ANETT TUISK
TuLevikuTa LooTus
Toimetanud Heili Saia Sarja kujundanud Angelika Schneider Trükitud AS Pakett trükikojas ISBN 978-9949-27-833-6 © Anett Tuisk ja Tänapäev, 2016 www.tnp.ee
EMALE,
kes toetas ja innustas.
1.
„Ma ei tule,” libistasin sõrmedega läbi juuste. „Ma täna ausalt ei viitsi. Lubasin isale Tomi juurest mootoriõli tuua. Tead küll mu papsi ju.” „Nõrk. Mis ajast sa nii korralikuks hakkasid? Joomisel ja naistel ka kriips peal?” sõnas mitte just teab kui korralik Martin. „Ole nüüd! Homme joome. Lihtsalt see tänane – mul on ju vaja kuidagi homseks raha ka saada,” muigasin veidi ja teadsin, et Martin mõistab. „If you say so, aga hiljem kahetsed, et ei tulnud.” Martin pani käe mu õlale ja pööritas silmi. „Mehe sõna on kindel, täna jääb ära.” „Eit!” karjus Martin mulle, ise juba lahkudes. „Homme teen sulle eite, debiil,” hakkasin naerma. Võtsin seljakoti ühele õlale ja hakkasin Tomi garaaži poole liikuma. Panin kõrvaklapid kõrva ja teadsin, et mu ainus probleem on homne joogiraha. Muretu elu on naiss, eks? Astusin garaažist välja, seljakott veidi õline, kuid vähemalt suutsin täita lubaduse isale. „Tervita isa!” karjus Tom käsi pühkides – ilmselt köögirätikusse.
7
„Kindlasti. Nägemist!” irvitasin Tomile näkku ja mõtlesin endamisi, kui kurjaks saab selle neljakümneaastase mehe naine, kui taas üks köögirätik kadunud on, ning ilmselt see kõige ilusam. Ma ei olnud garaažist eriti kaugele jõudnud, kui vaatasin miskipärast selja taha ja nägin üsna tihedat õliplekirada, täpselt minu jälgedes. „Ei ole nii, täiesti perses,” suutsin vaid öelda ja panin koti lähedal asuvale pingile. Tegin luku lahti ja – muidugi lasi väike tubli kanister mootoriõli läbi. Terve mu kott oli seda sitta täis. Olin terve maailma peale vihane, sest mu üsna uus firmakott oli rikutud. Teadsin, et saan nagunii uue, kuid see äkkviha, mis mind tabas, oli meeletu. Kui ma sellesama firmakotiga mööda pinki ringi rahmisin, libises äkitselt koti alt välja mingisugune märkmik. Ma ei osanud midagi arvata. Võtsin selle umbes 150-leheküljelise märkmiku lahti ja silmitsesin kiirelt läbi. See oli täis käsitsi kirjutatud sõnu. Ja neid sõnu oli palju. Ma ei usu, et ma matemaatikas kunagi nii palju numbreidki olen õppinud, kui oli selles märkmikus sõnu. Esmapilgul arvasin, et tegu on ehk mingi koolijamaga. Ei viitsinud süveneda, kuid mingil arusaamatul põhjusel libistasin võõra märkmiku oma õlisesse kotti. Vahel teeb mu aju mõtlematuid liigutusi ja genereerib haiglaseid mõtteid. Võib-olla oli võõra märkmiku omastamine sel hetkel just üks neist mõtetest. Isegi kui enda meelest ei mõelnud ma sel hetkel muust kui oma õlisest firmakotist ja
8
sellest, milline mu uus seljakott välja nägema hakkab. Üritasin oma pahameelt taltsutada muusika abil, seega võtsin taskust juhtmed ja panin need üleolevalt kõrva. Sisendasin endale, et ma ei ole egoistlik tõbras ja et ma olen päris hea poeg. Kindlasti olen väärt taskuraha, mille eest ennast homme taas umbe juua. Koju jõudes olin seal ainuke. Kõik olid kas tööl või elasid oma elu. Meil nimelt ei räägita oma isiklikest eludest, kui sa just parasjagu kaineris aega parajaks ei tee, mendiga puhkeruumis ei istu, direktori kabinetis küüsi ei näri või haiglas maoloputust ei koge. Sellistel hetkedel olen pidanud oma eraelu vanematega veidi jagama, kuid nad teadsid sama hästi nagu minagi, et tegelikult ei taha nad mu elust just väga palju teada. Võtsin kotist välja õlist nõretava kanistri ja asetasin – võib vist öelda, et kingituse – demonstratiivselt keset söögilauda. Vahi kaunitari. Läksin oma tuppa ja tühjendasin õlise koti ka teistest asjadest. Muuhulgas tõmbasin välja veidi räsitud märkmiku. Viskasin selle hooletult lauale ega arvanud tast suurt midagi. Teadsin, et kõik sõbrad on parasjagu kossuturniiri vaatamas, seega oli üsna mõttetu nüüd kellelegi helistada. Mõtlesin kordki oma kodutöö õigeks ajaks valmis teha, kuid lugenud matemaatikaõpikust esimest tehet, arvasin ma, et better not. Vedelesin kogu ülejäänud õhtu arvutis, blokeerides naisi, kellega ma ühel või teisel peol suhelnud olin, ise
9
seda mäletamata. Lootsin, et ma homme taas nii mõistlikke austajaid ei saa. Kaks korda jõudsin oma kondid kokku pakkida ja suitsul käia, samuti küürisin tund aega söögilauda. Vahel ma ei mõistnud ema. Tema lööb alati kõik läikima, aga kui mina paari liigutusega laua otsesõnu läikima olin pannud, siis pidin ma nüüd tegema nii, et see enam ei läigiks. Ega ma ei tahtnudki naisi mõista. Naised mõistavad üksteist ja kõik nad vihkavad teineteist. Seega, no thanks.
10