Algasid hoopis rahulikumad päevad. Ega vanaema nüüdki Kenkat suure armastusega üle külvanud, kuid pidas oma pühaks kohustuseks poissi vähemalt toita-katta ja koolitada. Uuesti kaevas ta üles ka majataguse peenramaa, millest sai toidulauale toekat lisa. Nii nad siis näilises rahus mõnda aega koeksisteerisid, kuni Kenka neljateistaastaselt kodutolmu jalgelt pühkis ja elumere lainetesse sukeldus. Nüüd juba pea pool sajandit hiljem ei taibanud keegi enam Kenkat Gennadiks kutsuda, tänu vanaema Miinale, rahu tema põrmule. Kenkaks jääb ta ilmselt elu lõpuni, ehkki selles kuivetus kiilanevas mehes on raske ära tunda väikest tigedat ja hirmunud poisikest, kes kõigest hingest vihkas omaenese isa. Paraku läks elu nii, et käbi tõesti ei kukkunud kännust kaugele – sellelt vihatud mehelt sai Kenka suurema osa oma välimusest ja kahjuks ka iseloomust. Ema tuli vanamehele meelde siis, kui ta haruharva peeglisse vaadates oma meresiniste silmade sügavusse süüvis. Seda tegi ta aga tõesti imeharva, sest ema meenutamine tõi hinge midagi kurba ja hella, silme ees kippus uduseks minema ja asjatut sentimentaalsust ei saanud kange vanamehenässi staatuses mees enesele ometi lubada. Meeleheitlikult püüdis Kenka oma silmi lahti kangutada ja esimene asi, mida ta pilukil laugude vahelt nägi, oli valge aknaruut ning selle taga kasepuus värelevad päikeselaigud. Ta liigutas end ettevaatlikult ja põrandale kolksatas tühi õllepudel. Kell näitas 5.30 ja hämmeldunud mees märkas, et on oma asemel täies riietuses, kingadki jalas. Ta kõlgutas kondised sääred üle voodiääre ja pudelid veeresid kolinal laiali. Peas oli ikka veel imelik virvarr unenäost ja tegelikkusest ning kissis silmil tegi mees toas inventuuri, nõrgas lootuses leida tühja taara seast üksainuski korgiga pudel. Aga polnud siin toas isegi pisikest pilvetupsukest, mille serval võinuks seista tema armas sarvikuke. Seevastu hakkas hoopis unenäos alanud kõuemürin taas valjult võimust võtma. Töllakil mokaga jõllitas Kenka selget sinitaevast akna taga ja tasapisi hakkas mõistus koju tulema, sest kõrvulukustava mürinaga segunesid üksikud sõnad 11
ja lausekatked ning see hääleke oli mehele liigagi tuttav, tekitades külmavärinaid tema räsitud ihul. „Tee lahti, kuradi lakkekrants, raisk! Tee kohe lahti, vana munn, mis sa sest võtmest ette jätsid! Tee lahti, muidu rebin sul munad küljest, saatana sigitis, kepijuku sihuke, türapea, raisk!” Vaevaliselt kangutas Kenka end voodist lahti. Pidi ta siis selle võtme jälle ette unustama, oleks ju saanud veel mõne tunnikese rahulikult magada, õllegi pilveserval ehk lõpuni rüübata. Tegelikult oma südame kõige kaugemas ja pimedamas salasopis teadis mees, et ta ei teinud seda mitte kogemata. Olles oma hinnalised õlled – põllul ausalt teenitud ja naise eest varjatud rahaga – hommikul pärast kümmet poest kätte saanud ja neid päev otsa sülge neelatades Tilde eest peitnud, tahtis ta vähemalt rahus märjukest nautida, soovimata, et öövalvest naasev naine teda ootamatult tabaks. Loomulikult kavatses Kenka jäljed õigeaegselt likvideerida ja võtme ukse eest võtta, enne kui kallis kaasa koju saabub, kuid nagu ikka, jõudis unemati enne kohale. Kõikudes kui kõrreke