NELE NEUHAUS
LUMIVALGEKE PEAB SUREMA KRIMINAALROMAAN
T천lkinud Eve Sooneste
Originaali tiitel: Nele Neuhaus Schneewittchen muss sterben List Taschenbuch, Ullstein Buchverlage GmbH © Ullstein Buchverlage GmbH, Berlin 2010
Toimetanud Triin van Doorslaer Kujundanud Angelika Schneider Tõlge eesti keelde © Eve Sooneste ja Tänapäev, 2016 ISBN 978-9949-27-844-2 Trükitud AS Pakett trükikojas
SIMONELE
EELLUGU
Roostes raudtrepp oli kitsas ja viis otse alla. Mees otsis seinalt kobamisi lülitit. Mõne sekundi pärast ujutas 25-vatine pirn väikese ruumi üle hämara valgusega. Raske rauduks avanes hääletult. Mees õlitas korrapäraselt uksehingi, et uksekääksatus tema seal käies tüdrukut üles ei ajaks. Talle hoovas vastu soe õhk, mis oli segunenud närbuvate lillede magusa hõnguga. Mees sulges enda järel hoolikalt ukse, pani tule põlema ning jäi hetkeks liikumatult seisma. Suur, umbes kümme meetrit pikk ja viis meetrit lai ruum oli lihtsalt sisustatud, ent tüdruk paistis end siin hästi tundvat. Mees läks muusikakeskuse juurde ning pani selle käima. Ruumi täitis Bryan Adamsi kähe hääl. Ta ise ei pidanud muusikast suuremat, aga tüdruk armastas seda Kanada lauljat, ning tal oli kombeks tüdruku eelistustega arvestada. Kui ta juba pidi tüdrukut peidus hoidma, siis ei tohtinud too millestki puudust tunda. Nagu harilikult, ei öelnud tüdruk midagi. Ta ei rääkinud mehega, ei vastanud kunagi tolle küsimustele, ent see ei seganud meest. Ta lükkas kõrvale ruumi diskreetselt poolitava vaheseina. Seal ta lamaski, vaikse ja ilusana kitsal voodil, käed kõhul koos, pikad juuksed laotusid ümber ta pea nagu must lehvik. Voodi kõrval seisid tüdruku kingad, öölaual klaasist vaasis oli kimp närtsinud valgeid liiliaid. „Tere, Lumivalgeke,” sõnas mees vaikselt. Ta laup hakkas higistama. Kuumus oli talumatu, kuid tüdrukule meeldis
EELLUGU
8
niimoodi. Ta oli alati olnud külmakartlik. Mehe pilk rändas fotodele, mis ta oli tüdruku jaoks voodi kõrvale üles riputanud. Ta tahtis tüdrukult küsida, kas võib uue foto lisada. Aga palve tuli esitada sobival hetkel, et tüdruk ei solvuks. Mees istus ettevaatlikult voodiservale. Madrats vajus tema raskuse all ja hetkeks arvas ta juba, et tüdruk liigutas. Aga ei. Ta ei liigutanud kunagi. Mees sirutas käe välja ning pani selle tüdruku põsele. Tolle nahk oli aastate jooksul omandanud kollaka tooni, see tundus kõva ja sitke. Silmad olid nagu alati suletud, ja isegi kui tüdruku nahk ei olnud enam nii õrn ja roosa, oli ta suu sama ilus nagu varem, siis kui ta veel mehega rääkinud ning talle naeratanud oli. Mees istus mõnda aega ja silmitses teda. Mitte kunagi polnud soov tüdrukut kaitsta olnud nii tugev. „Ma pean minema,” ütles ta viimaks kahetsevalt. „Mul on nii palju teha.” Ta tõusis, võttis vaasist närtsinud lilled ja kontrollis, kas kokapudel tüdruku öölauakesel on täis. „Sa ütled mulle, kui midagi vaja on, eks?” Mõnikord igatses mees tema naeratust ja see igatus muutis ta kurvaks. Muidugi teadis ta, et tüdruk oli surnud. Siiski tundus talle lihtsam teha nägu, et ta ei tea. Ta ei olnud kunagi päriselt lootust kaotanud, et tüdruk talle jälle naeratab.
