NINANIPS SUR M ALE
S a n j ay G u p ta
Ninanips surmale
Arstide imeteod elusid tagasi v천ites
Inglise keelest t천lkinud Ragne Kepler
Originaali tiitel: Sanjay Gupta Cheating Death The Doctors and Medical Miracles that Are Saving Lives Against All Odds Grand Central Life & Style Hachette Book Group 237 Park Avenue New York, NY 10017 Originally published by Hachette Book Group. This edition published by arrangement with Grand Central Publishing, New York, New York, USA. All rights reserved. Copyright © 2009 by Sanjay Gupta, MD Neile, kes otsivad uusi teadmisi, püüdes väsimatult nihutada elu ja surma piiri. Sage’ile, Skyle ja Soleilile, kelle pärast mina päevast päeva surma tüssan. Nemad teavad, et see pole selleks, et elu oleks igavene, vaid et elu oleks erakordne. Toimetanud Helen Kõrgesaar Kujundanud Villu Koskaru Tõlge eesti keelde © Ragne Kepler ja Tänapäev, 2016 ISBN 978-9949-27-848-0 www.tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas
Proloog Ma ei taha saavutada surematust töö kaudu. Tahan saada surematuks sel moel, et ei sure. Woody Allen
Ma räägin teile saladuse: kui süda enam ei löö, pole see veel lõpp. Õigupoolest võib öelda, et siis mured alles algavad. Nagu välja tuleb, pole elu ja surm mustvalge küsimus. Eksisteerib hall tsoon – ähmane eikellegimaa, kus inimene pole päriselt surnud ega ka tegelikult elus. Selleks, et seda kontrollida, et surma üle kavaldada, peame esmalt sellest paremini aru saama. Viimane, mida Zeyad Barazanji mäletab, on vaikus.1 Pool minutit varem oli ta, pea kuklas, vaadanud trenažööri pealt, kus ta oma igapäevast pärastlõunast treeningut tehes ähkis ja puhkis, CNN-ist valimistulemusi. Üritades oma tavalist tempot kätte saada, oli tema tähelepanu telerilt jalgade tümpsumisele, masina surinale ja oma krigisevale hingamisele kaldunud. Sel teisipäeval tundus Barazanjile, nagu jookseks ta ülesmäge, ja ta otsustas katkestada, lülitades masina pärast kahekümneminutilist tervisejooksu välja. Pensionile jäänud kirjandusprofessor Barazanji oli rahvarohkes jõusaalis oma kodu lähistel Bronxi Spuyten Duyvili linnaosas, ümbritsetud nalja viskavatest naabritest ja raskuste kõlksumisest. Aga siis – ei midagi. Vaikus.
5
Ta ei mäleta, mis järgmiseks juhtus, ja teab ainult seda, mida inimesed talle hiljem rääkisid. Ühele naisele jäi see alatiseks meelde: ühel hetkel tegi ta trenni, järgmisel valitses segadus. Kõrvaloleval jooksulindil varises kokku valges särgis ja peapaelaga vanem sooniline mees. Vähemalt tosin inimest nägi teda maha varisemas, kaks neist helistas taskutelefonilt hädaabinumbrile. Jõusaali juhataja, sportlik treener Juan Echevarria haaras seinalt automaatse defibrillaatori ja tormas Barazanji juurde. Inimesed küünarnukkidega kõrvale lükanud, põlvitas Eche varria Barazanji kõrvale ja asetas elektroodid mehe rinnale. Aparaadilt tuleva signaali peale andis ta teadvuseta mehe rindkerele elektriimpulsi. Kaks järjestikust elektrilööki – mõlemad 200 džauli – raputasid kägardunud keha. Elektrilöögid läbisid Barazanji higist pärlendava rindkere, läbisid rinnaku ja jõudsid liikumatu südameni, pannes südamelihase kokku tõmbuma. Järgnes veel üks kokkutõmme ja siis veel üks. Treener ei suutnud peaaegu hingatagi, enne kui Barazanji süda iseseisvalt lööma hakkas. Südametöö taastus. Elu ja surma piiri oli just edasi nihutatud. Professor oigas, endiselt meelemärkuseta, aga tema süda saatis kuuekümne kolme aastaseid artereid pidi jälle nõrku pulsilaineid. Umbkaudu nelja minuti pärast tormasid kiirabitöötajad kanderaamiga üle korvpalliväljaku Barazanji juurde. Kahe minutiga oli ta intubeeritud, tõsteti kanderaamile ja juba kihutasid parameedikud väljapääsu poole. Oleme harjunud suremist väga kindlana käsitlema: ollakse kas surnud või elus. Inimene on siin ja siis teda enam pole. Meie ettekujutuses on suremise hetk midagi sellist: kelm, kangelane või sõdur ütleb õhku ahmides raskelt viimaseid sõnu, sirutab käe välja … siis lähevad tal silmad pahupidi ja me mõistame, et kõik on läbi. Või vähihaige patsient, kes on ümbritsetud oma perest: tuluke virvendab ta pilgus ja kustub siis. Oleme seda lugenud tuhandetest juttudest, näinud tuhandetes filmides, sadades „Kiirabihaigla” stseenides. Kostab alarmsignaal. Monitoril on lainete asemel sirge joon. Surma aeg kell 2.15.