sügistuules, avas Kenka akna, lükkas pudelid jalaga voodi alla ja suundus kingi lohistades esikusse. Kolin ukse taga ei olnud lakanud, pigem uut hoogu juurde saanud. „Oota, põrguline, ära enam lõhu, terve maja on juba ärganud,” pobises Kenka rohkem omaette ja tegi väikese kõrvalhaagi, et põiele pressiv märjuke tagasi loodusesse lasta. Kannatamatu Tilde oli aga ilmselt sees liikumist kuulnud, sest ta alustas uue hooga uksele trummeldamist, saates seda kõigi maailma sõimusõnadega, mis ühe hingetõmbega keelele tulid. Lõppude lõpuks jõudis ka Kenka ukseni ja võti ragises lukuaugus. Uks räntsatas lahti, armastav abikaasa tuiskas sisse, paanikasse sattunud kass välja ja tuuletõmbus virutas ukse taas kinni, püüdes kaasa haarata vöödilist sabajuppi. Tilde mühises joonelt magamistuppa, asis voodi alt tühja õllepudeli ja juba kõmatas see vastu seina kildudeks. „Kurat, kui sa seda joomist ei jäta, korja koli kokku ja vea oma laisk perse siit minema! Mina sind enam ülal pidada ei jõua, ainult lakud, sööd ja situd!” 12
„Raisk, kas ma sinu raha eest joon või? Kas mina tööl ei käigi?” tõstis uhkus Kenkas pead. „Mida sitta! Juhutööd! Ja suurema osa rahast lakud ju ise maha!” Nagu Kenka juba oma rikkast kogemustepagasist teadis, algab nüüd pikk ja piinarikas „kasvatusprotsess”, mis paneb värisema majade aknaruudud ja äratab üles needki vähesed külaelanikud, kes selleks ajaks veel ärganud pole. Tegelik probleem ei olnud siiski mitte joobnud mehes, vaid selles, et kallile kaasale tilkagi märjukest ei jätkunud.
2.
Paneelmaja kõrvalkorteris ärgati heljuvast poolunest lõplikult siis, kui esimene õllepudel naabrite juures vastu seina kildudeks lendas. Võpatades avas Härmo silmad ja heitis pilgu kellale. Elegantse kellraadio numbritabloo plinkis sõbralikku rohelist tuld – 5.40. Hetkeks ei saanud mees aru, kas see näitab õhtust või hommikust aega, kuid kitsa kardinaprao vahelt idataevast kumamas nähes ärkas ta lõplikult ja tundis, kuidas külma hirmu hoovus soontesse liikus. Sekundi jooksul libises peast läbi mõte, et tööle veel ruttama ei pea, kuid polnud sellestki õlekõrrest kasu midagi. Härmo ei lamanud ju praegu sugugi koduses laias abieluvoodis omaenese kalli seadusliku küljesoojendaja kõrval. Kuradi-kuradi kurat küll! Oli siis vaja poole öö ajal ja keset töönädalat pealegi kallist šampust sisse kaanida! Või olgu pealegi, nii rikkad nad nüüd ka ei olnud, eks see üks paremat sorti vahuvein ju oli. Kolm pudelit lahendasid nad koos ära. Suurema osa jõi küll Annika, kes seda kihisevat vist liitrite viisi sisse kallata võiks, aga nagu näha on, mõjus hilisöine veinipidu ja pärastine füüsiline tegevus ka mehele üsna laastavalt. Hea seegi, et vähemalt auto sai kaugemale töökoja 13