NELJAPÄEV, 6. NOVEMBER 2008
Ta ei öelnud nägemist. Mitte keegi, kes türmist lahkub, ei ütle nägemist. Möödunud kümne aasta jooksul oli ta väga tihti oma vabanemise päeva ette kujutanud. Nüüd pidi ta nentima, et mõtted olid alati ulatunud vaid väravast vabadusse astumise hetkeni. Äkitselt tundus vabadus talle ähvardavana. Tal ei olnud oma elu korraldamiseks mingeid plaane. Enam mitte. Ka ilma sotsiaaltöötajate palveveskisarnaste etteheideteta oli talle ammu selge, et maailm ei oodanud teda ja et oma mitte enam eriti roosilises tulevikus pidi ta arvestama kõikvõimalike reservatsioonide ning lüüasaamistega. Ta võis unustada arstikarjääri, mille poole oli gümnaasiumi lõpetades maksimumhinnetega pürginud. Teatud asjaoludel võis teda ehk edasi aidata lukksepa kutse, mille ta oli türmis omandanud. Igal juhul oli käes hetk elule otse silma vaadata. Kui Rockenbergi kinnipidamisasutuse hall sakiline raudvärav ta selja taga metalse kolksatusega sulgus, nägi ta teisel pool tänavat naist. Kuigi too oli olnud vanast kambast ainus, kes talle viimase kümne aasta jooksul pidevalt kirjutanud oli, üllatus mees teda siin nähes. Õigupoolest oli ta oodanud isa. Naine toetus hõbedase maastikuauto poritiivale, hoidis kõrva ääres mobiiltelefoni ja suitsetas rutakalt sigaretti. Mees jäi seisma. Kui naine teda märkas, pani ta telefoni mantlitaskusse ja viskas koni minema. Mees kõhkles pisut, läks siis üle mu-
N E L J A PÄ E V, 6 . N O V E M B E R 2 0 0 8
10
nakivisillutisega tänava, väike kohver asjadega vasakus käes, ning jäi naise ette seisma. „Tere, Tobi,” ütles too ja naeratas närviliselt. Kümme aastat oli pikk aeg; täpselt nii kaua ei olnud nad teineteist näinud, sest mees ei olnud tahtnud, et naine teda külastaks. „Tere, Nadja,” vastas mees. Veider oli teda selle võõra nimega kutsuda. Päriselus nägi naine parem välja kui televiisoris. Noorem. Nad seisid vastakuti, vaatasid teineteisele otsa ja kõhklesid. Jahe tuul lükkas kuivanud sügislehti kahinal üle sillutise. Päike oli paksude hallide pilvede taha peitu läinud. Oli külm. „Tore, et sa jälle väljas oled,” ütles naine. Ta põimis käed mehe ümber ja suudles teda põsele. „Mul on hea meel. Päriselt.” „Mul on ka hea meel.” Seda sõnakõlksu välja öeldes küsis mees endalt, kas see on ka tõsi. Rõõm oli teistsugune tunne kui praegune võõristus ja ebakindlus. Mees ei teinud katsetki naist vastu emmata ja naine vabastas mehe oma kallistusest. Varem oli naabritüdruk olnud ta parim sõbranna, tema osalemine mehe elus oli olnud endastmõistetav. Nadja oli olnud talle õe asemel. Aga nüüd oli kõik muutunud, mitte ainult naise nimi. Ülemeelikust Nathaliest, kes oli häbenenud oma tedretähne, hambaklambreid ja rindu, oli saanud Nadja von Bredow, kuulus ja hinnatud näitleja. Nathalie oli oma auahne unistuse teoks teinud. Ta oli jätnud kaugele selja taha küla, kust nad mõlemad pärinesid, ja roninud ühiskondliku tunnustuse redelil kõige ülemisele pulgale. Mees aga ei saanud panna jalga isegi mitte kõige alumisele pulgale. Tänasest oli ta endine vang, kes oli küll oma karistuse ära istunud, kuid keda ühiskond just avasüli ei oodanud.
