filosoofiaklubi issuu

P체hap채evane filosoofiaklubi Isabel Dalhousie romaan Alexander McCall Smith

„Isabel Dalhousie on vaieldamatult võluv...” Sunday Times „Teine detektiivist daam... Kõik lugejad, kellele meeldib Precious, on kahtlemata võlutud ka temast.” Mail on Sunday „Veetlev... McCall Smith on kirjanik, kes peab oluliseks heatahtlikku suhtumist, ning see on omadus, mida tänapäeva maailmas napib.” Sunday Telegraph „McCall Smithi tegelased on enamasti head, intelligentsed, teravmeelsed ja neil on kalduvus leebeteks seiklusteks. Nende elu juhib moraalne uudishimu. Ja ükski teine tegelaskuju ei esinda neid omadusi paremini kui Dalhousie. Ta on särav, tõtt armastav, tolerantne, empaatiline... Nagu proua Ramotswele Esimesest Daamide Detektiiviagentuurist, nii on ka Isabelile omane kõikehõlmav ja andestav inimlikkus, millega ta võtab vastu selle maailma, milles elab.” Scotsman „McCall Smithil on annet tuua kõigest paari lihtsa sõnaga meie silme ette terve sotsiaalne kliima.” Sunday Telegraph „McCall Smithi kui kirjaniku suurim anne – ja Jumal ise teab, et see on ainult üks tema paljudest annetest – on see, et ta oskab luua meeldivaid tegelaskujusid.” New Statesman

P체hap채evane filosoofiaklubi Alexander McCall Smith

Inglise keelest t천lkinud Ehte Puhang

Originaali tiitel: Alexander McCall Smith The Sunday Philosophy Club Abacus 2013 Toimetanud Pilleriin Torim Kujundanud Liis Karu SUNDAY PHILOSOPHY CLUB © Alexander McCall Smith, 2004 Tõlge eesti keelde © Ehte Puhang ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-842-8 www.tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas

P端hendatud James ja Marcia Childressile

1

Isabel Dalhousie nägi noort meest teatri kõige ülemiselt rõdult alla kukkumas. Noormehe õhulend oli nii ootamatu ja lühike – Isabel nägi teda vähem kui sekundi vältel, juuksed sassis, pea alaspidi, särk ja pintsak rinnale vajunud, nii et vöökoht paljaks jäi. Siis põrkas noormees vastu esimest rõdu ja kadus pea ees parteri istmeridade vahele.

Kummaline küll, kuid esimese asjana mõtles Isabel Audeni luuletuse peale Ikarose langemisest. Sellised sündmused, väitis Auden, toimuvad oma tavalisi toimetusi tegevate inimeste taustal. Need inimesed ei vaata üles ega näe taevast alla langevat poissi. Ma rääkisin sõbraga, luges ta mõttes. Ma rääkisin sõbraga ja poiss kukkus taevast alla.

Isabelile oleks see õhtu meelde jäänud ka siis, kui seda sündmust poleks olnud. Tal oli kontserdi suhtes kahtlusi olnud – esines Reykjaviki sümfooniaorkester, millest ta polnud midagi kuulnud – ja ta poleks seda kuulama läinudki, kui üks naaber poleks talle väga tungivalt oma üleliigset piletit pakkunud. Kas Reykjavikis on tõesti olemas professionaalne sümfooniaorkester, oli ta mõelnud, või mängivad selles orkestris amatöörid? Isegi 7

kui nad ka olid amatöörid, olid nad siia Edinburgh’sse hiliskevadist kontserti andma tulnud ja väärisid seega publikut; ei saa lubada, et nad sõidavad Islandilt nii kaugele ja esinevad tühjale saalile. Nii oligi Isabel läinud sellele kontserdile ja pidanud vastu terve esimese poole, mis kujutas romantilist kombinatsiooni sakslastest ja šotlastest: Mahler, Schubert ja Hamish McCunn.

Märtsi lõpu kohta oli ebatavaliselt soe õhtu ja õhk Usher Hallis oli muutunud lämbeks. Ettenägelikult oli Isabel otsustanud kergema riietuse kasuks ja selle üle oli tal hea meel, sest suurel rõdul läks tõesti palavaks. Vaheajal käis ta all ja nautis kergendust toovalt jahedat õueõhku, vältides sellega ühtlasi baaris trügimist ja sealset vestluste kakofooniat. Muidugi võinuks ta seal tuttavaid kohata – Edinburgh’s oli lihtsalt täiesti võimatu väljas käia ilma tuttavaid nägemata, aga tol õhtul ei olnud tal tahtmist kellegagi jutelda. Kui oli aeg saali naasta, oli Isabel mõne hetke mänginud mõttega mitte minna teist poolt kuulama, aga temas tekkis alati tõrge igasuguste selliste tegude toimepanemise ees, mis võiksid viidata, et tal jääb vajaka keskendumisvõimest või, mis veel hullem, et ta ei võta asju tõsiselt. Niisiis oli ta oma kohale tagasi läinud, võtnud kavalehe tooli käetoelt, kuhu ta selle jätnud oli, ja uurinud, mis oli ees ootamas. Ta hingas sügavalt sisse. Stockhausen!

