MONSTER HIGH. TERE TULEMAST KOLLIDE KOOLI by Rahva Raamat

t s a m e l u t e r e T ! i l o o k e t s i t e l ko LISI HARRISON

LISI HARRISON

TERE TULEMAST KOLETISTE KOOLI!

T천lkinud Sash Uusj채rv

Richard Abate’ile: minu ustavale sõbrale, geniaalsele agendile, kaasnätsusõltlasele ja väsimatule ideede generaatorile. Miljon tänu.

SISUKORD Proloog • 9 1. peatükk: Üleöö ilusaks • 1 2. peatükk: Elu on lill • 7 3. peatükk: Sulle on mees • 15 4. peatükk: Kood: roheline • 25 5. peatükk: Tutvumiskunstnik • 31 6. peatükk: Miski pole nagu pealtnäha paistab • 39 7. peatükk: Sõbravaba tsoon • 47 8. peatükk: Sädemeid lendab • 65 9. peatükk: Musipomm • 73 10. peatükk: Poldid ja puha • 81 11. peatükk: Hoia eesmärk silme ees, eriti kui see on mees • 97 12. peatükk: RIP • 113 Kadunud peatükk: Mille õnnetu number jääb siinkohal mainimata • 133 14. peatükk: Peida end ja karju • 135 15. peatükk: Õrnarmastav hirm • 145 16. peatükk: Musikatastroof • 155 17. peatükk: Poiss ja boikott • 159 18. peatükk: Ettevaatust, kuum! • 169 19. peatükk: Aeg polte pingutada • 185 20. peatükk: On see friik vaba? • 191 21. peatükk: Ülepeakaela • 203 22. peatükk: Monster High • 211 23. peatükk: Friigipaanika • 221 24. peatükk: Kuula ja kuuletu • 225 25. peatükk: Veider kohtumine • 233 26. peatükk: Kuum puder • 241 27. peatükk: Särtsu täis • 249

PROLOOG Frankie Steini tihedad ripsmed võbelesid paokile. Silme ees pulseerisid valge valguse sähvatused; ta püüdis pilku fokuseerida, kuid laud olid liialt rasked, nii et silmad ei läinud päris lahti. Ruum pimenes. „Ajukoor on laetud,“ teatas mees, sügavas hääles rahulolu ja väsimus. „Kas ta kuuleb meid?“ küsis naine. „Kuuleb, näeb, saab aru ja tunneb ära enam kui nelisada objekti,“ vastas mees rõõmsalt. „Kui ma jätkan tema aju täitmist infoga, on tal kahe nädalaga tüüpilise viieteistaastase intelligents ja füüsilised võimed.“ Ta vaikis hetkeks. „Noh, ta on ehk veidi targem. Aga ta on nagu viieteistaastane.“ „Oh, Viktor, see on mu elu kõige õnnelikum hetk.“ Naine hingas sügavalt sisse. „Ta on täiuslik.“ „Ma tean.“ Mees hingas samuti sügavalt sisse. „Issi väike täiuslik tüdruk.“ Nad suudlesid kordamööda Frankie laupa. Üks neist lõhnas kemikaalide, teine lillede järele. Koos lõhnasid nad nagu armastus. Frankie püüdis uuesti silmi avada. Seekord suutis ta laud üksnes võbelema panna. „Ta pilgutas!“ hüüatas naine. „Ta tahtis meid näha! Frankie, mina olen Viveka, sinu emme. Kas sa näed mind?“ „Ei näe,“ vastas Viktor. Frankie keha tõmbus nende sõnade peale pingule. Kuidas sai keegi teine otsustada, milleks ta võimeline on? See tundus totter. „Miks mitte?“ Ema tundus seda küsivat neilt mõlemalt.

