Agatha Raisin ja p천rgulik armastus
Agatha Raisin ja
PÕRGULIK ARMASTUS Inglise keelest tõlkinud Ragne Kepler
Originaali tiitel: M. C. Beaton Agatha Raisin and the Love from Hell St Martin’s Press, New York 2001 Toimetanud Piret Klaus Kujundanud Villu Koskaru Copyright © 1999 by M. C Beaton Tõlge eesti keelde © Ragne Kepler ja Tänapäev, 2016 ISBN 978-9949-27-887-9 www.tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas
Joan ja John Dewhurstile, armastusega
Üks
See pidi olema täiuslik abielu – unistuste tipp. Oli ju Agatha abiellunud mehega, keda oli ihanud, kellest oli unistanud. See oli James Lacey, tema naaber. Aga ometigi oli Agatha õnnetu. Kõik oli alanud intsidendist kaks nädalat pärast mesinädalatelt naasmist. Mesinädalad Viinis ja Prahas olid kulunud vaatamisväärsustele ja seksile, nii et igapäevane kooselu polnud neid veel ära vaevanud. Agatha oli oma majakese Jamesi maja kõrval Carsely alevikus Cotswoldsis alles hoidnud. Asja mõte oli viljelda läbinisti kaasaegset abielu, kus teineteisele antakse ruumi. Istudes nüüd oma majakeses, kruus musta kohviga pihkude vahel, meenutas Agatha päeva, mil kõik oli hakanud viltu vedama. Ihust ja hingest ideaalne naine olla tahtes oli Agatha kogunud kokku kõik musta pesu, tegemata välja tõsiasjast,
ag at h a ra i s i n j a p õ r g u l i k a r m a s t u s
7
et James hoidis oma pesu eraldi korvis ja eelistas seda ise pesta. Oli karge kevadpäev, tuul tõukas suuri pilvekuhilaid nagu suursuguseid galeoone üle taeva. Lauldes kuhjas Agatha musta pesu oma suurde pesumasinasse. Kusagil aju sopis hoiatas miski, et tõelised perenaised pesevad värvilist pesu valgest eraldi. Ta pani masinasse pulbrit ja kangapehmendajat, läks siis aeda istuma, et vaadata oma kahte kassi murul mängimas. Kuuldes masinat möirates lõpetamas, tõusis Agatha, läks ja tegi pesumasina lahti ning sikutas kõik riided suurde pesukorvi, et need aeda kuivama riputada. Korv oli täis roosasid rõivaid. Mitte heleroosasid, vaid rabavalt roosasid. Kohkunult otsis ta riided läbi, leidmaks süüdlast. Viimaks leidiski roosa sviitri, mille oli Prahas tänavalt ostnud. Kõik Jamesi riided – triiksärgid, aluspesu – olid nüüd erkroosad. Aga kas tal polnud vastse abielu roosilisuses põhjust loota andestust? Kas mees poleks pidanud koos temaga juhtunu üle lihtsalt naerma? James oli olnud aga maruvihane. Ta lausa hõõgus raevust. Kuidas oli naine söandanud tema riided ära rikkuda? Naine oli loll ja asjatundmatu. Abielueelne Agatha oleks mehele öelnud, mida kõike too endaga teha võiks, aga uus, enesekindluse kaotanud Agatha anus alandlikult andestust. Ta ise andestas mehele, sest teadis, et too oli olnud pikka aega vanapoiss ja tal olid kujunenud välja kindlad harjumused. Järgmine juhtum leidis aset siis, kui Agatha oli ostnud Marks & Spencerist õhtusöögiks kaks mikrolaineahjus soojendatavat lasanjeportsu. James oli oma toidu kallal surkinud ja teravalt öelnud, et kuna ta suudab ise korralikku lasanjet
8
m . c . b e at o n
valmistada, võib Agatha söögitegemise edaspidi tema hooleks jätta. Siis veel see lugu Agatha riietega. Agatha tundis end inetuna, kui ei kandnud kõrgeid kontsi. James oli öelnud, et kuna nad elavad maal, võiks naine kanda madalaid kingi ja lõpetada libu kombel kontsadel taarumise. Tema seelikud olevat liiga ümber, mõned kaelused liiga sügavad. Ja siis veel see meik! Pidi ta end niimoodi üle krohvima? Jah, öösiti nad armatsesid, aga ainult öösiti. Ei mingeid impulsiivseid kallistusi ega musisid päevasel ajal. Nõutu Agatha eksles maskuliinse halvakspanu kaoses. Ometigi ei puistanud ta oma abielu hädadest kellelegi südant, isegi mitte oma sõbrannale, vikaari abikaasale proua Bloxbyle. Kas proua Bloxby polnud teda abielu eest hoiatanud? Agatha ei suutnud lüüasaamist tunnistada. Ta ohkas ja vaatas köögiaknast välja. Ta oli oma majas, varjates end nagu kurjategija. Telefon helises nii, et ta ehmatas. Ebalevalt võttis Agatha telefoni, mõeldes, kas helistaja võiks olla James, kes tahab talle järjekordse loengu pidada. Aga see oli Roy Silver. Roy oli töötanud Agatha juures ajal, mil Agathal oli Londonis oma suhtekorraldusfirma, ja töötas nüüd suures avalike suhete ettevõttes Citys. „Kuidas elab õnnelikus abielus proua Lacey?” küsis Roy. „Ma olen endiselt Agatha Raisin,” nähvas Agatha. Oma nime kasutamine paistis viimase iseseisvuse killukesena, mis talle jäänud oli. Ta ei paistnud aru saavat, et vabadust ei saa väljendada, kasutades surnud abikaasa nime – abikaasa, keda ta oli kogu hingest vihanud. „Kui moodne,” märkis Roy.
ag at h a ra i s i n j a p õ r g u l i k a r m a s t u s
9
„Mis siis lahti on?” „Mitte midagi. Pole sinust laulatusest saati midagi kuulnud. Kuidas Viinis oli?” „Mitte eriti põnev. On peenemaidki kohti. Praha oli päris kena. Helistad sa tõesti niisama? Sul pole midagi plaanis?” „Üks asi võiks sulle huvi pakkuda.” „Ma arvasin, et midagi on. Mis nimelt?” „Mircesteris avatakse uus kingakauplus. Meie tegeleme sellega. See pole midagi suurt, aga nad tahavad, et pressiesindaja näitaks tootesarja, mis tuleb nende uuest tehasest. Selle nimi on Cotswoldsi Mood.” „Ja mis need siis on?” „Sellised rohmakad saapad, nagu meeldib noortele, rääkimata tõsistest maad mööda kondajatest. Lühiajaline leping. Otse ukse ees.” Agatha pidi juba ütlema, et on õnnelik abielunaine ja tal pole millekski muuks aega. Ta rääkis alevikus alati kõigile, kui õnnelik ta on. Aga korraga tundis ta, et vajab pööraselt oma identiteeti. Jutt tal jooksis, avalikud suhted oli tema tugev külg. Koduperenaisena võis ta ju olla ebaõnnestunud, aga oma ärinaisetalendis oli ta kindel. „Kõlab huvitavalt,” ütles ta ettevaatlikult. „Mis selle ettevõtte nimi on?” „Delly Kingad.” „Kõlab nii, nagu müüksid nad maksavorsti ja pikki täidisega võileibu.” „Kas ma võin siis sulle nendega kohtumiseks aja kokku leppida?” „Miks mitte? Mida varem, seda parem.”
10
m . c . b e at o n