Isabelil oli ooperibinokkel kaasas – nii vajalik asi isegi esimese rõdu tagasihoidlikust kõrgusest vaadates. See oli reguleeritud eemal all paikneva lava vaatlemiseks ning ta uuris järgemööda kõiki mängijaid. Sellele ei suutnud ta kontsertidel kunagi vastu panna. Tavaliselt pole ju viisakas binokliga inimesi vaadata, aga siin, kontserdisaalis oli see lubatud, ja kui binokkel ka juhtub aeg-ajalt publiku peale libisema, siis kes ikka seda märkab?

Keelpillimängijad olid täiesti tavalised, aga Isabel pani tähele, 8

et üks klarnetist oli tähelepanuväärse näoga: kõrged põsesarnad, sügaval asetsevad silmad ja lõug, mis oli lõhestatud, kahtlemata kirvega. Isabeli pilk peatus sel mehel pikemalt ja ta jäi mõtlema visade islandlaste põlvkondade peale, ja taanlastele enne neid, kes olid tööd rüganud, et selline inimtüüp saaks tekkida: mehed ja naised, kes elatasid end raske tööga põhjala viletsatel muldadel; kalamehed, kes püüdsid terashallidest voogudest turska; naised, kes nägid vaeva, et oma lapsi kuivatatud kala ja kaerakördiga elus hoida; ja siis, kogu selle pingutuse lõpus on üks klarnetist.

Isabel pani ooperibinokli käest ja vajus tooli seljatoele. See oli täiesti kompetentne orkester ja nad mängisid McCunni mõnuga, aga miks mängivad inimesed ikka veel Stockhausenit? Võib-olla oli see mingisugune peen kultuuriline poos. Me võime ju olla Reykjavikist, ja see võib ju olla väike linn kusagil kus iganes, aga vähemalt mängime me Stockhausenit nagu kõik teised. Ta sulges silmad. See on tegelikult täiesti võimatu muusika, ei midagi sellist, mida külalisorkester peaks võõrustajatele peale suruma.

Korraks tuli talle pähe mõte, et orkester võiks samuti peenetundeline olla. Poliitilisi solvanguid tuleks kahtlemata vältida: Saksa orkestritel oli loomulikult kalduvus Wagneri mängimisega välismaal ettevaatlik olla, vähemalt mõnedes riikides, ning nad võtsid selle asemel kavasse Saksa heliloojaid, kes olid mõnevõrra... vabandavamad. See sobis hästi Isabelile, kellele Wagner ei meeldinud.

Stockhausen oli kava järgi viimane pala. Kui dirigent lõpuks lahkus ja aplaus vaibus – kuigi see aplaus polnud nii soe, kui oleks võinud olla, mõtles Isabel; küllap oli süüdi Stockhausen –, lipsas ta oma kohalt minema ja suundus naiste tualettruumi. Ta lasi vee jooksma ja tõstis seda peoga suhu – midagi nii moodsat nagu joogikraanid Usher Hallis polnud – ning siis pritsis ta vett 9

ka näole. End värskemana tundes seadis ta sammud taas saali poole. Tagasiteel märkas Isabel oma sõpra Jenniferi, kes seisis alumisele rõdule viiva lühikese trepi juures.

Isabel kõhkles. Sees oli ikka veel ebameeldivalt palav, aga ta polnud Jenniferi juba üle aasta näinud ning ei saanud temast lihtsalt ilma tervitamata mööduda.

Isabel trügis inimeste vahelt läbi. „Ma ootan Davidit,” ütles Jennifer ja viipas käega ülemise rõdu poole. „Ta kaotas ühe kontaktläätse ära, suudad sa seda uskuda, ja üks kohanäitaja andis talle taskulambi, et ta saaks seda istmeridade vahelt otsida. Ühe kaotas ta Glasgow’ rongis ära ja nüüd siis veel üks.”

Nad vestlesid, kuni viimased inimesed olid nende selja taga trepist alla tulnud. Jennifer oli kaunis naine, veidi üle neljakümne nagu Isabelgi, ja tal oli seljas punane kostüüm, mille külge ta oli kinnitanud suure kuldse rebasepea-kujulise prossi.

Paratamatult vaatas Isabel seda rebast, kellel olid rubiinidest silmad ja kes näis teda vastu vaatavat. Täpselt nagu Reinuvader Rebane.