6
Kulub ainult mõni minut, et elu lõpeks. Südamelöökideta seiskub vereringe, veri ei jõua enam ajju ega ühtegi teise elundisse. Kulub ainult paar minutit, et kõik pimedusse kaoks, ja inimene on õndsalikus teadmatuses tema kehas vallandunud katastroofist. Esimene elund, mis vereringe seiskudes kahjustada saab, on aju, mis tarbib õnnelikel aegadel kakskümmend protsenti kogu hapnikust, mille keha vastu võtab, ehkki ise moodustab vaid kaks protsenti kogu keha massist. Pärast kümmet hapnikuta sekundit ajutegevus aeglustub, hapniku ja ajust tulevate signaalideta ütlevad üles ka teised elundid. Diafragma ei tõmbu enam kokku, et õhk kopsudesse jõuaks, neerud ei filtreeri enam verd. Samal ajal vallandab terve keemiliste reaktsioonide ahel kogu kehas rakkude surma. See ongi suremise protsess. Olgu põhjuseks autoavarii, veresooneummistus või vähkkasvaja mõnes kehaosas − ikka valitseb arusaam, et kui süda enam ei löö, on elu lõppenud. Ma olen seda pealt näinud rohkem, kui tahaksin meenutada. Esimesel korral olin Michigani ülikooli kolmanda aasta meditsiinitudeng ja patsient polnud minust kuigi palju vanem. Mäletan erakorralise olukorra valjuhäälditeadet: „Kahekümne kolme aastane juht mootorsõidukiavariis, tuuleklaas mõranenud, rooliratas paindunud.” Juba tol korral teadsin, et need üksikasjad olid olulised, läheb vaja suurt jõudu, et rinnakorviga rooliratast väänata või peaga tuuleklaasi mõraseks lüüa. Mäletan traumakirurge, neurokirurge ja ortopeede selle noore mehe kohale kummardumas: nad püüdsid asendada verd, peatada verejooksu ja vähendada ajurõhku. Kõik käis nagu keeris … kuni mehe süda seiskus. Siis peatus ka kõik muu. Kõik teadsid, et see on lõpp, vähemasti oli meile seda arstiteaduskonnas õpingute käigus kinnitatud. Aga mis siis, kui see ei pea niimoodi olema? Mis siis, kui on võimalik sellele kahekümne kolme aastasele mehele ja miljonitele temasarnastele veidi aega juurde anda, nihutades elu ja surma piiri? Sestsaati, kui ma seda noort meest suremas nägin, olen muudkui mõelnud: kas me saaksime seda piiri nihutada?