taha jäetud. Nüüd puudub veel, et ta mõnele lauta hilinevale lüpsinaisele või muidu unetule varajasele ringikoperdajale vahele jääks! Niigi on mõned inimesed tema poole juba viltu vaatama hakanud. Härmo mõtted olid iseenda peale nii tigedad, et särginööbid ei leidnud kuidagi oma õigeid auke üles ja püksilukk ähvardas kinni kiiluda. Tegelikult oli ju neid olukordi, kus ta oma voodis ja oma naise kõrval ei ärganud, elus ette tulnud küll ja rohkem veel, aga ikka oli mees ebameeldivatest sekeldustest puhtalt pääsenud. Käsilolev suhe siin aga oli kuidagi juba liiga pikaks veninud ja mees leidis, et üks ja sama nägu hakkab teda pikapeale väsitama. Viga ei olnud muidugi sugugi selles kaunis, täiuslikus näos, mis oli noor ja alles kortsudeta. Asi oli rohkem suhtumises. Plika tahtis meest poolvägisi kodustama hakata! Nii nagu see naistel ikka käib, et mingil tabamatul ajahetkel ei piisa enam romantikast ja lilledest ja salajastest armuöödest. Siis järsku nagu mingi ürginstinkti tõukel tahetakse pesakest punuma hakata. Võiks ju mõned kapriisid kuidagi välja kannatada, sest eks seegi siin on nende ühine armupesake, kuhu ka Härmo on üsna palju aega ja muid ressursse panustanud. Aga sellest on ju ühele naisolevusele vähe – tema tahab kohe mehele märgi külge panna ja siis teda kogu maailma ees köie otsas ringi talutada, et kõik teised emased näeksid: see siin on minu saak, hoidke oma käpad eemale! Mis aga veel hullem, siis tahab naisuke ju ka poegima hakata, et meest veel tugevamate kohustustega enda külge siduda! Härmol ei olnud küll enam mingit tahtmist järglasi soetada. Tal oli niigi käsil kahe lapse kasvatamine ja koolitamine ning eelnevast elust veel kaks juba täiskasvanud tütart ette näidata. Niisiis, viimane aeg oleks hakata siinseid köidikuid puruks rebima, mida ta küll juba pikemat aega oli püüdnud tasapisi ette valmistada, kuid siiani polnud see õnnestunud. Annika lamas täiesti ärkvel ja vaatas mehe sebimist üsna osavõtmatul pilgul, suu kitsaks kriipsuks kokku pigistatud. Tüdruk ei liigutanud ripsmeidki, kui Härmo ta alasti keha tekiga kinni kattis, ent kui mees 14
teda hüvastijätuks suudlema kummardus, ärkas Annika tardumusest ja, otsekui meeleheites, põimis käed tugevasti ümber Härmo kaela. Haare oli nii tugev ja ootamatu, et lõi mehe hetkeks vankuma. „Sa ei pea alati nii ruttama!” habises tüdruk vaevukuuldavalt ja tema käed haakusid veelgi tugevamini mehe kaela ümber. Ebamugavas asendis vangistatu pidi kasutama jõhkrat jõudu, et end nendest habrastest köidikutest vabastada. Imekombel jõudis ta selga sirgu ajades isegi mõelda, kas Annika randmetele jäävad nüüd sinikad. „Tahad, et ma satuksin külaeitede lõugade vahele?” Sõnad paiskusid suust veidi valjemini ja vihasemalt, kui mees oleks soovinud, ning ta jätkas vaiksemalt, otsekui püüdes sisendada voodislamajale juba tuntud tõdesid. „Et mida härra vetarst varavalges küla vahel tolgendab, mitte oma koduõuel! Liiati veel kui läheduses ühtegi lauta ei ole, kus mõni lehm või siga appi karjuda võiks!” Annika oli voodis istuli tõusnud, kuid pööras pilgu kõrvale. Mida tal ikka selles vanas ja äraleierdatud olukorras uut öelda oleks! Mees on ju alati enne kukke ja koitu põgenenud. Ööpimeduses ta tuli ja pimedas ka läks. Veterinaararsti tööaega andis siia- ja sinnapoole venitada ja nii nad salaja kohtuda saidki. Seda, et mehel on palju tööd, uskus õnneks sinisilmselt ka Härmo naine. Annikat oli aga selline kaksikelu juba mõnda aega rõhunud. Ikka ja jälle pidi ta endale meelde tuletama, et Härmo ei olnud talle kunagi midagi tõotanud. Vastupidi, kohe nende suhte alguses ütles ta, et oma naist ja lapsi tema maha ei jäta, kui teisele armukese