Aga ema oli muutunud, nii muutunud. Varem oli ta pigem sõbrants-ema, kes ei seadnud ülemääraseid piiranguid ega muretsenud, kui ma kaks minutit hiljaks jäin. Tegelikult oli ta täitsa selline ema, keda sõbrannad salamisi ka endale ihkasid. Aga kui ma pärast seda suve tagasi tulin, siis ta kontrollis mind, helistas pidevalt ja tuli töölt otse koju, käies vaid äärmise vajaduse korral pooljoostes poest läbi. Ta eelistas muidugi koos minuga poodi minna, ütles, et ema-tütre kvaliteetaeg on ka oluline, ja niimoodi käisimegi koos poes. Ema hoidis pilku nimekirjal ja ütles, mida vaja, ning mina tõstsin korvi. Enam-vähem samasugune olukord nagu siis, kui olin alles meetripikkune. Muidugi, praeguseks olen ma juba mõne sentimeetri emast pikemakski kasvanud. Oma hobidega – õmblusring ja võimlemine, mida ta nii väga armastas – hakkas ema uuesti tegelema alles poolteise aasta möödudes, mil usaldas kauem kui hädavajalik aeg kodust ära olla. Kui ma ülikooli sisse sain ja mind ootas ees pealinna kolimine, tunnistas ema meie viimasel teejoomisel üles, et ta käis paar esimest kuud isegi öösiti vaatmas, kas ma olen alles, sest ta süda valutas. Ta kartis, et ma kaon jälle ära ega tule äkki seekord tagasi. Mina aga magasin või lebotasin rahulikult raamatut lugedes diivanil, vaatasin telekat või surfasin internetis. Ent ema süda valutas ja muretses. Anna andeks, ema! Ta tegi ainult neid toite, mida mina tahtsin, koristas tervet korterit ise, öeldes, et ma puhkaksin ja keskenduksin õppimisele. Ta hellitas mind täiega ära: küll tõi mu lemmikvärvi pluusi, mille ta oli kaltsukast „leidnud” ja „puhta niisama saanud”, ning ostis poest kallist piparmündišokolaadi, mis on terve elu minu lemmik olnud. Iga kord kui väljas käisin, oli ema seni üleval, kuni ma tagasi tulin, või kui olin tagasituleku järgmiseks päevaks kokku leppinud, siis siples ta unetult voodis. Kokkulepitud ajast pool
9
tundi hiljem tagasi jõudes ootas mind ees köögis istuv ilmselgelt nutetud silmadega ema, käes klaasitäis suhkruvett ja ees lahtine ajakiri, millest ta luges väga huvitavat artiklit. Ma ei öelnud talle, et panin õige varsti tähele, et see on seesama ajakiri, mida ta oli juba kuu aega lugenud. Kui ma aga läksin välja veidi suurema kotiga, oli emal hirmunud pilk, nagu tõotaks mingi õudusunenägu tagasi tulla. Mu riided, eriti soojad ja väliriided, käisid üpris tihti pesus ja soojemad jalanõud olid korralikult ära pandud, nii et enamjaolt alati, kui mul midagi vaja oli, pidin emalt uurima, kuhu kapinurka ta need jälle tõstnud on. Aga me rääkisime emaga. Kui õigesti mäletan, siis juhtus see ühel tavapärasel masendavalt mustal sügisõhtul, kui elekter oli ära läinud ja me jõime küünlavalgel külma piimaga valmistatud kakaod. Mina nutsin tal süles ning tema nuttis mind hoides. Ma seletasin, miks ma ära läksin, ma tõesti üritasin anda endast parima ja rääkisin nii palju, kui oskasin. P alusin vabandust ka, palusin, palusin ja veel kord palusin. Korraga paitas ema kätega mu põski ja palus lõpetada – ta on mulle andeks andnud. Jah, ema andis andeks, et ma veetsin terve suve kuskil pärapõrgute vahel seigeldes ega andnud endast märku. Ise tagasi vaadates on mul raske endale andestada. Mis pagan mul arus oli? Kõik need uuenenud ja veidral moel paranenud suhted ning šokolaadid ja vinged pluusid ei olnud seda väärt. Ei olnud väärt seda, mis ema pidi läbi elama, kui mind polnud, ega ka seda, kui ma uuesti kodus olin ja ta endiselt kartis. Aga võtame nüüd samm-sammult edasi. Kümnendasse klassi sain siiski sisse. Ma ei tea, mis ime läbi. P ean koolile ning eriti direktorile vist surmani tänulik olema, sest just tema võitles selle nimel, et minu ajutine „peataolek” ning kodust jalgalaskmine lugeda mõjuvaks põhjuseks, mis lubaks mul põhikooli lõpus tegemata jäänud eksamid korduseksami ajal 10