11
„Su isa ei saanud tänaseks vaba päeva.” Naine astus äkki sammu kaugemale, vältides seejuures mehe pilku, nagu oleks tolle kohmetus talle üle kandunud. „Sellepärast tulin mina sulle järele.” „See on sinust kena.” Tobias tõstis kohvri Nadja auto tagaistmele ja istus ise kõrvalistmele. Autoistmete hele nahk oli veel ainsagi kriimuta, auto sisemus lõhnas uue masina järele. „Ohh,” ütles mees siira imetlusega ning silmitses kabiini, mis sarnanes lennuki omaga. „Vägev auto.” Nadja naeratas kergelt, kinnitas turvavöö ja vajutas ilma süütevõtit kasutamata üht nuppu. Mootor hakkas vaikse surinaga tööle. Naine manööverdas võimsa masina osavasti parkimiskohalt välja. Tobiase pilk riivas paari vägevat kastanipuud, mis kasvasid otse vanglamüüri ääres. Nende vaatamine kongiaknast oli olnud möödunud kümne aasta jooksul tema ainus kontakt välismaailmaga. Erinevatel aastaaegadel olid need puud olnud talle ainsaks reaalseks suhtluseks väljaspool olevaga, sellal kui ülejäänud maailm oli kadunud uduse hämuna vanglamüüride taha. Ja nüüd tuli tal, süüdimõistetud tüdrukutemõrvaril, astuda pärast karistuse kandmist uuesti sellesse udusesse välismaailma. Tahtis ta seda või mitte. „Kuhu ma su viin? Enda juurde?” küsis Nadja, keerates auto kiirteele. Ta oli oma viimastes kirjades korduvalt pakkunud, et koligu mees alguses tema juurde – ta korter Frankfurdis olevat piisavalt suur. Väljavaade, et ta ei pea Altenhaini tagasi pöörduma ja minevikule silma vaatama, oli ahvatlev, kuid mees keeldus. „Võib-olla hiljem,” lausus ta seepärast. „Kõigepealt tahan ma koju.”
N E L J A PÄ E V, 6 . N O V E M B E R 2 0 0 8
12
*
Kriminaalülemkomissar Pia Kirchhoff seisis paduvihmas endise sõjaväelennuvälja territooriumil Eschborni ligidal. Ta oli pununud blondid juuksed kaheks lühikeseks patsiks, pannud pähe pesapallimütsi ja vaatas nüüd, käed sügavale sulejope taskutesse surutud, ükskõikse näoga pealt, kuidas kriminalistika kolleegid tema jalge ees oleva augu peale presenti laotasid. Üks ekskavaatorijuht oli leidnud varisemisohtliku lennukiangaari lammutamisel tühjast kütusemahutist inimese luud ja kolju ning kutsunud ülemuse suureks pahameeleks politsei. Nüüd seisis lammutustöö juba kaks tundi ja Pia sai kuulda sõimuvalinguid halvatujuliselt töödejuhatajalt, kelle multikultuurne lammutusmeeskond oli politsei saabudes otsemaid kahanenud. Mees süütas veerand tunni jooksul juba kolmanda sigareti ning hoidis õlgu üleval, nagu takistaks see vihmal jakikrae vahele voolamast. Ta vandus lakkamatult omaette. „Me ootame kohtumeedikut. Ta tuleb varsti.” Piat ei huvitanud ei mustalt töötajate ilmselge tegevus ehitusplatsil ega lammutustööde ajaplaan. „Lammutage siis teine hall enne.” „Lihtne öelda,” kaebas mees ning osutas ootavate ekskavaatorite ja veoautode poole. „Paari kondi pärast läheb nii palju aega raisku, see maksab terve varanduse.” Pia kehitas õlgu ja pööras ringi. Üks auto ukerdas üle pragunenud betooni. Umbrohi oli end igast praost läbi söönud ning muutnud kunagise sileda maandumisraja tõeliseks kuumaastikuks. Pärast lennuvälja sulgemist oli loodus muljetavaldavalt tõestanud, et on võimeline ületama iga inimkäega loodud takistuse. Pia jättis töödejuhataja hädaldama ning läks hõbedase Mercedese poole, mis oli peatunud politseisõidukite kõrval.