staatus ei meeldi, võivad nad kohe sõbralikult laiali minna. Annika olukorra tegi aga raskemaks see, et Helen oli tema otsene ülemus ja koolimajas töötades tuli neil iga päev kokku puutuda. Alati kui range direktor noorukest õpetajat kõnetas, tõmbus viimase sisikond ehmatusest krampi. Veidi kergendust tõi õpetajate õnnistus – kompensatsioon närvesööva töö eest –, pikk suvevaheaeg, mis paraku tänase õppenõukoguga otsa saab. Annika tundis seletamatut hirmu algava päeva ees 15
ja siunas end mõttes, et ei olnud suutnud kevadel siit ebasõbralikust, temale võõraks jäänud külast lahkuda. Sõbranna kutsus ju mitu korda Pärnusse ühte pisikesse erakooli, kuid kõrvust saadik armunu magas selle haruldase võimaluse maha! Loobus karjäärist ja paremast elust lootusetu ja mitte kuhugi viiva suhte pärast. Suhte pärast, mis paratamatult varsti otsa saab, ükskõik kui palju ta ka end vastupidises veenda ei püüaks. Ja nii ongi ta siin külakolkas lõksus, sest praegu endale meelepärast või tasuvat uut tööd leida on täiesti võimatu. Suur masu ja töötuid niigi kõik kohad täis. Parimal juhul võid saada koha linnas kuskil suures supermarketis, kus rabad tööd varavalgest hilisõhtuni ja viiskümmend kilomeetrit linnast eemal elades sööd ja sõidad suurema osa oma palgast ise maha! Ainus võimalus oleks tal kõrvad longu lasta ja pealinna vanemate tiiva alla tagasi pageda. Eks nad natuke hurjutaksid leebelt, kuid mõlemal oleks hea meel, et ainus lapsuke taas turvaliselt kodus on. Isegi tööl ei peaks esialgu käima, vanemad teenivad üsna palju – ega siis muidu poleks neil võimalik pidada Tabasalus uhket häärberit. Korjanud kokku oma tagi, autovõtmed ja rahakoti, heitis Härmo veel põgusa pilgu Annika poole. Tüdruk oli taas padjale heitnud, kuid tekk kattis nüüd vaid imeväikese osa tema kaunist kehast. Mees tundis jõuetut viha kurku kerkivat. Kui lihtsalt ja kiirelt see küll neil naistel ometi käib! Paljas rind ja rauge pilk, süütult kõverdatud kaunis jalg ja juba ta mõtleb, et kohe rebin püksid jalast ja kukun uuesti toimetama! Mis neil emastel küll ometi viga on, et nad ikka ja jälle nii täitmatud on! Asjad on pealegi kümneid kordi selgeks räägitud ja ikka ta loodab, et nüüd on ehk teisiti, nüüd jätab mees oma pere maha ja tormab ummisjalu noore armukese kaissu! Kõik oli ju õhtul väga kena: küünlavalgus, punane vahuvein ja Annika võrratu päevitunud keha. Mispärast ta siis nüüd käitub nagu mingi rumal jonnakas teismeline? Võiks osata ju ometi ka piiri pidada! Mees ei saa end tema pärast lõhki rebida! On ka muid kohustusi ja tegemisi tema kiires elus peale armukese kapriiside rahuldamise. 16
Sõna lausumata astus mees toast välja koridori, mispeale Annika talle kärmelt järele ruttas. Ikka alasti. Härmo surus lõuapärad tugevasti kokku. See ei olnud esimene kord, kus ta kahtlustas, et tüdruk teeb seda nimme ja meelega. Selleks, et nad kellelegi vahele jääksid. Ta lükkas ahastava armukese ukse vahelt tagasi tuppa ja lõi välisukse mürtsuga kinni. Snepperlukk klõpsatas ja Annika nuuksatas valjusti. Mees ei teinud sellest väljagi ja kiirustas vaikselt trepist alla. Küll plika rahuneb, kui taipab, et kedagi enam tema etteastet nägemas ja kuulmas pole.