h 9

„Tema aku on peaaegu tühi. Teda peab laadima.“ „No aga lae teda siis ometi!“ Jaah, lae mind! Lae mind! Lae mind! Üle kõige maailmas tahtis Frankie näha neid neljasadat objekti. Tahtis silmitseda oma vanemate nägusid, kui nood neid ükshaaval oma lahke häälega tutvustavad. Tahtis ärgata ellu ja avastada maailma, millesse ta just äsja oli sündinud. Aga ta ei suutnud end liigutada. „Ma ei saa teda laadida enne, kui ta ühendused on kinnistunud,“ selgitas Frankie isa. Viveka hakkas nutma, tema vaiksed nuuksed ei tundunud enam rõõmsad. „Pole viga, kullake,“ lohutas Viktor. „Veel paar tundi ja ta on täiesti stabiilne.“ „Asi pole selles.“ Viveka hingas järsult sisse. „Milles siis?“ „Ta on nii ilus, nii täis võimalusi, ja ...“ Naine nuuksatas uuesti. „Mu süda lihtsalt murdub, kui ma mõtlen, et ta peab elama ... tead küll ... nagu meie.“ „Mis siis meil häda on?“ küsis mees. Aga miski ta hääles reetis, et ta teadis vastust. Naine turtsatas. „Sa teed nalja, eks ole?“ „Viv, asjad ei jää igaveseks nõnda,“ ütles Viktor. „Ajad muutuvad. Küll sa näed.“ „Kuidas? Kes neid muudab?“ „Ma ei tea. Keegi ... lõpuks.“ „Noh, ma loodan, et meie silmad seda näevad,“ ohkas naine. „Küll näevad,“ kinnitas Viktor. „Meie, Steinid, oleme pikaealised.“ Viveka kihistas vaikselt. Frankie tahtis üle kõige täpsemalt teada neist „aegadest“, mis pidid „muutuma“. Kuid küsimine ei tulnud kõne alla, sest ta aku

h 10

sai täiesti tühjaks. Tundes korraga peapööritust ja talumatut raskust, triivis Frankie sügavamale pimedusse ning jäi lõpuks pidama paigas, kus ta inimesi enda ümber enam ei kuulnud. Ta ei suutnud enam meenutada nende vestlust ega haista nende keemia- ja lillelõhnu. Frankie suutis ainult loota, et kui ta üles ärkab, siis on see miski, mida Viveka lootis end nägevat, olemas. Ja kui ei ole, siis on ehk Frankie ise piisavalt tugev, et talle see muretseda.

h 11

ESIMENE PEATÜKK

ÜLEÖÖ ILUSAKS Neljateisttunnine sõit Beverly Hillsist Californias Salemisse Oregonis oli olnud täielik hullumaja. Kolimisreisist sai vähem kui minutiga retk süütunde sügavustesse. Ja piin ei lakanud kogu üheksasaja miili jooksul. Melody Carveri ainus pääsetee oli teeselda magamist. „Tere tulemast, Totter-gon,“ pomises ta vanem õde, kui nad Oregoni osariigi piiri ületasid. „Võiks peaks ma seda Rõve-goniks nimetama? Või hoopis Jäle-goniks? Või siis ...“ „Aitab, Candace!“ käratas isa nende uue BMW diiselmaasturi juhiistmelt. Masin oli roheline nii värvi kui kütuse kokkuhoiu mõttes, selle ost oli üks tüdrukute vanemate paljudest ettevalmistustest, mis pidid kohalikele tõestama, et Beau ja Glory Carver olid enamat kui vaid rabava välimusega rikkad ümberasujad 90210st. Kolmkümmend kuus UPSiga ees ära saadetud kasti, milles olid kajakid, purjelauad, õngeridvad, plaskud, veinimaitsmisõpetuste