ära teha. Vastasel juhul pidanuksin terve kuradima üheksanda
klassi uuesti tegema. Väkk. Aga saime kokkuleppele, tõin perearstilt ja psühholoogilt tõendi, et mul oli kerge närvivapustus või midagi sellist, andsin ka direle neljasilmavestluses lubaduse, et ma ei lase enam kunagi kodust jalga. Või kui lasen, siis ei jäta ääretult vajalikke eksameid tegemata. 24. augustil tegin koos mõne teise tüübiga mata, eesti keele ja ühiskonnaõpetuse eksamid ära, sain läbisaamiseks vajalikud punktid kätte ja asi korras! N iisiis, haridustee jätkamisele mul piire ette ei seatud. Muidugi teati, et olin suvel olnud kõikjal mujal kui kodus – väikese koha asi. Jutte oli nii- ja naasuguseid: kes ütles, et olin rasedust varjanud, kes ütles, et ma olin Euroopas prostituudiks käinud, et raha teenida, ning kelle meelest tegin end lihtsalt huvitavamaks ja päriselt passisin terve suve kodus nelja seina vahel. Ah jaa, mõni arvas hoopis, et ma olin suve jooksul manala teele läinud, ning nad olid üpriski šokeeritud, kui ma 1. septembri aktusele ilmusin. Muidugi, üllatunud olid nad ka seetõttu, et mind polnud lõpueksamitel ja ega kõik siis teadnud mu väikestest korduseksamitest. R eaalsust ei teadnud keegi, sest ma varjasin seda – pole kellegi teise asi, mida ma suvel tegin. Võib-olla oli mul natuke häbi ka või olin ma kade ega tahtnud vingeid seiklusi teistega jagada. Isegi sõpradele, keda võin nimetada „headeks sõpradeks”, ei paljastanud ma ülemäära palju. Ma ei tea täpselt, mis tunnete ajel ma oma tegemisi varjata otsustasin, aga nii ma just tegin. Kristiina, kellega olin suvel kokku põrganud, kui Andreiga ringi liikusin ning Säsili nime all elasin, heitis küll kahtlaseid pilke – kindlasti oli ta Andreilt midagi kuulnud –, aga kui olin mõne korra kindlalt öelnud, et ei taha sellest suvest rääkida, jättis ta mind õnneks üsna pea rahule. Kõiki muid valejutte ma eirasin või võtsin naljaga: jah, ma olin prostituut ja teenisin viiskümmend tuhat nädalas ning
11
ostsin teenitud raha eest villa H ispaaniasse;jah, mul on kaksikud, kes kasvavad ema hoole all kodus ega näe kunagi päikesevalgust, sest ma kardan enda maine pärast;jah, ma olin nii suures masenduses, et ei suutnud suvi otsa oma nina õue pista, ja samas vaimus edasi. Kahjuks ei unustatud kõike nii ruttu, kui ma lootsin. Eriti on meeles üks matemaatikatund. Kümnenda klassi algul kordasime protsenti ning oli vaja tahvlil ühte ülesannet lahendada. Istusin teises pingis, nii et nägin selgelt, kuidas õpetaja vaatas mind, et vastama kutsuda, aga pomises lõpuks: „Ah, nagunii ta ei oska ja laseb siis jälle jalga. Lootusetu tüdruk. P ole vaja ta vaesele emale lisaprobleeme tekitada. Kadunud mees ja vaja siis, et plika ka veel korra ära kaob.” Jah, õpetaja pomises seda päriselt ning jah, ka teised klassis kuulsid seda. See viha, raev, mis mind valdas… Mida perset tema