7
Soojalt ja sõbralikult rääkis Zeyad Barazanji oma Bronxi korteris sõprade ja pereliikmete keskel mulle oma surma tüssamise loo. Pensionil Columbia professor ja tõlkija Barazanji immigreerus Süüriast siia 1970ndatel. Tema kahe magamistoaga korter oli täis eluaegsest New Yorgi ja Lähis-Ida vahet reisimisest pärit taieseid ja mälestusesemeid. Lõhnas isuäratavalt, tema naine Raoua valmistas Süüria hõrgutisi ja õhtusöök oli peaaegu valmis. Ma nõjatusin köögist kostva sumina ja klaaside kõlksumise taustal kuulama. Meid katkestati mõnel korral, kui Barazanji tõusis ust avama, mõnele sõbrale seljale patsutama ja nende mantleid rippuma panema. Raske oli uskuda, et see mees, kes pulbitses elust, oli alles hiljuti olnud surnud, aga just nii oli see olnud. Tema süda ei pumbanud verd, aju ei andnud signaale ja peas polnud mõtteid. Pole kahtlust – see ongi surm. Aga võib-olla mitte nii, nagu meie sellest mõtlema kipume. Olgugi et äkilise surma kohta öeldakse „Kahjuks oli see äkksurm”, pole tegelikkuses säärast asja olemas. Võin teile arstina öelda, et kui süda seisma jääb, pole see lõpp. Surm ei ole üksik sündmus, vaid protsess, mida on võimalik katkestada, isegi ümber pöörata. Ja nüüd tuleb kõige põnevam osa – seda, mis paistab saatuslik, saab muuta. Just nimelt seda me siinses raamatus uurimegi, võimalust surmale ninanipsu teha. Kui kiirabi sireeni huilgel Bally’s Total Fitness klubi ees kõnnitee servast minema kihutas, oli Barazanji hallis tsoonis – ta polnud veel surnud, aga ka mitte enam elus. Miljonid rakud tema südames olid juba surnud, lämmatatud verevarustuse puudumisest. Liiga vara olnuks öelda, kas kahju oli nii suur, et tekitada ulatuslikumat vigastust, mis on võrreldav seina kokkuvajumisega, kui termiidid on üleliia näkitsenud. Liiga vara oli öelda sedagi, kas märkimisväärne hulk ajurakke – rakud, mida oli rohkem kui kuuskümmend kolm aastat pidevalt hapnikuga varustatud – oli nende esimeste oluliste minutitega nälga jäänud. Sel hetkel polnud teada, kas surma poole kulgemist saab ümber pöörata. Barazanji olukorda võite kergesti sattuda nii teie kui ka mina, samuti teie või minu isa või ema. Teatud mõttes on see, mis juhtus
8
Barazanjiga, ebatavaline, aga teises mõttes juhtub see viimaks igaühega. Öeldakse, et elu on surmaeelne seisund, et miski ei kesta igavesti, et hetkest, mil me sünnime, algab meie hävingu protsess. Ma arvan, et igaüks on ilmselt ühel või teisel hetkel mõelnud, kas see peab siis tõesti niimoodi olema. Uurides Barazanji lugu, uurime ühtlasi, milline on teie ja minu võimalus surma alt vedada. Te hoiate käes meditsiinilist põnevikku, mis uurib haaravat ja kiiresti arenevat teadusvaldkonda. Koos arstidega, kes võitlevad, et oma patsiente õigel poolel hoida, viiakse teid neil lehekülgedel elu ja surma eraldava õhukese piirini. Uurime seda piiri nende inimeste silmade ja kõrvade kaudu, kes sellesse olukorda on sattunud, ja tutvustame teadlasi, kes on nende raskete ülesannetega vastakuti olnud. Need otsusekindlad teerajajad on tõelised optimistid, kes usuvad, et isegi kui neil pole veel kõiki vastuseid, on neid võimalik leida. Emaüsast surivoodini näeme lõpmata palju viise, kuidas nüüdisaja teadus muudab meie arusaama elust ja surmast. Te näete, et kivisse pole raiutud ei selle stardi- ega finišijoon. Need on kirjutatud liivale ning liiguvad iga uue meditsiinilise arusaama ja tehnoloogia lainega edasi. Oma rännakus, kus püüame mõista surma ja leida viisi, kuidas sellest hoiduda, uurime seda halli eikellegimaad siinse elu ja selle vahel, mis on pärast, olgu see mis on. Enne kui ütleme, mis juhtus Barazanjiga, tutvustame teile teist uurijat, naist, kes on olnud sellel eikellegimaal ja jäänud elama, et sellest rääkida. Ta sattus sinna õnnetuse tõttu kaugel mäenõlval, maailmas, kus inimesed on harjunud töötama ja lõbutsema karmis külmas ja peaaegu pimeduses. See mäenõlv on esimene peatus meie imelisel teel.