3.
Karbikülas, nagu kolhoosiajal ehitatud ühetaoliste eramajade piirkonda siinkandis omavahel kutsuti, oldi vähemalt ühes köögis juba mõnda aega ärkvel. Keete sai võileibade tegemisega ühele poole, limpsis näpud üle ja kaanetas karbid. Korjas siis kõik toiduained kokku ja asetas külmkappi, oma kätetöö aga pakkis hoolikalt mitmesse kilekotti ja seejärel plastkarpidesse ning lõpuks musta nahkportfelli. Raivo lõpetas suurt hommikukohvi kruusitäit ja jälgis naist sõbraliku muigega. Mees tundis siirast rõõmu ja rahulolu. See oli niisugune seletamatu, mõnus äraolemise tunne, segatud vaikse imestuse ja äratundmisrõõmuga, mis inimest mõnikord valdab, kui ta äkki taipab, kui õnnelik ta on ja kui palju head on temale osaks saanud. Ega neid vaikseid kahekesiolemise hommikuid, kui lapsed alles magavad, kuigi sageli nautida ei saanud. See ei olnud aga esimene kord, mil Raivo tabas end mõttelt, et mille eest on just teda premeeritud nii imepärase naisega ja kuidas on neil kõigil õnnestunud kasvada nii imetoredaks perekonnaks! „Millal ma selle kõik ära söön? Sa ikka ei usu, et ma pole mingi täitmatu ahjualune!” 17
Naine naeratas sõna lausumata ja võttis oma kohvikruusi. Küll ta sööb, päev on ju alles ees! Ja kui mitte enne, siis laevas pakib esimesed karbid lahti! Pealegi on ju hea, kui ta seal üle vee üksi olles lähemal paaril päeval ei pea vähemalt toidu pärast muretsema, saab elada veel puhkuse lainel! Tavaliselt on reedene päev nende pere jaoks mehe ja isa saabumise päev. Seekord oli aga seljataha jäänud neli imetoredat südasuvist puhkusenädalat üheskoos. Nad reisisid palju ja veetsid osa ajast Peipsi järve ääres oma haagissuvilas. Puhkuse sisse pidi esialgse plaani kohaselt mahtuma ka pisiremont – uste värvimine ja tapeedi vahetus elutoas. Suure ornamentmustriga tapeet ootas juba kevadest saadik esikukapis, kuid Keete ei raatsinud väärtuslikku kogu pere koosviibimise aega tapeedi peale raisata. Temal on veel mahti, kuni suvi alles kestab ja lapsi veel koolis ei ole, küll jõuab selle väikese töögi ära teha. Raivol seisis nüüd ees päev asjaajamist pealinna ametiasutustes ja nädalavahetus suurpuhastusega Porvoos oma üürikorteris. Keete oleks tahtnud koos Raivoga linna sõita, kuid teda ootas õppenõukogu, mille kooli direktriss oli oma töötajate nördimuseks millegipärast reedese päeva peale pannud. Muidugi oleks Keete end saanud vabaks küsida kui vaja, kuid ta ei söandanud Heleni jutule minna. Nende ülemus oli juba varakevadest saadik olnud kuidagi mossis ja närviline. Mine tea, äkki ongi neil isevärki külajuttudel tõepõhi all! Keete otsustas õppenõukogu üle elada ja seejärel oma autoga Tallinna sõita. Seal saadab ta Raivo õhtusele laevale ja veedab ise meeldiva nädalavahetuse pealinna sõbranna seltsis. Viimase, enne kooliorjuse taasalgust! Tarkusepäevani on küll veel tervelt kaks nädalat, kuid need kuluvad klassi korrastamiseks ja esimese septembri aktuse ettevalmistamiseks, mille peab läbi viima 9. klass. Keete klass, nende kooli lõpuklass, kes saadab esimesse koolitundi uhiuued koolijuntsid. Sellel aastal rekordiliselt vähe, kõigest kuus last! Üks laps iga tema kahe ja poole lõpetaja kohta. 18