Paari minuti pärast vaatas Jennifer murelikult trepist üles. „Me peaksime vaatama minema, kas tal on abi vaja,” ütles ta ärritunult. „Väga tüütu, kui ta nüüd tõesti veel ühe läätse ära kaotas.”

Nad läksid paar astet trepist üles ja vaatasid sealt alla, nägid Davidi selga ühe pingi taga küürutamas, taskulambi valgusvihk istmeridade vahesid valgustamas. Ja just sel hetkel, kui nad seal seisid, langes noormees ülemiselt rõdult alla – vaikselt, sõnatult, käed vehklemas, nagu üritaks ta lennata või maad eemale peletada – ja kadus nende vaateväljalt.

10

Põgusa hetke vaatasid nad vastastikuses uskumatuses teineteisele otsa. Ja siis kostis alt naisterahva kile karjatus, seejärel hüüdis üks mees midagi ja kusagil paugatas uks.

Isabel sirutas käe välja ja haaras Jenniferi käsivarrest. „Oh, issand!” ütles ta. „Oh, issand!”

Jenniferi abikaasa ajas end püsti sealt, kus ta oli küürutanud. „Mis see veel oli?” hõikas ta neile. „Mis juhtus?” „Keegi kukkus alla,” ütles Jennifer. Ta näitas ülemise rõdu poole, sinna, kus ülemine rõdu seinaga kokku sai. „Sealt ülevalt.

Ta kukkus alla.”

Nad vaatasid uuesti teineteisele otsa. Nüüd liikus Isabel rõdu ääre poole. Rinnatise peal jooksis vaskne piirdetoru ja ta hoidis sellest kinni, kui üle serva vaatama kummardus.

All oli üks noormees vajunud üle istme seljatoe, jalad üle kõrvalistmete käetugede väändunud, üks king puudu, kuid sokk jalas, märkas Isabel. Ta ei näinud mehe pead, mis jäi istmete varju, aga märkas ühte kätt ülespoole sirutumas, nagu millestki haaramas, aga täiesti liikumatu. Kõrval seisis kaks õhtuülikonnas meest, üks neist oli ette kummardunud ja puudutas kukkunut, teine aga vaatas üle õla ukse poole. „Kiiresti!” hüüdis üks meestest. „Tehke kähku!”

Keegi naine hõikas midagi ja kolmas mees jooksis sellesse vahekäiku, kus noormees lebas. Ta kummardus ja hakkas noormeest istmete pealt maha tõstma. Nüüd ilmus nähtavale ka pea, mis rippus lõdvalt, just nagu kehast lahus. Isabel taandus ja vaatas Jenniferile otsa. „Me peame alla minema,” ütles ta. „Meie nägime, mis juhtus.

Parem lähme ja räägime kellelegi, mida me nägime.”

Jennifer noogutas. „Me ei näinud just kuigi palju,” vastas ta. „See käis nii kähku. Oh, heldene aeg.”

11

Isabel nägi, et sõber värises, ja pani talle käe ümber. „See on jube!” ütles ta. „Täielik šokk.”

Jennifer sulges silmad. „Ta lihtsalt sadas alla... nii kiiresti. Mis sa arvad, kas ta on elus? Kas sa nägid?” „Ma kardan, et ta on kõvasti viga saanud,” ütles Isabel, mõeldes ise, et olukord oli ilmselt palju hullem.

Nad läksid alla. Mõned inimesed olid kogunenud ümber parterisse viiva ukse, oli kuulda jutusuminat. Kui Isabel ja Jennifer lähemale jõudsid, pöördus üks naine nende poole ja ütles: „Keegi kukkus ülemiselt rõdult alla. Ta on seal sees.”

Isabel noogutas. „Me nägime seda,” ütles ta. „Me olime üleval.” „Te nägite, kuidas see juhtus?” küsis naine. „Te tõesti nägite seda?” „Me nägime, kuidas ta alla sadas,” ütles Jennifer. „Me olime esimesel rõdul. Ta kukkus meist mööda.” „Kui hirmus,” ütles naine. „Näha seda...” „Jah.” Naine vaatas Isabelile otsa intiimse kaastundlikkusega – nii, nagu tragöödia tunnistajaid ikka vaadatakse. „Ma ei tea, kas ikka peaksime praegu siin seisma,” pomises Isabel, pooleldi Jenniferile ja pooleldi sellele teisele naisele. „Me vist hakkame minema.”

Teine naine tõmbus eemale. „Tahaks ju midagi teha,” ütles ta mannetult. „Ma tõesti väga loodan, et temaga on kõik korras,” ütles Jennifer. „Nii kõrgelt alla kukkuda. Teate, ta põrkas vastu rõdu serva. See võis ehk tema langemist veidi aeglustada.”