h 13

DVDd, orgaanilise toidu pakid, matkavarustus, karulõksud, raadiosaatjad, jäärauad ja -naasklid, multifunktsionaalsed haamrid, tahumiskirved, suusad, saapad, pootshaagid, lumelauad, kiivrid, Burtoni ülerõivad ja flanellist aluspesu ja veel mõned asjad olid ülejäänud tõestusmaterjal. Kui sadama hakkas, muutusid Candace’i kommentaarid veel valjuhäälsemaks. „Ahhhhhh, august Muda-gonis!“ Ta luristas nina. „Kas pole vaimustav?“ Ja pööritas silmi. Melody teadis seda nägematagi. Aga et kindel olla, piilus ta sellegipoolest vaevu avatud laugude vahelt. „Aaaarrghh!“ virutas Candace hoolimatult jalaga vastu ema istme seljatuge. Siis nuuskas ta nina ja viskas niiske paberi vastu Melody õlga. Melody süda hakkas kiiremini lööma, aga ta suutis sälilitada rahu. See oli lihtsam kui vastu hakata. „Ma ei taipa,“ jätkas Candace. „Melody on viisteist aastat sudu hinganud ja ellu jäänud. Veel üks aasta ei tapaks teda. Ta võiks maski kanda. Teised võiksid sellele oma autogrammid kirjutada, nagu kipsidele kirjutatakse. Sellest võiks välja kasvada terve astmaatikute aksessuaarisari. Näiteks inhalaator-kaelakeed ja ...“ „Aitab, Candi.“ Glory ohkas. Ema oli kuupikkusest vaidlusest ilmselgelt kurnatud. „Järgmise aasta septembris oleksin ma juba kolledžis,“ käis Candace peale. Ta polnud harjunud vaidluses alla jääma. Ta oli blond, täiuslike proportsioonidega ja harjunud oma tahtmist saama. „Te ei võinud siis kolimisega veel ühte aastat oodata?“ „Kolimine tuleb kasuks meile kõigile. Asi pole ainult sinu õe astmas. Merstoni keskkool on üks Oregoni parimaid koole. Lisaks veel looduslähedus ning pääsemine kogu selle Beverly Hillsi pealiskaudsusest.“ Melody naeratas endamisi. Tema isa, Beau, oli kuulus ilukirurg, ja ema oli töötanud staaride personaalse ostuassistendina.

h 14

Pealiskaudsus oli nende isand ja valitseja. Nad olid selle orjad. Sellegipoolest hindas Melody ema jätkuvat püüet mitte lasta Candace’il kolimises õde süüdistada. Kuigi see oli mõnes mõttes tema süü. Geneetiliselt täiuslike inimolendite perekonnas oli Melody Carver anomaalia. Haruldus. Veidrus. Ebanormaalsus. Hoolimata Lõuna-California juurtest oli Beaud õnnistatud itaallaslikult hea välimusega. Sädelus ta mustades silmades oli nagu päikesepaiste järvel. Tema naeratus soojendas nagu kašmiir ja pidev päevitus polnud teinud ta neljakümne kuue aastasele nahale vähimatki kahju. Tänu habemetüüka/juuksegeeli täpselt õigele suhtele oli isa klientide hulgas meespatsiente sama palju kui naisi. Igaüks lootis pärast sidemete mahakoorimist välja näha eatu ... täpselt nagu Beau. Glory oli nelikümmend kaks, kuid tänu abikaasale oli tema veatu nahk pingutatud ja silutud kaua enne seda, kui ta neid protseduure üldse vajas. Tundus, et üks tema pediküüritud jalg on end inimarengu tavarajalt lahti rebinud ja toetus juba evolutsiooni järgmisele tasemele staadiumis, mis eiras raskusjõudu ja kus vananemine lõppes kolmekümne viiendal eluaastal. Oma õlgadeni ulatuvate kastanpruunide juuste, veesiniste silmade ja loomulikult nii pruntis huultega, et vajadus kollageeni järele puudus, oleks Glory võinud olla modell, kui ta poleks nii lühike olnud. Kõik ütlesid seda. Igatahes kinnitas ta, et personaalse ostuassistendi karjäär oleks alati olnud tema esimene valik, isegi kui Beau oleks talle säärepikendused pannud. Õnnelik Candace kujutas endast kombinatsiooni mõlemast vanemast. Nagu alfakiskja, koosnes ta ainult parimast kraamist, jättes järgmisele järeltulijale vaid riismed. Kuigi emalt päritud väike kasv ei mõjunud hästi tema väljavaadetele modellinduses, mõjus see imeliselt ta garderoobile, mis lausa pakatas ema pruugitud rõivastest, alates Gapist ja lõpetades Gucciga (koos-