ka teab? Aga ma surusin selle alla, teesklesin, et ei kuulnud, ning jätkasin koolis käimist. Ka teised õpetajad tegid sel teemal negatiivseid märkusi või siis vastupidi: olid ülihoolitsevad ja lasid lihtsamini läbi. Ilmselgelt selleks, et mind mitte masendusse ajada. Ma usun, et kooli psühholoog vihjas neile, et mind tuleb hoida ja mulle mitte negatiivset tagasisidet anda, vaid pigem eduelamust võimaldada – teate küll seda psühholoogilist jama. H oida nagu sitta pilpa peal. Kooli keskealine oma asjadegagi jamas olev psühholoog kutsus mind päris mitu korda enda juurde vestlema, aga, olgem ausad, mis mõtet oli mul seal käia, kui mul oli enda jaoks juba selge, miks ma jalga lasin? Seega polnud probleeme, mida lahendada, ning pärast aastavahetust jäi mu kord kahe nädala jooksul tema juures käimine katki: me ei läinud seal kuidagi edasi ja meie arutlusteemad lõppesid üha rohkem argipäevauudiste juures. 12
Jõulud ja aastavahetus tõid mu kooli- ja klassikaaslastele
õnneks piisavalt muud tegemist kaasa, nii et siis unustati minu suvine rännuelu ja ma sain hakata uuesti tasapisi tavaõpilase ellu sulanduma. Sõprussuhted, niisama suhted, spikerdamine ja muu selline. Järjekordne tavaline teismelise õpilase elumuutus toimus kümnenda klassi lõpus. Andrus kolis Tartust Saaremaale, et olla mulle lähemal, ning meie kaugsuhtesõprus muutus täisväärtuslikuks suhteks. Ah et kes on Andrus? Andrus on mees. Ta on minust kuus aastat vanem, aga ärme seda numbrit vaata. Andrusel on brünetid juuksed, mida ta armastab hoida parajalt pikana, et vahel geeliga sassi ajada, aga mitte nii pikana, et teda tüdrukuga sassi aetaks. Tal on rohekaspruunid silmad täis soojust ja julgust ja hoolivat ükskõiksust. Sirge nina, natuke etteulatuv lõug ja punakad huuled pisitillukese armiga. Tema hääl on nii mahe ja mõjuv, et kui ta oleks poliitik, oleks ta kindlasti tipppoliitik, ning kui matemaatikaõpetaja, siis parima õpetaja tiitli kümnekordne omanik, ja kui ta oleks müügimees, müüks ta ka lehmasitta lehmaomanikule. Ta tõmbab tumesinist LMi ja sõidab halli B MW ga. Ta käel on pikk, sõrmede juurest küünarnukini ulatuv arm, mille ta sai väga harilikul moel. Sõpradega ühe klubi ees suitsupausi tehes liitus nendega mingist teisest klubist tulnud purjus seltskond, kellel oli vaja hakata tüli norima. Korraga eraldus sellest seltskonnast mingi kant ja virutas Andruse sõbrale, nii et too lendas käkaskaela maha ja lõi pea kuradi tugevalt ära. Andrusele ei meeldi seda eriti tunnistada, aga ta läks närvi ja lõi omakorda seda kaklejat. Tüüp vaarus tagasi ja kui teised olid vait, siis võõraste seltskonnal oli vaja ikka takka õhutada. Võõras võttis noa ja äsas Andrusele, tõmmates pika peene triibu. Sellest hakkas lahinal verd jooksma, sest nähtavasti oli ta piisavalt sügavale virutanud. Andrus lõi küll tüübi pikali, aga
13
