisa silmitses Vanjat. Kelle kohta ta uuris? Lisa oli selgelt öelnud, et Roger läks ära kümne ajal. Vanja kontrollis teda, et näha, kas tüdruk räägib iseendale vastu. Aga see ei tulnud tüdrukule üllatusena. Ta oli ette valmistunud. „Jah, ta läks kümne ajal, ja ei, ta ütles, et läheb koju ja vaatab, kes välja langevad.“ Lisa sirutas käe saiakorvi ja võttis sealt pehme viilu. Ann-Charlotte sekkus taas. „Ta on ju seda juba öelnud. Ma ei mõista, miks ta peab pidevalt samadele küsimustele vastama. Kas te ei usu teda?“ Ann-Charlotte’i hääletoonist võis aimata solvumist. Ainuüksi mõte, et tema tütar võiks valetada, oli naise jaoks šokeeriv. Vanja vaatas Lisale otsa. See võis olla ehk ema jaoks üllatus, kuid Vanja teadis, et Lisa varjab midagi. Midagi oli sel õhtul juhtunud. Midagi, mida Lisa ei kavatsenud rääkida. Igatahes mitte ema juuresolekul. Lisa lõikas natuke juustu ja ladus viilud aeglaste liigutustega võileivale, silmitsedes aeg-ajalt Vanjat. Ta peab olema ettevaatlik. See politseinik on tunduvalt terasem kui see, kellega ta oli rääkinud koolikohvikus. Nüüd tuleb harjutatud loo juurde jääda. Korrata kellaaegu. Väita, et tal ei tule õhtu detailid meelde. Sest mitte midagi erilist ei juhtunud. Roger tuli. Kodutööd. Tee. Telekas. Roger läks. 58
Ta ei suuda meenutada veidi igava tavapärase reedeõhtu igat väiksemat detaili. Pealegi on ta šokis. Tema poiss-sõber on surnud. Kui tal vaid nutmine paremini välja tuleks, õnnestuks tal praegu ehk mõni pisargi poetada. Et ema sekkuks ja vestlusele lõpu teeks. „Selge see, et ma usun teda,“ vastas Vanja rahulikult, „aga Lisa nägi Rogerit sel õhtul viimasena. Oluline on kõik detailid õigesti paika saada.“ Vanja lükkas oma tooli laua tagant eemale. „Ma pean nüüd minema. Peate ka kooli ja tööle minema.“ „Mina ei käi tööl. Kui välja arvata paar tundi nädalas koguduses. Kuid see on vabatahtlik.“ Koduperenaine. Seepärast ongi kodu nii laitmatu. Vähemasti, mis puudutab koristamist. Vanja võttis oma visiitkaardi ja ulatas selle Lisale. Ta hoidis sõrme sellel nii kaua, et Lisa oli sunnitud naise pilgule vastama. „Helista, kui sulle meenub selle reede kohta veel midagi.“ Nüüd pöördus Vanja Ann-Charlotte’i poole: „Leian väljapääsu ise. Jätkake teie hommikusöögiga.“ Vanja läks minema ning sõitis tagasi jaoskonda. Tagasiteel mõtles ta mõrvatud poisile ning jõudis järeldusele, mis oli ühteaegu nukker kui ka veidi kummastav. Seni ei olnud ta kohanud kedagi, kes oleks Rogeri surma tõttu eriliselt kurb või šokeeritud olnud.
59