h 15

nedes peamiselt siiski Guccist). Candace’il olid Glory sinirohelised silmad ja Beau päikseline sädelus, Beau päevitus ja Glory õrnajooneline nägu. Ta põsesarnad kerkisid esile kui marmor eendid, ning pikad juuksed, mis püsisid ühtmoodi hästi nii lokkis kui sirged, olid sulanud iirisega kirjatud või karva. Candi sõbrad (ja ema sõbrad) klõpsutasid pilte tüdruku täisnurksest palgejoonest, tugevast lõuast või sirgest ninast, ja andsid need Beaule, lootuses et tema käed suudavad korda saata samasuguse ime nagu tema DNA. Ja otse loomulikult need suutsidki. Isegi Melodyga. Olles veendunud, et vale perekond on ta haiglast koju toonud, pööras Melody oma füüsilisele välimusele vähe tähelepanu. Mis mõtet sel oli? Tema lõug oli mannetu, hambad kihvataolised, juuksed mustad ja peadligi. Ei mingeid heledamaid toone. Ega tumedamaid. Ei mingit võid ega iirisepihu. Lihtsalt mustad. Tema silmad, kuigi täiesti korras, olid sama terashallid ja kitsad nagu umbusklikul kassil. Mitte et keegi oleks ta silmi üldse märganud. Nina sai kogu tähelepanu endale. See koosnes kahest kühmust ja järsust kaldest ning nägi välja nagu maha vaatava koera sisse topitud kaamel. Kuigi sellel polnud erilist tähtsust. Melody parim omadus oli tema lauluhääl. Muusikaõpetajad olid ahhetanud ta täiusliku hääle peale. Puhas, ingellik ja kummitama jääv – sel oli lummav mõju igaühele, kes seda kuulis, ning pisarais publik kargas pärast iga ta esinemist püsti. Kahjuks saabus tema kaheksa-aastaseks saades lavale ka astma ning asus etendama peaosa. Kui Melody läks põhikooli, pakkus Beau talle võimaluse teha operatsioon. Aga Melody keeldus. Uus nina poleks teda astmast vabastanud, nii et milleks vaeva näha? Ta pidi vaid keskkoolini vastu pidama ja siis asjad muutuvad. Tüdrukud pole enam nii tühised. Poisid on küpsemad. Ja akadeemiline maailm ruulib sajaga.

h 16

Häh! Kui Melody läks Beverly Hillsi keskkooli, muutusid asjad veelgi hullemaks. Tüdrukud kutsusid teda ta hiigelsuure nina tõttu Moludyks – poisid ei kutsunud teda üldse kuidagi. Nad isegi ei vaadanud tema poole. Tänupühadeks oli Melody muutunud peaaegu nähtamatuks. Kui poleks olnud tema pidevalt vilisevat hingamist ja inhalaatori imemist, poleks keegi isegi märganud, et ta on elus. Beau ei suutnud taluda, et tema „sümmeetrilisest potentsiaalist pakatav“ tütar niimoodi kannatab. Sama aasta jõulude ajal teatas ta Melodyle, et jõuluvanale on antud uut tüüpi rinoplastika sooritamise luba. See andis lootust, et ninakäigud avanevad ning tema astma leeveneb. Võib-olla saab ta jälle laulda. „Kui imetore!“ Glory pani oma väikesed käed palves kokku ja tõstis silmad tänulikult katuseakna poole. „Lõpp Punanina-Rudolphile,“ tegi Candace nalja. „Küsimus on tervises, mitte välimuses, Candace,“ pahandas Beau, kes ilmselgelt püüdis otsuse Melody jaoks võimalikult lihtsaks teha. „Vau! Hämmastav.“ Melody kallistas isa tänulikult, kuigi ta polnud kindel, kas ninadel on miskit pistmist ahenenud bronhidega. Aga teesklus, et ta isa selgitusi usub, andis talle natukenegi lootust. Ja see oli lihtsam kui endale tunnistada, et perekond häbeneb tema välimust. Jõuluvaheajal tegi Melody operatsiooni läbi. Toibudes avastas tüdruk, et tal on peenike Jessica Bieli nina ja peaaegu-kihvade asemel kenad hambakroonid. Paranemisperioodi lõpuks oli ta kolm kilo alla võtnud ja kindlustanud endale ligipääsu ema garderoobile Gapist Guccini (mis koosnes peamiselt siiski Guccist). Õnnetuseks ei suutnud ta endiselt laulda. Beverly Hillsi keskkoolis võtsid tüdrukud ta nüüd avasüli vastu, poisid jõllitasid ja koolibrid tundusid veidi lähemal lenda-

