„Puud kasvavad kõigile” on Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö. Toimetanud Kristiina Ainelo Kujundanud Angelika Schneider Kaanepilt Ed Labetski © Tamur Kusnets © Tänapäev, 2016 Kaanepilt © Ed Labetski ISBN 978-9949-27-905-0 Trükitud AS-i Pakett trükikojas
Piiskopist pihiisa 7 Vladislav ja Vladislav 27 Relvakandja 57 Vampiirid ja libahundid 77 Maakuulaja eksitus 97 Bistrit.a rüüstamine 127 Marazula 143 Veel üks Vlad 165 Veaceslavi vembutused 189 Kuni surm meid lahutab 213 Sõnum Bras. ovi linnaisadele 235 Kop-kop-kop… 251 Mantua 271 Hõimlased 279 Sihkat-sahkat 301 Islami Päike 329 Naised ei nuta! 345 Verine Duna˘rea 361 Kangelastegu 381 Telgid pimeduses 405 Kingitus sultanile 425 Hõbekuul 443
Rüütlivöö 469 Pakku, pakku! 485 Kotkapesas 507 Kaarnasugu 537 Kus on süda, seal on kodu 567 De Palo Fallico (traktaat teivastamisest) 587 Järelsõna 597
Piiskopist pihiisa
9
Sügisene ilm oli Liivimaal pööranud juba kaunis külmaks, lehed olid puudelt langenud kahisevatesse vaaludesse teede ääres ja metsaalustes. Hommikune härmatis oli maad andnud niiskele läikele puudel ja põõsastel, hõredad pisarad nirisesid mööda oksi ja tüvesid alla. Frouwenborchi* jäme peatorn valvas ähvardavalt ümberkaudsete maade kohal, tumendavate suurtükiavadega ümartornid õhkasid sõnatut ähvardust ruteenide maa suunas üle Meeksi oja, mis vulinal põhja poole nirises. Laskeavade taga võis näha hommikul välja vahetatud vahiteenistusemeeste veel erksaid samme, aeg-ajalt välgatas keskpäevaeelses tuhmis valguses terasest varustuseosa ja kuulda oli sõjasulaste poolehäälset kõnet. Hõre udu heljus ümberkaudsete orgude kohal, nõrk tuuleke ei suutnud veeauru täielikult peletada isegi künkaharjadelt ning see muutis sõdurid ärevaks – nii vaenlase varjatud lähenemise kui ka udus luuravate ebamaiste olevuste tõttu, kuna hoolimata ausast katoliiklusest ei olnud ebausk isegi piiskopi sõduritele võõras. Õnneks oli Jumal lasknud saja aasta eest linnuse peatornis** lausa imet sündida ning seetõttu ei peljanud relvakandjad sulased Saatana vigureid üleliia. * Frouwenborch (Jumalaema linnus) – Vastseliina piiskopilinnus. ** 29. augustil 1353 oli Vastseliinas toimunud ime, mis muutis (korrektseid kanoonilisi protseduure järgides mõistagi) selle paiga keskajal üheks oluliseks palverännusihtpunktiks.
10
Piiskopist pihiisa
Ent siis, juba keskpäevase kirikukellade helina saatel, oli udulaamas näha liikumist ja otsekui mõne kurja hiiglase hingeaurust sukeldus esile ratsanik, käes pikk ja peenike võõrapärane oda ning hobujõhvid niiske nuustikuna teraviku alt tolknemas. Tema selja tagant ilmus nähtavale veel mitu ratsanikku, nende vahel riburada pidi koormahobuseid ning isegi paar vankrit, mida vedasid hobused, mitte härjad, üsna ilmsemalt seepärast, et ratsanikega sammu pidada. Vahimees vaatas veel korraks, et kindel olla, ning puhus siis mõlgistunud messingpasunat, et tulijatest teada anda. Piirikindluses kehtis karmim kord, kui seda sai endale lubada näiteks Dorpati väravatorni garnison. Võõras oli kummaliselt riides mees, keda ei saanud kindlasti pidada kohalikuks aadlimeheks, kuid kaugeltki ka mitte sulaseks, linnakodanikuks või taga paremaks, meheks, kes veetis päevi palve ja tööga. Tema juuksed olid harjumatul kombel pügatud külgedelt lühikeseks, ent pealael lastud kasvada pikaks nagu tütarlapsel, samas närvutas seda muljet pikkade kooldus vuntside kandmine muidu paljaks aetud põskedel. Mehe näos oli käskima harjunud ilmet koos koleda armiga vasakul lõuapäral, juustesse oli punutud hõredat halli ja kehahoiakus oli ilmne valmisolek haarata puusal rippuva pika sohimõõga järele. Karusnahaga palistatud ülekuub, mille käised olid rihmadega eraldi rippumas, kattis peenekoelist rõngasrüüd, käed olid peidetud pööratud nahast sõrmkinnastesse ning pead kattis luksuslikem pärlitega tikitud müts. Jalad olid kängitsetud punastesse, kubemeni ulatuvatesse kõva tallaga ratsasaabastesse, mille küljes kõlisesid edevad kannused. Ilmselgelt oli tegu võõramaalasega, kes tuli pigem idast kui läänest. Sama kummalised olid tema kaaslased, kelleks polnud mitte üksnes viis-kuus sulast koos paari teenijannaga, kes kandsid ilmetuid ja töötegemiseks paslikke rõivaid, mis olid sarnased igal pool,