PI I A
B S ISS I L O K K I PR Ä ÄN
E
ok o l i r i ka
k i n 채 채 r P Piia sisse kolib pildid
la saar l u s a t jo oni s
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital. Toimetanud Priit Põhjala Kujundanud Villu Koskaru Tekst © Kairi Look ja Tänapäev, 2015 Pildid © Ulla Saar, 2015 ISBN 978-9949-27-845-9 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Sisukord
7 9 12 15 18 21 24 27 30 34 37 39 43 46 49 53 56 59 62 65 68 72 75 77 81 84 88 91 94 97 101
Präänikud kolivad sisse Papli puiestee 5 Salapärane naaber esimeselt korruselt Piia ja mulliloomad Piia valvab onu Rasmust Kõige esimene kontsert Emal on vaba päev Piia kohtub koiga Saabub Kanada-sõber Jack Salapärased hääled ülakorruselt Piia sõidab rongiga Suur lemmikloomade päev Isa hakkab koduperenaiseks Nuustik on kadunud Külastus loomaaeda ja kitsed Kingitus maailma parimale vanaisale Jacki õppetunnid Vanaisa kolib välja Isa peab seitsmemagajapüha Parun on peidus Onu Rasmus on haige Isa ja õudne unejutt Piia pere läheb kooli Suur suvelõpupidu Piia isa on tööloom Sügise tähtsaim võistlus Onu Rasmus lahendab müsteeriumi Piia uurib kelgumäge Jõuluvana kadumine Isa teeb sohki Esimese aasta pidu
Präänikud kolivad sisse
7
Hoovil kõlas pidurite kriiksatus. „Tulevad!” hüüdis Piia aknalt. Kastide vahelt kostis teibi kärinat ja tasast kirumist. Ema-isa pakkisid ahvikiirusel viimaseid asju. Kogu korter oli juba maast laeni kaste täis ja nende vahel looklesid käigud. Elutoast kööki minekuks tuli võtta näiteks vasakpoolne käik ja ronida üle kohvri. Vetsu sai paremalt tunnelist ja Piia tuppa köögilaua alt. „Tõeline mutiurg,” ohkas ema, aga see polnud muidugi tõsi. Marja tänaval ei elanud ühtegi mutti – ainult Piia, ema ja isa. Ja siis loomulikult veel Nuustik, kes pikutas parajasti kohvrihunniku otsas ja pistis viinereid. Nagu kassidel kombeks, polnud tal kuhugi kiiret ja ta kõlgutas mõnuga käppi. Kiirustamine – see oli inimestele. Viinerid ja pikutamine aga – kassidele. Tal oli just plaanis end kõhu alt sügada, kui klopiti uksele. Piia tegi ukse kolimispoistele lahti ja kastid viidi autosse. Kõigepealt kadusid pakid sildiga „raamatud”, „juhtmed” ja „nõud”, ja kõige viimasena „maia konf: mitte näppida”. „mitte näppida” kast kuulus emale ja huvitas isa väga. Ta oli selle ümber igal õhtul mitu tiiru teinud, aga katsuda ei julgenud. Kui poisid kasti õlale vinnasid, läigatas isa silmis igatsev helk.
Lõpuks mürtsatas furgooni luuk kinni ja Präänikud ronisid autosse. Hall korrusmaja jäi aina pisemaks, kuni kadus viimaks silmist. „Noh, preilid, lähebki lahti!” pööras isa eesistmel ringi. „Ma mõtlesin, et aeda võiks võrkkiige panna. Ja pinksilaua ja grilli ka.” „Ja talvepuud,” lisas ema. „Saab nüüd alles kütta! Sada aastat vana puumaja …” „Käkitegu!” hüüdis isa. „Maailma parima puudelõhkuja käes käib selline asi nagu niuhti. Ma viskan sulle kohe hommikul riida valmis! Niipea kui pinksilaud on paigas.” „Kui seal üldse on kellegagi mängida …” ohkas Piia ja surus Nuustiku kaissu. „Ära sellepärast küll muretse,” sasis isa tütre pead. Ja seekord oli tal õigus. Sest kui auto lumiselt paplialleelt rohelise maja hoovi keeras, ilmus ülemise korruse aknale karvane koerapea. Bernhardiin hingas klaasile, hõõrus seda käpaga ja uuris õuele hüppavaid Präänikuid.