h 17

vat. Melody võeti omaks nii, nagu ta polnud osanud unistadagi. Kuid üleöö ilusaks muutumine ei teinud Melodyt kriipsuvõrragi õnnelikumaks. Uhkeldamise ja flirtimise asemel veetis ta oma vaba aja tekkide alla maetult ja tundis end nagu õe metallikarva Tory Burchi kott – pealtnäha ilus ja särav, kuid sees valitsemas kohutav segadus. Kuidas nad julgevad minuga kenasti käituda üksnes sellepärast, et ma olen ilus! Ma olen sama inimene, kes enne! Suveks oli Melody muutunud ülitõrjuvaks. Ta rõivastus vaid kotitaolistesse riietesse, ei kamminud kunagi juukseid ja kandis ainsa aksessuaarina rihmapandla külge kinnitatud inhalaatorit. Carverite iga-aastase iseseisvuspäeva grillpeo ajal (kus ta oli alati hümni laulnud) tabas Melodyt ränk astmahoog, mis lõppes Cedars-Sinai haiglas. Ooteruumis närviliselt reisiajakirju lappava Glory pilk jäi pidama lopsakal Oregoni loodusvaatel. Ema väitis, et haistab värsket õhku ainuüksi seda fotot vaadates. Kui Melody lõpuks välja sai, teatasid vanemad tütardele, et nad kolivad ära. Ja esimest korda üle pika aja levis üle Melody täiuslikult sümmeetrilise näo naeratus. „Halloooooo, Ime-tore-gon!“ ümises ta endamisi, kui roheline BMW edasi sööstis. Seejärel, äiutatud kojameeste rütmilisest sahinast esiklaasil ja vihma krabinast, vajus Melody unne. Seekord päriselt.

h 18

EI, OOD AKE

Kauge

l-kaug

el seit ... MIS sme m aa ja m M Õ T T E S maailma ere ta ? SIINS ga.... kuulsate AMAS! M koletiste EIE KES KEL ELA järeltuli VADKI.. jad! Käi . vad ko

olis ... NAGU M välja ... EIE! N A GU MEI ja igatse E ! vad kõik e sedasa ... aga s ma, mis amal aja meie... l peavad oma pär itolu sal ajas hoi dma! Soovivad

Näevad

st ma li! e l tu koo re Te tiste e kol ne , 15-aasta in e t S ie k tema isa ad Fran riselt, sest s avab silm ä e s p u a lg d a e s tu Ja a Pisitasa ene päev. petanud. igh” raam lõ H im s r ja e s te ä s lu n e e o is ane – ee m “M ugi haruld jaoks on s okkupane g k e u s ll a e is m k d , te n k a n u tüdr tein o le siin k nustuse rankens haruldane taust po iste ja tun o p , a h o Viktor F k ie huntide a ide ja liba s, et Frank tlevad om r k is ii e õ p lg v m e s s a e v s b , a lu da... te sa olelusvõit endaks jää ka muumia e s is a is lg r u r h a keskkooli v ukute es vir aliste tüdr ult ei ole lihtne sell pärast tav k li alt d. Loomu uue nurga järeltulija

koolielu on tänapäevast neile, kelle peos ja paeluv sobib ka nähtus  Jäägitult mis , raamat aruldane h tutvustav olnud tõeliselt seni aamat r