rohkem ei jõutud – keegi oli juba turvad kutsunud, need kutsusid politsei ja kiirabi, järgnes õhtupoolik erakorralise meditsiini osakonnas ning midagi põnevamat selle taga ei peitugi. N ing jah, Andrus on see salapärane kutt, kelle auto oli esimene, mis tol mustal sametisel ööl kinni pidas, ning viimane, mille peale ma istusin ja mis siis mu kodu ukse ees maha pani. Andrus on kutt, kes ei pidanud paljuks teha tiir Saaremaale, et üks eksinud ning pärast mitu kuud ringirändamist salamisi koju igatsev neiu otse trepikoja ukse ette ära visata. Seda sinist bemmi tal enam alles ei ole, vahetas paar aastat tagasi võimsama bemmi vastu. P ole erilist vahet, mis autos ma sõidan, peaasi, et liigub ega kolise liialt. Emale Andrus meeldib. Eelkõige seepärast, et Andrus tõi mu erinevalt teistest koju, ning ema usub, et suures osas tänu Andrusele ei olegi ma uuesti rändama läinud. Suitsetamine küll tsipake häiris teda, aga kuna mina olen õnnelik, on ka tema rahul. Kümnenda klassi lõpu ning uue suve lähenedes muutus ema eriti ärevaks, ta aina sebis ja sahmis, vaaritas toite ning poputas täpselt samamoodi nagu siis, kui ma koju tulin. Muidugi arvas ta, et ma lähen jälle ära, ja kartis, et sellest saab mu igasuvine tava – tõmmata kuskile uttu ja kolm kuud mitte ühendust võtta. Ma ei pane talle sellist eksiarvamust pahaks, aga ema närvide hoidmiseks tulin juba mai lõpus koju teadaandega, et leidsin suveks töö. Ema rahunes silmanähtavalt ega pidanud enam muretsema. Terve suve jooksul lahkusin ma vaid paar korda Saaremaalt ning siis oli Andrus kaasas. Ta rääkis mulle hiljem saladuskatte all, et iga kord, kui sõitsime sadama poole, lasi ema Andrusel lubada, et ta toob mu ikka tagasi, kas või vägisi, või kutsuks tema ükskõik kuhu maailma nurka kohale. P eaasi, et ma jälle teadmata ära ei kaoks. Oeh, ema… Ü heteistkümnes klass oli küllaltki pohlad. Õ petajad hakka14
sid veel rohkem oma lõpueksamite jamadega pinda käima ning
kogu aeg pomises mingi väike hall tegelane kuklas, et „kohe on eksamid”. N endeni oli rohkem kui poolteist aastat, for fuck sake! Õ nneks või kahjuks juhtus üks sündmus, mis eemaldas mind koolielust. Mitte füüsilises mõttes, sest ma käisin kohal, aga vaimses mõttes olin ma kogu aeg mujal. Mitu õpetajat märkis ikka, et ma lõpetaksin oma mõtetes passimise ja keskenduksin õigekirjareeglitele või järjekordsele mata valemile. Sellest on raske kirjutada. Ma ei tea täpselt, miks. Ä kki seepärast, et… Sellepärast ma lasingi ju kodust jalga, midagi otsima. Mida sa teeksid, kui oled aastaid arvanud, et üks teatud inimene on surnud, ja kinnitanud endale, et ta ei võta lihtsalt seepärast sinuga ühendust, et seda on teispoolsusest võimatu teha, nagu me teame, kui ei taha just raha šarlatanidele kulutada. Ja siis saad järsku teada, et see inimene on elus. Isegi mitte koomas ega vigastatud, vaid vägagi elus. Küll mitte Eestis, kust ta ometigi pärit on, vaid Kanadas, kuradi kaugel Kanadas. N agu päriselt? Täiesti kuradi päriselt? See ajab mind seniajani maruvihaseks, mu pulss tõuseb ja käed hakkavad värisema. Lähen näost punaseks ja kui ma end maha ei rahusta, lähen ka rinna pealt punaselapiliseks. Kuidas ma üldse tema teisele kontinendile kolimisest ja seal elamisest teada sain? See isik, keda kutsutakse isaks, saatis A6 suuruses mäepiltide ja linnakese katusevaadetega postkaardi. P ostkaardi! N agu päriselt? Sa pole paganama kolmteist aastat oma tütre ega tütre emaga, oma naisega, ühendust võtnud. Sa oled lasknud tervel suguvõsal arvata, et oled surnud, ja sa saadad postkaardi?! N o ma ei tea… Mis seal postkaardil oli siis?Ma saan täpselt ümber kirjutada. Olenemata sellest, et isa keeras meie suhted veidi hiljem pärast paranemist veel kord täiesti persse, ei suuda ma postkaarti põlema panna ja siis maniakaalselt naerdes selle tuhaks muutumist vaadata.
15