Ei, mõtles Isabel, see oli kukkumise vist veel rängemaks muutnud, sest tähendas lisavigastusi – vastu piiret põrkamisel 12

saadud vigastusi ja maapinnaga kokkupõrke vigastusi. Ta vaatas selja taha – eesukse juures toimus midagi ja siis võis seinalt näha väljas peatunud kiirabiauto sinist vilkuvat tuld. „Me peame nad läbi laskma,” ütles Jennifer ja astus ukse juures seisvast inimsummast eemale. „Kiirabiarstidel on vaja sisse pääseda.”

Nad astusid eemale ja kaks avarates rohelistes türpides meest möödus neist kiirel sammul, kokkupandav kanderaam kaasas.

Ei läinud kuigi palju aega, kui nad välja tulid – jäi mulje, et sees olid nad vähem kui minuti – ja kui nad möödusid, oli kanderaamile tõstetud noormees, käed rinna peal risti. Isabel pööras pea kõrvale, sest ta tõesti üritas mitte uudishimutseda, kuid ta jõudis siiski märgata seda nägu, enne kui pilgu kõrvale pööras.

Ta nägi tumedaid sassis juukseid ja peeneid näojooni, vigastusteta. Olla nii ilus, mõtles ta, ja nüüd ongi lõpp. Isabel sulges silmad. Ta tundis, et on seestpoolt marraskile hõõrutud, tühi.

See vaene noormees – teda armastas kusagil keegi, kelle maailm täna õhtul lõppeb, kui julm uudis teatavaks tehakse, mõtles ta.

Kogu see armastus, mis oli investeeritud tulevikku, mis ei saagi nüüd teoks, lõppes ühe hetkega, teatrirõdult allakukkumisega.

Ta pöördus Jenniferi poole. „Ma käin korraks kiiresti üleval ära,” ütles ta vaikselt. „Sina räägi neile, et me nägime seda. Ütle, et ma olen kohe tagasi.”

Jennifer noogutas ja vaatas ringi, et üles leida inimene, kes asjade eest vastutas. Nüüd valitses siin segadus. Keegi naine nuuksus – ilmselt oli ta üks neist, kes oli parteris seisnud, kui noormees alla sadas, ja teda lohutas pikka kasvu mees õhtuülikonnas.

Isabel lahkus nende juurest ja kõndis üles trepist, mida mööda pääses ülemisele rõdule. Ta tundis end ebamugavalt ja vaatas üle 13

õla, aga ei näinud mitte kedagi. Ta ronis veel paarist viimasest astmest üles ja astus sisse võlvkaare alt, mis viis järskudes astmetes istmeridade juurde. Oli vaikne, laes rippuvad klaaskuplitega valgustid olid hämaraks keeratud. Ta vaatas alla, üle selle serva, kust poiss tõenäoliselt kukkunud oli. Nad olid seisnud peaaegu täpselt selle koha all, kust ta oli kukkunud, mis võimaldas Isabelil välja arvestada, kus seisis noormees enne, kui libastus.

Isabel läks trepist alla rinnatise juurde ja liikus piki esimest istmerida. Siin oli vaskne piirdetoru, mille kohale noormees enne kukkumist nähtavasti kummardunud oli, ja maas vedeles kavaleht. Isabel kummardus ja korjas selle üles; kaanel oli väike rebend, märkas ta, aga see oli ka kõik. Ta pani kava tagasi sinna, kust oli selle leidnud. Ta kummardus ja vaatas üle ääre alla.

Poiss oli istunud ilmselt siin, ühel otsapealsetest kohtadest, kus ülemine kaar seinaga kokku saab. Kui ta oleks istunud rohkem keskel, siis oleks ta maandunud esimesele rõdule – ainult kõige otsmisematelt kohtadelt oli võimalik parterisse kukkuda.

Korraks tundis Isabel peapööritust ja sulges silmad. Kui ta silmad taas avas, vaatas ta alla parterisse, mis oli tubli viisteist meetrit madalamal. Umbes selle koha peal, kuhu noormees oli maandunud, seisis üks mees sinises tuulepluusis ja vaatas üles, talle otsa. Nad mõlemad olid üllatunud ja Isabel tõmbus tagasi, nagu oleks mehe pilk teda hoiatanud.

Isabel tuli rinnatise juurest ära ja suundus istmeridu eraldavasse vahekäiku. Tal polnud vähimatki aimu, mida ta lootis sealt leida – kui üldse midagi – ja ta tundis piinlikkust, et too mees oli teda näinud. Mida ta küll Isabelist mõelda võis? Kahtlemata seda, et ta on labane kõrvalseisja, kes püüab kujutleda, mida see vaene poiss oma viimastel Maa peal veedetud sekunditel nägi.

Aga Isabelil polnud ju üldse seesugust kavatsust, üldsegi mitte.

14