13
„Läks sul aga aega,” tervitas ta eksabikaasat mitte eriti sõbralikult. „Kui ma nüüd külmetun, oled sina süüdi.” Frankfurdi kohtumeditsiini labori asejuhataja Henning Kirchhoff ei lasknud end tagant kiirustada. Ta pani rahulikult selga oma kohustusliku ühekordse kombinesooni, vahetas läikivmustad kingad kummikute vastu ning tõmbas kapuutsi pähe. „Mul oli ettekanne,” kostis ta. „Ja siis oli laada pärast veel ummik. Vabandust. Mis meil siin on?” „Vanas kütusemahutis on skelett. Lammutusfirma leidis selle umbes kahe tunni eest.” „Kas seda on liigutatud?” „Ma ei usu. Nad võtsid ainult betooni ja mulla pealt ära ja siis keevitasid mahuti ülemise osa lahti, sest nad ei saa neid asju ühes tükis ära viia.” „Tore.” Kirchhoff noogutas, tervitas kriminalistika töötajaid ja valmistus ronima presendi all olevasse süvendisse, kus asus mahuti alumine osa. Ta oli selle töö jaoks kahtlemata sobivaim mees, üks väheseid kohtuantropolooge Saksamaal, ja inimluud olid tema erihuvi. Nüüd puhus tuul vihma peaaegu horisontaalselt üle lageda välja. Pia oli läbikülmunud. Vesi tilkus pesapallimütsi nokalt ninale, ta jalad olid muutunud jääkamakateks ning ta kadestas lammutusmeeskonna puhkusele sunnitud liikmeid, kes seisid lennukiangaaris ja jõid termostest kuuma kohvi. Henning töötas hoolikalt nagu ikka; kui ta kord juba mingeid luid uurima asus, kaotasid aeg ja välised olud tema jaoks igasuguse tähenduse. Ta põlvitas skeleti kohale mahuti põhjas ja silmitses üht konti teise järel. Pia kükitas presendi alla ja hoidis redelist kinni, et mitte libastuda.
N E L J A PÄ E V, 6 . N O V E M B E R 2 0 0 8
14
„Terve skelett,” hüüdis Henning Pia poole üles. „Naise oma.” „Vana või noore? Kaua see juba siin on?” „Selle kohta ei oska ma veel midagi täpsemat öelda. Esmapilgul ei ole koejäänuseid näha, nii et ilmselt juba paar aastat.” Henning Kirchhoff ajas end sirgu ja ronis redelist üles. Kriminalistika mehed alustasid luude ja ümbritseva mulla ettevaatlikku varju alla toimetamist. Võttis pisut aega, kuni skeletti sai transportida kohtumeditsiini laborisse, kus Henning ja ta kolleegid seda põhjalikult uurima hakkavad. Allmaatöödel leiti sageli inimluid; surmaaja täpsustamine oli oluline, sest eluvastased kuriteod, välja arvatud mõrv, aegusid kolmekümne aastaga. Alles pärast skeleti vanuse ja surmaaja kindlaks tegemist oli mõtet korraldada võrdlus kadumisjuhtumitega. Lennuliiklus vanal sõjaväelennuväljal oli lõpetatud viiekümnendatel aastatel, umbkaudu sama ammu oli mahutit ilmselt viimati täidetud. Skelett võis kuuluda mõnele Ameerika naissõdurile USA sõjaväelaagrist, mis oli kuni oktoobrini 1991 asunud lennuvälja lähedal. Või kuulus see lausa mõnele naisele kunagisest pagulaskodust teisel pool roostes okastraati. „Kas lähme veel kuskile kohvi jooma?” Henning võttis prillid eest ja pühkis need kuivaks, siis kooris ta ligunenud kombinesooni seljast. Pia vaatas oma eksmehele üllatunult otsa. Tööajast kohvikus käimine ei olnud üldse selle mehe stiil. „Kas midagi on lahti?” küsis ta seetõttu umbusklikult. Mees torutas huuli ja ohkas siis sügavalt. „Ma olen kõvasti plindris,” tunnistas ta. „Ja mul on sinu nõu vaja.”